Kolmapäev, 11. mai 2011

Päev Kyanjin Gompas



11. aprill, Gyanjin Gompa. Tserko Ri tipp jäi minust võtmata. Ei viitsinud ennast nii palju vaevata. Varahommik oli kirgas ja külm, toas näitas kraad 5,8. Kerge hommikusöök tsampa ja tee näol ning astuma. Hotellist saime kaasa termose kuuma sidruniteega. Õhtupoolikul sadanud lumi hakkas juba sulama, kuid mäenõlvad olid altpoolt vapustavalt musta-valge triibulised. Nagu mägede pikad juuksed, mõtlesin endamisi. Oruski oli kogu madal taimestik kaetud kerge lumevahuga. Muude pisipõõsaste seast hakkasid silma oma aiast tuttavad roomavad kadakad. Pasang tahtis rada lühendada, kuid sattusime järsule ojakaldale. Tuli ikkagi altpoolt ringi minna ning seal oja ületada. Kivid olid kohati jäised ja libedad. Siis algas ronimine üsna tüütut sikk-sakina kulgevat rada mööda. Otse taevasse! Lisaks meile oli näha veel mitut väikest ülespoole rühkivat seltskonda. Mäenõlv oli tihedalt radasid täis, igaüks sai valida meelepärase. Orupõhi jäi maha, ülespoole rühkides avanesid järjest uued maastikudetailid, mis alt vaadates mäenukkide varju jäid. Tohutu avarus. Tundus, nagu räägiksid mäed minuga oma karmis mühisevas keeles. Pärast umbes pooletunnilist ronimist ilmus käänaku tagant nähtavale jakk, teine jälgis meie edenemist ülevalt lumiselt nõlvalt. Loomad seisid hommikuses päikesevalguses, nende hingeõhk auras, karv sätendas. Tõeliselt uhke vaatepilt. Tegin ühest jakist enda meelest väga ilusaid pilte, seejärel ronisime edasi. Järgmise käänaku juures oli nakk kahe mullikaga, kes tegid naljakat möögivat häält. Veel poole tunni pärast jõudsime päris kena mäenuki otsa, kust avanesid suurepärased vaated orule ja seda ümbritsevatele mägedele. Kui piki orgu tagasi vaadata, jäi veidi paremale võimas Langtang Lirung, oru vastaskülge kroonisid Dshabu Ri (5202) ja Urking Kanggari (5863), mille vahel on raske Ganja La kuru (5106 m), praegu küll lume tõttu läbimatu. Oru lõpust paistsid Langshisa Ri (6560 m) Dorje Lakpa (6966 m) ja neist veidi paremal Gangchenpo (6378 m). Tiibeti suunas varjas vaadet Tserko Ri ise, tema nüri koonuse kujuline tipp tundus juba üsna lähedal. Tegelikult oleks jätkamine tähendanud veel ca 800 tõusumeetrit. Otsustasin, et minu aeglases tempos pole suurt mõtet edasi ronida, sest esiteks jääb 4984 meetrit kõvasti alla senisele isiklikule kõrgusrekordile, teiseks on selleks ajaks, kui üles jõuaksime, taevas juba üsna pilves ning kõle tuul jälle puhuma pandud. Nii tegingi oma pildid ära ning me pöördusime tagasiteele. Laskumisel otsisin mõnusa tuulevaikse koha, istusime, jõime kuuma teed ja lasime mägedel endiga kõnelda. Pärast rääkis Pasang oma lastest, keda on kokku neli. Vanim neist, kuueteistkümne aasta vanune poeg õpib ja elab Bodnathis Shecheni kloostris. Vanuselt järgmine, tütar, töötab ühes Thameli kaubanduskeskuses. Siis turgatas pähe, et üleval jäi videokaamera kotist välja võtmata. Võtsin nüüd mõned kaadrid, seejärel jätkasime koduteed.







Mööda orupõhja hotelli poole vantsides kostis kõrvu lühike lõotriller otsekui tervitus kodust. Meil peaksid lõokesed nüüd küll juba põldude kohal laulma. Pool kümme olime juba hotellis, kus imetlesin veesoojendussüsteemi tõhusust. Poole seitsme ajal olid torud veel külmunud, aga nüüd tuli kraanist juba üsna leiget vett. Praegu on raske uskuda, et kogu õhtupooliku sadas lund. Mõnus päikesepaiste, mägede harjade külge klammerduvad ainult üksikud pilved. Kardetavasti ei jää nii, pärastlõunal otsustavad julgust kogunud pilved sinitaeva nagu kotisuu kinni tõmmata ning teevad selle asemel lahti ühe teise koti, kust puistab lund.


Veel on hommik
veel hoiavad pilved
hoolega kinni
mägede harjadest
jakid ronivad
järske radasid pidi
otseteed taevasse
nagu tahaksid
oma suurte
sarvede otsa
haarata mõnda
pilvepadjakest
org laulab oma
kähedat laulu
milles kohtuvad
vete ja tuulte kohin
üksik arglik
lõokeselõõritus
lumekirjute
nõlvade vahel
kõlab kui tervitus
kodumaalt

Sõbrad kodus naljatasid, et lähen peaaegu taevasse. Aga taevas on siin endiselt kaugel. Ta on ehk veidi teistsugune, aga ikka kaugel. Kus ta üldse algab? Kui keegi saaks otse merepinna kõrguselt siia kaeda, oleksin ma tema jaoks vist küll taevas. Aga ei saa. Ronid mööda orgu ülespoole ja maapind tuleb sinuga kaasa. Taevas aga läheb eest ära.

Keskpäev. Kogu eile sadanud lumi on sulanud. Istun ja laisklen, ei viitsi midagi ette võtta. Ja mida siin ikka teha peale ronimise. Näen inimesi Kyanjin Ri’lt laskumas. Selle nõlv kõrgub otse hotelli kohal, päris hea on vaadata, kuidas inimesed mööda mäekülge roomavad. Nagu täid, turgatab pähe. Tšingis-khaan võrdles ennast täiga, kui noormehena põgenes tagaajajate eest ja varjas ennast Burkhan Khalduni mäel. Olemegi täid mägede ihul või juustes, olenevalt sellest, kui kõrgele oleme suutnud roomata.

Belgia paar tuli Kyanjin Ri’lt, ütlesid, et ronimise vaev tasus ära. Nad kavatsevad juba täna orgu mööda tagasi minema hakata, aga plaanis on ka Gosainkunda kaudu Kathmanduni matkata. Vaevalt neid rohkem kohtan, kui neil selline tuli takus on. Lõunaks tellisin taas šerpa suppi koos chapatiga. Ingveritee asemel võtsin aga sidruniteed. See hakkas mulle täna hommikul väga meeldima. Kummaline, kuidas siin hakkavad maitsema asjad, mida kodus üldse süüa-juua ei taha. Sprite ja kokakoola ja pepsi, kõik need tunduvad mägedes väga head. Ja see sidrunitee, mis tähendab ju tee sisse kallatud sortsu sidruniekstrakti, seegi tundub taevalik. Selle peale meenus, et on toas veel tükk jakijuustu. Lõunat sõin õues, kuigi tuul oli juba üsna tugev ja pilvedki mägedest lahti lasknud. Silmitsesin müürile kuivama pandud vägevaid puupakke. Kust nad neid toovad? Siin olen näinud vaid üht puu moodi puud, mis kasvas vana gompa lähedal.

Käisin jakikarjamaadel hulkumas, selles kloostri-taguses orus, mis algab Lirungi liustiku mant. Liustiku endani ma orupõhja mööda minnes välja jõuda ei lootnud. Sest tavaliselt on liustiku alumine ots ikka piiratud moreenvallide ja kiviräguga, mida igas paigas ületada pole võimalik. Ent org oli niigi põnev oma suurte kaljurüngaste ja nende vahel vulisevate ojakestega. Taamal liustik nagu sinav taevatrepp. Ühest orusopist leidsin terve karjaste küla, praegu küll tühja. Hulk kividest lautud seinu, mõnel isegi poolik vitstest punutud katus peal. Vaatasin üles – pilved kipuvad päevatera varsti kinni katma. Kell juba pool kolm, see tähendab, et täna on pärastlõuna pikemalt ilus püsinud. Ehk ei tule ka külma õhtut ja lumesadu. Tuleb meels pidada, et hommikul kraanist vett ei saa. Kuid millesk muretseda, elame päevakaupa. Nii on lihtne ja hea. Lihtne on õige, ütles Madhu Krišna. Milleks muretseda ühe või teise asja pärast, küll kõik läheb omasoodu.

Panin soojemad rõivad selga, kipub jahedaks minema. Kell hakkab neli saama, aga lund veel ei saja. Milline võiks praegu olla ilm kodus? Eile ma juba nägin unes Kamsut ja tillukest kassipoega, kelle tee äärest leidsin. Ilus pehme kiisuke, puges kohe mulle põue. Ja siis ma pidin ta kaasa viima hoolimata sellest, et kodus on niigi neli kassi. Uni on siin katkendlik, sest teise külje pööramiseks tuleb üles ärgata, muidu on magamiskoti peale laotatud tekk varsti põrandal. Ühe külje peal ei kannata kaua magada, kuigi kaks madratsit all. Aga need siinsed vahtkummimadratsid vajuvad külje all üsna õhukeseks ja on valmistatud sellisest materjalist, mis paneb jalad valutama.

Pasang läks kokaga kuhugi, ühmas ainult midagi, millest ma aru ei saanud ja lisas „See you later“. Ilmselt kellelegi külla või isegi napsu võtma. Šerpad ju armastavad erinevalt mitmetest teistest tiibeti sugu rahvastest mõnikord oma tšangi või kangemat kraami pruukida. Mägirahvad söövad ka liha, karmides tingimustes on seda vaja. Aga pidusid peetakse ikka õhtul ja siis suure laulu ning tantsuga, et terve küla kuuleb. Kohalikul peol oleks vahva käia. 2009. aastal sattusin Chames mingile protsessioonile, kus mehed kandsid vibusid ja nooli. Nende kannul jõudsin gompa juurde. Sees käis ringtants ja laual oli hulk tšangipudeleid. Kuigi ma millestki aru ei saanud, tegin mõned tantsuringid kaasa ja sain pärast tšangi mekkida.

Tuule mühin, palvelippude plagin, vee kohin, laste melu ja hobuste hirnumine – need on siinsed hääled. Hakid muidugi ka, isegi väga. Üks noormees tuli just altpoolt ratsa valgel hobusel. Nüüd jälgin aknast, kuidas ta hoolitseb looma eest, kes ikka veel kiiresti hingab ja aurab. Kõigepealt andis ta hobusele potiga mingit sööki, siis paar pange leiget vett. Iga kord, kui noormees lähenes, mühatas loom rõõmsalt. Kell on pool viis, ikka veel ei saja, aga pilveräbalad riivavad majade katuseid.

Lund ei saja, kuid ilm on kõle. Kolisin söögituppa. Prantsuskeelsed belglased, kaks umbes minuvanust meest, arutavad, mitme päevaga saaks Gosainkunda retke ära teha. Nad ütlevad, et on väga kõvad käijad, läksid kolme tunniga oru lõppu Langshisa Kharkani välja. Seal on ainult jakikarjamaad, ööbida tuleb telgis. Aga nemad jõudsid ühe päevaga edasi-tagasi ära käia. Kõvad mehed tõepoolest. Täna on söögituba üsna tühi, ehk tulevad perepojad hiljem ahju äärde sooja. Kusagil peab ööbima ka see suur jaapani grupp, nägin neid täna hommikul piki orgu matkamas.

Loojuv päike paistab läbi pilvede. Allpool on mäeharja kohal nagu hõõguv ahjusuu. Sain selle isegi pildi peale. Aga külm on väljas ikkagi. Kohalikud, tõsi küll, on nii karastatud, et ei viitsi tuppa tulles ust kinni panna. Astub taat tuppa, et kuhugi helistada (külas on vaid kolm telefoni), hakkab oma asju ajama, aga lahtisest uksest lõõtsub tuul sisse. Puid tuuakse tõesti hobuste või muuladega altpoolt orust, kus metsa palju.

Kui ütlen kellelegi, et tunnen Nepaali, siis valetan. Tunnen ainult paari matkaraja äärset Nepaali, ainult üksikuid linnaosi ja tähtsamaid muinsusi. Kuigi olen kõndinud läbi gurungi, tamangi, tharu ja veel mitmete teiste rahvaste külade, pildistanud nende maju, naisi ja lapsi, ei tea ma nende elust kuigi palju. Mida võib teada saada, jälgides paljaste kätega sõnnikut laotavaid naisi või mis järeldusi teha härgadega kündmist pildistades? Mida saab teada, astudes läbi õue, kus parajasti rabatakse riisi või lüditakse maisi? Või nähes viimast kuud rasedaid naisi koos muu külarahvaga sirbiga vilja lõikamas? Või lapsi jooksujalu mööda mägiradasid kooli tõttamas? Või sadu teel kohatud kandjaid silme ette manades, muulaajajaid vaadates? Kõik see viitab ühele tõsiasjale – nähes vaid siinse elu pealispinda, ei tea ma selle sügavamatest hoovustest tuhkagi. Olen rikutud valge mees, kes kondab mööda mägesid ja läbi külade, fotokaamera kaelas, kogudes mälestusi ja pilte samamoodi, kui paljud teised koguvad raha või asju. Niipalju olen siiski oma reisidel taipama hakanud – pealispinna all on tõeline elu, tõeline olemus, mida ei anta mulle suveniirina kaasa. Võib-olla otsingi praegu seda, kuidas olla ja käia teisiti, rohkem avatud olles, rohkem päriselt, rohkem reaalses elus, mitte oma mõtetes ja igatsustes viibides. Mäed aitavad silmi avada, kuid mida teevad mu meeled?

Raudahi on nüüd tulikuum. All köögis laulab keegi, kahtlustan, et see on purjus kokk. Igatahes pidi Pasang täna õhtul toite lauale kandma. Praegu on seda laulmist päris tore kuulata, aga mis saab öösel? Jälle tüüpiline ettemuretsemine. Kuidas küll on nii raske vabaneda mõnedest mõtte- ja käitumismallidest. Laul ise kõlab üsna handi laulu moodi, on sellise lihtsa meloodiaga: tam-tara-tam-tara-tam-tara-ra, tam-tara-tam-tara-tam-tam-taa. Pasang kinnitas, et laulab ülearu raksit pruukinud kokk.

Veel üks asi, millest olen ehk varemgi kirjutanud. Mida kaugemal oled kodust, seda rohkem ta peale mõtled. Tundub, et siit vaadates on kodu rohkem olemas kui kodus olles. Argielus ongi nii, et teed ja toimetad harjumuspäraseid asju ega mõtle üldse nende olemuse peale. Need on otsekui kõrgemalt poolt antud, nende puudumine pole mõeldav. Kuid siin, seitsme maa ja mere taga ei tundugi kodused asjad nii iseenesest mõistetavad. Hakkad nende peale rohkem ja teisiti mõtlema. Ja paljud asjad ei tundugi enam nii etteantud olevat. Mõtled ja rõõmustad, et need olemas on ja muretsed veidi pisiasjade pärast – kas kuldnokad juba vilistavad kaseladvas, kas sulavesi liiga ei tee, kas kassid on terved. Suurtest asjadest rääkimata, need tulevad üha meelde ja panevad imestama ja oma olemasolu üle rõõmu tundma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar