Kümme kloostripäeva said ruttu mööda. Isegi kiiremini, kui oskasin arvata. Päevaplaan oli meil (kui kaks viimast päeva välja arvata) selline:
5.45 äratus
6.00 hommikutee
6.30-7.30 meditatsioon
7.30 hommikusöök
9.15-11.30 õppetunnid
11.30 lõuna
14.00-15.00 vestlusgrupp
15.30-17.00 õppetunnid
17.00 õhtune tee
18.00-18.45 meditatsioon
18.45 õhtusöök
20.00-21.00 küsimused-vastused ja meditatsioon
Päris tihe päevakava. Õhtust pealelõunani tuli säilitada vaikust. Ja kõige sisuks oli tiibetipärane mahajaana. See tähendab, mitte ükski meditatsioon ei olnud asi iseeneses, vaid seotud astmelise teega (Lam-rim). Sellest lähtuvalt rõhutati pidevalt, et meditatsiooni eesmärk pole pea mõtetest tühjendamine, vaid teadvuse abil sissepoole vaatamine. Tegime kahte sorti meditatsiooni - keskenduvat ja analüüsivat. Keskenduda tuli peamiselt hingamisele, analüüsiva teemad olid laias laastus sellised: kas teadvus on püsiv või muutuv, tagasivaade enese elule, täiuslik taassünd inimesena (mitmest aspektist), maailma asjade ebapüsivus, kõigi elusolendite võrdsus (ühesugusus), surma paratamatus, suremise protsess jne. Ja õppetundide sisu oli sellele vastav. Kõik meditatsioonid ja õppetunnid, esimene päev välja arvatud, algasid motivatsiooni leidmise ja sisendamisega. Tavaliselt oli selleks soov hästi vastu võtta õpetust selleks, et saada valgustatud ning aidata kõiki elusolendeid maailmas. Bodhisattva teed rõhutati korduvalt, see on ju mahajaana peamine alus. Sellega seoses ka bodhicittat - valgustatud teadvust, mille saavutamise nimel pidimegi vaeva nägema. Ja kõik tunnid lõppesid nende käigus kogutud hüvede ja energia pühendamisega, tavaliselt olime objektideks meie ise, samuti mungad ja nunnad, ka meie lähedased ning kõik elusolendid. Kui esimesel päeval sain gompas veel üsna mugavalt selga posti najale toetada, siis teisel päeval noomis Ani Karin meid valesti istumise ja käitumise eest. Ei ole ilus gompas jalgu välja sirutada, lobiseda, lösutada. Dharmaraamatuid ei panda maha, neist ei astuta üle jne. Ja viimastel päevadel algasid juba kõik tunnid mantrate, mahaheitmiste ja palvetega.
Kursuste üldjuht Ani Karin (Karin Valham) on pärit Rootsist, tuli Nepaali 1974. aastal koos oma poisiga, mõlemad osalesid Kopani kloostris, mis tollal polnud veel nii uhke, kui praegu, kursusel. Karin rääkis, et tollal oli Kathmandus vaevalt 25 autot ja inimesed käisid paljajalu. Niipalju, kui aru sain oli ta enne elus mitmeid asju proovinud, ka narkootikume. Ja kursustele läks sellepärast, et poiss tahtis. Aga juhtus nii, et Karin jäigi kloostrisse. Teine õpetaja geshe Lobsang Sherap on kloostri laulujuht. Tema on pärit siitsamast Nepaalist, Evaresti piirkonnast (ilmselt sherpa), käis seal koolis, nägi mediteerivaid laamasid, kes talle väga meeldisid ning ütles emale, et tahab mungaks saada. Viimaks ema tõigi ta Kopani kloostrisse. See oli 21 aastat tagasi. Lobsangi inglise keel polnud kuigi hea, seepärast ei jõudnud ta ettenähtud ajaga kuigi palju rääkida. Aga selle tegi tasa ta elurõõmus olek ja võimas lauluhääl, mida ta meie palvel korduvalt demonstreeris. Kui küsisime, kes praegu tema asemel gompas laulmist juhatab, vastas ta, et tal on abiline, kelle hääl pole veel nii hea, aga kes võib teda vajaduse korral asendada.
Viimased kaks päeva pidime elama vaimses eraldatuses, ei tohtinud kellegagi suhelda. Päevakava muutus, õppetundide asemel olid nüüd meditatsioonid, meditatsioonide vahel jalutusmeditatsioonid. Retriit meeldis mulle isegi rohkem, kui eelnenud päevad. Nii hea oli omaette olla ja mõtiskleda. Nagu Ani Karin ütles: "Rõõmustage selle üle, et olete sündinud inimesteks. Ja mitte lihtsalt inimesteks, vaid terveteks inimesteks, kes on sündinud õigel ajal ja õiges kohas, mistõttu on teil võimalus Dharmat õppida. Ja rõõmustage selle üle, et olete siin ja saate õppida ja praktiseerida Dharmat. Seda võimalust pole kõigile antud." Ma siis rõõmustasin. Ja rõõm läks üha suuremaks. Kuni viimasel retriidi õhtul tuli kuri kõhutõbi ja tuletas meelde, et kõik siin ilmas on ajutine, mööduv. Viimasel kloostriööl vähkresin kõrge palavikuga voodis, hommikul olin märg ja jõuetu. Viimased meditatsioonid jäid tegemata, viimased õpetussõnad kuulmata. Mis teha. Nii ma lahkusin Kopanist peapööritusega ja tundega, et kõik see oli vaid uni.
5.45 äratus
6.00 hommikutee
6.30-7.30 meditatsioon
7.30 hommikusöök
9.15-11.30 õppetunnid
11.30 lõuna
14.00-15.00 vestlusgrupp
15.30-17.00 õppetunnid
17.00 õhtune tee
18.00-18.45 meditatsioon
18.45 õhtusöök
20.00-21.00 küsimused-vastused ja meditatsioon
Päris tihe päevakava. Õhtust pealelõunani tuli säilitada vaikust. Ja kõige sisuks oli tiibetipärane mahajaana. See tähendab, mitte ükski meditatsioon ei olnud asi iseeneses, vaid seotud astmelise teega (Lam-rim). Sellest lähtuvalt rõhutati pidevalt, et meditatsiooni eesmärk pole pea mõtetest tühjendamine, vaid teadvuse abil sissepoole vaatamine. Tegime kahte sorti meditatsiooni - keskenduvat ja analüüsivat. Keskenduda tuli peamiselt hingamisele, analüüsiva teemad olid laias laastus sellised: kas teadvus on püsiv või muutuv, tagasivaade enese elule, täiuslik taassünd inimesena (mitmest aspektist), maailma asjade ebapüsivus, kõigi elusolendite võrdsus (ühesugusus), surma paratamatus, suremise protsess jne. Ja õppetundide sisu oli sellele vastav. Kõik meditatsioonid ja õppetunnid, esimene päev välja arvatud, algasid motivatsiooni leidmise ja sisendamisega. Tavaliselt oli selleks soov hästi vastu võtta õpetust selleks, et saada valgustatud ning aidata kõiki elusolendeid maailmas. Bodhisattva teed rõhutati korduvalt, see on ju mahajaana peamine alus. Sellega seoses ka bodhicittat - valgustatud teadvust, mille saavutamise nimel pidimegi vaeva nägema. Ja kõik tunnid lõppesid nende käigus kogutud hüvede ja energia pühendamisega, tavaliselt olime objektideks meie ise, samuti mungad ja nunnad, ka meie lähedased ning kõik elusolendid. Kui esimesel päeval sain gompas veel üsna mugavalt selga posti najale toetada, siis teisel päeval noomis Ani Karin meid valesti istumise ja käitumise eest. Ei ole ilus gompas jalgu välja sirutada, lobiseda, lösutada. Dharmaraamatuid ei panda maha, neist ei astuta üle jne. Ja viimastel päevadel algasid juba kõik tunnid mantrate, mahaheitmiste ja palvetega.
Kursuste üldjuht Ani Karin (Karin Valham) on pärit Rootsist, tuli Nepaali 1974. aastal koos oma poisiga, mõlemad osalesid Kopani kloostris, mis tollal polnud veel nii uhke, kui praegu, kursusel. Karin rääkis, et tollal oli Kathmandus vaevalt 25 autot ja inimesed käisid paljajalu. Niipalju, kui aru sain oli ta enne elus mitmeid asju proovinud, ka narkootikume. Ja kursustele läks sellepärast, et poiss tahtis. Aga juhtus nii, et Karin jäigi kloostrisse. Teine õpetaja geshe Lobsang Sherap on kloostri laulujuht. Tema on pärit siitsamast Nepaalist, Evaresti piirkonnast (ilmselt sherpa), käis seal koolis, nägi mediteerivaid laamasid, kes talle väga meeldisid ning ütles emale, et tahab mungaks saada. Viimaks ema tõigi ta Kopani kloostrisse. See oli 21 aastat tagasi. Lobsangi inglise keel polnud kuigi hea, seepärast ei jõudnud ta ettenähtud ajaga kuigi palju rääkida. Aga selle tegi tasa ta elurõõmus olek ja võimas lauluhääl, mida ta meie palvel korduvalt demonstreeris. Kui küsisime, kes praegu tema asemel gompas laulmist juhatab, vastas ta, et tal on abiline, kelle hääl pole veel nii hea, aga kes võib teda vajaduse korral asendada.
Viimased kaks päeva pidime elama vaimses eraldatuses, ei tohtinud kellegagi suhelda. Päevakava muutus, õppetundide asemel olid nüüd meditatsioonid, meditatsioonide vahel jalutusmeditatsioonid. Retriit meeldis mulle isegi rohkem, kui eelnenud päevad. Nii hea oli omaette olla ja mõtiskleda. Nagu Ani Karin ütles: "Rõõmustage selle üle, et olete sündinud inimesteks. Ja mitte lihtsalt inimesteks, vaid terveteks inimesteks, kes on sündinud õigel ajal ja õiges kohas, mistõttu on teil võimalus Dharmat õppida. Ja rõõmustage selle üle, et olete siin ja saate õppida ja praktiseerida Dharmat. Seda võimalust pole kõigile antud." Ma siis rõõmustasin. Ja rõõm läks üha suuremaks. Kuni viimasel retriidi õhtul tuli kuri kõhutõbi ja tuletas meelde, et kõik siin ilmas on ajutine, mööduv. Viimasel kloostriööl vähkresin kõrge palavikuga voodis, hommikul olin märg ja jõuetu. Viimased meditatsioonid jäid tegemata, viimased õpetussõnad kuulmata. Mis teha. Nii ma lahkusin Kopanist peapööritusega ja tundega, et kõik see oli vaid uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar