Annapurna, Hiunchuli ja Machapuchare nähtuna Ghandrukist 2007. aasta 1. novembri varahommikul.Arvatavasti on ni, et see, kes on kordki näinud Himaalaja lumiseid tippe, ei pääse enam nende lummusest ja igatseb üha tagasi, ükskõik kui järsud ja rasked mägirajad ronides ka ei tunduks. Mäed tekitavad sõltuvuse, millest on raske vabaneda. Mäletan, kuidas ma unistasin mägedest esimese Kaukaasia reisi eel. Olin siis seitsmene ja polnud oma silmaga näinud isegi Munamäge. Ja siis ma ootasin ja nägin unes lumiseid tippe, teravaidkui saehambad. Reaalsus kusagil Krasnodari kandis valmistas väikese pettumuse - mäed olid esialgu metsased ja madalad, nii et ma neid õigeteks mägedeks pidada ei suutnud. Hiljem, teel Punaselagedale, nägin küll järske kaljuseuinu, kuristikku ja all vahutavat jõge, kuid lumiseid tippe ikka polnud. Eesti Aiakeses selgus, et mägesid tuleb vaatama õppida. Sealt juba paistsid mõnes valged sakid, aga nad olid nii kaugel ja tundusid nii väikesed ning tähtsusetud lähemate küngaste taga. Isa näitas neid mulle ja nimetas kummaliselt kõlavaid nimesid - Tshugush, Agepsta...
Himaalajates käisin esimest korda alles 2007. aasta hilissügisel. See oli kogu Nepaali tutvustav reis, mis viis kolmeks päevaks matkama ka Annapurna lähistele radadele marsruudil Kaanre - Pothana -Landruk - Ghandruk - Nayapul. Pokharast sõitsime välja vastu õhtut, matka esimesed tunnid möödusid udus ja rahvas virises, et miks ennast ronimisega vaevata, kui midagi pole näha. Ent järgmisel varahommikul Pothanas tervitasid mäed meid enne päikesetõusu täies hiilguses - Annapurna lõunatipp (ja selle taga väike nukk, Annapurna I), Hiunchuli ja müstiline kalasaba Machapuchare kõrgusid muljetavaldava rivina ja ootasid, et päikesekiirte puudutused süütaksid leegitsema nende lume. Siis ei torisenud enam keegi, kõigil jätkus silmi ja kõrvu vaid mägede jaoks. Jah, ka kõrvu, sest mulle on alati tundunud, et mägedes kaugus kohiseb või heliseb.
Toiduküllane või toidurohke (naissoost) - seda tähendab Annapurna sanskriti keeles. Tavaliselt tõlgitakse nime saagi või lõikuse jumalannaks. Hinduismis on ta põlluharimise ja viljakuse jumalanna Maa Durga (Ema Durga, kes on omakorda lõvi või tiigri seljas ratsutava kümnekäelise jumalanna Devi kuju) avatar. Juba siis otsustasin, et pean kindlasti tulema tagasi, et sooritada ligi kolm nädalat kestev matk ümber selle jumalanna. Samas pelgasin, kuidas peab tervis vastu nii pikale rännakule, mille käigus tuleb pealegi tõusta 5416 m kõrgusele Thorong La kurule ja viibida üle nädala rohkem kui 3000 meetrit üle merepinna. Otsustasin kõigepealt proovida kõrguse mõju ilma ronimiseta. 2008. aasta augustis saigi käidud Ladakhis, oldud kaks nädalat ca 3100 - 3400 meetri kõrgusel ning ületatud autodega 5359 meetri kõrgune Khardung La kuru. Tervis pidas vastu, tundsin ennas Ladakhis isegi paremini kui Eestis. Ja nüüd on Annapurnale sõrm antud - umbes nädala aja eest maksin ära osa reisirahast lennupiletite väljaostmiseks, odavaid pileteid aga teatavasti tagasi ei osteta. Tuleb vaim valmis panna ja minna kohtuma selle valge jumalannaga. Eeldatavasti kestab reis 26. aprillist 19. maini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar