10. aprill, Langtangi küla. Hästi magamine ei õnnestunud. Poolunes muudkui lugesin ja lugesin jakke, aga sõba sain silmale alles vastu hommikut, sest ühel hetkel oli juba valge. Hommiku rõõmustab taas kauni ja selge ilmaga, öösel sadanud lumi kaob nagu vaht. Käisin veidi videokaameraga ringi ja siis ronisin fotokaga selle künka otsa, kus lehvivad suured palvelipud ja paistis kivikuhi. Olid manikivid ja nende kõrval eraldi laotud mälestusmärk 1992. aastal hukkunud korea ekspeditsiooni liikmele. Päike paistis soojalt, kuid tuul oli jahe. Ei oskagi otsustada, mida selga panna.
Kyanjin Gompa (3870 m). Siia ronimine ei valmistanudki erilisi raskusi, oli üsna mõnus jalutuskäik. Aga nii kiire kõrgustesse minek (kolme päevaga 1470 meetri pealt 3870 m kõrgusele) ise paneb rohkem ähkima, kui tarvis oleks. Pärast Langtangi küla oli kilomeetrite viisi manimüüre ja väikeseid stuupasid. Võin kinnitada koos Kaittiga, et pole kusagil mujal nii pikki manimüüre näinud. Möödusid põldudele minevad naised, rasked kõplad kaenlas. Läksid ka künnihärjad ja atru õlal kandvad mehed. Üldse oli liiklus tihe, ühed tulid ülevalt, teised läksid. Orupõhi tõusis laugelt, mõnus oli kõndida. Terve tee jooksul sattusid ette vaid mõned veidi järsemad kohad. Lumised mäed mõlemal pool tulid järjest lähemale. See ongi Langtangi oru võlu, mõne päevaga jõuad välja paika, kus mäed tunduvad lausa käeulatuses olevat. Päike paistis palavalt, kuid aeg-ajalt hõljus õhus mägedest tuulega kantud lumepihu. Org muutus metsikumaks, paljudes kohtades kõrgusid suured rahnud või tumedad kaljud, nende vahel hiirekõrvul astelpajud ja veel mingid põõsad. Pruunikad toonid nõlvade must-valgel taustal. Enne Kyanjin Gompat veel manimüüre ja üks suur om-mani-padme-hume täis maalitud kalju, mille pilte korduvalt näinud olin. Siis sild üle kitsa jõe ja viimane ronimine üle kivise seljandiku.
Peatuspaigaks on Yak Hotel, lõunaks sõin paksu šerpa suppi, milles seekord oli üsna vähe nuudleid. Magustoiduks ploomimoosiga chapati ja tee. Elu on ilus. Veidi istumist ja siis võiks minna ümbrusega tutvuma. Sinist taevast on pea kohale jäänud vaid laiguke. Kui see kaob, läheb kohe külmaks ja kõledaks.
Käisin vana gompa juures ja istusin seal tükk aega päikesepaistes ning palvelippude plaginas. Gompa pole kõige parema tervise juures, hoolimata seina katvatest lippudest on aknad nende taga katki. Või mine tea – äkki sel templil pole klaasaknaid kunagi olnud. Aga gompa juures istuda oli hää, hakid lendasid siia-sinna ja häälitsesid, mõnikord kõlas nende krjää üsna meie hakkide hääle moodi. Gompa kõrvale on ehitatud hotell, nimeks muidugi Monastery. Paistab, et seda laiendatakse veelgi. Kurb hakkas habraste ja kaduvate asjade pärast, mida ei toeta raha vägi. Pisar tuli silma. Kõrgel mägedes muutun ma tihti sentimentaalseks. Ei tea, kas tuleb see hõredast õhust või suurest õnnest, aga üldiselt on nii, et kui suur väsimus mööda saab, olen tõesti väga õnnelik. Mis siis, et sellesse seguneb mõnikord veidi kurbust. Mäletan, kuidas oli raske pisaraid tagasi hoida ja hingamist rahustada kahe aasta eest Thorung La kurule tõustes. Mõtlesin siis kõigi sõprade-tuttavate peale, keda oleksin väga tahtnud endaga koos näha ning kellele tänu ma üldse olin iseendaks saanud ja sain ronida maailma katusel. Ja nüüd oli mul kahju ühest vanast lagunevast gompast. Gompa (dgon pa) ei tähenda tiibeti keeles mitte kloosrit või templit, vaid paika, kus ollakse eraldatuses, mediteeritakse. Tagasiteel ostsin ühest majakesest, mis osutus juustukojaks, tüki jakijuustu 200 Rs eest. Tiibetlased ja tiibeti keelele lähedasi keeli kõnelevad inimesed juhivad alati tähelepanu sellele, et jakk on isane loom, emane aga, kelle piimast juustu valmistatakse, on nakk või dri. Niisiis ostsin nakijuustu, mis maitses väga hea hoolimata sellest, et taat, kes juustu müüs, kaalus seda margapuu külge riputatud panges, mis nägi välja selline, nagu oleks see üleni linnusitaga kaetud. Päike on nüüd päriselt läinud, juba sajab üsna korralikku lund. Aga kell on alles kaks. Sellise ilmaga nagu praegu, pole õues midagi teha. Nagunii koguneb rahvas varsti söögituppa, mis siin on ümmargune, vist uhkuse pärast. Hää meel on sellest, et mingeid kõrgmäestikuhaiguse tundemärke pole mul endiselt. Sellisel kõrgusel liigutamine võtab muidugi rohkem ähkima, enne kui organism harjub, kuid ollen pärast esimese matkapäeva üles-alla kappamist ettevaatlikum ja liigutan ennast üsna aeglaselt. Aknast välja vaadates näen, et kõrgemad mäed on päris kadunud, sajab lumeollust, mis esialgu maapinnal veel sulab. Pasangil on kindel plaan minna homme varahommikul Tserko Ri’d ronima. Selle „mäekese“ kõrgus on 16 meetrit alla viie tuhande. See tähendab 1200 meetrit tõusu ja teist samapalju laskumist pärast. Lapsed kilkavad õues hoolimata ilmast, ninad kõigil tatised nagu mulgi.
Kyanjin Gompa (3870 m). Siia ronimine ei valmistanudki erilisi raskusi, oli üsna mõnus jalutuskäik. Aga nii kiire kõrgustesse minek (kolme päevaga 1470 meetri pealt 3870 m kõrgusele) ise paneb rohkem ähkima, kui tarvis oleks. Pärast Langtangi küla oli kilomeetrite viisi manimüüre ja väikeseid stuupasid. Võin kinnitada koos Kaittiga, et pole kusagil mujal nii pikki manimüüre näinud. Möödusid põldudele minevad naised, rasked kõplad kaenlas. Läksid ka künnihärjad ja atru õlal kandvad mehed. Üldse oli liiklus tihe, ühed tulid ülevalt, teised läksid. Orupõhi tõusis laugelt, mõnus oli kõndida. Terve tee jooksul sattusid ette vaid mõned veidi järsemad kohad. Lumised mäed mõlemal pool tulid järjest lähemale. See ongi Langtangi oru võlu, mõne päevaga jõuad välja paika, kus mäed tunduvad lausa käeulatuses olevat. Päike paistis palavalt, kuid aeg-ajalt hõljus õhus mägedest tuulega kantud lumepihu. Org muutus metsikumaks, paljudes kohtades kõrgusid suured rahnud või tumedad kaljud, nende vahel hiirekõrvul astelpajud ja veel mingid põõsad. Pruunikad toonid nõlvade must-valgel taustal. Enne Kyanjin Gompat veel manimüüre ja üks suur om-mani-padme-hume täis maalitud kalju, mille pilte korduvalt näinud olin. Siis sild üle kitsa jõe ja viimane ronimine üle kivise seljandiku.
Peatuspaigaks on Yak Hotel, lõunaks sõin paksu šerpa suppi, milles seekord oli üsna vähe nuudleid. Magustoiduks ploomimoosiga chapati ja tee. Elu on ilus. Veidi istumist ja siis võiks minna ümbrusega tutvuma. Sinist taevast on pea kohale jäänud vaid laiguke. Kui see kaob, läheb kohe külmaks ja kõledaks.
Käisin vana gompa juures ja istusin seal tükk aega päikesepaistes ning palvelippude plaginas. Gompa pole kõige parema tervise juures, hoolimata seina katvatest lippudest on aknad nende taga katki. Või mine tea – äkki sel templil pole klaasaknaid kunagi olnud. Aga gompa juures istuda oli hää, hakid lendasid siia-sinna ja häälitsesid, mõnikord kõlas nende krjää üsna meie hakkide hääle moodi. Gompa kõrvale on ehitatud hotell, nimeks muidugi Monastery. Paistab, et seda laiendatakse veelgi. Kurb hakkas habraste ja kaduvate asjade pärast, mida ei toeta raha vägi. Pisar tuli silma. Kõrgel mägedes muutun ma tihti sentimentaalseks. Ei tea, kas tuleb see hõredast õhust või suurest õnnest, aga üldiselt on nii, et kui suur väsimus mööda saab, olen tõesti väga õnnelik. Mis siis, et sellesse seguneb mõnikord veidi kurbust. Mäletan, kuidas oli raske pisaraid tagasi hoida ja hingamist rahustada kahe aasta eest Thorung La kurule tõustes. Mõtlesin siis kõigi sõprade-tuttavate peale, keda oleksin väga tahtnud endaga koos näha ning kellele tänu ma üldse olin iseendaks saanud ja sain ronida maailma katusel. Ja nüüd oli mul kahju ühest vanast lagunevast gompast. Gompa (dgon pa) ei tähenda tiibeti keeles mitte kloosrit või templit, vaid paika, kus ollakse eraldatuses, mediteeritakse. Tagasiteel ostsin ühest majakesest, mis osutus juustukojaks, tüki jakijuustu 200 Rs eest. Tiibetlased ja tiibeti keelele lähedasi keeli kõnelevad inimesed juhivad alati tähelepanu sellele, et jakk on isane loom, emane aga, kelle piimast juustu valmistatakse, on nakk või dri. Niisiis ostsin nakijuustu, mis maitses väga hea hoolimata sellest, et taat, kes juustu müüs, kaalus seda margapuu külge riputatud panges, mis nägi välja selline, nagu oleks see üleni linnusitaga kaetud. Päike on nüüd päriselt läinud, juba sajab üsna korralikku lund. Aga kell on alles kaks. Sellise ilmaga nagu praegu, pole õues midagi teha. Nagunii koguneb rahvas varsti söögituppa, mis siin on ümmargune, vist uhkuse pärast. Hää meel on sellest, et mingeid kõrgmäestikuhaiguse tundemärke pole mul endiselt. Sellisel kõrgusel liigutamine võtab muidugi rohkem ähkima, enne kui organism harjub, kuid ollen pärast esimese matkapäeva üles-alla kappamist ettevaatlikum ja liigutan ennast üsna aeglaselt. Aknast välja vaadates näen, et kõrgemad mäed on päris kadunud, sajab lumeollust, mis esialgu maapinnal veel sulab. Pasangil on kindel plaan minna homme varahommikul Tserko Ri’d ronima. Selle „mäekese“ kõrgus on 16 meetrit alla viie tuhande. See tähendab 1200 meetrit tõusu ja teist samapalju laskumist pärast. Lapsed kilkavad õues hoolimata ilmast, ninad kõigil tatised nagu mulgi.
Mägede jalad
juba on kaugele
orgude põhja jäänud
vist on see paik
nende süli
kuhu olen vinnanud
oma keha ja vaimu
tugevaid jäiseid tuuli
puhuvad valged põsed
juba mu peale
juba lehvib katuste kohal
nende lumine tere
millele igaüks vastab
oma äratundmise järgi
pilved täna on salliks
mägede teravail õlul
mille taha homme
ihkame piiluda
praegu alles
kogume julgust
Raudahju juures on üsna mõnus, lumesadu sai ka korraks otsa, isegi päike kumab läbi pilve. Mõned, kes on viitsinud raamatuid kaasa vedada, loevad. Mul oli ka vahepeal mõte lugemist ühes võtta, sest teadsin ees ootavaid pikki õhtuid mägihotellides. Kuid ma ei suutnud valida. Palju lihtsam on vastata küsimusele, millise raamatu võtaksid kaasa üksikule saarele, sest see on puhtteoreetiline kaalutlus. Aga siin peaks raamat ütlema mulle midagi olulist selle maailma kohta, kus viibin ning samas haakuma mu mõtetega. Roy Strideri „Himaalaja jutud“ oleksid ehk sobinud või tema „Minu Mongoolia“, kuid neid olen mõlemaid juba lugenud. Lauri Sommeri „Kolm üksiklast“ oleks ehk ka hästi istunud, kuid sai samuti paari kuu eest läbi loetud. Luuleraamatud? Need, mis tunduvad head Eestis, ei pruugi siinse olemisega haakuda. Mulle meeldivad väga Kristiina Ehini asjad, aga äkki oleksid need liialt palju mu mõtetesse pugenud. Seda on kord juba juhtunud. Siis ei jäänud muud üle, kui hakkasin tema luulemaagiat enda omaga tõrjuma. Või Joanna Elmann oma kummaliste tekstidega? Temast sain teada alles tänu Lauri koostatud Andres Allani luulekogule, millest omakorda rääkis Marin Laak. Ma ju vahepeal eriti luulet ei lugenud, ei teadnud paljusid asju. Andres Allan läks mulle korda, tuletas meelde mitmeid omaaegseid punkarite esinemisi ning ühiseid luuleõhtuid. 1987. aasta sügisel oli Tallinna Kirjanke Maja musta laega saal igatahes üsna tihedalt sellist seltskonda täis. See oli siis, kui lugesin suurema seltskonna hulgas oma fosforiidiluuletusi. Mõtlesin, et olen temaga kindlasti kohtunud, kuigi ei mäleta. Aga „Öötrükkide“ järelsõnast sain teada, et Andres Allanil on tütar, asja uurides selgus, et see tütar kirjutab üsna põnevaid luuletusi. Enne Joannaga kohtumist olime tuttavaks saanud internetis, kirjutasin mitu luuletust tema ja ta tekstide peale mõeldes. Ja siis, mu vastse luulekogu esitlusel Tartus ütles Joanna sõbranna Kristiina Viin: „Su luuletused on mõnikord nii Joanna omade moodi.“ Aga mina vastasin, et teen seda meelega, et see on minu komme suhelda ja ennast teiste loominguga suhestada. Praegu, siin mägede vahel, linnulennul 9-10 kilomeetri kaugusel Tiibetist, on üpris kummaline mõelda ja kirjutada selliseid asju. Kuid inimene peab midagi mõtlema ja kaua sa jaksad ainult mägedest mõelda, varem või hiljem rändad vaimus ikka kodustele radadele. Kahju, et Jüri minuga kasa ei tulnud. See reis oleks võib-olla tema jaoks saanud väga olilise tähtsusega sündmuseks. Arvan, et talle oleks siin väga meeldinud. Siin, igaveste lumede palge ees, hakkad teisiti mõtlema ja asju hindama. Lund oli tänavu talvel koduski piisavalt, aga mägede lumi on midagi muud. See on kuidagi kirkalt ühemõtteline, külm, halastamatu, enda poole vaatajaid vähendav ja ühtlustav. Mägede palge ees oleme kõik tillukesed kübemed ühes oma tormide ja tungidega. Tõnu Õnnepalu kirjutas oma Paradiisist ja inimestest, kes sinna tulevad ja enam sellepaiga lummusest lahti ei saa. Minuga on vist samamoodi – ma ei saa enam Himaalajast lahti. Kuigi ma tegelikult kardan kõrgust ja mõnikord on nii raske ülesmäge rühkida, siiski pean siia üha uuesti tagasi tulema. Sest siin tunnen ma midagi sellist, mida kodus kunagi ei tunne. Nagu koonduks maailm Himaalaja kaudu millekski käegakatsutavalt konkreetseks ja tõeliselt olemasolevaks, nagu tiheneks elugi essentsiks, mis ühtaegu joovastab ja kainestab mõistust. Olen siin kohanud mitmeid, kes samuti tulevad üha tagasi. Juba see ümber raudahju istumine ja läänelikus mõttes aja raiskamine on olemine, mis rahustab ja aitab välja kodusest rutiinist. Samas käib siingi tormamine ühest paigast teise, ühelt marsruudilt teisele. Pole midagi parata, paljud tulevad Nepaali väga kaugelt, suuri rahasid makstes, ning tahavad siis ühe reisi jooksul võimalikult palju näha. Ma ise ka, tegelikult. See soov on minuski olemas, kuid püüan siiski nautida hetke, mitte mõelda sellele, kuhu võiks minna homme või ülehomme.
Täna on siin prantsuse- ja hollandikeelne seltskond. Viimast kõneleb Belgia abielupaar. Üht hollandi naist, kes reisis koos ameerika mehega, kohtasin päeval gompa juures. Nemad valmistusid just lahkuma, sest järgmine rada – Tamang Heritage Trek – juba ootas. Ja nad olid Nepaalis esimest korda ja tahtsid igale poole jõuda. Perepoegadel ja nende sõpradel pole midagi teha, istuvad siin ahju ümber ja nokivad oma telefonide kallal. Mängivad ja kuulavad muusikat. Õues on uus lumesadu, nüüd juba tuiskab. Poisid räägivad muusikast, üks tunnistab, et on suur Justin Bieberi fänn, mille peale öeldakse, et Belgias meeldib Bieber vaid kuni 14-aastastele tüdrukutele. Poiss jääb endale kindlaks ja väidab, et Nepaalis pole häid lauljaid, aga korea muusika on hea. Ka siin on lapsed koolivaheajal kodus, nüüd istuvad söögitoas ning see, kes ostab, suhtleb külalistega, harjutab inglise keelt. Üks poistest kinnitab, et temast saab kunagi Nepaali peaminister. Kõige jutukama poisi unistuseks on aga abielluda euroopa tüdrukuga ja lahkuda Nepaalist. Belglased seletavad tõsimeeli, millised väljavaated poisil ses suhtes on ning kuidas käsitlevad asja seadused. Kella kaheksaks lõpeb pikk lumesadu, pilvede vahelt piiluvad tähed. Homme tuleb vara tõusta, 6.30 on hommikusöök ja kell seitse läheme Tserko Ri’d proovima.
Täna on siin prantsuse- ja hollandikeelne seltskond. Viimast kõneleb Belgia abielupaar. Üht hollandi naist, kes reisis koos ameerika mehega, kohtasin päeval gompa juures. Nemad valmistusid just lahkuma, sest järgmine rada – Tamang Heritage Trek – juba ootas. Ja nad olid Nepaalis esimest korda ja tahtsid igale poole jõuda. Perepoegadel ja nende sõpradel pole midagi teha, istuvad siin ahju ümber ja nokivad oma telefonide kallal. Mängivad ja kuulavad muusikat. Õues on uus lumesadu, nüüd juba tuiskab. Poisid räägivad muusikast, üks tunnistab, et on suur Justin Bieberi fänn, mille peale öeldakse, et Belgias meeldib Bieber vaid kuni 14-aastastele tüdrukutele. Poiss jääb endale kindlaks ja väidab, et Nepaalis pole häid lauljaid, aga korea muusika on hea. Ka siin on lapsed koolivaheajal kodus, nüüd istuvad söögitoas ning see, kes ostab, suhtleb külalistega, harjutab inglise keelt. Üks poistest kinnitab, et temast saab kunagi Nepaali peaminister. Kõige jutukama poisi unistuseks on aga abielluda euroopa tüdrukuga ja lahkuda Nepaalist. Belglased seletavad tõsimeeli, millised väljavaated poisil ses suhtes on ning kuidas käsitlevad asja seadused. Kella kaheksaks lõpeb pikk lumesadu, pilvede vahelt piiluvad tähed. Homme tuleb vara tõusta, 6.30 on hommikusöök ja kell seitse läheme Tserko Ri’d proovima.
Tuisk peitis
mägede näod
kusagil märja
eesriide taga
hirnuvad hobused
maailm koondub
kitsasse ringi
raudahju ümber
aeg ei tähenda
enam midagi
kui on pime
on õhtu
ilma ühegi
tagamõttetta
külm märg
ja lumine õhtu
mille südames
köeb jakisõnnik
praegu tuleks
endasse pöörata pilk
oma väikese
tulekübeme poole
rõõmuga vaadata
lund on koduski
nähtud rohkem kui küll
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar