reede, 3. juuni 2011

Kopan, 28.-30. aprill


28. aprill, retriit.

Kell heliseb
uus päev on alanud
ta kuldne valgus
kumab aknast sisse
taas tuleb tõusta
korrastada
oma mõttemaid
ja siseneda
hetke olemisse

ja vaagida
kui palju rahutust
me oma tegudega
põhjustame ise
ja ette kujutada
kuidas enda seest
me võime leida
uue hingamise

Kaks päeva kestev enesega olek ja mediteerimine on alanud. Hommikune meditatsioon algas mahaheitmiste, mantrate lugemise ja palvetega. Mahaheitmise ajal lugesime Mandžušri mantrat OM NAMO MANJUSHRIYE NAMAH SUSHRIYE NAMA UTTAMA SHRIYE SVAHA. Enne meditatsiooni tuli omaette lugeda veel kaks malatäit Šakjamuni mantrat.

Ikka on mul tunne, et olen õiges kohas ja teen õiget asja. Siit läände vaadates avanevad uued ja sünged perspektiivid. Meie tarbimisele suunatud ühiskonnas on tehtud suuri pingutusi mõtte väärastumise nimel. Mängitakse inimese enesearmastusel, õhutatakse selliseid negatiivseid omadusi nagu enese teistest paremaks pidamine, võitlusvaim jne. Igal sammul tuleb kellegagi võistelda, konkureerida. See muudab mõtlemist, seab inimese „mina“ maailma keskpunkti. Kuidas muidu saab ta võidelda teistega töö, lõbu, raha, asjade, tähelepanu ja armastuse pärast? Kaastundlik mõistus küsiks, võib-olla on konkurendil seda või teist rohkem tarvis kui mul, võib-olla on tema olukord raskem, võiv-olla on ta üksikum ja õnnetum? Ehk väärib keegi minust palju rohkem tööd, stipendiumit või midagi muud? Meile aga taotakse lapsest saadik pähe – oled parem kui teised. Lasteaiast alates peab olema edukas, et pääseda õppima eliitkooli, ilma milleta otsekui polekski tulevikku. Edu kultus hävitab isiksuse, edu lainetel loksunu ei oska teistmoodi maailma vaadata, kui mõeldes: ma pean seda saama, sest ma olen julge ja tark ja osav, teistest palju parem. Olen väärt head ametit, suurt palka, uut autot, inimeste tähelepanu. Ja kui ei saada seda, mida tahetakse, variseb maailm kokku. Kui järele mõtleme, saame aru, et on loodud ühiskonnakorraldus, kus kehtivad džungliseadused, kus inimesed on viidud looma tasandile, pandud päevast päeva üksteise kõri närima. Ka meie teadusmaailmas pole olukord parem, sest kõik need seadused ja määrused, mis sunnivad teadlast iga viie aasta tagant parimate kolleegidega konkureerima, mis eeldavad pidevat projektide kirjutamist selleks, et saada endale vahendeid – ning järelikult võtta ära teistelt, – kõik need pole paremad džungliseadustest. Ellu jäävad tugevamad, teised pistetakse nahka. Kurb on, kui pole muud valikut, kui võtta ära kellegi töö ja leib või jääda ise tänavale. On väga hea, et maailmas leidub paiku, kuhu võid minna, et pääseda ajutiseltki rattast välja ja kus on aega mõelda asjade üle, mitte neid ahnitseda.

Hommikused meditatsioonid olid täiusliku taassünni ja asjade ebapüsivuse üle. Nüüd on pikk lõunavahe, mida soovitati sisustada õppimisega. Mina käisin poes, ostsin palvehelmed (kodus on neid mitu, kuid unustasin kaasa võtta) ja õhtuse rituaali jaoks teeküünlaid. Poest stuupani on täpselt ühe mala jagu om-mani-padme-hum’e. Ja sealt mu kambrini veel pool malat. Helmed on sandlipuust, lihtsad.

Meditatsioon surma protsessi üle oli vapustav. Mitte ebameeldiv või sünge, lihtsalt raputas kogu olemust. Raamatus on muidugi kirjas, kuiidas see käib ja mida peab kujustama, aga üks asi on niisama lugeda, teine seda sügavalt läbi mõelda ja tunnetada. Öeldi, et mungad ja nunnad teevad seda meditatsiooni väga sageli. Iga meditatsiooni eel oleme kolm korda maha heitnud ja mantraid lugenud.

Keegi küsis, kas väikest rinpotšed (laama Konchogi taassündi) näha saab. Karin ütles, et nii suure rahvahulga ette tulekuks on ta veel liiga väike, aga kes väga tahab, võib hommikul ta koolitee läheduses „juhuslikult“ jalutada. Poisiga võib isegi rääkida nii, nagu lastega ikka räägitakse. Mina nii uudishimulik pole, et teda varitsema minna, üht kahe ja poole aasta vanust tulkut sai külastatud Ladakhis.



Jälle oli äike ja sadas korralikku vihma. Õhtune meditatsioon oli alumiste ilmade elu ja varjupaiga teemal. Pidime ennast kujutama erinevate loomadena ning jõudma veendumusele, et loomariigis pole elu kuigi hea. Seejärel tuli mõelda varjupaiga leidmisele Buddhas, Dharmas ja Sanghas selleks, et aidata teisi elusolendeid. Mul õnnestus päris hästi visualiseerida Šakjamunit ning seda, kuidas ta mu kohal kuldseks valguseks muutub, valgus aga minusse tungib. Jälle oli tunne, et helendan. Teadsin, et kiired, mis minust väljuvad, jõuavad igale poole, kõigi elusolenditeni.

Tänaste meditatsioonide kokkuvõte – kuusteist mahaheitmist, neli malat Šakjamuni mantrat, lisaks vastavad palved iga sessiooni eel ja järel. Just midagi sellist tulingi otsima, mitte lihtsalt sisutut mediteerimist. Mulle meeldivad mahaheitmised ja meeldib retsiteerida tiibetikeelseid palveid. Praegugi ümisen omaette jang chhub sem chhog rinpoche...

Tundub, et retriit on hea. Õhtune valgusovher oli ka südamlik, aga tuul tahtis selle ajal pidevalt oma tahtmist saada. Selleks tahtmiseks tundus olevat pimedus, sest vaevalt sai rida küünlaid süüdatud, kui tuulehoog need kõik jälle kustutas. Seega tegelesime suurema osa ajast küünalde üha uuesti süütamisega, ent Karini juhtimisel sai üheskoos palveid loetud. Karin ütles, et just sellistes pühades paikades, nagu seda on stuupade ümbrus, on hea sooritada valguseohvrit kõigile buddhadele ja bodhisattvatele. Kuid valgusohvrit võib tuua igal pool ning kutsuda mõttes buddhad ja bodhisattvad sellest osa saama. Valgusohver annab pälvimusi, mida omakorda võib pühendada kellelegi, kelle eest palutakse. Meie pühendasime oma ohvri dalai laama pika eluea ning kloostri eestseisja laama Lhundrupi ja Austraalia haiglas lamava laama Zopa Rinpoche tervise hüvanguks ning üldse rahu ja õnne heaks kogu maailmas.




Retriit tundub isegi parem kui eelnenud kloostripäevad. Hea on omaette mõtteid mõlgutada, pole vaja kellegagi suhelda. Ega ma siin väga jutukas olnud polegi, ainult vestlusgrupis tuli suud pruukida ja Oljaga sai paaril korral veerand tunni kaupa räägitud. Eile õhtul teelauas oli meil väike spontaanne pidu venekeelse rahvaga. Igaüks oli täiesti omal algatusel kaasa võtnud mingit näksi või maiust, mida kõigile pakuti. Tegelikult on nad kõik väga toredad, isegi Viktor, kes algul mõjus liiga iseteadliku esoteerilise turistina. Ainult anestesioloog Vadim ei pidanud kloostris vastu, vaid lahkus tema jaoks huvitavamatesse paikadesse.

29. aprill. Terve öö on sadanud. Äike äratas mind korraks, sest kärgatused olid väga valjud. Nüüd sajab juba vaikset sooja vihma.

Tänahommikused meditatsioonid olid täisuliku taassünni ja karma teemadel. Tuli analüüsida enda käitumist olukorras, kus teadlikult oled tahtnud ja teinud kellelegi halba. Olen siin avastanud, et mul puuduvad vaenlased, samuti ei tunne ma kellegi vastu viha või suurt ebasümpaatiat. Kõik sellised asjad on jäänud lapsepõlve, liiga kaugele selleks, et praegu mälust välja koukida. Spontaansed üürikesed vihastamised, mida elus sageli ette tuleb, ei püsi üldiselt meeles. Siiski leidsin viimastest aastatest paar momenti, kus olin teadlikult kellelegi halvasti öelnud ja muidu ka inetult käitunud. Kaevasin need lagedale ja analüüsisin neid ning leidsin muidugi, et mõlemal juhul polnud mul mingit õigust nii käituda. Isegi siis, kui eelnenud olukord polnud sõbralik ja minu suhtes käituti halvasti, poleks ma tohtinud teadlikult samaga vastata. Eriti ei tohi tahta teist inimest teo ja sõnaga alandada, mida ma upsakusest ja enesearmastusest mõlemal korral tegin. Noh, kogu meditatsioon lõppes kahetsuse ja põhjaliku karmajälgedest puhastamisega. Seda viimast on ikka väga raske teha võreldes kristliku pihi ja pattude andekssaamisega. Sest siin tuleb sul endal olla nii pihiisa kui andestaja rollis, ausalt ja ennast petmata. Meditatsiooni ajal aga on ennast päris raske lollitada.

Lõuna ajal tuli see vene tüdruk, kes koos Kirilliga oli meie vestlusgrupis käinud ja kellest tean ainult seda, et tal on kodus noorem vend, kes on suur, tugev ja ülbe ning solvab kogu aeg ema, vot see tüdruk, kelle nimegi ma ei tea, tuli vaikselt mu selja taha ja pani lauale tillukese mälestuseseme. Ja läks sama vaikselt ära. Nüüd on see pisike ripats mu ees laual, vaatan seda ja mõtlen, et iseenesest ju tühine vidin, aga märk sellest, et inimesed hoolivad. Tüdruk sõidab homme koju ja ilmselt ei kohta ma teda enam kunagi, aga selle teoga jääb ta mulle meelde.

Kloostris ringi jalutades imetlen pidevalt seda suurt tööd, mis siin on tehtud. Laama Yeshe ja laama Zopa Rinpoche alustasid 1969. aastal tühjalt kohalt, aga nüüd on siin võimas klooster. Ja stuupa ümbrus korrastati alles 2003. aastal. Võib-olla pole vilkuv jõuluvalgus gompas ja Chenrezigi purskkaevu ümber päris minu maitse, võib-olla tundub stuupagi mulle liiga kirev, kuid mina pole siin hindaja. Lääne inimese egoismist lähtuv autentsusekultus tahaks muidugi näha vanu hooneid, mida parimal juhul kinnitab UNESCO maailmapärandi sertifikaat. Tahame ju ikka, et põlisrahvad elaksid meie lõbustamiseks sellistes tingimustes nagu aastasadade eest. Tahame näha lihtsat ehedat elu, mida me ise enam elada ei oska. Seepärast reisime kaugetele maadele. Ja kuna oleme selle tarvis palju raha kulutanud, siis nõuame vastutasuks parajat annust eksootikat. Sest me oleme seda väärt, eks ju. Kui keegi – taevas hoidku – julgeb metsaonnist, püstkojast, savimajast või vanast kivielamust välja kolida, peame teda reeturiks, kes ei austa oma kultuuri, kes tänapäevaste tühiste asjade läätseleeme eest, mida me ise iga päev helbime, müüb maha oma pärisosa. Aga mis on handi või nganassaani või tamangi või gurungi pärisosa? Kas tõesti meie meeleheaks elamine? Kopani kloostriga on nii, et see on ehitatud kindlatel eesmärkidel ja täidab oma otstarvet hästi. Pole minu asi iriseda selle kallal, milliseid värve on kunstnikud kasutanud või milliseid lampe mungad kuhugi riputavad.

Toas tundub täna jahe. Pikutasin voodis, mõtted hakkasid ekslema. Juba hakkasin juurdlema homsete ja ülehomsete asjade kallal. Milleks küll? Homme tuleb nagunii. Isegi juhul, kui peaksin öösel surema, tuleb homme teistele ikka. Dharma praktiseerimine nõuab distsipliini ja jõupingutusi. Siin ei tule miskit niisama kätte, sest kõigis hädades on süüdi meie mõistus, mida keegi teine meie eest muuta ei saa.



30. aprill. Jahedusetunne tuli haigusest. Eile pärastlõunal tabas mind ootamatult ränk kõhutõbi koos kõrge palavikuga. Kohusetundlikult püüdsin istuda õhtustes meditatsioonitundides, kuid keskenduda oli võimatu, sest mitte ainult mõte,vaid ka kogu ümbritsev ilm hägustus. Ütlesin Ani Karinile, et tunnen ennast halvasti ja lahkusin pärast esimese tunni lõppu. Öösel vaevas palavik ühes iiveldustundega, iga natukese aja tagant jooksin vetsu. Väljas möllas taas kõva äike, mille kärgatused vahepeal mu kambri seinad vappuma panid. Hommikul võtsin antibiootikumi, see tundus aitavat. Palavik läks alla, aga nüüd olin väga nõrk ja higistasin meeletult. Vähkresin niiskel asemel. Enne kümmet koputas aknale Olja ja uuris, kas olen veel elus. Kõhutõbi oli tabanud veel mitut kursusekaaslast. Kuidagi vedasin ennast gompasse viimasele koosistumisele, kus Karin meile mitmesuguseid manitsus- ja õpetussõnu lausus. Ma ei saanudki teada, kuidas lõppes retriit ja kui palju inimesi tegi hommikul läbi varjupaiga tseremoonia. Kuna büroo polnud mulle autot järele saatnud, võtsin kogu jõu kokku ja komberdasin kloostrivärava taga ootavate taksodeni. Hinna üle palju tingimata istusin ühte neist ja lootsin väga, et tervis kannatab sõidu välja.

Taas Fuji hotellis. Tuba on seekord väiksem, aknad vaatavad naabermaja poole. Olen endiselt nõrk ega taha sööki näha. Käisin siiski väljas, vahetasin raha ja ostsin vett. Kloostris olin öösel suure hädaga hulga kraanivett ära joonud, sest ei suutnud minna vaatama, kas söögimajas olevate filtreeritud vee nõude juurde pääseb. Haigus ei lase mõelda, peas on nagu mingi kamakas, mis ootab lahustamist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar