Kolmapäev, 18. mai 2011

Kathmandu, 18. aprill. Tagasivaade eelmisele päevale

18. aprilli varahommik. Magada ei saa, sest peas valitsev mõtete tulv ei võimalda ühtki rahulikumat hetke. Kahju on kõigist kuuesajast pildist, kaamerast muidugi ka. Käisin õhtul veel taksojuhtide ja politseiga rääkimas, aga keegi ei teadnud midagi. Kahjuks ei vaadanud ma ei takso numbrit ega isegi juhi nägu, istusin ju tagaistmel. Ja need Suzuki Marutid on nii tillukesed, et sisenedes ja väljudes pead alati hulga vaeva nägema. Polegi aega midagi tähele panna.

Aitab ahastamisest, ise olin hooletu ja minetasin valvsuse. Käisin täna küll turistide politseis, täitsin avalduse jne, aga usun, et nemad küll ei aita. Pigem suudab midagi Pasangi suur suguvõsa. Täna on mulle paar korda püütud helistada tundmatult nepaali numbrilt. Aga enne, kui olen vastata jõudnud, on toru ära pandud.

Aga nüüd kirjutan eilsest päevast, mis nii suurepäraselt algas ja kestis kuni äkilise kurva lõpuni. Pasang tuli kümneks hotelli, võtsime takso ja sõitsime Bodnathi. Suure stuupa juures oli tohutult rahvast, Pasang ütles, et on tamangide püha. Kiirustasime rahvahulgast läbi, nii et jõudsin vaid ühe pildi teha. Ja edasi mööda stuupa taguse rajooni võrdlemisi puhtaid tänavaid. Tuleb öelda, et Kathmandu tundub üldse puhtam kui neli aastat tagasi. Pasangi tilluke korter oli ühe tüüpilise Kathmandu maja teisel korrusel. All, nagu hiljem selgus, pidas poodi ja tillukest söögikohta ta õde. Korteris, mis koosnes vaid ühest toast ja rõdust, kust võis näha suure stuupa ülemist otsa, oli kööginurk eesriidega eraldatud. Toa keskel suur madal laud, seinte ääres matid. Lisaks kummut ja telerikapp - see oligi kogu mööbel. Pasang ütles, et elab selles toas vaid kolm-neli kuud aastas. Naine on tal muidugi kodumaal, Khumbus, nagu paljudel teistelgi sherpadel. Parajasti oli kodus Pasangi poeg Ringi, umbes viieteistkümnene poiss, kes vaatas telerit. Istusime ja jõime Sprite'i. Natukese aja pärast sisenesid onutütar Phuli ja õetütar Pema. Kõigi perekonnanimeks muidugi Sherpa. Pema läks varsti panka tööle, aga Phuli asus eesriide varjus süüa tegema. See võttis omajagu aega, mille me sisustasime tongbaa joomisega. See on sherpade nõrgalt alkoholne jook, mis valmistatakse fermentiseeritud hirsile kuuma vee pealevalamisega. Juuakse väikestest plastpangedest metallist torukesega, üpris sarnaselt matega. Ainult et anum on suurem ja toru ka jämedam. Enne sööki ja pärastki jõudsime ära juua kaks pangetäit seda mõnusa maitsega hapukat jooki. Muidugi tegin ka sellest pilti, nagu ka söömisest. Toiduks oli kanakarri riisi ja terava lisandiga ning porgandi-sibula-tomatisalat, mis tähendas mainitud köögiviljade rattaid ilma mingi lisandita. Poekesest tuli üles ka Kima, Pasangi õde, temast palju vanem. Pasang on pere seitsmest lapsest eelviimane. Söögi juurde rääkis Pasang, et läheb paari nädala pärast saksa grupiga Ülem-Dolpasse. Ta on selles piirkonnas käinud 14 korda. Pasang mainis ka, et pole oma bossidega eriti rahul ja tahab oma firmat teha. Ta nimetas ka, kui palju minu jaoks oli raha ette nähtud, aga sellest ma eriti aru ei saanud. Kõlasid kaks summad - 700 ja 1000 ruupiat päevas. Kui olime juba piisavalt kaua istunud ja kell oli kaks läbi, asutasime minekule. Enne tuli muidugi käia Kima poekeses. Kima kinkis mulle nepaali kalendri ja pani kaela khatagi. Ta ei osanud üldse inglise keelt. Olin päris liigutatud, tegime koos pilti ja siis hakkasime minema. Phuli ja Ringi tulid ka ühes. Mõte oli käia Shecheni kloostris, mis on Bodnathi piirkonna uhkeim. Seal õpib ka teine Pasangi poeg.

Kloostri väravas pidas Pasang oma kümme minutit läbirääkimisi, sest kedagi sisse ei lastud. Väravavaht ütles, et suurlaama on koostris ja et käivad pidustused. Viimaks saime siiski kolmekesi sisse, Ringi jäi kähku sulgunud värava taha. See, mida nägin, oli üsna üllatav. Tähtsamad laamad istusid varjus ja jälgisid, kuidas mungad ja noored võistlesid. Esimesena nägin munkade võidujooksu jahuga kaetud liudadeni ning nägupidi jahus tuhnimist. Selle võistluse mõte jäi arusaamatuks, arvan, et nad pidid jahu seest midagi suuga püüdma. Muidugi toimus kogu asi valju naeru, ergutuste ja hõigete saatel. Järgnesid eri vanusegruppides poiste võistlused mungarüü selgapanemisel. See käis nii, et kõigepealt rõivastusid poisid lahti, viisid oma rüüd väljaku teises servas laamade ees olevatele toolidele, siis alustasid märguande peale võidujooksu toolideni, rõivastusid ja jooksid tagasi. Esimesed kolm said suurlaamalt auhinnaks päris uhkeid mänguautosid. Ka see võistlus käis valju kisa ja naeru saatel. Paisis, et mungad oskavad lõbutseda. Edasi tuli jälle munkade võistlus - kinnisilmi pidi bambuskepiga tabama savianumat. Proovijaid oli palju, lusti-lärmi samuti. Aga ülesanne polnud kergete killast. Muidugi valmistas kõigile tohutut rõõmu, kui pimesikk teelt kõrvale kaldus ja rahvast materdada ähvardas. Lüüa tohtis kõigest kolm korda ning üsna rangelt jälgiti, et löögid oleksid reeglipärased, ülevalt alla, mitte luuaga pühkimise moodi. Vahepeal pandi savinõusse raha, aga seegi ei aidanud ülesande lahendamisele kaasa. Siis korraldati uus võistlus - bambusridva külge riputati nööri abil õunad, ja seljataha seotud kätega mungad pidid püüdma neid haugata. Jälle palju nalja ja kaasaelamist. Muidugi olid suuga õunu püüdvad mungad üksjagu koomilised ka. Tegin hulga pilte (sic!) ja õnneks kasutasin ka videokaamerat. Nii et midagi sellest lustist on mul jäädvustusena alles. Need munkade mängud on huvitavad selles mõttes, et panevad naerma argimaailma tühiste püüdluste üle. Vahetasime veel mõne sõna Phuli mungast venna ja Pasangi tuttava üsna tähtsa laamaga, kes kutsus homseks tagasi. Munkadele pakuti süüa-juua, meie tegime minekut. Aga sellega asi ei lõppenud, teele jäi veel ühe Pasangi sugulase söögituba. Seal võtsime juba rummi ning tuli proovida ka momosid. Toimus üleüldine vennastumine.










Ja siis, kui juba hakkas hämarduma, peatas Pasang mulle takso ja kauples hinna. Autos oli mõnus, sõit võttis aega. Ja sinna mu valvsus kadus. Fotokaamerat ma kotti panna ei saanud, seal oli ees Kima kingitud kalender ja mitu khatagi. Ja nii see taksoistmele vedelema jäigi ja minu suur rõõm muutus hetkega suureks ahastuseks.

Juba mitmendat korda helistab tundmatu nepaali number (mitte Pasang ja mitte reisibüroo), aga enne, kui jõuan vastata, lõppeb kõne. Kui ise helistan, teatab masinlik naishääl midagi arusaamatus keeles. Õhtust sõin taas kord Krua Thais, seekord punast karrit juurviljadega. Maitses hästi. Imeväärne on Kathmandu elektrivarustus. Möödunud korral polnud elektrikatkestuste ajal internetti ega saanud automaatidest raha, kuid nüüd ei pane sageli tähelegi, et tsentraalset elektrivarustust pole, kõik töötab endiselt. Ainult generaatorid mürisevad ja saastavad õhku. Enne õhtusööki sain viimaks oma töise meilikasti ka lahti. Selle veebipõhine lahendus avab ennast küll õige pikalt, aga kui lahti on, siis toimib. Kustutasin tohutul hulgal rämpsposti. Imelik on see, et nagu välismaale lähed, hakkab kohe ropult spämmi tulema. Peaks vist hakkama fiktiivseid meiliaadresse ankeetidele kirjutama. Siin pole ma küll oma folklore aadressi levitanud, ainult korra vist kirjutasin selle viisaankeedile. Kas tõesti müüb Nepaali immigratsiooniamet sel teel laekunud meiliaadressid rämpspostitajatele maha? Igatahes hakkasin juba 7. aprillist saama sadade kaupa peenisepikenduste ja saleduskuuride reklaame.

Pasang on kadunud kui vits vette. Ilmselt tunneb juhtunu pärast väikest kaasvastutust. Poleks olnud vaja rummiga peale käia. Võõras linnas, eriti Kathmandu suguses, võib ka täiesti kaine peaga igasuguseid asju juhtuda. Täna näiteks, kui ma turistide politseis ankeeti täitsin, tuli sinna mees, kes kurtis, et kaotas eelmisel õhtul rahakoti päris suure summaga. Õnneks oli tal pass alles jäänud ning selle abil jõudis temagi ankeedi täitmiseni. Aga ilma passita pole sa keegi. Pelgalt vaim, ilma kodumaa ja kodakondsuseta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar