Teisipäev, 24. mai 2011

Kopan, 22.aprill

Eile räägiti, et meie kursusel on 115 inimest.

Mõistus on nagu vesi, üks tilk värvi muudab terve klaasitäie vett värviliseks. Üks mõte muudab mõistuse teistsuguseks.

Hommikune meditatsioon oli üsna talutav. Tuli taas keskenduda hingamisele ning jälgida, kuidas õhk ninas liigub. Hiljem kujutasime ette, kuidas koos õhuga hingame sisse valgust, mis toob kaasa mediteerimiseks vajalikud omadused – keskendumisvõime ja kannatlikkuse – ja võtab ära rahutuse, ärrituse ja viha. Tunni lõpus said minusugused tatised ja köhivad tegelased õpetajalt kiita, et ilusasti kohale tulid, mitte ei andnud järele kiusatusele voodisse jääda. Aga tegelikult ma ei köhinud tunnise meditatsiooni ajal kordagi, natuke ainult luristasin nina. Istudes kerkis teadvuse servale küsimus, kui palju aega on veel tunni lõpuni, aga ütlesin mõttes: „Lülita stopper välja“ ning mõistus kuulas sõna. Korraks tundsin valu palja põranda peale toetuvates labajalgade külgedes. Otsustasin mõttes, et see valu pole ohtlik, sellest ei juhtu midagi ja valu vajuski teadvusest välja.




Hommikuse meditatsiooni järgne aeg on kõige ilusam. Maailm tundub erakordselt selge ja värske. Tunnetad kõike ümbritsevat ja enese olemasolu iga kehaosa, iga meelega. Astumine on tõeline elamus – nii palju aistinguid iga sammuga! Õhk on mõnusalt jahe, teadvus virge, jälgib kõike toimuvat heatahtliku osavõtuga.

Hommikul hingasin
endasse valgust
läbi nohuste
ninasõõrmete
hingasin valgust
verelibled kandsid selle
kehasse laiali
nahk hakkas kiirgama
silmad kumama
rinnaku all süttis
otsekui tilluke päike

välja hingasin
kannatamatust ja viha
pika lillaka joana
keerles see gompas
väljus lahtisest aknast
hajus hommikuudus
isegi lindude tiibu
ei riivanud minu
tilluke viha
isegi puude lehti
ei liigutanud
mu hädine kannatamatus

nii ma hingasin
täna hommikul
ühe lõunamaiselt
pöörase linna kohal

Mõistust iseloomustab selgus, teadlikkus. Mõistus on alati millestki teadlik. Mõistus muutub pidevalt. Mõistus on kogemus. Dharma praktiseerija ei pea muutma oma elu, ei pea hakkama mungaks või nunnaks. Sel on palju tegemist mõtteviisiga. See pole see, mida sa teed, vaid kuidas sa midagi teed.

Karma tähendab tegu. See on – tegu, kõne, mõte. Karma jälgi saab muuta, olles sellest teadlik. Kuna me ei mäleta eelmist elu, ei mõista me, et meie elu kulg pandi paika ammu, juba eelmises elus. See on nagu side seemne ja saagi vahel – mida külvad, seda lõikad. Meiega ei juhtu midagi ilma meie osavõtuta, just niisama. Positiivne karma jälg viib õnne, negatiivne kannatuse suunas. Tagajärg on alati ulatuslikum kui tegu. Negatiivsed karmaseemned ei kao iseenesest, need ootavad küpsemist. Kuid inimene saab ennast neist puhastada. Positiivne karma jälg aga kaob vihastades või halvasti käitudes. Ainult inimene saab kujundada oma elu nii, et pärast surma taas inimesena sündida. Loom ei saa, looma taassündi mõjutavad vanad karmajäljed. Karma ei seleta meile, kuidas asjad juhtuvad, vaid miks nad juhtuvad. Ja miks nad juhtuvad just minuga.

Lõunasöögiks paistab siin alati olevat dal bhat, kuid iga kord erinevate lisanditega. Täna anti lisaks mitmesugustele keedetud ja praetud juurikatele isegi korralikku maitsestatud salatit. Lasin ennast määrata venekeelsesse vestlusgruppi, et natuke puhata inglise keele rääkimisest ja kuulamisest. Öeldi, et kell kaks ootab meid künka otsas Kirill.

Järjekordne sub rosa olemine sai lõunaga läbi, aga ma ei tunne isegi nüüd vajadust kellegagi lobiseda. Karin rääkis täna mõne sõnaga, kuidas ta kloostrisse sattus. Nagu varem mainisin, tuli ta Kathmandusse 1974. aastal, oli siis kahekümne viiene ja elus paljusid asju proovinud. Poiss meelitas ta kursusele, ütles, et see on väga kasulik. Karinit hakkas õpetatav huvitama, ta tundis äkki, et see on just see asi, mida ta vajab. Poissi budism lähemal tutvumisel ei paelunud ja pärast kursuse lõppu läksid nad lahku.




Päris põnev on mõtelda, mis oleks juhtunud, kui oleksin ise sama vanana saanud võimaluse tulla Kopanisse. Aaastal 1981. Budismist olin ju üht-teist kuulnud, midagi ka lugenud. Aga oma tollase inglise keele oskusega oleksin muidugi algul näguripäevi näha saanud, sest suurem osa õpetusest oleks jäänud mõistmata. Paari nädala pärast ehk oleksin hakanud midagi taipama. Ent kas ma oleksin siis jõudnud järelduseni, et see paik peab saama mu koduks? Kahtlen väga. Oma tollase suure isekuse juures oleksin vast kõigepealt mõelnud sellele, kuidas koju tagasi lähen ja kõik oma jutuga pahviks löön. See oli just aeg, kui mulle hirmsasti meeldis olla tähelepanu keskpunktis, hoobelda oma teadmiste ja kogemustega. Ja tol ajal oleks selline ebatõenäoline asi nagu kuu aega elu nepaali kloostris andnud mulle võimaluse kaua oma uhkuse rasvas praadida. Kindlasti oleks see perspektiiv kaalunud üles igasuguse mõtte edasisele enesearendamisele kloostriseinte vahel. Aga praegu? Ütleme ausalt – mungaks hakkamise tarvis olen praegu juba natuke liiga vana. Tervis ei suudaks kohaneda pideva põrandal istumise ja tundide kaupa mediteerimisega. Talvel kannataksin ilmselt ka külma käes. Liigesevaludest poleks pääsu. Mõistuse võit keha üle oleks küll seda suurem , kuid väga raske saavutada.

Buddha ütles, et tema ei saa inimestest halbu tundeid välja pesta, nende kannatusi kaotada. Ta saab anda õpetuse, meetodi, kuidas saame ise oma olukorda parandada. Valgustatud teavad, millist õpetust keegi vajab, seepärast õpetas Buddha kõiki erinevalt, vastavalt nende mõistuse tasemele. Meie mõistus on selge, kuid seda katavad pettekujutuste pilved.

Õhtune pikem meditatsioon oli meenutamine – tuli mõelda tänasest tagasi kuni sünnini. Iga meenunud sündmust või olukorda või aega tuli hinnata skaalal hea, ükskõikseks jättev, halb. Noorematel polnud siin erilisi probleeme, kuid mina pidin selleks, et omadega valmis jõuda, kaaluma kaugemaid aegu aastakaupa. Eks see meeleharjutus mu jaoks natuke pealiskaudseks jäi, sest kui kujutada ette, et iga aasta peale kulutad mediteerides vaid ühe minuti, siis kuluks koos eelhäälestusega ikkagi terve tund oma elu läbikatsumiseks. Seda aega mul kahjuks täna polnud, sest Karin tahtis meditatsiooni laiendada Bardö’le ja mõtiskleda meiega koos sealt tagasi eelmise elu suunas.

Viimase meditatsiooni ajal pidime kujustama Šakjamunit. See ei tahtnud mul hästi õnnestuda, Buddha oli kuidagi liiga suur ja liiga lähedal. Nägin küll detaile, kuid tervikut ei suutnud pilguga haarata. Aga seda oli küll kerge ette kujutada, kuidas tema valgus minusse voolab. Tekkis isegi tunne, et sain üleni valgust täis ja hakkasin ise kiirgama.



Tagasivaade ka tänasele vestlusringile. Kõigepealt tabas mind üllatus – mees, keda seni miskipärast taanlaseks olin pidanud, osutus hoopis Londonis elavaks venelaseks. Viktori jutust kumas läbi keeruline ja võib-olla isegi kriminaalne minevik. Välismaal on ta elanud juba kaua ning otsinud ka esoteerilisi kogemusi. Samas tundus ta jutt kohati kummaline - elas hulga aega mingis aašramis ja praktiseeris meditatsiooni, kuid ei suuda hinduismil ja budismil vahet teha. Proovis peyotlit, ayahuascat, mingeid seeni. Nepaali tuli tegelikult šamaane otsima, kuid mingil kummalisel kombel sattus kloostrisse. Tema leivaisa on keegi Inglismaal elav vene rikkur, kes muuhulgas kogub ka kunsti. Viktor rääkis, kuidas ta pidi kord koju kaasa viima Ilja Repini maali „Zaporožje kasakad kirjutavad kirja türgi sultanile“, kuna bossil polnud seda kuhugi panna. See lugu tundus jälle kahtlane, sest minu teada asub maal Peterburis. Teine mees, Vitali, on eraviisiline reisijuht Indias, kus veedab igal aastal ligi kuus kuud gruppe oodates ja juhtides. Ka tema on elu mõtet otsides varem mitmeid gurusid külastanud. Anestesioloogina töötav Vadim oli erinevalt kahest eelmisest mehest üsna napisõnaline. Tema kloostrisviibimine tundus üsna juhusliku seigana – ja tõesti, Vadim lahkus paar päeva hiljem kärestikulistele mägijõgedele adrenaliini koguma. Veel oli meil kaks nooremat meest, Oleg ja Ivan. Oleg töötas samuti reisisaatjana Indias ja Nepaalis ning oli korra juba sarnasel kursusel käinud, Ivani kohta ei saanud ma suurt midagi teada. Gruppi kaunistas Kiievis elav Olga, kes teenib igapäevast leiba IT spetsialistina programmeerimisfirmas. Vestlusringi juhiks oli Moskva mees Kirill, kes just lõpetas pika kuus kuud kestnud retriidi, kuid kellele meie ohjamine üle jõu paistis käivat. Või ei hoolinud ta sellest, et arutlus etteantud teemadelt alatasa kõrvale põikas. Viktor kippus pidevalt oma kogemustest jutustama, viitas Jelena Blavatskaja raamatutele ega tahtnud kuuldagi sellest, et Blavatskaja polnud budist, vaid oma õpetuse rajanud müstik. Vitali argumenteeris isiklike kogemuste pinnalt ning tundus esialgu üsna küüniline, nimetades elu vaid lähetuseks. Kõigil paistis olevat väga isiklik huvi kursusel toimuva vastu, uute huvitavate elamuste kogumine sealhulgas. Etteantud teemadest käsitlesime pikemalt vaid esimest, valgustatust, seejärel valgus arutelu eri suundades laiali. Huvitaval kombel nägid kõik peale Olja valgustatust väga isikliku ja mööduva kogemusena, umbes nii, et teed täna midagi, saad sellest valgustatud, homme aga oled jälle tavaline inimene. Kirilliga koos tuli meid kuulama ja sõna sekka ütlema veel üks tütarlaps, samuti pika retriidi läbi teinud. Tema nime ma ei saanudki teada, kuid tagasihoidliku ja kaalutletud jutu ning headust kiirgava olekuga jättis ta väga sümpaatse mulje.

Pärast esimest koosistumist polnud ma sellest grupist kuigi kõrgel arvamusel. Siiski pean tunnistama, et kuigi me ei suutnud ka järgmistel päevadel jutul teemakohases sängis voolata lasta, pakkusid just Viktori, Vitali ja Olegi isiklikel kogemustel põhinevad arutlused üsna suurt huvi. Vitali muutus iga päevaga järjest avatumaks ega tundunud üldse kalgi inimesena. Lõpuks, enne meie kahepäevase eraldatuse algust oli mul juba kahjugi, et me enam künka otsa maailma asjade üle aru pidama ei kogune.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar