Teisipäev, 7. juuni 2011

Kathmandu, 2. mai

Varahommikul tuli sahmakas vihma. Paistab, et ilm on ennast vesiseks sättinud. Enesetunne oli öösel väga hea, aga und ei tulnud. Püüdsin küll kõik tühjad muremõtted peast tõrjuda, aga nende asemele tulid uued mõtted, mis polnud küll murelikud, aga magada siiski ei lasknud. Mõni ime – eelmise kahe päeva ja ööga magasin kogu une ära.

Vaatasin netist järele lennujaamade lühendid, neid võib vaja minna homme pagasi vormistamisel (ja läkski). Lugesin kirju. Sain teada, et Roy on Ulaanbaataris. Imelik mõelda, et kolme päeva pärast peaksin ise olema juba Värskas. Setomaa on Nepaali kõrval mu teine suur armastus. Ma ei oota kummaltki midagi, ainult naudin nende olemasolu. Aastaid tagasi oli mul tunne, et isehakanud setosid on liiga palju ja et mina ei hakka kunagi setot mängima. Aga läks teisiti ja juhtus, et sattusin 2009. aasta suvel Jane ja Kristjani pulma. Olin kutsutud pidu jäädvustama asjaosaliste endi ning arhiivi tarvis, sest kolm päeva kestev seto pulm pole tänapäeval väga sagedane nähtus. Õieti elas selline pidu vahepeal vaid vanemate inimeste mälestuses, kes ise õiges pulmas käinud. Kaheksakümnendatel hakati seda tasapisi elustama, kõigepeal etendati kultuurimajade lavadel olulisemaid momente, hiljem jõudis seto pulm ellu tagasi. Ühte sellisesse pulma ma sattusingi ja kaamera andis võimaluse pääseda ka neisse kohtadesse, kuhu suurt seltskonda ligi ei lastud ning näha toiminguid, mis olid mõeldud osalemiseks vaid vähestele.Pelgasin, et olen oma aparaadiga võõras selles seltskonnas ja esimesel päeval olingi. Aga teisel päeval muutus kõik, ühes pruudi ja peigmehe sugulastega sain koos kolleeg Janikaga andeid pruudi vakast. See liigutas väga, nagu kõigi inimeste südamlikkuski. Tundsin äkki, et ma polegi enam võhivõõras vaatleja, vaid juba natuke omaks saanud pulmategelane. See väike sündmus andis tõuke juba samal sügisel ühineda Tartus tegutseva seto meestelaulu esitava kooriga Liinats’uraq, kus mul ju mitu tuttavat ees oli, aga kuhu ma koori rõhutatud seto identiteedi tõttu varem kuuluda ei tahtnud. Seto meestelaul polnud mulle siiski päris võõras. Koos ts’urakeste Paul Hagu, Heno Sarve ja Peter Panoviga olin seda ning muudegi soome-ugri rahvaste laule laulnud Helleros. Seepärast läks sisseelamine üsna kiiresti, juba järgmise aasta märtsis reisisime Udmurdimaal, mais aga käisime koos seto delegatsiooniga Lätis Alsunga suitide festivalil. Algasid sõidud Setomaa erinevatele külapühadele. Värska, Obinitsa, Uusvada, Lepä. Igal pool oli tore, igal pool suhtuti meisse kui oodatud külalistesse. Nii polnud ma Kuningriigi päeval enam pealtvaataja, vaid aktiivne osaline, aastaga soetasin hame, kapudad, vöö ja kaatsad. Seejärel tellisin parema hame ja säärsaapad. Nautisin igal hetkel seda, mida tegin. Praegu on siit kaugelt hää mõelda kõigi toredate kaaslaste peale ja neile mõttes tervitusi saata. Pole midagi uhkemat säärasest meestesummast ja üheskoos laulmisest, olgugi, et budistid peavad ilmalike laulude laulmist paheks. Aga neile tuleb andestada, sest nad pole kunagi kuulnud seto meestelaulu!

Taas tiir tehtud, raha võetud ja kulutatud. Pilgrims Book House’ist ostsin puust mänguasju lapselastele. Seal on hea rahulik kaupa vaadata ja mõtiskleda, keegi ei tülita. Toidupoest vaatasin maiustusi töö juurde kohvilauale, lisaks valget tiigrisalvi balsamit. Hulk raha jälle läinud. Kümme tuhat ruupiat pole siin miski raha, kaob linnas käest mõne päevaga. Mis seal imestada, see ongi kõigest sada eurot.

Olen pikapeale õppinud tundma mitmeid kavalaid tänavakesi ja läbikäike Thamelis. Jõlgun ringi ega pane tähelegi kaubitsejate juttu. Rikšamehed ja taksojuhid väga palju ei tülita, olen vist seda nägu, et Kathmandu on mind natuke küpsetanud. Ja seda see linn on tõesti teinud. On tõstnud mind unelmate maale ja siis järsku alla paisanud. Ning jälle tõstnud, lasknud elada ja rõõmu tunda. Kiitus talle! Teist sellist linna pole maailmas olemas. Aga kõik muutub kiiresti. Kunagi oli Nepaal eurooplasele üsna suletud maa. Esimese kaheksatuhandelise vallutamise ajal võis Kathmandus näha vaid üht autot – see oli presidendi limusiin, osade kaupa üle mägede kohale tassitud. 1974. aastal oli linnas veerand- või poolsada autot. Nüüd vaatad Kopani künkalt alla ja märkad valmivaid kõrghooneid nagu hiiglasi jalgupidi seismas madalate majade meres. Linnast välja viivad mitmerealised maanteed, mis mägedeni jõudes praegu veel kitsasteks muutuvad. Kui palju võib nüüd Kathmandus autosid olla? Juba taksosod, neid tillukesi Suzuki Marutisid tundub olevat mitmeid sadu, kui mitte tuhandeid. Vanad kitsad tänavad on muutunud tõeliseks liikluskeeriseks, kus jalakäijad kõnnivad seinaääri mööda, jättes enamuse teest autodele ja mootorratastele. Usun, et linnas on sadu tuhandeid tsikleid ja rollereid, autode kohta pole kerge midagi arvata. Aga neidki on vähemalt kümnetes tuhandetes.

Õhtupoolik Ganeshi kodus kujunes oodatult südamlikuks. Ganesh elab koos oma naise Bimalaga linna rahulikumas piirkonnas Ahvitemplist veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Maja on kahekorruseline betoonehitis tüüpiliselt lameda katusega, kus eraldi majakeses paikneb köök. Parajalt suured toad, kohustuslik marmortrepp. Nepaalis on mitut sorti marmorit laialt saada, ilmselt pole see ka eriti kallis. Peres on veel tütar Shradha, Ganeshi ema ja Bimala vennapoeg. Poeg, kelle nimi meelde ei jäänud, õpib Šotimaal Aberdeenis, Ganeshi isa elab enamasti mägimajas Ganesh Himali kandis. Bimala, kes lausa kiirgab armastust ja hoolivust, on töötanud kakskümmend viis aastat koolis nepaali keele ja majanduse õpetajana. Laia silmaringi ja huvidega naine. Kuulnud, millist tööd mina teen, ütles ta, et on sellisest kogu aeg unistanud. Paraku polnud tal omal ajal võimalik sellist eriala õppida. Ganesh püüdis õhtu jooksul korduvalt ärijuttu alustada, korrates pidevalt, et tore oleks, kui ma kodumaal aitaksin neile kliente leida, meelitas grupijuhi staatusega – vähemalt kümnese grupi puhul on grupijuhil kogu elamine ja matkamine prii. Ta näitas maja esimesel korrusel eraldi sissekäiguga ruume – kolme tuba ja vannituba, mis mõeldud just grupijuhtidele ja headele tuttavatele. Ühes neist tubadest ööbingi täna. Aga enne voodini jõudmist tuli ennast läbi süüa suurest hulgast dal bhatist ja karriga maitsestatud kanast. Bimala on väga hea kokk, kõik pakutu oli maitsev, kuid eriti meeldis mulle värskest mündist tehtud karri, sellist polnud ma veel kusagil saanud. Kogu maitseroheline ja muist köögivilja tuleb siitsamast maja ümbert aiast, puuviljad aga peamiselt Ganesh Himali mägimajast. Õhtusöögi kõrvale jõime Ganeshiga Johnny Walkeri punase sildiga viskit, lahjendatult tavalise veega. Peremees küll mainis, et tavaliselt nad üldse alkoholi ei tarvita, aga kallite külaliste puhul tehakse erand. Naised muidugi isegi ei maitsnud napsu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar