Teisipäev, 7. juuni 2011

Viimase donžuaani lahkumine

Tervitustega


Ühegi kiriku kellad ei löönud
ühegi pühaku silmad ei nutnud
kui ma astusin hommikul õue
ainult äratuskellad sadades kodudes
helisesid kui vedasin ennast
tühja tänavat mööda
linnavärava poole

paljud noored veel paljumad
vanemad naised piilusid
suletud kardina vahelt
kuidas ma liipasin
laadaprügi ja väljaheidete vahel
murtud hinge ja murtud jalaga
vana väsinud mees

oh kuidas mäletan
kõigi te magamistubade
erutavaid aroome
oh kuidas praegugi tunneksin
kõiki teid käsikaudu
kuidas pimedas kirglikult
sosistada ma oskaksin
igaühele ainult talle
määratud hellitussõnu

vaadake pealegi kuidas ma lahkun
teie väikesest tolmusest linnast
kaasa viies kõik teie naiste
teie tütarde vabamad mõtted
millist lohutust pakute ise
neile hommesel ööl

minu lohutusaeg lõpeb praegu
sadade äratuskellade tirina saatel
läbi – päike on juba tõusmas
kui pühin jalgadelt siinse tänavatolmu
tuhande penikoorma kaugusel
ootab mu krimpsutõmbavat
õilsal eesmärgil äravaevatud keha
tilluke kongike kõrgele kaljule
rajatud unelma kloostris

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar