14. aprill. Hommik Thulo Syabrus. Kõrvalmajas kõmiseb trumm. käib puudža. Uue aasta saabumise puhul näitab ilm jälle sõbralikku nägu, taevas on pilvitu. Tegin kaameraga väikese tiiru, filmisin kaugemaid mägesid ja kitsal mäeharjal paiknevat küla. Ühel pool maja laskuvad terasspõllud kaugel voolava jõekese suunas, teisel pool on järsk metsane nõlv, selle taga veel üks metsane ahelik, üle mille paistavad kaugemad Ganesh Himali lumised tipud. Thulo Syabru on tõesti vahva, nagu lohe sakiline selg, mis parajasti aurab. Külas on 70 üksteisest järjest kõrgemal asuvat maja, millest 19 on hotellid. Aasta alguse puhuks on tänavale mitmes kohas kuhjatud tsuuga-, kadaka ja männioksi, mille aromaatne suits peaks kõiki meid puhastama. Veel mõnikümmend minutit ning asume teele. Tada-tam, tada-tam, tada-tam, ütleb trumm.
Pool kolm, Sing Gompa (3330 m). Thulo Syabrust lahkusime helges meeleolus, trummide kõmina saatel astusime läbi suitsupilvede ja tõusime pikkamööda küla kõrgemas otsas asuva stuupani. Siis algas tõeline ronimine – neli tundi aina ülesmäge ilma ühegi horisontaalse rajalõiguta. Umbes tunni pärast jõudsime mäenulik paikneva stuupa juurde. Jäi mulje, et nüüd on hullem tõus seljataga. Ent tühjagi, pärast väikest puhkepausi jätkasime kohati järsematki tõusu. Jõudsime paari teemajani. Äkki hakkas mul nina verd jooksma. Polnud midagi teha, paberinutsak ninna ja edasi. Ronisime ja ronisime. Vahepeal sai istutud ja hinge tõmmatud, aeg-ajalt tegin mõne pildi huvitavast puust või avanenud vaatest. Ilm oli mõnus, mets lõhnas uimastavalt, linnud laulsid. Ole ainult mees ja pane seda kõike tähele oma raske hingamise kõrvalt. Tsuugad, männid ja õitsevad rododendronid. Palju rohelist pehmet sammalt. Vana stuupa ja värsked palvelipud väikesel lagendikul uhkes tsuugametsas. Vaevumärgatavate kirjadega kivid. Selleks ajaks oli päike pilve taha kadunud, aga tuult polnud metsas tunda. Kanadalane jõudis järele ja läks mööda. Ja siis ma kuulsin, kuidas ta vestles vastu tulnud noore naisega. See jutt ei meeldinud mulle sugugi. Sest naine, rääkis, et oli tulnud Helambust üle Laurebina La kuru, Gosainkunda järvede juurest läbi. Ia lund oli olnud palju, ilm väga halb, tugev tuul ja lumesadu. Järvede ääres oli mitu suurt gruppi toppamas, sest giidid ei julgenud edasi minna. Kitsas ja ohtlik rada Gosainkundast siiapoole oli sügavas lumes. Lohutasin ennast seda kuuldes mõttega, et see kõik oli eile-üleiele, homme ja ülehomme võib olla hoopis parem ilm. Rada jõudis välja suuremale lagendikule, kus jahe tuul hakkas liiga tegema. Panin jaki selga, istusime, sõime veidi küpsiseid, mida Pasang oli ettenägelikult varunud. Mul oli veel jakijuustu. Söök andis jõudu edasi ronida. Natukese aja pärast jõudsime mäeharjale, kus teineteise läheduses seisid kaks teemaja. Ühe söögitoas istusid juba tuttavad belgia paar ning kanadalane, lisaks neile veel prantsuskeelne naisteseltskond. Võtsin ühe munaga tomatisupi ja jälle edasi. Juba tibutas vihma. Järgnev oli mõnus jalutuskäik imelises metsas. Pildistasin päris palju neid vahvaid samblamütsakatega kaetud tüvesid. Ja siis, rohkem ronimata, olimegi kohal. Hotelliks Red Panda.
Kätte on jõudnud päeva kõige igavam aeg. Aeg pärast seda, kui oled suurest väsimusest üle saanud, aga õhtusöök on veel kaugel, unest rääkimata. On üsna pilvine ja jahe, tukk tuleb peale. Giidide konsiilium arutas mägesid vaadates, et lumepiir on väga madalal. Belglaste juht Narayan näitas mulle teisel pool orgu kõrguvaid mägesid ja ütles, et harilikult on need pruunid või rohekaspruunid. Nüüd aga olid valged. See tähendab, et lund on palju. Pole ka ime, kui iga päev sajab. Belglased, kes olid siin samal ajal 20 aastat tagasi, ütlesid, et tookord ei saanud nad terve matka ajal tilkagi vihma. Praegu kõmiseb jälle kusagil kõu, esialgu vist kusagil allpool. Aga pilved pressivad mööda mäekülge üles. Eilne raksijoomine pani mu hambaatüüka valutama, võtsin rohtu, kuid kuum tee äratas valu uuesti üles. Praegune perspektiiv pole erite hea – endal pole kõige parem olla ning mäed hakkavad ka iseloomu näitama.
Üks suurem grupp on löönud telklaagri üles hotelli lähedale terrassile. Uudised kõlavad järjest halvemini. Eile ja täna pole keegi Gosainkunda poole läbi pääsenud, üks seltskond, kes tõusis kuni Laurebinani (3910), tuli just tagasi. Rääkisid, et sealt edasi on paks lumi, kitsas rada pole läbitav, Laurebina kahes teemajas ootab hulk rahvast ilma paranemist. Enne Gosainkundat olevat lume sügavus kuni meeter, teati öelda. Paistab, et pühad järved jäävad seekord nägemata. Kurb küll. Pealegi tähendab see lisakulutusi – tagasisõit Kathmandusse, hotell linnas, söögid jne. Matkal oleks kõik hinna sees olnud. Mingi raha saab ehk firmalt tagasi, aga ikkagi ebameeldiv. Kuid looduse vastu ei saa, vähemalt siin mägedes mitte. Samas pole mõtet liiga palju ette muretseda.
Pool kolm, Sing Gompa (3330 m). Thulo Syabrust lahkusime helges meeleolus, trummide kõmina saatel astusime läbi suitsupilvede ja tõusime pikkamööda küla kõrgemas otsas asuva stuupani. Siis algas tõeline ronimine – neli tundi aina ülesmäge ilma ühegi horisontaalse rajalõiguta. Umbes tunni pärast jõudsime mäenulik paikneva stuupa juurde. Jäi mulje, et nüüd on hullem tõus seljataga. Ent tühjagi, pärast väikest puhkepausi jätkasime kohati järsematki tõusu. Jõudsime paari teemajani. Äkki hakkas mul nina verd jooksma. Polnud midagi teha, paberinutsak ninna ja edasi. Ronisime ja ronisime. Vahepeal sai istutud ja hinge tõmmatud, aeg-ajalt tegin mõne pildi huvitavast puust või avanenud vaatest. Ilm oli mõnus, mets lõhnas uimastavalt, linnud laulsid. Ole ainult mees ja pane seda kõike tähele oma raske hingamise kõrvalt. Tsuugad, männid ja õitsevad rododendronid. Palju rohelist pehmet sammalt. Vana stuupa ja värsked palvelipud väikesel lagendikul uhkes tsuugametsas. Vaevumärgatavate kirjadega kivid. Selleks ajaks oli päike pilve taha kadunud, aga tuult polnud metsas tunda. Kanadalane jõudis järele ja läks mööda. Ja siis ma kuulsin, kuidas ta vestles vastu tulnud noore naisega. See jutt ei meeldinud mulle sugugi. Sest naine, rääkis, et oli tulnud Helambust üle Laurebina La kuru, Gosainkunda järvede juurest läbi. Ia lund oli olnud palju, ilm väga halb, tugev tuul ja lumesadu. Järvede ääres oli mitu suurt gruppi toppamas, sest giidid ei julgenud edasi minna. Kitsas ja ohtlik rada Gosainkundast siiapoole oli sügavas lumes. Lohutasin ennast seda kuuldes mõttega, et see kõik oli eile-üleiele, homme ja ülehomme võib olla hoopis parem ilm. Rada jõudis välja suuremale lagendikule, kus jahe tuul hakkas liiga tegema. Panin jaki selga, istusime, sõime veidi küpsiseid, mida Pasang oli ettenägelikult varunud. Mul oli veel jakijuustu. Söök andis jõudu edasi ronida. Natukese aja pärast jõudsime mäeharjale, kus teineteise läheduses seisid kaks teemaja. Ühe söögitoas istusid juba tuttavad belgia paar ning kanadalane, lisaks neile veel prantsuskeelne naisteseltskond. Võtsin ühe munaga tomatisupi ja jälle edasi. Juba tibutas vihma. Järgnev oli mõnus jalutuskäik imelises metsas. Pildistasin päris palju neid vahvaid samblamütsakatega kaetud tüvesid. Ja siis, rohkem ronimata, olimegi kohal. Hotelliks Red Panda.
Kätte on jõudnud päeva kõige igavam aeg. Aeg pärast seda, kui oled suurest väsimusest üle saanud, aga õhtusöök on veel kaugel, unest rääkimata. On üsna pilvine ja jahe, tukk tuleb peale. Giidide konsiilium arutas mägesid vaadates, et lumepiir on väga madalal. Belglaste juht Narayan näitas mulle teisel pool orgu kõrguvaid mägesid ja ütles, et harilikult on need pruunid või rohekaspruunid. Nüüd aga olid valged. See tähendab, et lund on palju. Pole ka ime, kui iga päev sajab. Belglased, kes olid siin samal ajal 20 aastat tagasi, ütlesid, et tookord ei saanud nad terve matka ajal tilkagi vihma. Praegu kõmiseb jälle kusagil kõu, esialgu vist kusagil allpool. Aga pilved pressivad mööda mäekülge üles. Eilne raksijoomine pani mu hambaatüüka valutama, võtsin rohtu, kuid kuum tee äratas valu uuesti üles. Praegune perspektiiv pole erite hea – endal pole kõige parem olla ning mäed hakkavad ka iseloomu näitama.
Üks suurem grupp on löönud telklaagri üles hotelli lähedale terrassile. Uudised kõlavad järjest halvemini. Eile ja täna pole keegi Gosainkunda poole läbi pääsenud, üks seltskond, kes tõusis kuni Laurebinani (3910), tuli just tagasi. Rääkisid, et sealt edasi on paks lumi, kitsas rada pole läbitav, Laurebina kahes teemajas ootab hulk rahvast ilma paranemist. Enne Gosainkundat olevat lume sügavus kuni meeter, teati öelda. Paistab, et pühad järved jäävad seekord nägemata. Kurb küll. Pealegi tähendab see lisakulutusi – tagasisõit Kathmandusse, hotell linnas, söögid jne. Matkal oleks kõik hinna sees olnud. Mingi raha saab ehk firmalt tagasi, aga ikkagi ebameeldiv. Kuid looduse vastu ei saa, vähemalt siin mägedes mitte. Samas pole mõtet liiga palju ette muretseda.
Pilvi ajab
muudkui üles
mööda orgu
mägede ilm
näitab karmi palet
räägitakse –
kahe tunni
käimise järel
raja uputab lumi
kitsas karniis
järsaku kohal
läbitav pole
veel mitmeid päevi
mida siis teha
looduse vastu
meie ei saa
võime vaadata
lumiseid tippe
kunagi nendeni
jõudmata
võime mõelda
sügavsinistest järvedest
kunagi kastmata käsi
nende jääkülma vette
saatus on imelik
kahe teraga relv
püüan osa ta lööke
juhtida enesest eemale
homme vast teeme
paremaid plaane
täna oleme lihtsalt
muretsemata
ja rõõmsad
Aga siin tehakse juba praegu igasuguseid plaane. Et minna alla Dunchesse ja sealt edasi tamangi matkarajale jne. Mina endale selliseid ettevõtmisi lubada ei saa. Klooster ootab. Suuri plaane pole praegu ka mõtet teha, sest hommik on õhtust targem.
Kell on veerand seitse. Jälle pöörab sajule. See tähendab, et üleval tuleb lund juurde. Raudahi on nüüd päris soe, mingi seltskond taob kaarte, giidid söövad.
Kell on veerand seitse. Jälle pöörab sajule. See tähendab, et üleval tuleb lund juurde. Raudahi on nüüd päris soe, mingi seltskond taob kaarte, giidid söövad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar