Pühapäev, 8. mai 2011

Kathmandu - Syabrubesi


Jätkan nüüd tasapisi oma Nepaali reisi päeviku postitamist. Mäletatavasti jäi see pooleli 6. aprillil Bhaktapuris Madhu Krishna Chitrakari pool käimisega. Nüüd sealt edasi.

7. aprill. Syabrubesi / Shyapru Besi (1460 m).

Jõudsime siia veidi enne nelja, olles Kathmandust lahkunud üheksa paiku. Sõiduvahendiks oli Mitsubishi Pajero vanem mudel, mis natuke kolises ja logises, aga oli muidu väga mugav. Autojuht pisikest kasvu, ei rääkinud üldse inglise keelt. Algul sõitsime mööda tuttavat Pokhara maanteed. Kathmandu orust väljudes olid mõlemal pool kuru pikad ummikud, põhjusteks üks lömmis ninaga buss, üks tõusul välja surnud ja mäenõlvani tagasi veerenud veoauto ning üks keset teed seisma jäänud veoauto. Kusagil keerasime suurelt maanteelt ära ning siis läks sõit juba Trishuli jõe kallast mööda. Kohati oli tee vilets, kohati aga päris vastne asfalt, viimast esialgu rohkemgi. Trishulis sõin lõunaks esimese dal bhati, istudes pinnasekattega tänava ääres, kus vahepeal tuututas ummikus mitu bussi ja veoautot. Sõlm harutati lahti ja sõit läks edasi. Natukese aja pärast tuli jälle pikem lõik head asfaltteed. Jäi mulje, et juhul, kui loodus vahele ei sega, saab varsti Syabrubesisse mööda korralikku teed. Kuid tavaliselt ei lange mägedes inimeste ja looduse plaanid kokku. Kohast, kus oli politsei kontrollpost ning kiri, et Duncheni jääb kaks tundi sõitu, vast oli see Ramche, läks tee üsna viletsaks. Siiski polnud see palju hullem, kui Ladakhis Khardung la lähedane asfaldita osa. Paljudes kohtades käis vilgas remont või ehitus. Veidi enne Dunchet oleksime peaaegu kivivaringu alla jäänud – töömeeste ärevad hüüded, autojuht andis järsku gaasi ja tagantpoolt kostis kivide veeremise kolin. Varsti peale seda vahejuhtumit jõudsime Langtangi rahvuspargi kontrollpunkti, kus Pasang mind registreerimas ja külastustasu (1000 Rs) maksmas käis. Ja peale Dunchet oli kaks värsket kivivaringut, kus pidime ootama, kuni kopp kõige suuremad hunnikud teelt ära tõstab. Enne Syabrubesisse laskumist üllatas taas hea asfalt. Kogu pikk serpentiinne laskumine oli pealegi äsja pinnatud ning üsna lahtise klibuga, kuid asfalt lõppes ootamatult veidi enne Syabrut.

Muidugi unustasin oma vahva reisilätu hotelli konksu otsa rippuma, seepärast oli esimeseks asjaks mingi müts osta. Sain küll sooja kootud mütsi fliisvoodriga, kuid palava ilma jaoks peakatet pole. Syabrubesi asub Trisuli jõe kaldal kitsas orus. Õieti kannab jõgi siin juba Bhote Khosi ehk Tiibeti jõe nime. Ja siin suubub sellesse Langtangi jõgi. Vaid üks tänav, mille ääres hotellid ja poed. Mäeküljel käputäis vanemaid maju ka. Kõndisime Pasangiga kogu selle toreduse otsast otsani läbi. Poisid mängisid tänaval nipsukaroonat, olid väga sõbralikud ja lasid ennast pildistada. Naised rõivastuvad siin üsna tiibetlaste moodi, ainult triibulisi põllesid ei kanta ees, vaid taga.





Mõtlesin, et Nepaali teed nõuavad eraldi tähelepanu. Seepärast püüan järgnevalt anda väikese ülevaate teedest ja elust teel või tee veeres. Kathmandu ümbruse maanteed lähevad küll järjest laiemaks, aga orust väljudes surutakse need vastu mäekülgi üsna kitsukesteks. Kaks TATA veoautot mahub seal üksteisest mööda küll, aga kui juhtub mõni õnnetus või jääb mootor seisma või läheb kumm tühjaks, siis on ummik käes. Kitsaskohtades lastakse eelisjärjekorras läbi mäkke rühkivaid autosid, sest muidu võib mõne raskes lastis auto mootor veel seisma jääda ning pudelikael pikeneda. Seisime nii tükk aega ja vaatasime, kuidas TATAD jalakäia kiirusel ülespoole venisid. Nepaalis pole veoautod ehk nii uhkelt kaunistatud, kui Indias, aga tore on neid vaadata ikkagi. Ja lugeda põrkeraudade kirju: Speed Control, Speed Limit, Speed 40 km, Road King, Highway Hand jne. Kabiinide seinu kaunistavad usutunnistusele vastavad pildid – Šiva, tema kolmikhark, haakristid, palveks kokku pandud käed. Kuid oli ka palveveskeid, lootoseõisi ja OM-silpe. Autode külgi ehtisid mingist paksemast materjalist ribad või raudketid, peeglite küljes lehvisid siidrätid või lipud. Mõni sõiduauto või buss kandis küljele maalitud inglise või saksa lippu, bussid uhkustasid kirjadega Video Coach, Only Tourists, Only Tourist Purpos jne. Kathmandu piires on bussi katusel sõitmine keelatud, seda enam inimesi kõõlub seal linnast väljas. Imestan, kelle jaoks on kõik need teeäärsed ingliskeelsed reklaamid. Olgu, õlle ja toitude reklaamimisest saan kuidagi aru. Kuid ükski turist ei hakka ostma värvi või ehitusmaterjale või mööblit või põllutöömasinaid. Ent neidki pakutakse sageli võõrkeeles. Kogu tihe liiklus kulgeb läbi linnade ja külade, kus inimesed sundimatult suvalistes kohtades teed ületavad ja koormaid kannavad. Jalgratturid ja tsiklimehed laveerivad autode vahel, traktorid popsutavad aeglaselt edasi, kaupmehed lükkavad kärusid. Mägedes on avalikku üldkasutatavat ruumi üldse vähe, sest enamus kõlblikku maad on terrasspõldude all. Nii võibki juhtuda, et ainus koht, kus mängida või tööd teha saab, on maantee või selle veer, kaugemal mägedes ka maja eest mööduv jalgrada. Vaevalt kõndima õppinud lapsed paterdavad teetolmus, poisid sõidavad jalgratastega, veeretavad võrusid, taovad palli. Mõnel pool paistis suureks lõbuks olevat erinevate esemete autorataste alla heitmine, et vaadata, mis neist pärast saab. Teele laotatakse riisivihke, et autorattad neid muljuksid ja pärast oleks kergem teri välja rabada, tee äärde laotakse kokkuostjate tarvis kotid viljaga. Pea igas külas on tee veeres suured kaalud, millega kaupa kaaluda.

Kus on tee, seal on elu. Tee veerde ehitatakse majake, aga kui selleks pole piisavalt ruumi, uuristatakse näenõlva sisse pesa ja püstitatakse elamu sinna või rajatakse kodu lausa nii, et maja tagumine sein ripub kuristiku kohal. Ruumi on vähe, ühel pool voolab jõgi, teisel pool teed on juba mäenõlv. Nii elatakse ja haritakse põldu ja peetakse loomi. Majakese kõrval on varjualune paarile lehmakondile, samas näksivad olematut rohtu kitsed. Toredaim tänane pilt oli maanteel kitsetalle jalutav mees. Kui tast mööda sõitsime, võttis ta kitsekese sülle. Nukraim pilt – teed mööda allamäge liikuv koer, keda jalad enam kanda ei tahtnud, nii, et tagakere kippus pidevalt ettepoole vajuma. Loom vaarus, tegi tasakaalu saavutamiseks sammu, siis vajus külg taas ettepoole. Jälle samm. Ja kangestunud lehmakorjus Kathmandu lähedal.

Leiba teenitakse ka väikese söögikoha pidamisega või teetööga. Sest viimane ei lõpe kunagi. Mussoonvihmad uhuvad mäenõlvu, varistavad pinnast ja kive teele või uuristavad seda alt. Juhtub kümnete või isegi sadade meetrite pikkusi maalihkeid, mis muudavad olematuks pikki teelõike. Need tuleb uuesti nõlvadesse uuristada. Teele varisenud kivid lõhutakse paraja suurusega tükkideks, korrapärase kujuga tükkidest laotakse uus teetamm, kus kivid seotakse traatvõrguga. Osa kive laotakse nõlva kindlustamiseks müüri, väiksemad tükid purustatakse killustikuks. Trishuli alamjooksul töötas õige mitu killustikuveskit, kuid kõrgemal tehakse seda tööd käsitsi.

Tee kõrval istutati täna riisi, künti põldu, peksti vilja. Ja kes teab, kui suure hunniku killustikku toksisid valmis teetöölised. Nad tunduvad üldse eri rahvana – hästi tumedad, tuulest ja vihmast pargitud, musta pulstis juuksepahmakaga, mehed sageli habetunud. Klassid olid Nepaalis olemas alles hiljaaegu. Millisest klaasist võrsuvad teetöölised? Ütlesin Pasangile enne õhtusööki, et ma ei saa aru sellest, kui lääne inimesed kurdavad, et Syabrubesi tee on halb ja ohtlik. Minu meelest on selle tee olemasolu ime, sest tee-ehitus on tõeline Sisyphose töö, mis kunagi otsa ei saa. Nii nagu teekäimine ja sõitmine on protsessid, mille käigus muutuvad ajalis-ruumilised suhted, on ka teede ehitus ja korrashoid protsessid, millel pole lõppu. Mägede tee ei saa kunagi valmis. Seal, kus eile oli ilus sile asfalt, võib homme irvitada kuristiku serv. Seda sai näha Ladakhis, kus mudavool muutis mõne hetkega olematuks Ridzongi kloostrisse viiva tee. Ja tuli uuesti alustada algusest, uuristada mägede roideid. Aga kas see meeldib mägedele? Mansi karupeolaulus irvitavad mitmesugused vaimud peolt isakodu poole marssiva karu üle – vaata, ta ribide vahel on urgitsetud, ta luude vahel on urgitsetud. Mägesid peaks asustama tohutu hulk vaime. Miks muidu lehvivad kõikjal palvelipud. Miks muidu kuulutatakse kuru ületamisel: „Võit jumalatele!”

Kell hakkab kuus saama. Saabus reisibuss ja hulk turiste ühes sellega. Oleksid nagu juudid. Ilm on üsna pilvine-vinene, vaata et hakkab sadamagi. Mobiililevi siin enam pole, teel jätkus seda Duncheni. Viimaseks tuli Mare õnnitlus pulmaaastapäeva puhul. Istun hotelli (Peaceful) ees ja jälgin sagimist. Kotte kantakse hotelli trepile, kus neid on juba kõrge virn. Tellisin õhtusöögiks momosid kartuli ja juustuga ning ingveriteed. Tuli must peni, lakkus kätt, nüüd nügib ninaga.

Ja ongi juudi grupp. Täpselt sama matkakava ka, mis meil. Saab siis järgnevatel päevadel rõõmu tunda juutide seltskonnast. Päris suur punt, oma viis või kuus kandjat ka. Pasang ütles, et tal pole kunagi juudi gruppi olnud. Ta on seni käinud ameeriklaste, sakslaste, inglaste, šveitslaste, malaisialaste ja hiinlastega.

Internetiühendus oli väga halb, telefonimodemi kaudu. Suurivaevu õnnestus väike sõnum blogisse postitada. Arvata võib, et see jääb viimaseks enne matka lõppu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar