Esmaspäev, 23. mai 2011

Kopan, 21. aprill

21. aprill. Kellaööja on oma ringi teinud, päev on alanud. Hommikusest meditatsioonitunnist kulus pool õige asendi ja keha tunnetamise peale. Tuli mõttes läbi käia kogu oma keha alates pealaest ja lõpetades varvastega, otsida pinges kohti ja lõdvestada lihaseid. Üsna sarnane tehnika sellele, mida olen kasutanud unetutel öödel magamajäämiseks. Seejärel keskendusime diafragma ja kõhu liikumise jälgimisele hingamise ajal ning lõpuks suunasime kogu tekkinud energia oma mõistuse parema kontrollimise teenistusse. Pärast keegi küsis, et mida teha siis, kui tunned jalgades valu. Õpetaja seletas, et meditatsiooni kestel peab teadvus olema virge ning on loomulik kui kusagil selle servas tunned valu või ebamugavust. Küsimus on, kas suudad jätkata keskendumist meditatsiooni objektile. Inimene on harjunud valu kartma, on harjunud sellega, et sageli annab valu märku keha tabanud kahjustusest. Selle teadmisega kaasneb hirm võimaliku halva tagajärje ees. Kui suudame olukorda kainelt analüüsida ja teha kindlaks, kas on põhjust karta, siis tuleb vastavalt käituda. Kui olukorra hindamine ütleb, et ohtu pole, võib rahulikult jätkata samas asendis. Kui aga hinnang on vastupidine, võib jalgu sirutada või asendit muuta. Meditatsiooniõpetaja palus kõigil päeva jooksul jälgida oma keha, et teada saada, kuidas astume, kui palju kära teeme liikudes jne. Mitte selleks, et midagi parandada, vaid selleks, et oma keha kohta rohkem teada saada. Enne meditatsiooni oli väike hommikuvõimlemine otse gompas. Avastasin üllatusega, et mul puudus tasakaal – ei suutnud ühel jalal seistes pöiaringe teha. Muidu olid harjutused üsna tavalised painutused ette, külgedele, käte- ja pearingid. Ainult kogu keha väristamine ja lõdva ülakehaga sooritatud paigaljooks olid mulle uudiseks.






On olnud mõnus vaikne hommik. Kell kuus oli päike juba mägede kohal, valgus õrn ja ebamaine. Suures gompas käis puudža. Praegu, veerand üheksa ajal, loevad poisid kusagil palveid. Hommikusöögiks anti vedelat putru, mille sisse sai soovi korral segada müslit, lisaks pakuti chapatit ja teed. Chapati peale võis määrida võid, mett, moosi või kloostris valmistatud pähklikreemi. Eile õhtul saime nuudleid juurvilja, mingi taimse kastme ja keedukartuliga. Toit on hea ja seda jätkub küllaga.

Päevakava tundub olevat hästi koostatud, pole tapvalt tihe ning jätab aega väikesteks omaette olemisteks ja mõtisklusteks. Kloostrimägi on mõtteliselt pooleks jaotatud, ühel pool on meie ööbimispaigad, teisel pool munkade omad. Keskele jääb suur gompa. Aga mingit piiramist pole, mungad liiguvad kõikjal ja meiegi võime igale poole minna. Köök on kõigile ühine, aga munkade söögisaal asub korruse võrra madalamal meie omast. Ani Karin rääkis eile, et klooster kasvas välja kahe laama, Tiibetist tulnud laama Thubten Yeshe ja Khumbus sündinud laama Zopa Rinpoche, kohtumisest vene vürstitariga. Laamad olid omavahel kohtunud tiibeti põgenikelaagris. 1969. aastal rajas Laama Yeshe sellele künkale, kus kunagi oli nepaali kuningliku astroloogi elupaik, lääne inimeste koolitamiseks väikese keskuse. Lama Zopa, kes oli eelmises elus lubanud rajada oma kodukandi lastele kooli, täitiski lubaduse, ent kolis 1971. aastal koos 25 munga ja õpilastega 4000 meetri kõrguselt karmist kliimast samuti Kopanisse. Nii saigi klooster alguse. Veel 1974. aastal, kui Karin ise Kopanisse tuli, olid tingimused üsna karmid, magati põrandal ja pesemas käidi mäe all oja ääres koos kohaliku külarahvaga. Ajapikku klooster laienes ja praegu on siin väga mugav elada. Kloostris on umbes 360 munka, kõrval asuvas Khachoe Ghakyil Ling’i nunnakloostris elab 380 nunna.

Esimeses õppetunnis räägiti kannatusest, palvetest ja mõistuse puhastamisest. Järgnevalt mõned mõtted neil teemadel.

Mõistust on raske kontrollida seepärast, et usume õnne ja õnnetuse tulevat väljastpoolt. Arvame, et ühed asjad, inimesed ja olukorrad teevad meid õnnelikuks, nende puudumine aga õnnetuks. Kuid me ei suuda kontrollida teisi inimesi enda ümber, meil pole piisavalt väge nende mõjutamiseks. Mida rohkem proovime inimesi ja ümbritsevat maailma muuta, seda õnnetumaks muutume. Arvame, et võime raha eest kõike osta ja rahuldada oma ihasid, kuid budistlikust seisukohast vaadates pole see võimalik, sest ihadel pole piire. Selline tee viib üürikese õnnetunde järel uue rahuldamatuseni. See on kasulik majandusele, mitte aga inimestele.

Oleme ise oma maailma loojad. Budistlikust seisukohast lähtudes pole välist loojat, ainujumalat. Me ise loome ja kujundame oma elusid ja maailma, kus elame. Ja maailma ei hävita vaenulikud tulnukad või loomad, vaid meie ise teeme seda. Me ei taha oma isekuse tõttu mitte millestki loobuda, kuigi näeme, et praegune tee viib hävinguni.

Kõik see on vale mõtlemise vili. Mõtlemist on kerge muuta, kui oleme sellest huvitatud. Kõik muutub. ka meie pole täna enam need, kes olime eile. Oleme juba muutunud. Meie mõistus on nagu sogane jõgi, aga isegi Gangest saab puhastada. Kui eemaldame muda, saame puhta vee. Kui puhastame mõistuse moonutustest ja väärarusaamadest, saame täiusliku teadvuse. Kõigil elusolenditel on mõistus ja kõigil on selle olemus puhas. Kõigis on olemas buddhasus.

Kõik pühapildid, thankad ja kujud väljendavad Buddha eri meeleseisundeid. Chenrezig kujutab Buddha kaastunnet, Mandžušri tema tarkust. Kahe teraga mõõk Mandžušri käes väljendab võimet läbi lõigata väärarusaamu, tungida näivuse pealispinna alla. Tara on Buddha naiselik aspekt.

Asi läheb karmimaks. Täna pärast tundi saime Ani Karinilt noomida selle eest, et istume valesti, ei tõuse püsti õpetaja sisenedes, paneme Dharmat sisaldavaid raamatuid põrandale.

Vaimupilguga
täna püüame mõõta
oma orgude sügavust
laskuda igivoolava
alateadvuse jõeni
pärast et tõusta
pilvede kohale
kirgaste tippude juurde

kuhu said kõik
minu mõistuse
hämarad koopad
näljased mõtted kus
otsisid endale toitu
mägede rütmis
tuksub praegu mu süda
avarad tuuled
hingavad minuga kaasa

Väljas on täna üsna kõva tuul ja minu ei tea kust saadud nohu ka tugevneb. Pärastlõunasel vabal ajal on enamus kursusekaaslasi kuhugi kadunud, vaid mõni üksik jalutab ringi või istub põõsa varjus murul või lehtlas või pingil ja loeb või kirjutab. Ja kõvast keelust hoolimata vedeles üks mees stuupa lähedal murul ka selili. Mõttes kajab ennelõunane sõnum: olge õnnelikud siin ja praegu, sest teile on antud nii palju vabadust. Vabadust reisida ja Dharmat õppida. Suuremal osal inimkonnast pole seda võimalust, loomadest ja putukatest rääkimata. Selles suhtes on budistlik mõtlemine küll hea, et aitab meelde tuletada elu ennast kui suurt aaret, mida tuleks teadlikult elada, mitte joosta ühe ajutise eesmärgi juurest teise juurde.



Meie õhtupoolne õpetaja, kloostri laulujuht (umdze) geše Lobsang Sherap rääkis meile üsna vaevalises inglise keeles enesetäiustamise teest (Lam-Rim) ja meetodist (Dharma). Tema juhtimisel retsiteerisime esimest korda tiibetikeelset palvet. Õhtuse analüütilise meditatsiooni käigus pidime vaagima küsimust, kas mõistus on püsiv või muutuv. Minus tekkis selle käigus sisemine dialoog, üks pool küsis: „Kas mõistus on nagu jõgi?“. Teine vastas, et mõnes mõttes küll. „Aga kas ta on nagu valgus, mis koosneb ainult liikumises püsivatest osakestest?“ – „On küll.“ Siis nägin ma mingit treppi või eskalaatorit, mis liikus ja mida mööda omakorda liikusid mingid eri värvi olendid üles ja alla. Küsisin, kas mõistus võiks olla ka midagi sarnast? Ja ei osanud vastata. Õhtu lõpetas meditatsioon Šakjamuni mantra retsiteerimisega: OM MUNI MUNI MAHA MUNIYE SVAHA. Tähendus – kontroll (kolme mürgi üle), kontroll (meelepette ja karma üle) ülim kontroll (dualistliku vaate ja enesearmastuse üle) SOHA (et see võiks minus areneda).

Päeva kokkuvõtteks võib nentida, et tervis on üsna vilets, kuid õnneks annavad nohi ja köha õppetundide ja meditatsiooni ajaks järele. Selg on veidi valus, jalad aga täiesti korras. Tundub, et minu jaoks on põrandal ristijalu istumise puhul suurimaks probleemiks selg, õigemini selle nõrkus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar