8. aprill. Lõuna Bamboo Lodges (2060 m)
Kogu tee siia kulges mööda orunõlva, enamasti üles, aga vahel ka alla. Mingil hetkel tuli pähe mõte, et mäed ise õpetavada budismi ja kannatlikkust. Ronid üles vaevaliselt ning siis järgmise käänaku taga algab äkki laskumine. Kogu vaev asjata, mõtled esialgu. Aga kui sa tead oma teed, siis tead ka seda, et allamäge minek pole praegu oluline, see tuleb kõrvale jätta, mitte sellele keskenduda. Oluline on tõus, sest lähed ju orgu mööda ülespoole. Igale laskumisele järgneb sel juhul ikkagi tõus, mis viib sind üha kõrgemale. Vahepealne allamäge minek, see on lihtsalt tee ja elu omapära.
Kuni River View hotellini oli üsna mõnus kõndida, kuigi ilm oli minu jaoks palavavõitu. Astusin pika sammu ja rõõmsa meelega, möödusin suurest jaapanlaste grupist, kes liikusid ühtlases aeglases masinlikus rütmis ning lehvitasid mulle ja tervitasid. Aga varsti hakkas rada üles-alla vonklema ning minu reipus kadus. Hotspring Hoteli juures õnnestus näha ja pildistada neid musta näoga suuri ahve – langureid. Istusid kaljudel pika rohu sees või toimetasid puu otsas ja toitusid. Pärast ahve tuli tubli tükk ronimist, mis mind üpris ära väsitas, suurivaevu jõudsin lõunasöögipaika. Ilus koht keset suuri kaljusid otse jõemühina kõrval. Tellisin dal-bhati, kuid ei suutnud kuigi palju süüa. Alates hommikust on 600 meetrit tõustud, sama palju veel ees. Aga ma olen juba praegu täitsa rihm, ei suuda kuigivõrd nautida seda ilusat metsa täis tsikaadide ja lindude hääli, samblase tüvega muinasjutulisi puid.
Lama Hotel (2480 m). Miskipärast kutsutakse seda paika ühe hotelli nimega. Meie peatume hoopis Jungle Views. Ainult, et džunglit pole kusagil näha. On jõgi ja selle ääres noored hiirekõrvul puud, vist pöögid. Kohe pärast siia jõudmist hakkas sadama. Bamboo Lodge juurest algas pidev ja üsna järsk ülesmäge ronimine. Kuigi olin juba lõunaks üsna läbi, suutsin siiski pikkamööda edasi minna. Kui enam ei jaksanud, siis istusin ja puhkasin. Pärast lõunat läks pilve ja ilm külmenes. Enne oli liiga palav, nüüd jälle liiga jahe. Inimene, teadagi, pole kunagi rahul. Siia jõudmiseks tuli tõusta 600 meetrit, seejärel natuke laskuda. Raja veeres õitsesid mõned rododendronid. Jaapanlased hakkasid salguti mööduma, viimaks ma ei saanud enam arugi, kui palju neid kokku on ja kui mitmes grupis nad liiguvad. Rahvast on üldse palju, vist ei jätku kõigile ööbimiskohti. Ühed noored, kes must puhkehetkel möödusid, öeldes: „Kohtume Lama hotelli juures,“ tulid juba tagasi eelmise teemaja juurde. Aga mina laiutan üksi kahe aknaga toas. Parem, kui oleks üks aken ja kaks inimest, oleks soojem. Seni pole mõtet kurta, sest soojemad rõivad on alles kotis. Üritan päevase soolakaotuse kompenseerimiseks Tuci küpsiseid süüa, kuid need keerleved suus ega taha kuidagi alla minna. Toas lamades mõtlesin tükk aega, mis imelik kohin see on, nagu võimas gaasipõleti või mingi kütteseade, umbes koduse soojuspumba moodi. Siis tuli mõistus pähe tagasi – jõgi on ju siinsamas, see kohisebki.
Õhtusöögiks tellisin segapasta, loodan, et suudan seda süüa. Juba on hämar. Ega neis teemajades õhtuti miskit teha pole, kell seitse on juba kottpime ja kell kaheksa hakkad magamise peale mõtlema. Pasang ütles, et söögitoas põleb ahjus suur tuli, seal on soe. Siin hakkas isegi magamiskotis lamades jahe. Kott, raisk, pole miski korralik sulekott ka. On vist juba üsna õhukeseks jäänud, sest ajab hirmsasti sulgi välja. Ja on mulle lühike. Õhk on rõske, lamades tekkis koti seintele niiskus. Pesema ma täna ei lähe, andku jumalad andeks. Pasang lohutab, et homme tuleb kergem päev. Aga Langtangi külla on kaardi järgi ikkagi 1000 m tõusu.
Söök söödud ja poolteist liitrit ingveriteed peale joodud. Söögitoas oli tõesti soe. Kolm itaalia meest rääkisid kogu aeg napsidest, ilmselt neist, mida parajasti pole. Grappa kõlas jutu sees õige mitmeid kordi, samuti viski. Sain endale peale võtmiseks teki, mis siingi meenutab rohkem marlisse pakitud madratsit. Imelik, kohe kuidagi ei vea mul Himaalajas magamiskottidega. Annapurna matkast pidin poole (ka Thorung La) läbima ilma kotita, sest keegi oli neid ühe võrra vähem kaasa võtnud, nüüd anti mingi viledavõitu ja tilluke kest. Aga hotellis annavad valgust juba LED lambid, ilmselt tuleb kogu vool päikesepatareide kaudu. Homme uurin, kas mingit elektriliini on näha. Pasang ütles veel kord, et homme tuleb lihtsam päev, ainult paar järsemat ronimist.
Kogu tee siia kulges mööda orunõlva, enamasti üles, aga vahel ka alla. Mingil hetkel tuli pähe mõte, et mäed ise õpetavada budismi ja kannatlikkust. Ronid üles vaevaliselt ning siis järgmise käänaku taga algab äkki laskumine. Kogu vaev asjata, mõtled esialgu. Aga kui sa tead oma teed, siis tead ka seda, et allamäge minek pole praegu oluline, see tuleb kõrvale jätta, mitte sellele keskenduda. Oluline on tõus, sest lähed ju orgu mööda ülespoole. Igale laskumisele järgneb sel juhul ikkagi tõus, mis viib sind üha kõrgemale. Vahepealne allamäge minek, see on lihtsalt tee ja elu omapära.
Kuni River View hotellini oli üsna mõnus kõndida, kuigi ilm oli minu jaoks palavavõitu. Astusin pika sammu ja rõõmsa meelega, möödusin suurest jaapanlaste grupist, kes liikusid ühtlases aeglases masinlikus rütmis ning lehvitasid mulle ja tervitasid. Aga varsti hakkas rada üles-alla vonklema ning minu reipus kadus. Hotspring Hoteli juures õnnestus näha ja pildistada neid musta näoga suuri ahve – langureid. Istusid kaljudel pika rohu sees või toimetasid puu otsas ja toitusid. Pärast ahve tuli tubli tükk ronimist, mis mind üpris ära väsitas, suurivaevu jõudsin lõunasöögipaika. Ilus koht keset suuri kaljusid otse jõemühina kõrval. Tellisin dal-bhati, kuid ei suutnud kuigi palju süüa. Alates hommikust on 600 meetrit tõustud, sama palju veel ees. Aga ma olen juba praegu täitsa rihm, ei suuda kuigivõrd nautida seda ilusat metsa täis tsikaadide ja lindude hääli, samblase tüvega muinasjutulisi puid.
Lama Hotel (2480 m). Miskipärast kutsutakse seda paika ühe hotelli nimega. Meie peatume hoopis Jungle Views. Ainult, et džunglit pole kusagil näha. On jõgi ja selle ääres noored hiirekõrvul puud, vist pöögid. Kohe pärast siia jõudmist hakkas sadama. Bamboo Lodge juurest algas pidev ja üsna järsk ülesmäge ronimine. Kuigi olin juba lõunaks üsna läbi, suutsin siiski pikkamööda edasi minna. Kui enam ei jaksanud, siis istusin ja puhkasin. Pärast lõunat läks pilve ja ilm külmenes. Enne oli liiga palav, nüüd jälle liiga jahe. Inimene, teadagi, pole kunagi rahul. Siia jõudmiseks tuli tõusta 600 meetrit, seejärel natuke laskuda. Raja veeres õitsesid mõned rododendronid. Jaapanlased hakkasid salguti mööduma, viimaks ma ei saanud enam arugi, kui palju neid kokku on ja kui mitmes grupis nad liiguvad. Rahvast on üldse palju, vist ei jätku kõigile ööbimiskohti. Ühed noored, kes must puhkehetkel möödusid, öeldes: „Kohtume Lama hotelli juures,“ tulid juba tagasi eelmise teemaja juurde. Aga mina laiutan üksi kahe aknaga toas. Parem, kui oleks üks aken ja kaks inimest, oleks soojem. Seni pole mõtet kurta, sest soojemad rõivad on alles kotis. Üritan päevase soolakaotuse kompenseerimiseks Tuci küpsiseid süüa, kuid need keerleved suus ega taha kuidagi alla minna. Toas lamades mõtlesin tükk aega, mis imelik kohin see on, nagu võimas gaasipõleti või mingi kütteseade, umbes koduse soojuspumba moodi. Siis tuli mõistus pähe tagasi – jõgi on ju siinsamas, see kohisebki.
Õhtusöögiks tellisin segapasta, loodan, et suudan seda süüa. Juba on hämar. Ega neis teemajades õhtuti miskit teha pole, kell seitse on juba kottpime ja kell kaheksa hakkad magamise peale mõtlema. Pasang ütles, et söögitoas põleb ahjus suur tuli, seal on soe. Siin hakkas isegi magamiskotis lamades jahe. Kott, raisk, pole miski korralik sulekott ka. On vist juba üsna õhukeseks jäänud, sest ajab hirmsasti sulgi välja. Ja on mulle lühike. Õhk on rõske, lamades tekkis koti seintele niiskus. Pesema ma täna ei lähe, andku jumalad andeks. Pasang lohutab, et homme tuleb kergem päev. Aga Langtangi külla on kaardi järgi ikkagi 1000 m tõusu.
Söök söödud ja poolteist liitrit ingveriteed peale joodud. Söögitoas oli tõesti soe. Kolm itaalia meest rääkisid kogu aeg napsidest, ilmselt neist, mida parajasti pole. Grappa kõlas jutu sees õige mitmeid kordi, samuti viski. Sain endale peale võtmiseks teki, mis siingi meenutab rohkem marlisse pakitud madratsit. Imelik, kohe kuidagi ei vea mul Himaalajas magamiskottidega. Annapurna matkast pidin poole (ka Thorung La) läbima ilma kotita, sest keegi oli neid ühe võrra vähem kaasa võtnud, nüüd anti mingi viledavõitu ja tilluke kest. Aga hotellis annavad valgust juba LED lambid, ilmselt tuleb kogu vool päikesepatareide kaudu. Homme uurin, kas mingit elektriliini on näha. Pasang ütles veel kord, et homme tuleb lihtsam päev, ainult paar järsemat ronimist.
Himaalaja teemajade
söögitubade jutusumin
keset ruumi
küdev raudahi
lae all kuivav pesu
väike kodualtar
selle kõrval
riiuleis õlu ja koka
perenaine kudumas
järgmist mütsi
või vööd
ikka müügiks
kogu see elu
müügiks mulle
ja minu vurhvi
mägedes seiklejatele
kas me oleme
seda väärt
vaadates enda
silmade taha
ikka näen seda rahutust
sünniga kaasa
mille ma sain
mäed on tõesti
head õpetajad
kuid kas nendegi
õpetus ulatab
kaugemale nende
kärestikujõgede sisse
kastetud jalgadest
kahtlen seepärast olengi
kloostri poole teel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar