Milline ilus hommik! Ärkasin kella nelja paiku unenäo peale. Olin millegi eest surma mõistetud. Teadsin, et pean ise, ilma püssimeeste saateta, otsuse täideviimise paika minema. Must ülikond seljas, lips ees, sisenesin suurde ja uhkesse majja ja läksin laiast trepist üles. Poolel teel seisis kiilaspäine mees, kes küsis: „Ootad armuandmist, eks?“ Noogutasin vastuseks. „Sulle antigi armu,“ ütles kiilaspea, hetke pärast aga hakkas hullumeelselt naerma: „Ha-ha-ha, ma tegin ainult nalja!“ Sünges meeleolus läksin edasi ning sisenesin tuppa, kus enne mind oli juba kaks pidulikult rõivastatud meest. Teadsin, et hukkamise hetk on lähedal. Ma ei rääkinud kummagi mehega, kõik me kõndisime väikeses toas närviliselt edasi-tagasi. Pinge muutus väljakannatamatuks, iga hetk pidi avanema uks... Ja ma ärkasin. Oli veel pime, linnud laulsid. Kuulasin varahommikusi hääli ja rahunesin. Lamasin ja püüdsin uuesti uinuda. See ei õnnestunud. Kella viie paiku võtsin kaamera ja läksin kloostri ärkamist jälgima. Veel oli vaikne, keegi ei kõndinud, generaator ei mürisenud. All magas sinakas hägus linn nagu suur ja natuke ohtlik loom, magasid ümberkaudsed külad ja põllud. Aga inimesed olid vist juba ärkvel, sest suvel tõustakse Nepaalis vara ning hakatakse kohe koduseid toimetusi tegema. Seda ma oma vaatepunktist muidugi ei näinud. Mäed olid selged ja sinakasrohelised, taevas nende kohal juba roosatas. Suure gompa ees galeriil hakkas kõlama gong. Algul kostsid üksikud harvad löögid, seejärel rütm kiirenes kuni vahetpidamatu kõminani ning harvenes seejärel uuesti. Vaatasin, kuidas munk tegi viimase löögi ja viis pärast heli vaibumist gongi ära. Ent juba tulid esimesed puudžale minevad mungad, teekruusid käes, üle platsi. Mõni kõndis vaikides ja otsejoones, mõni palveid pomisedes ja tiire tehes. Varsti alustas Lobsang gompas palvet, temaga ühinesid mitmed hääled. Munki üha tuli. Vaatasin üle läve sisse. Lobsang kõndis gompa uksepoolses otsas ja laulis. Mõned mungad juba istusid mattidel, mõned sooritasid mahaheitmisi. Ma ei tahtnud neid segada. Ronisin lähedalasuva hoone lamedale katusele, filmisin mõned kaadrid mägedest ja koidutaevast, siis oli aeg minna hommikust teed jooma. Täna on meeste pesu pesemise päev. Panin oma kaks t-särki ja pikad püksid ukse kõrval olevasse suurde plastnõusse ja loodan neid homme puhastena tagasi saada.
Hommikune meditatsioon oli rõõmustamisest. Tuli mõelda enda kolmele positiivsele omadusele ja nende üle rõõmustada, seejärel tunda rõõmu elu jooksul sooritatud heade tegude üle. Siis tuletada meelde häid inimesi ja rõõmustada nende olemasolu üle, mõelda ka nende peale, kellega on olnud probleeme ja rõõmustada selle üle, et neilgi on palju häid omadusi. Siis mõtlesime nende peale, kes teevad rasket tööd ja aitavad teisi ja rõõmustasime selle üle, et leidub palju selliseid inimesi, kes on valmis abiks olema ka puhkepäevadel ja öösiti, ohtlikes olukordades ja karmides tingimustes. Ning me mõtlesime kõigi nende peale, kes teevad oma igapäevast tööd ja rõõmustasime selle üle, et nad on olemas ja et neil on võimalik tööd teha ja sellega kasu tuua. Ja mõtlesime kõigi meie peale, kes me oleme erinevatest maadest sellele künkale kokku tulnud, et Dharmat õppida ning rõõmustasime selle üle, et meil on see võimalus ja et kokku on saanud nii palju toredaid inimesi. Edasi tuletasime meelde kõiki munki ja nunnasid, kes iga päev Dharmat praktiseerivad selleks, et maailma paremaks muuta ning rõõmustasime nende üle. Ja viimaks tundsime rõõmu suurtest õpetajatest, kes elavad ja tegutsevad kõigi elusolendite hüvanguks.
Rõõm on võimas asi, sellega võib palju korda saata. Rõõmustasin ja rõõmustasin ega suuda seni rõõmustamist järele jätta. Meditatsioonilt läksime munkade laulu saatel söögimajja, päike paistis mõnusalt, kogu maailm tundus kaunis, inimesed naeratasid ning olid head ja ilusad. Tekkis tahtmine jagada seda tunnet, seda rõõmu kõigi sõpradega, kõigi inimestega. See mõte tegi meele veel rõõmsamaks. Hommikusöök – puder ja müsli ja chapati sisse keeratud omlett – tundus taevalik, koer, kes söögisaalis ringi luusis, väga armas ja sõbralik. Selle peale tahaks öelda Juhan Suitsu kombel: „Ja nüüd jääbki nii.“
Ühes hommikul
üle mägede
seda maailmaosa
valgustama
kerkinud päevaga
endasse piiludes
täna märkasin rõõmu
paistis see polnud
kuhugi kadunud
ootaski ainult
et ma vaataksin
kasvõi korraks ta poole
et ma märkaksin tema
naerulohkudes põski
täna ma nägin
täna viimaks julgesin
suunata vaate
tema vallatult kissis
silmade poole
hommikuvalguses
kokku said meie pilgud
otsekui mägiojad
mis pärast lõbusat
üksteise embuses voolamist
suubusid mõlemad minusse
nõnda algas tänane päev
Kopani kloostris
ja minu silmade taga
Gurust ja õpilasest. Dalai laama ja pantšen laama on olnud guru ja õpilase vahekorras neliteist eluiga. Praegune pantšen laama on kuuendast eluaastast saadik viibinud Hiinas koduarestis. Kui ta oleks vaba, oleks dalai laama tema õpetaja. Ning järgmises elus vastupidi. Ani karin rääkis, et läks pärast esimest kursust laama Zopa jutule ja küsis, mida teha, et edasi praktiseerida. Laama Zopa soovitas tal kõigepealt koju ema vaatama sõita. Karin vastas, et ta ei taha minna, aga laama Zopa jäi kindlaks – tuleb minna. Kui Karin asja üle järele mõtles, siis leidis ta, et peab koju minema kasvõi seetõttu, et oma rahaasju korraldada. Õpetaja teab, mida õpilasele soovitab, kuid õpilase esimene reaktsioon on sageli negatiivne, sest tema ei näe seda, mida näeb õpetaja.
Paljud suured õpetajad lähevad nüüd läände. Ameerika on täis suuri õpetajaid, Euroopa samuti. Pole oluline, kuidas õpetaja välja näeb, oluline on, kuidas ta suhtleb, kuidas õpetust edasi annab. Tiibeti budismis ei kõnele õpetaja õpilasele mõistu. Kui te oma gurust aru ei saa, siis tuleb küsida, mitte mõistatada. Peab selgelt aru saama, mida õpetaja öelduga silmas pidas. Õpetaja nõu peale vihastamine on halvim, mida inimene saab teha. Kui õpetaja ei sobi, pole vaja teda kritiseerida või tema peale vihastada, tuleb otsida uus ja sobivam guru. Õpetaja õpetab, aga teil tuleb teha tööd, et tema sõnu realiseerida. Teil tuleb praktiseerida selleks, et õpetus toimiks. Selleks peab teil olema avatud mõistus. Tuleb usaldada õpetajat ja oma dharma-sõpru, mitte arvata, et tean kõike teistest paremini.
Õppetunnid said läbi. Kell kaks käime vaatamas laama Konchogi säilmeid, kell kuus räägitakse retriidi korrast. Pärast õhtusööki, nagu öeldud, on puudža suures gompas. Ilm on palav ja mind vaevab varase tõusmise tõttu uni. Aga võib-olla oli tänane unenägu märk? Karin ütles, et pühapäeval on võimalik läbi teha varjupaiga palumise tseremoonia, see tähendab, saada formaalselt budistiks. Veel on aega mõelda. Selge on, et miski minus tahab pöörata uut lehekülge – vana mina läheb ilma sunnita hukkamisele. Budistid ei kujuta neid asju vist niimoodi ette. Enesetäiustamine on pikk ja vaevaline tee, mitte üks hele sähvatus, mille järel võid öelda, et oled uus inimene. Budistlikust vaatevinklist oli mu tänaöine unenägu pigem kui chöd-rituaal, sümboolne eneseohverdamine uue alguse nimel. Aga siis poleks ma pidanud hirmu tundma. Ei tea, ei tea.
Kõigil neil sadadel munkadel ja nunnadel on oma lugu, miks ja kuidas nad kloostrisse jõudsid. Tihti võis see olla ainus viis mingitki haridust saada või pääseda argielu viletsusest. Tuleb meeles pidada, et Nepaal on väga vaene maa ning ega endine Tiibetki rikkusega silma paistnud. Paljudel juhtudel tagab kloostrisse pääsemine poisile või tüdrukule inimväärilise elu. Pealegi on mungad ja laamad mägikülades väga populaarsed. Eilsest filmist „Unmistaken Child“ sain veidi aimu, kuidas geše Tenzin Zopa Kopanisse sattus. Juhtus nii, et laama Konchogi viimane erakla oli just Tenzini koduküla kohal mäenõlval ning poiss harjus kuueselt käima ja vaatama, kuidas suur laama istub ja mediteerib (lisaks vaimsele suurusele oli Konchog suurt kasvu mees). Paistis, et sümpaatia on vastastikune, sest laama ei saatnud poissi ära, vaid lasi tal enda juures olla. Kuid vanemad soovisid, et Tenzinist saaks talupoeg, neil oli lapse jaoks isegi tulevane naine välja vaadatud. Viimaks ütles poiss nii: „Kui laama Konchog on nõus mind õpilaseks võtma, lähen tema juurde, kui ei ole, unustan kõika ja hakkan põllumeheks.“ Sellised iseteadlikud lapsed elavad mägedes! Tenzinist sai Konchogi õpilane ja laama jättis erakla ning tuli koos seitsmese Tenziniga Kopanisse, sest laps vajab lisaks laamaga koos mediteerimisele ka muud õpetust. Usun, et enamusel kloostrielanikest on samaväärne lugu rääkida.
Muuseas arvan, et kirjutamine on omamoodi meditatsioon. Selleks peab samuti olema motiveeritus, tuleb keskenduda, analüüsida ja järeldusi teha. Viimased pole vast nii selgepiirilised, kui meditatsiooni käigus sündivad, kuid sarnasus on olemas. Väga kahju on mul sellest, et ilmalike laulude laumist hinnatakse praktiseerimise seisukohast võrdselt tühja jutu rääkimisega negatiivsete tagajärgedega toiminguks. Lohutan ennast mõttega, et äkki on rahvalaul erand.
Jälle äike. Reliikviad ei jätnud erilist muljet. Sedasorti asjadesse suhtumine sõltub kindlasti kultuuritaustast. Minu varasema elukogemuse foonil ei paista juuksesalgud, luutükikesed ja isegi neist kooruvad pärlid pühadust rõhutavate detailidena. Arusaamatuks jääb seegi, mismoodi selliseid reliikviaid mõtestatakse budistlikus kontekstis, kus keha on pelgalt ajutine mõistuse eluase. Kas valgustatud mõistus – bodhicitta – õilistab keha, tõstes selle teistest kehadest erinevasse olekusse? On kummaline endast väljas olemise tunne. Nagu vaataksin ennast kui merevaiku tardunud putukat. Pea on tühi, meel rahulik.
Uus päevakava retriidi ajaks:
5.45 äratus
6.00 hommikutee
6.30 kolme põrandaleheitmisega algav meditatsioon
7.30 hommikusöök
9.15 jalutusmeditatsioon
9.30 meditatsioon
10. 15 jalutusmeditatsioon
10.30 meditatsioon
11.30 lõuna
15.00 jalutusmeditatsioon
15.15 meditatsioon
16.00 jalutusmeditatsioon
16.15 meditatsioon (surma protsess)
17.00 tee
18.00 meditatsioon (varjupaik)
18.45 õhtusöök
20.00 1. päeval valgusohverduse rituaal stuupa juures (2. päeval kohtumine laamaga)
22.00 öörahu
Täielik vaikus kuni 30. mai hommikusöögi järgse ajani. Kes soovib, võib vältida ka pilkude kontakti. Ja täna õhtul guru puudža.
Hommikune meditatsioon oli rõõmustamisest. Tuli mõelda enda kolmele positiivsele omadusele ja nende üle rõõmustada, seejärel tunda rõõmu elu jooksul sooritatud heade tegude üle. Siis tuletada meelde häid inimesi ja rõõmustada nende olemasolu üle, mõelda ka nende peale, kellega on olnud probleeme ja rõõmustada selle üle, et neilgi on palju häid omadusi. Siis mõtlesime nende peale, kes teevad rasket tööd ja aitavad teisi ja rõõmustasime selle üle, et leidub palju selliseid inimesi, kes on valmis abiks olema ka puhkepäevadel ja öösiti, ohtlikes olukordades ja karmides tingimustes. Ning me mõtlesime kõigi nende peale, kes teevad oma igapäevast tööd ja rõõmustasime selle üle, et nad on olemas ja et neil on võimalik tööd teha ja sellega kasu tuua. Ja mõtlesime kõigi meie peale, kes me oleme erinevatest maadest sellele künkale kokku tulnud, et Dharmat õppida ning rõõmustasime selle üle, et meil on see võimalus ja et kokku on saanud nii palju toredaid inimesi. Edasi tuletasime meelde kõiki munki ja nunnasid, kes iga päev Dharmat praktiseerivad selleks, et maailma paremaks muuta ning rõõmustasime nende üle. Ja viimaks tundsime rõõmu suurtest õpetajatest, kes elavad ja tegutsevad kõigi elusolendite hüvanguks.
Rõõm on võimas asi, sellega võib palju korda saata. Rõõmustasin ja rõõmustasin ega suuda seni rõõmustamist järele jätta. Meditatsioonilt läksime munkade laulu saatel söögimajja, päike paistis mõnusalt, kogu maailm tundus kaunis, inimesed naeratasid ning olid head ja ilusad. Tekkis tahtmine jagada seda tunnet, seda rõõmu kõigi sõpradega, kõigi inimestega. See mõte tegi meele veel rõõmsamaks. Hommikusöök – puder ja müsli ja chapati sisse keeratud omlett – tundus taevalik, koer, kes söögisaalis ringi luusis, väga armas ja sõbralik. Selle peale tahaks öelda Juhan Suitsu kombel: „Ja nüüd jääbki nii.“
Ühes hommikul
üle mägede
seda maailmaosa
valgustama
kerkinud päevaga
endasse piiludes
täna märkasin rõõmu
paistis see polnud
kuhugi kadunud
ootaski ainult
et ma vaataksin
kasvõi korraks ta poole
et ma märkaksin tema
naerulohkudes põski
täna ma nägin
täna viimaks julgesin
suunata vaate
tema vallatult kissis
silmade poole
hommikuvalguses
kokku said meie pilgud
otsekui mägiojad
mis pärast lõbusat
üksteise embuses voolamist
suubusid mõlemad minusse
nõnda algas tänane päev
Kopani kloostris
ja minu silmade taga
Gurust ja õpilasest. Dalai laama ja pantšen laama on olnud guru ja õpilase vahekorras neliteist eluiga. Praegune pantšen laama on kuuendast eluaastast saadik viibinud Hiinas koduarestis. Kui ta oleks vaba, oleks dalai laama tema õpetaja. Ning järgmises elus vastupidi. Ani karin rääkis, et läks pärast esimest kursust laama Zopa jutule ja küsis, mida teha, et edasi praktiseerida. Laama Zopa soovitas tal kõigepealt koju ema vaatama sõita. Karin vastas, et ta ei taha minna, aga laama Zopa jäi kindlaks – tuleb minna. Kui Karin asja üle järele mõtles, siis leidis ta, et peab koju minema kasvõi seetõttu, et oma rahaasju korraldada. Õpetaja teab, mida õpilasele soovitab, kuid õpilase esimene reaktsioon on sageli negatiivne, sest tema ei näe seda, mida näeb õpetaja.
Paljud suured õpetajad lähevad nüüd läände. Ameerika on täis suuri õpetajaid, Euroopa samuti. Pole oluline, kuidas õpetaja välja näeb, oluline on, kuidas ta suhtleb, kuidas õpetust edasi annab. Tiibeti budismis ei kõnele õpetaja õpilasele mõistu. Kui te oma gurust aru ei saa, siis tuleb küsida, mitte mõistatada. Peab selgelt aru saama, mida õpetaja öelduga silmas pidas. Õpetaja nõu peale vihastamine on halvim, mida inimene saab teha. Kui õpetaja ei sobi, pole vaja teda kritiseerida või tema peale vihastada, tuleb otsida uus ja sobivam guru. Õpetaja õpetab, aga teil tuleb teha tööd, et tema sõnu realiseerida. Teil tuleb praktiseerida selleks, et õpetus toimiks. Selleks peab teil olema avatud mõistus. Tuleb usaldada õpetajat ja oma dharma-sõpru, mitte arvata, et tean kõike teistest paremini.
Õppetunnid said läbi. Kell kaks käime vaatamas laama Konchogi säilmeid, kell kuus räägitakse retriidi korrast. Pärast õhtusööki, nagu öeldud, on puudža suures gompas. Ilm on palav ja mind vaevab varase tõusmise tõttu uni. Aga võib-olla oli tänane unenägu märk? Karin ütles, et pühapäeval on võimalik läbi teha varjupaiga palumise tseremoonia, see tähendab, saada formaalselt budistiks. Veel on aega mõelda. Selge on, et miski minus tahab pöörata uut lehekülge – vana mina läheb ilma sunnita hukkamisele. Budistid ei kujuta neid asju vist niimoodi ette. Enesetäiustamine on pikk ja vaevaline tee, mitte üks hele sähvatus, mille järel võid öelda, et oled uus inimene. Budistlikust vaatevinklist oli mu tänaöine unenägu pigem kui chöd-rituaal, sümboolne eneseohverdamine uue alguse nimel. Aga siis poleks ma pidanud hirmu tundma. Ei tea, ei tea.
Kõigil neil sadadel munkadel ja nunnadel on oma lugu, miks ja kuidas nad kloostrisse jõudsid. Tihti võis see olla ainus viis mingitki haridust saada või pääseda argielu viletsusest. Tuleb meeles pidada, et Nepaal on väga vaene maa ning ega endine Tiibetki rikkusega silma paistnud. Paljudel juhtudel tagab kloostrisse pääsemine poisile või tüdrukule inimväärilise elu. Pealegi on mungad ja laamad mägikülades väga populaarsed. Eilsest filmist „Unmistaken Child“ sain veidi aimu, kuidas geše Tenzin Zopa Kopanisse sattus. Juhtus nii, et laama Konchogi viimane erakla oli just Tenzini koduküla kohal mäenõlval ning poiss harjus kuueselt käima ja vaatama, kuidas suur laama istub ja mediteerib (lisaks vaimsele suurusele oli Konchog suurt kasvu mees). Paistis, et sümpaatia on vastastikune, sest laama ei saatnud poissi ära, vaid lasi tal enda juures olla. Kuid vanemad soovisid, et Tenzinist saaks talupoeg, neil oli lapse jaoks isegi tulevane naine välja vaadatud. Viimaks ütles poiss nii: „Kui laama Konchog on nõus mind õpilaseks võtma, lähen tema juurde, kui ei ole, unustan kõika ja hakkan põllumeheks.“ Sellised iseteadlikud lapsed elavad mägedes! Tenzinist sai Konchogi õpilane ja laama jättis erakla ning tuli koos seitsmese Tenziniga Kopanisse, sest laps vajab lisaks laamaga koos mediteerimisele ka muud õpetust. Usun, et enamusel kloostrielanikest on samaväärne lugu rääkida.
Muuseas arvan, et kirjutamine on omamoodi meditatsioon. Selleks peab samuti olema motiveeritus, tuleb keskenduda, analüüsida ja järeldusi teha. Viimased pole vast nii selgepiirilised, kui meditatsiooni käigus sündivad, kuid sarnasus on olemas. Väga kahju on mul sellest, et ilmalike laulude laumist hinnatakse praktiseerimise seisukohast võrdselt tühja jutu rääkimisega negatiivsete tagajärgedega toiminguks. Lohutan ennast mõttega, et äkki on rahvalaul erand.
Jälle äike. Reliikviad ei jätnud erilist muljet. Sedasorti asjadesse suhtumine sõltub kindlasti kultuuritaustast. Minu varasema elukogemuse foonil ei paista juuksesalgud, luutükikesed ja isegi neist kooruvad pärlid pühadust rõhutavate detailidena. Arusaamatuks jääb seegi, mismoodi selliseid reliikviaid mõtestatakse budistlikus kontekstis, kus keha on pelgalt ajutine mõistuse eluase. Kas valgustatud mõistus – bodhicitta – õilistab keha, tõstes selle teistest kehadest erinevasse olekusse? On kummaline endast väljas olemise tunne. Nagu vaataksin ennast kui merevaiku tardunud putukat. Pea on tühi, meel rahulik.
Uus päevakava retriidi ajaks:
5.45 äratus
6.00 hommikutee
6.30 kolme põrandaleheitmisega algav meditatsioon
7.30 hommikusöök
9.15 jalutusmeditatsioon
9.30 meditatsioon
10. 15 jalutusmeditatsioon
10.30 meditatsioon
11.30 lõuna
15.00 jalutusmeditatsioon
15.15 meditatsioon
16.00 jalutusmeditatsioon
16.15 meditatsioon (surma protsess)
17.00 tee
18.00 meditatsioon (varjupaik)
18.45 õhtusöök
20.00 1. päeval valgusohverduse rituaal stuupa juures (2. päeval kohtumine laamaga)
22.00 öörahu
Täielik vaikus kuni 30. mai hommikusöögi järgse ajani. Kes soovib, võib vältida ka pilkude kontakti. Ja täna õhtul guru puudža.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar