Esmaspäev, 30. mai 2011

Kopan, 26. aprill

Kloostripäevad kuluvad kiiresti. Kui istud ja mediteerid, tundub aeg liikuvat aeglasemas tempos, aga vaadates tagasi päevale tervikuna on see kui vilksatus. Saad temast teadlikuks ja juba ta ongi minevik. Tänahommikuse meditatsiooni ajal pidime ennast täitma kuldse kaastunde, sallivuse ja armastuse valgusega, aktsepteerima iseennast koos oma puuduste ja vigadega ning suhtuma endasse sallivuse ja armastusega. Seejärel tuli teha endale mõtteline kingitus. Mina kinkisin endale meditatsioonioskuse ja võtsin selle tänuga vastu. Siis tuli sallivuse, armastuse ja kaastundega mõelda kellestki heast tuttavast, sisse hingata neid tema iseloomujooni, mis häirivad ning lahustada need enese kuldses valguses, välja hingata sallivust, armastust ja kaastunnet ning teha sellele inimesele mõttes kingitus.



Hommikul ei tulnud kraanidest vett, kuid künka otsas seisvad suured veepaagid ajasid kohinal üle, nii et lõbus oja voolas mööda teed söökla poole. Peale eilset äikest ja pikka vihma on täna palju selgem.

Mida ma kingin sulle
tänasel selgel hommikul
päevast enesest
oleks ehk natuke vähe
minu mõtetest
jaguks vähemgi veel

kingin peegli
millega vaadata ennast
leebe ja mõistva pilguga
häbenemata
täpselt nii nagu oled

päike on juba kõrgel
mägede kohal
õhk lõhnab pärast vihma
otsekui kodumaa kevad
vaata peeglisse kallis
võib-olla puudutab sind
korraks mu armastuse
kerge soe tuulepuhang

Õpetussõnu kaastundest ja uhkusest. Kõik elusolendid väärivad kaastunnet ühtmoodi. Kaastunne sõltub sellest, kuidas tunnetatakse seda, et kõik elusolendid kannatavad. Samsaras pole kedagi, kes ei kannata ja kes ei vääri meie kaastunnet. Kaastunnet väljendamast takistab uhkus. On erinevat liiki uhkust. Jumalik uhkus näiteks, kui praktiseeritakse bodhisattva teed, see on positiivne. Bodhisattvad tunnevad suurt jumalikku uhkust – ma suudan seda teha, ma suudan vabastada kõik elusolendid! Aga see uhkus, mis paneb mõtlema, et olen teistest parem, see on negatiivne, muudab üksikuks, sest loob distantsi sinu ja teiste vahele. Kui oleme uhked, võib meil olla teistest kahju. Aga see pole kaastunne. Kaastunne eeldab võrdsust. Kui koolidest õpetataks kasvõi natuke kaastunnet, sallivust ja keskendumist, oleksid tulemused väga head. Kerge on olla kaastundlik mõnikord, kui meil on vastav tuju. Raske on kaasa tunda pidevalt, selleks tuleb vaeva näha, mediteerida.

Kadedus piinab. Kujutage ette maailma, kus keegi pole teist targem. Kas tahaksite sellises paigas elada? On tore, et leidub targemaid inimesi, kellelt saame õppida. Enesearmastus piirab inimest. Iha selekteerib, armastada saab kõiki korraga. Armastusel ja mõistusel pole piire. Kaastunne peab väljenduma tegudes. Kõigepealt peab olema soov elavaid olendeid aidata, seejärel mõte – mina ei suuda, aga kes suudab? Ja vastus: buddhad ja bodhisattvad suudavad. Järelikult pean nii kaua praktiseerima, et saan valgustatud. Siis saan minagi kõiki aidata. Bodhicitta (valgustatud mõistus) on motivatsioon, mis muudab kogu elu. Seda meeles pidades võib kogu oma elu muuta valgustatuse eelduseks. Loe palvet ja kõik su igapäevased toimingud omandavad uue tähenduse. Dharma praktiseerimine on tegelikult väga lihtne. Veel tuleb õppida mitte uskuma seda, mida näeme. Tuleb vaadelda ja analüsida. See ei tähenda kõigest kaunist loobumist. Ilu tuleb nautida paindlikult, ilma soovita seda endale haarata. Vaata ja lase minna.

Ani Karin rääkis, kuidas ta noorena ei suutnud rahva ees esineda, ei kujutanud sellist asja ettegi. Kui ta nunnaks sai, siis rõõmustas, et edaspidi saab istuda üksi oma kambris ja rahulikult praktiseerida. Aga kui ta oli umbes kaks aastat nunn olnud ja taas oli oktoobrikuine kursus umbes kahesaja osavõtjaga, tuli ta õpetaja laama Yeshe ja ütles, et järgmisel päeval peab Karin tema eest loengut pidama. „Miks?“ – „Mulle tulevad homme erilised külalised ja ma pean süüa tegema.“ Laama Yeshe oli väga hea kokk, ja tollane kloostri kokk oli viletsapoolne. Ent laama Yeshe oli ka väga hea lektor. „Ma teen parem süüa,“ pakkus Karin. „Ei, sa ei oska nii hästi süüa teha, kui vaja. Süüa teen ma ise, sina lähed ja räägid.“ Nii astuski Karin järgmisel päeval üle keha värisedes rahva ette. Hiljem tuli tal esineda veel ja veel. „Suudame palju rohkem, kui arvame. Mõnikord peab keegi meile tõuke andma,“ võttis ta jutu kokku.

Veel oli juttu sellest, et laste päev algab kloostris kell pool kuus puudžaga, kella kaheksaks minnakse kooli, kus õppimine kestab noorematel vahedega kella üheksani, vanematel veel tund aega kauem. Kool toimub kuuel päeval nädalas, reedel enne puhkepäeva on poole vähem tunde.

Täna tuleb viimane vestlusgrupp ja viimane tund koos geše Lobsangiga. Homme õhtust õpet pole, Ani Karin räägib retriidist ehk sellest, mis ootab meid ees viimasel kahel kloostripäeval. Ja pärast õhtusööki läheme kõik puudžale. Mõte, va kelm, kipub ikka sündmustest ette ruttama. Inimene kulutab tohutu osa oma vaimsest energiast sellele, et kujutab ette tulevasi sündmusi, mis võib-olla ei toimugi või mängib mineviku asjadega, mida ta enam muuta ei saa. Loomulikult on selline mõtlemine ja analüüs vajalik, kuid mitte nii suurel määral kui mina seda seni teinud olen. Kindlasti on sündmusi ja olukordi, mida on kasulik enne läbi mõelda ning möödunud hetkede meenutamisest võib midagi õppida. Aga poleks vaja ennast vaevata selliste rutiinsete asjadega nagu bussi- või lennureisid või muud sarnased sündmused, mis kulgevad nagunii omasoodu, meist sõltumata.



Unustasin sootuks eilse pärastlõunase meditatsiooni, kirjutasin küll selle teemal luuletuse, aga meditatsiooni sisu jäi üles tähendamata. Eile tuli endale esitada küsimus, kes ma olen. Või mis ma olen? Selgus, et siin segab mind veidike varasem šamaanikursuste kogemus, kus põhirõhk oli vabal temaatilisel visioonil ja sellest jutustamisel. Mediteerides kipun kõrvale kalduma, lisama liigseid visuaalseid detaile. Eilegi ei suutnud ma piirduda ainult küsimuse esitamisega, vaid mõtlesin metafoorselt, kuidas paistan endale vaimupeeglist. Kohe nägingi peeglit ja sellest vastu vaatamas mungarüüs ennast. Küsisin, kas mina olen siis munk? Kohe pärast seda nägin joodikut kraaviservas vedelemas ning kedagi, kes teda kepiga togis. Nagu laulusalmis, „et üks härra oma kepikonksuga mind saapasäärest jonksutab“. Kas mina olen siis see? Kusagilt tuli mõte – olen tõe otsija, ning mulle meenus, et kunagi umbes kahekümneselt nägin väga realistlikus unenäos, kuidas üks suur jumalakuju (arvasin tookord, et see on Zeus või mõni vaarao) elustus ja trummi tagudes mulle kõuehäälel hüüdis: „Õpi tundma!“ Nüüd mõtlen, et võibolla see polnudki Zeus, vaid hoopis Buddha või Maitreja, kelle ürgsed istuvad kujud Ladakhis Alchi gompas on üsna vaarao kujude sarnased. Kõik need assotsatsioonid jooksid mul aeglase jõena läbi pea, aga just siis, kui olin otsusele jõudmas, teatas Ani Karini sugestiivne hääl, et tegelikult olen vaid parajasti gompas mediteeriv keha ja mõistus, mitte midagi rohkemat. Kõik pretensioonid olla veel keegi kadusid.



Maailma suur uks
avaneb minusse
minu tilluke uks
avaneb maailma
ainult niimoodi
avara ilma kaudu
endani jõudes
ainult niimoodi
enese avatusest
välja astudes
algavad praegu
mu heledad päevad
lasen nende
soojal valgusel
paista enese sisse
õhtu saabudes
loodan et valgustan
tasase lambina ise

Kell saab kohe kümme ja ilmselt kustuvad tuled. Laama Konchogi taassünnist jutustav film oli pikk, kuid hea. Enne olin nõudepesutoimkonnas, pärast seda kuulasin, kuidas mungad Lobsangi juhtimisel katusealuses pühamus laulsid.

Õhtune meditatsioon, kui see veel peaks kedagi huvitama, oli ühesugususe või võrdsuse teemal. Tuli kujustada kolme inimest – head sõpra, probleemset tuttavat ja võhivõõrast – ning mõelda, kuidas sõber algul polnudki sõber ja probleemne inimene oli kas sõber või võõras. Tõesti, kõik muutub, sõbrad jäävad võõrasteks ja võõrad saavad sõpradeks, ebameeldivusi põhjustanud inimene võis eile olla parim sõber, ent võis olla ka tänaval sinust möödunud tundmatu. Selline mõtlemine tuli laiendada kõigile aistimisvõimelistele olenditele. Õnneks nägin tänase vestlusgrupi ajal künkal koera ja üht väga julget tuvi, seetõttu oli päris mugav ette kujutada, kuidas ehk kunagi kirbuna koera seljas ratsutasin või sitikana tuvi poolt ära nokitud sain ning muuta seda pilti mitmeid kordi, saades tuviks, keda koer taga ajab ning koeraks, keda tuvist rohkem huvitavad murul istuvad inimesed. Kõik on omavahel põimunud, keeruline elav kude ja mina selles üks narmake. Vahetan värvi ja kohta mustris, kuid üldpilti see ei muuda.

1 kommentaar:

  1. Väga-väga tahaks ka mediteerimisoskust endale kinkida,sest mul on sellega suured probleemid.Kunagi aastakümneid tagasi,kui ma asjast midagi ei teadnud,suutsin mediteerida (teadmata mis see on tegelikult) igasugu nägemusi silme ette,enam ei suuda midagi...

    VastaKustuta