Esmaspäev, 6. juuni 2011

Kathmandu, 1. mai

Öö möödus üsna rahulikult, magasin küll ainult jupikaupa, aga see oli tingitud kauasest lamamisest. Siinsed vahtkummimadratsid panevad mu luud valutama. Pea oli selgem, nõrkus bäikse. Käisin Gaias ja sõin omletti juurviljadega. Nüüd ootan huviga, mis juhtub. Täna tuleb käia First Environmental Trakkingu büroos ja internetipunktis, samuti tuleb võtta raha ja osta teed ning veel üht-teist koju kaasa.

Tundub, et vaimsele puhastumisele järgnes füüsiline.

Kümme päeva
lihvisin vaimu
nüüd puhastab
tõbi mu keha
pöörab pahupidi
viimsegi sopi
kraabib välja
aastatega
settinud saasta

päev on sündinud
pikkamööda
ajan püsti
oma jõuetu keha
vangun tänavale
astun aeglaselt mööda
poodide rivist
salvimüüjatest
kriimudest tänavalastest

väikese templi juures
äkki kõliseb kell
tunnen kuidas
endine igerik mina
variseb varjuna minust
kuidas sirgu ajab
jälle end selg

Veetsin paar tundi tuttavas internetipunktis, kirjutasin blogi, lugesin kirju, kustutasin rämpsposti. Siis kõmpisin tagasi hotelli. Kui koju helistasin, avastasin üllatusega, et mul pole häält. Kas selle võttis ära haigus või antibiootikum?

Lõppev Nepaali reis on olnud suur õppetund. Kõigepealt tehti selgeks, et plaanid ei tähenda midagi. Need on vaid mõtted, ei enamat. Ent nende mõtete valguses vaatad maailma – mis läheb plaaniga kokku, on hea, mis ei lähe, halb. Kui järele mõelda, siis pole mägedes maha sadanud rohke lumi ju iseenesest halb. Lumi on lumi, ilus ja valge. Lumised mäed on kaunid, neid ma Himaalajast otsima tulingi. Paraku ei sobinud lumi plaaniga kokku ja omandas kohe negatiivse märgi. Et paha lumi ei lase mul minna pühade järvede äärde. Oleksin võinud oodata ilma paranemist, ehk oleks õnnestunud läbi murda. Aga külm pani hamba valutama. Paha külm, paha hammas. Ei tohi plaanidesse ja mõtetesse klammerduda. Parem vaadata maailma sellisena, nagu ta parajasti oma muutumises on. Parem rõõmustada selle üle, et oled siin, et sulle on antud võimalus käia mägedes ja õppida tiibeti kloostris Dharmat. Meie mõtlemist on lapsest saadik suunatud klammerdumisele, sest meie maailmas on nii kombeks. Kui olin laps, siis mäletan, et vanemad, olgu muld neile kerge, hindasid inimesi kolme nende jaoks väga olulise asja järgi – kui sul oli maja, auto ja suvila või vähemalt mõni neist, siis olid edukas, oskasid elus läbi lüüa. Nõukogude ajal oli elus läbilöömise oskus üks peamisi asju, mis inimesel pidi olema. Meie perel polnud ühtki nimetatud asjadest, polnud ka olulisi tutvusi. Vanemad tegid rasket tööd selleks, et mind ja venda kasvatada. Tasu selle töö eest oli väike, tagavaraks ei saanud midagi korjata, vähemalt mu kümne esimese eluaasta jooksul. Hiljem tõi Mustamäele kolimine uusi kulutusi, sest kindlasti oli tarvis uus korter sisustada uue mööbliga. Igas korralikus kodus pidid olema diivan või diivanvoodi, riidekapp, peegliga tualettlaud, köögikapid ja suur sektsioonkapp. Võin ausalt öelda, et olen kasvanud ja elanud asjade maailmas, olnud nende ori. See maailm oli lapsepõlvest tuttav, omamoodi pelgupaik, kuhu sai ajutiselt pageda argipäeva murede eest. Unistasid mingi asja ostmisest, käisid poodides, vaatasid hindu. Paraku lõppes kogu rõõm varsti peale ihaldatud eseme ostmist. Tuli hakata uusi plaane pidama. Selle reisi käigus jäin ilma ühest oma hinnalisemast asjast, kahjuks sellisest, millega tõesti oskasin midagi teha mitte ainult enda heaks, vaid ka teiste rõõmustamiseks. Pealegi jagasin alati pilte tasuta ja hea meelega. Aga kõik muutub, käest võetakse see, mis on ega küsita, kui kallis see oli. Kallid inimesed surevad, kallid asjad purunevad või kaovad. Majad põlevad või kõdunevad, autod muutuvad hetkega romudeks või roostetavad pikkamööda. On hea, kui sa pole nende külge liialt klammerdunud. See ei tähenda rõõmu või armastuse puudumist. Vastupidi, see tähendab rõõmustamist siis, kui on rõõmustamise aeg. See tähendab, et sa oskad tunda rõõmu neist asjadest, mis sul on ja neist inimestest, kes sind ümbritsevad, mitte ei ihalda pidevalt uusi. Kui on antud, et saan oma piltidega inimestele head meelt teha, siis saan kindlasti uue kaamera ja teen tulevikus veel paremaid pilte kui seni, sest oskan paremini hinnata selle võimaluse väärtust. Aga kui pole, siis pole järelikult tarvis, siis pole üldse põhjust muretseda või kurvastada kaamera kadumise pärast. Mõtle – oleksid võinud selle sadu kordi mägedes kividele pillata, see oleks võinud vette kukkuda mullusuviste kanuusõitude ajal. Aparaat oleks võinud ka lihtsalt rikki minna, mälukaart oleks võinud rikneda ja pildid ikkagi kaduda. Elus on nii palju võimalusi jääda millestki ilma. Kas on mõtet nende kõigi pärast põdeda? Rõõmusta siis, kui sulle on antud ja rõõmusta, kui sult võetakse.

Käisin pika tiiru Thameli peal, ostsin Pilgrims Book House'ist pika vertikaalse palvelipu, siis läksin tuttavasse teepoodi. Seal oli parajasti daam Sloveeniast, ostsi mitut sorti populaarseid teesid. Müüjanna Jamuna küsis minult, kas Eesti on Sloveenia lähedal. Vastasin, et ei ole väga lähedal. Värsket head rohelist teed, mida osta tahtsin, tal poes kuigi palju ei olnud, palus õhtul tagasi tulla, et vahepeal mees kodust toob. Täna nägingi esmakordselt Jamuna meest, kes oli päeval poes abiks. Ja muidugi oli poes ka nende veidi alla kolme kuu vanune poeg Bimit. Et aega parajaks teha, läksin "garaazhi" ja sõin ühe thukpa. See on sherpade paks supp, kuhu pannakse sisse nuudleid, juurvilju, mis parajasti saadaval ja mõnikord ka liha. Minu supis olid nuudlid, tomativiilud, lillkapsatükid ja pühvliliha killud. Ja maitses kõik kokku imehea. Organism kohe vajas midagi vedelamat. Kuigi see thukpa on pigem kaks ühes tüüpi toit. Naaberlauas kulistas Everesti õlut viiene seltskond kusagilt lõunaslaavi mailt, pärast mind tuli kräsupäine noormees ja tellis dal-bhati. Tundus, et ta on alles äsja saabunud, silmitses Kathmandu plaani. Siis tulid heledat verd mees ja naine, üsna noored, istusid lauda. Aga kui keegi kümne minuti jooksul neile tähelepanu ei pööranud, läksid minema. Siinsetes söögikohtades, eriti väikestes, tuleb olla kannatlik, sest sageli koosneb kogu personal vaid ühest inimesest. Pärast sööki kaesin internetipunkti, seal polnud ühtki vaba kohta. Tundub, et linnas on üldse rohkem võõraid kui enne. Meie hotellgi on täis, all fuajees juuakse õlut. Taas müristab, aga veel ei saja.

Enne teepoodi tagasi minemist jõudis tulla sahmakas äikesevihma. Jamuna istus lapsega, mees oli alles kodus. Ja ei saanud sealt vihma tõttu tulema. Istusin siis tunnikese Jamuna seltsis. Lobisesime niipalju, kui keeleoskus lubas. Sain teada, et suvel ärkab ta juba kella viie paiku, koristab, peseb pesu, teeb imikule mašaaži, siis teeb süüa ja kella üheksaks tuleb poodi. Talvel magab veidi kauem, mõnikord lausa seitsmeni. Ja poes on õhtul kaheksa-üheksani. Või läheb ära pool tundi peale voolukatkestuse algust, sest aku, mis väikest lampi toidag, ei pea kuigi kaua vastu. Ja üldse on aku eluiga vaid paar aastat sellistes tingimustes, maksab aga oma 30 000 või rohkemgi ruupiat. Generaatorit nad osta ei jaksa. Väljas muudkui sadas ja Jamuna mees ei tulnud. Viimaks võetigi vool kell kaheksa ära. Titt ärkas vahepeal ja hakkas vigisema, Jamuna loputas käed enne tema juurde minekut puhtaks, siis alles võttis lapse sülle ja andis talle rinda. Viimaks tuli ka mees ja tõi oodatud tee. Ostsin nende käest veel valget teed (mis on kallis, kuid väga hea), kaks komplekti palvelippe (neid müüakse igas teepoes) ja kaks komplekti maitseaineid. Siis hakkas taas sadama. Jamuna ütles, et mullu nii palju küll ei sadanud. Ja see eilehommikune tugev äike, see olevat Swayambunathis ühte templisse sisse löönud. Nagu ta rääkis, löönud selle kohe lõhki. Et kas ma uudiseid ei vaatagi? Selle äikese ajal vaevlesin Kopani kloostris kõhutõve küüsis. Selline lugu.

1 kommentaar:

  1. Khenchen Gyaltsen Rinpoche oli möödunud nädalavahetusel Pärnus ja rääkis loo Milarepast. Toona oli Milarepa ainsaks omanduseks savipott, milles oma rännakutel nõgeseid keetis. Tee oli kivine, ta komistas ja pott kukkus katki. "Sellest savipotist sai minu suurim õpetaja, sest ta näitas mulle, et kõik siin maailmas on püsitu," mõtles Milarepa ja oli tänulik.
    Meil, kes me oleme materialistlikus maailmas kasvanud ja otsime asjadest turvalisust, on ikka jube raske neist lahti lasta. Aga püüame, õpime...

    VastaKustuta