Kolmapäev, 25. mai 2011

Kopan, 23. aprill

Täna oleksin äärepealt sisse maganud. Ärkasin kõigepealt kell neli köhahoo peale, aga uinusin varsti uuesti. Kui järgmine kord silmad lahti tegin, näitas kell 6.05. Taevas appi! Kähku rõivad selga, veidi vett näole ja hommikuteed jooma. Gompasse jõudsin siiski õigeks ajaks. Tänane hommik oli vines, tuulevaikne, varesed kraaksusid ja muud võõramaised linnud tegid omi hääli. Ja kuked kiresid. Siinsed kuked laulavad pidevalt, päev läbi, seda täheldasin juba mägedes. Galeriilt alla vaadates märkasin kitsi ja lehmi, ilmselt peetakse kloostris loomi. Piima pakutakse siin tõesti suurest pütist iga päev, ehk on laual olev või ka kohalik toode.



Hommikune meditatsioon oli esialgu jälle hingamisele keskenduv, kuid läks poole pealt üle analüütiliseks. Ani La sugestiivse hääle saatel pidime mõtisklema mõnede õige taassünni aspektide üle. See käis mitmesuguse kujustamise kaudu. Kõigepealt pidime ennast mõtlema suure rahvahulga keskele, siis massi seast välja otsima ja enda juurde kutsuma head tuttavad ja sõbrad. Nägin vilksatamas nägusid, seal oli mu oma pere, oli hulk kolleege, oli enamus Liinats’urade headest kaaslastest. Ilmselt oli veel teisigi, aga polnud palju aega kõiki nimesid nägudega kokku viia. Kogusin nad kõik enda ümber ringi. Siis teatas Ani La hääl, et olen nüüd maailma keskpunkt ja pean mõtlema, et kõik need inimesed sõltuvad minust. Päris hea ja uhke tunne oli niimoodi ringi keskel seista, kuid samas ka veidi ahistav. Siis tuli natuke aega mõtiskleda inimsuhete ebapüsivuse üle, tuletada meelde mõni sõber, kes on reetlikult käitunud või muu sarnane olukord. Kummalisel kombel meenusid mulle sellised juhused vaid kaugest lapsepõlvest. Ju siis on hiljem sõpradega vedanud. Kaua ei jõudnud ma selle üle juurelda, sest pakuti välja uus olukord – kujutada ennast seismas kõigist neist inimestest eraldi, veidi eemal, silmitsemas neid väljastpoolt rahvasumma ning küsiti veidi aja pärast, kummal juhul tundsin ennast vabamal, kas enne summa sees seistes või nüüd sõpru eemalt vaadates. Muidugi tundsin ennast nüüd vabamalt, vaatasin väikeselt distantsilt inimeste poole, kes seisid ja naeratasid mulle. Isegi kerge tuuleõhk oleks nagu liikunud. Edasi tuli mõelda sellele, kuidas saaksin enda käitumisega kõiki neid inimesi õnnelikumaks teha. Ja võrrelda uuesti, kummal juhul on parem olla, kas summa sees maailma nabana seistes ja teades, et kõik sõltuvad sinust, või hoopis eemal olles, kuid tundes, et sinu enda õnn ja heaolu sõltuvad kõigist neist inimestest, keda silmitsed. Järelikult tuleb selleks, et ennast hästi tunda, püüda eelkõige teisi inimesi õnnelikuks muuta. Selline analüüs oli üsna mõjuv. Lõpuks pühendasime kogu tekkinud positiivse energia sellele, et saaksime ennast paremaks muutes teisi inimesi õnnelikuks teha ning saavutaksime selle abil hea taassünni. Et meil oleks püsivust Dharma õppimiseks, et oskaksime näha õnne ja kannatuse teid ning neid mõistes viimaks jõuda valgustatuseni.

Selline meditatsioon läks imehästi kokku nende eesmärkidega, mille nimel ma kloostrisse tulin, seepärast suutsin ehk paremini kaasa mõelda ja kujustada. Enesetunne on täna ka parem, ehk hakkab tervis taas korda saama. Aga mõtlesin, miks täna hommikul polnud kuulda kägu, kes kõigil eelmistel hommikutel oli üsna valjuhäälne olnud. Kodus on vaikne laupäev, homme aga ülestõusmispüha. Mõeldes kõigile ilusatele eesmärkidele pole mul üldse kahju, et praegu siin olen.

Orus lebava linna
autosignaalide häältest
kloostripuie lindude laul
siiski on kõlavam

minu mõtete põhjast
meeldekerkivaist muredest
praeguse hetke tunne
siiski on tugevam

mõni armas ehk nägu
heiastub silmade ette
siis kui mõtlema peaksin
millestki muust

ehk on nägemus seegi
meeldetuletus hoopis
sõprade heaolu pärast
praegu ma mõtisklen siin

Noppeid hommikustest tundidest. Kõik siin maailmas on omavahel seotud – keskkond, inimesed, alamad olendid, ülemad olendid. Meil kui Maa elusolenditel on grupikarma, oleme määratud elama sellel planeedil. Oleme seotud vere ja palju muu poolest. See, mida sööme, on toodetud teiste poolt, see paik siin, kus me istume, on loodud teiste poolt, istume siin tänu tema pühadusele dalai laamale. Kui ta poleks Tiibetist põgenenud, kui tiibetlased poleks põgenenud ja kandnud üle mägede lume pühakirju, poleks meil praegu võimalik siin mahajaana traditsiooni õppida.





Pole olemas tõelist „teist“. „Teine“ on ainult selleks, et teha vahet, arvata välja, lükata eemale. Oleme kõik koos vastastikku sõltuvad. Ükskõik, mida teeme, mõjutavad tulemused meid kõiki. Kui teeme midagi sellele niiöelda teisele, teeme seda ka endale. Mõjutame üksteist keha, kõne ja mõttega. On kolm füüsilist, neli verbaalset ja kolm mõttelist voorust, mis viivad suurema õnne ja heaoluni. Füüsilised: 1) vägivallatus – väldi teiste teadlikku kahjustamist ja tapmist, 2) suuremeelsus – jaga seda, mis sul on (head nõu, oskusi, vara), 3) ole aus ja loomulik suhetes. Verbaalsed: 1) räägi alati tõtt, 2) ära räägi teiste kohta halba, 3) ära tarvita vandesõnu või solvanguid, 4) ära levita kuulujutte. Mõttelised: 1) armastus iha või kiindumuse asemel, 2) kaastunne pahatahtlikkuse asemel, 3) tarkus valede vaadete asemel.

Pidage meeles, et negatiivsed teod tulevad spontaanselt, positiivseid tuleb arendada. Agressiooni või kallaletungi jaoks pole häid põhjendusi. Arvame, et viha on vajalik meie endi kaitsmiseks. Kuid viha ei saa kaitsta. Viha toob meile vaid kannatusi. Me ei kannata teiste tegevuse läbi, oma toimingud põhjustavad meile kannatusi. Peame endalt küsima, miks vihastame. Viha on seotud iha ja kiindumusega. Sageli vihastame siis, kui ei saa midagi, mida tahame. Alustage vihast, püüdke sellest vabaneda. Sel päeval, kui te ei vihasta, olete kangelane, aitate kaasa maailmarahule. Iga kord, kui vihastate, muudate maailma halvemaks. Mõelge selle peale, et kui inimesed käituvad viisil, mis teile ei meeldi, on see hea, sest võimaldab teil arendada kannatlikkust ja sallivust. Viha ja agressioon hävitavad meis inimolendi. Viha ei saa ületada seda alla surudes, viha tuleb kaotada. Kõige parem on alustada andestamisest. Kõigepealt püüa andestada täielikult ühele inimesele, siis laienda seda järjest, viimaks püüa andestada ka suurtele kurjategiatele, kes oma käitumisega andsid meile õppetunni, kuidas ei tohi elada ja tegutseda.

Jälle on pärastlõunane mõtisklemise aeg. Tunnen, et tänase päeva teemad on mind sügavalt puudutanud. Püüan üldse kõike pakutavat vastu võtta avatud mõistusega. Pole mõtet minna ühelegi vaimse arengu kursusele, häälestades ennast vaidluse ja kriitika lainele. Pigem suhtuda kõigesse positiivselt ja mõistvalt, püüda võimalikult palju meelde jätta. Teadvus ühes varasemate teadmiste ja kogemustega pole ju kuhugi kadunud, hiljem on aega võrrelda, vaielda, analüüsida. Praegu on kuulamise aeg, õppimise aeg. Klooster pole enese maksmapanemise koht, siin pole vaja õpetajatega vaielda muidu, kui ainult ettenähtud hetkedel. Meist pole neile võrdseid vaidluspartnereid, seepärast pole selliseid hetki ka ette nähtud. Tuleb kuulata ja kaasa mõelda. Olen tähele pannud, et tundides on rahvast vähem. Huvitav, mida inimesed sel ajal teevad?

Õhtuseid õpetusteri. Perfektne taassünd on sama raske, kui pimedal kilpkonnal pea läbi ookeanis hulpiva rõnga pistmine. Näljaseid vaime (preetasid) on kordades rohkem ookeanides elavatest olenditest, aga põrgutes on olendeid palju kordi näljastest vaimudest rohkem. Nemad ei saa ennast täiustada. Kui me ei kasuta praegust võimalust, oleme rumalad. Kui me ei mediteeri surma möödaoääsmatuse üle, ei loo me eeldusi Dharma praktiseerimiseks. Sest kui me ei mõtle surma peale, siis võime praktiseerimist pidevalt edasi lükata, mõeldes, et täna pole aega, küll ma homme jõuan. Loogiline on mõelda, et surm on kindel, kuid kindel pole suremise aeg. Ja et surres aitab inimest ainult Dharma, on järeldus selge – tuleb lõpetada tühja-tähjaga tegelemine ning hakata kohe Dharmat praktiseerima.

Uhke inimene on nagu terav mäetipp, miski ei jää sinna pidama, sest kõik valgub orgudesse. Tuleb ennast oruks muuta. Mahaheitmine puhastab teadvust, puhastab inimest uhkusest. See näib füüsilise praktikana, kuid on tegelikult vaimne, mis muudab mõistust. Meditatsioon on nagu hea koogi küpsetamine, mis nõuab kõiki vajalikke koostisosi. Kui poos on täiuslik, on mõistus hästi tasakaalustatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar