15. aprill, Sing Gompa. Ilus vaikne hommik. Võtsin mõned kaadrid. Kuidagi ei suuda harjuda sellega, et õhtu ja hommik on siin nii erinevad. Päev on nagu kahenäoline Janus, üks pale on naerunäoline ja soe, teine tusaselt tuuline ja külm.
Dunche (1960 m). Hommikul tõusime veel Sing Gompast Chyolangpatisse (3654 m) lootuses kuulda häid uudiseid. Ent rada Laurebinast edasi oli endiselt kinni. Belglased otsustasid juba hommikul, et laskuvad Dunchesse, nad jätsid suured pakid Sing Gompas hotelli ja jalutasid niisama Chyolangpatisse. Meie ikka mõtlesime, et ehk pääseb edasi, sellepärast kandis Pasang mu suure koti üsna mõttetult üles ja pärast alla tagasi. Ise naeris sealjuures ja ütles, et teeb trenni. Chyolangpati kahe väikese teemaja juures oli päris palju rahvast. Filmisin lumiseid mägesid ja otsustasin, et pole mõtet Laurebinasse külmetama ronida, kui edasi nagunii ei pääse. Pasang, tõsi küll, oli valmis minema.
Jalutasime Sing Gompasse tagasi, sealt aga algas üsna järsk ja kaua kestev allamäge minek, mis mu vaesed jalad tõsiselt proovile pani. Isegi kaardil on selles kohas märkus „järsk rada”. Ja seda see tõesti oli. Kodus ei julgeks sellist mööda vist üldse käia, aga siin harjud ära. Õnneks laskusin saabastega, jalgadel oli ikka veidi kindlam tunne. Pärast üsna lõputuna tundunud laskumist tegime lõunapeatuse järjekordses Deurali-nimelises paigas. Võtsin kerge tomatisupi munaga. Selle, nagu ka belglaste nuudlisupi tegemine, võttis aega tubli tunni. Aga see mind ei kurvastanud, sest istuda oli mõnus. Aga iga hea asi saab kord otsa, ja viimaks tuli meilgi edasi minna. Ikka alla, ikka alla. Ma ei suutnud viimaks enam üldse ilusat metsa nautida. Jalad ei tahtnud viimaks enam sõna kuulata, kuid õnneks jõudsime lõpuks Trisuli jõeni. Veel üks ronimine üle järsu kaljunuki, seejärel algas üsna tasane rada. Vahetasin saapad tossude vastu, sest siin oli juba üsna palav. Enne Dunchet tuli veel väike ronimine, aga siis juba paistsid Himalaya Spring Water’i suured tootmishooned, mille ees lehvisid Lõuna-Korea lipud. Ja siis tuli asula ise. Hotelliks valisid belglased Tibeti, minu tuba sattus kõige kõrgemale korrusele, omamoodi penthouse’i, kuhu tuli ronida rauast keerdtreppi mööda. Aga dušš oli samas, WC samuti, kontaktist sai voolu ja mobiililevi oli olemas. Helistasin üle pika aja jälle koju ning kuulsin kõige tähtsamat uudist – eelmisel päeval oli sündinud uus ilmakodanik, kes sai nimeks Eike. Õhtul tähistasime minu neljandat korda vanaisaks saamist koos Pasangi ja belglaste giidi Narayaniga. Algul džinn Sprite’iga (sest toonikut polnud), seejärel Khukri rumm kokaga. Hammas püsis vagusi.
16. aprill, Kathmandu. Hommikul pool seitse hakkasime Dunchest Land Cruiseriga sõitma, belglased, nende giid ja kandja ning mina koos Pasangiga. Varase aja tõttu oli tee mõnusalt tühi. Dunche lähedal tuli vastu suuri puuseljatäisi kandvaid naisi ja lapsi. Paaris kohas oli uusi kive teele varisenud, ehitus ja remont käisid täie hooga. Palju oli näha pulstis peaga lapsi, tõelisi Nukitsamehi. Välgatus – teed mööda astub tüdrukutirts, suur kirju kana süles. Tüdruk läheb ja muudkui silitab lindu. Trisulis oli korralik ummik, mille lahtiharutamise ajal jõudsime nuudlisuppi süüa. Pealinna sõitsime seekord mitte Pokhara maanteed mööda, vaid väiksemat ja käänulisemat otseteed pidi. Vastu tuli palju busse ja veel rohkem mootorrattaid. Linnarahvas veeres puhkepäeval loodusesse. Mõned seltskonnad pidasid piknikut otse tee kõrval mäeveerel. Kahjuks jätsid nad lahkudes kogu sodi sinna vedelema, seetõttu olid mõned kaunimate vaadetega paigad üsna reostatud. Külade lähedal laotati autoteele riisivihke, tee veeres oli mitu väikeste betoonist basseinidega vikerforelli kasvatust, suured sildid kalapüüki reklaamimas. Kathmandu oli laupäevaselt vaikne, tänavad üsna puhtad, mõned isegi kastetud. Ja siis Thamel. Tulin koos belglastega, kuid nende poolt valitud hotellis Sacred Valley Inn polnud vabu tube. Õnneks oli otse üle tänava Fuji nime kandev hotell, kus sain toa 24.85 dollari eest päevas. Käisin Pasangiga büroos, sain kätte oma linna jäetud asjad ja saavutasin seda, et firma maksis kinni meie tagasisõidu kulud. Tegelikult oli autojuhile maksnud Pasang, ütlesin Thakurile, et nad võlgnevad talle 4000 Rs. Veidi hapu näoga käskis Thakur vastava summa mulle anda, mina omakorda andisn selle Pasangile.
Käisin internetipunktis, võtsin ATM-ist kümme tuhat ruupiat, ostsin 0,7-se Khukri rummi ja kokakoola ning kaks pudelit vett. Võib juba elada. Hotellituba on puhas ja avar, kõik juurdekuuluv korralik. Nüüd tuleb nuputada, kus õhtust süüa. Ehk leian ka selle koha, Kathmandu on ju gurmaanide paradiis, muidugi sel juhul, kui meeldib aasiapärane köök. Ent Thamelis leidub ka euroopalike pagari- ja kohvipoode. On isegi iiri pubisid. Juutidele nagunii ka košer-restoran. Muuseas – Sing Gompa teine teemaja tervitas saabujaid suure heebreakeelse plakatiga. Strideri sõbra Bishnu hotellist Kathmandu View peaks ka kunagi läbi astuma. Jõuab.
Õhtust sõin Yin-Yangis, valisin tai magushapu kana riisiga ja kõrvale firma kokteili (875 Rs). Tegelikult küsisin Marpha õunabrändit, kuid seda neil parajasti polnud. Kõrvallauas istus blond naine, kes kogu aeg muudkui kirjutas. Umbes minu moodi tiheda kirjaga kaustik oli ees, aga luuletusi ei paistnud olevat. Enne sööki tegin väikese tiiru Thamelis. Kui manada ette õige nägu, siis kaubitsejad palju ei tülita. Tunnise jalutuskäigu kohta üritati mulle vaid kümnel korral midagi müüa. Seda pole ju palju. Kathmandu on omamoodi võluv linn, saastast ja hullust liiklusest hoolimata. Kui mitte lasta ennast häirida tsiklitest ja autodest, kaupmeestest, takso- ja rikšajuhtidest, siis võib siin õndsalt ringi latsuda. Kui tead, kuhu tahad minna ja kuidas minna. Sest tänavasilte pole. Aga kui ei tea, võid lasta ennast jalgadel lihtsalt kuhugi kanda. Ära nagunii ei eksi, äärmisel juhul saab alati sõiduvahendi võtta.
Dunche (1960 m). Hommikul tõusime veel Sing Gompast Chyolangpatisse (3654 m) lootuses kuulda häid uudiseid. Ent rada Laurebinast edasi oli endiselt kinni. Belglased otsustasid juba hommikul, et laskuvad Dunchesse, nad jätsid suured pakid Sing Gompas hotelli ja jalutasid niisama Chyolangpatisse. Meie ikka mõtlesime, et ehk pääseb edasi, sellepärast kandis Pasang mu suure koti üsna mõttetult üles ja pärast alla tagasi. Ise naeris sealjuures ja ütles, et teeb trenni. Chyolangpati kahe väikese teemaja juures oli päris palju rahvast. Filmisin lumiseid mägesid ja otsustasin, et pole mõtet Laurebinasse külmetama ronida, kui edasi nagunii ei pääse. Pasang, tõsi küll, oli valmis minema.
Jalutasime Sing Gompasse tagasi, sealt aga algas üsna järsk ja kaua kestev allamäge minek, mis mu vaesed jalad tõsiselt proovile pani. Isegi kaardil on selles kohas märkus „järsk rada”. Ja seda see tõesti oli. Kodus ei julgeks sellist mööda vist üldse käia, aga siin harjud ära. Õnneks laskusin saabastega, jalgadel oli ikka veidi kindlam tunne. Pärast üsna lõputuna tundunud laskumist tegime lõunapeatuse järjekordses Deurali-nimelises paigas. Võtsin kerge tomatisupi munaga. Selle, nagu ka belglaste nuudlisupi tegemine, võttis aega tubli tunni. Aga see mind ei kurvastanud, sest istuda oli mõnus. Aga iga hea asi saab kord otsa, ja viimaks tuli meilgi edasi minna. Ikka alla, ikka alla. Ma ei suutnud viimaks enam üldse ilusat metsa nautida. Jalad ei tahtnud viimaks enam sõna kuulata, kuid õnneks jõudsime lõpuks Trisuli jõeni. Veel üks ronimine üle järsu kaljunuki, seejärel algas üsna tasane rada. Vahetasin saapad tossude vastu, sest siin oli juba üsna palav. Enne Dunchet tuli veel väike ronimine, aga siis juba paistsid Himalaya Spring Water’i suured tootmishooned, mille ees lehvisid Lõuna-Korea lipud. Ja siis tuli asula ise. Hotelliks valisid belglased Tibeti, minu tuba sattus kõige kõrgemale korrusele, omamoodi penthouse’i, kuhu tuli ronida rauast keerdtreppi mööda. Aga dušš oli samas, WC samuti, kontaktist sai voolu ja mobiililevi oli olemas. Helistasin üle pika aja jälle koju ning kuulsin kõige tähtsamat uudist – eelmisel päeval oli sündinud uus ilmakodanik, kes sai nimeks Eike. Õhtul tähistasime minu neljandat korda vanaisaks saamist koos Pasangi ja belglaste giidi Narayaniga. Algul džinn Sprite’iga (sest toonikut polnud), seejärel Khukri rumm kokaga. Hammas püsis vagusi.
16. aprill, Kathmandu. Hommikul pool seitse hakkasime Dunchest Land Cruiseriga sõitma, belglased, nende giid ja kandja ning mina koos Pasangiga. Varase aja tõttu oli tee mõnusalt tühi. Dunche lähedal tuli vastu suuri puuseljatäisi kandvaid naisi ja lapsi. Paaris kohas oli uusi kive teele varisenud, ehitus ja remont käisid täie hooga. Palju oli näha pulstis peaga lapsi, tõelisi Nukitsamehi. Välgatus – teed mööda astub tüdrukutirts, suur kirju kana süles. Tüdruk läheb ja muudkui silitab lindu. Trisulis oli korralik ummik, mille lahtiharutamise ajal jõudsime nuudlisuppi süüa. Pealinna sõitsime seekord mitte Pokhara maanteed mööda, vaid väiksemat ja käänulisemat otseteed pidi. Vastu tuli palju busse ja veel rohkem mootorrattaid. Linnarahvas veeres puhkepäeval loodusesse. Mõned seltskonnad pidasid piknikut otse tee kõrval mäeveerel. Kahjuks jätsid nad lahkudes kogu sodi sinna vedelema, seetõttu olid mõned kaunimate vaadetega paigad üsna reostatud. Külade lähedal laotati autoteele riisivihke, tee veeres oli mitu väikeste betoonist basseinidega vikerforelli kasvatust, suured sildid kalapüüki reklaamimas. Kathmandu oli laupäevaselt vaikne, tänavad üsna puhtad, mõned isegi kastetud. Ja siis Thamel. Tulin koos belglastega, kuid nende poolt valitud hotellis Sacred Valley Inn polnud vabu tube. Õnneks oli otse üle tänava Fuji nime kandev hotell, kus sain toa 24.85 dollari eest päevas. Käisin Pasangiga büroos, sain kätte oma linna jäetud asjad ja saavutasin seda, et firma maksis kinni meie tagasisõidu kulud. Tegelikult oli autojuhile maksnud Pasang, ütlesin Thakurile, et nad võlgnevad talle 4000 Rs. Veidi hapu näoga käskis Thakur vastava summa mulle anda, mina omakorda andisn selle Pasangile.
Käisin internetipunktis, võtsin ATM-ist kümme tuhat ruupiat, ostsin 0,7-se Khukri rummi ja kokakoola ning kaks pudelit vett. Võib juba elada. Hotellituba on puhas ja avar, kõik juurdekuuluv korralik. Nüüd tuleb nuputada, kus õhtust süüa. Ehk leian ka selle koha, Kathmandu on ju gurmaanide paradiis, muidugi sel juhul, kui meeldib aasiapärane köök. Ent Thamelis leidub ka euroopalike pagari- ja kohvipoode. On isegi iiri pubisid. Juutidele nagunii ka košer-restoran. Muuseas – Sing Gompa teine teemaja tervitas saabujaid suure heebreakeelse plakatiga. Strideri sõbra Bishnu hotellist Kathmandu View peaks ka kunagi läbi astuma. Jõuab.
Õhtust sõin Yin-Yangis, valisin tai magushapu kana riisiga ja kõrvale firma kokteili (875 Rs). Tegelikult küsisin Marpha õunabrändit, kuid seda neil parajasti polnud. Kõrvallauas istus blond naine, kes kogu aeg muudkui kirjutas. Umbes minu moodi tiheda kirjaga kaustik oli ees, aga luuletusi ei paistnud olevat. Enne sööki tegin väikese tiiru Thamelis. Kui manada ette õige nägu, siis kaubitsejad palju ei tülita. Tunnise jalutuskäigu kohta üritati mulle vaid kümnel korral midagi müüa. Seda pole ju palju. Kathmandu on omamoodi võluv linn, saastast ja hullust liiklusest hoolimata. Kui mitte lasta ennast häirida tsiklitest ja autodest, kaupmeestest, takso- ja rikšajuhtidest, siis võib siin õndsalt ringi latsuda. Kui tead, kuhu tahad minna ja kuidas minna. Sest tänavasilte pole. Aga kui ei tea, võid lasta ennast jalgadel lihtsalt kuhugi kanda. Ära nagunii ei eksi, äärmisel juhul saab alati sõiduvahendi võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar