13. aprill, kell kaks. Thulo Syabru (2250 m), hotell Namaste. Päev on olnud numbri vääriline. Hommikust peale on sadanud, vahepeal üsnagi tihedat vihma. Rada läks muidugi poriseks ja libedaks. Algul polnud viga, aga enne Bamboo Lodge’i ladistas juba korralikult, tuli hoolega jalgade ette vaadata, et mitte libiseda ja kukkuda. Üsna järsud ja nüüd ka libedad laskumised võtsid jalad pehmeks. Aga siis tuli ju umbes 1500 meetri pealt hakata jälle üles ronima. Sadas endiselt. Ent täna oli päev, kui ülesmäge minna oli mõnusam. Pärast lõpmatuna tundunud ronimist jõudsime tillukese teepoe juurde, kus kosutasime ennast sidruniteega. Külamees, kes meist veidi enne näuguva seljakotiga mööda oli kõndinud, istus samuti soojas köögis ja rüüpas teed. Kott häälitses tasakesi ukse kõrval pingil. Ruum oli hämar ja madal, päris suure osa sellest võttis enda alla savist ahi või pliit, mille all põles mõnus tuli. Peremees oli umbes kolmekümnendates aastates, ta naine väikese sülelapsega istus ahju lähedal, umbes neljane poiss aga askeldas rõõmsalt ringi ja tegi nägusid. Ta ei püsinud hetkegi paigal, nii et pildile jäid ahju ääres istuvad inimesed, keset tuba aga hõljus pruunikas udukogu. Kanadalane, see elektrijaamade spetsialist, jõudis ka üles ja tellis kohvi. Meie kõndisime edasi. Pärast järjekordset käänakut hakkas mäeharjal paiknev Thulo Syabru paistma, aga külla jõudmiseks tuli teha suur ring ümber oru, laskuda rippsillani, ületada jõgi, seejärel aga ronida ja ronida, kusjuures viimane osa teest kulges juba küla põldude vahel. Aga see viimane lõik tundus ebaõiglaselt raske.
Vihmaga on metsas hoopis teistmoodi lõhnad. Lehtede ja sambla ja niiske maapinna hõnguga segunesid intensiivselt muulasõnniku lõhn ja veel mingid imelikud haisud. Oli tunne, et kandjate higihais püsib mõnel rajakäänakul veel kaua pärast inimeste lahkumist. Ja kandja seljas olnud anumast maha loksunud või lekkinud petrooleumi lõhn. Kõike seda võiks nautida, kui poleks pidevalt vaja keskendada tähelepanu sellele, et mitte libiseda. Nalja pole. Bamboo Lodge’i lähedal oli kellegi koormajakk rajalt alla kukkunud, nõlval vedelesid kandekorv, seljakotid ja veel mingit kraami. Meid paluti appi jakki teele tagasi upitama. Arvasin, et minust pole sellises olukorras suurt tolku, aga Pasang läks. Ja nad saidki jakile jalad alla ja talutasid ta mitme oheliku otsas üles tagasi. Kui vaatasin seda kohta, kuhu ta oli kukkunud, tundus üldse ime, et loom veel elas ja omal jalal kõndida suutis. Jakid on tegelikult väga head ronijad. Ilmselt oli rada tõepoolest väga libe.
Pool matkast sai tänasega läbi. Kägu kukub ja tuletab meelde ühelt poolt kodu, teiselt aga Marphat, kus kägu mu akna taga õunapuuaias samuti kaua kukkus. Ilm kõigub ikka veel kahevahel. Korra paistis päike, siis sadas, seejärel müristas. Jõime Pasangiga raksit. Täna on ju nepaali aasta viimane päev. Raksi oli menüüs täitsa olemas, kruusitäis maksis ainult 60 raha. Tee hinnaga sai kohalikku lahjavõitu puskarit, mida serveeriti soojalt, nagu mõnikord Udmurdimaalgi. Puskari nimetused on ka üle ilma sarnased – raki, raksi, araki, rakia. Rääkisime Dolpast. Pasang on seal oma neliteist korda käinud, mul aga suur unistus kunagi minna. Häda on selles, et Dolpa piirkonna külastamise eest tuleb maksta eritasu, lisaks teevad ettevõtmise kalliks kohalikud lennud ja telkide ning köögikraami kaasavõtmine. Aga Dolpas on seni tegutsevad böni kloostrid, imekaunis loodus ja suurtest matkajate hordidest puutumata külad. Õhtusöögiks tellisin kõrvitsasuppi ja kevadrulle seentega. Annapurna matka ajal sain vaid korra kõrvitsasuppi, mis maitses imehea. Mujal, kus see menüüs seisis, öeldi, et kahjuks praegu kõrvitsat pole. Aga siin on.
Vihmaga on metsas hoopis teistmoodi lõhnad. Lehtede ja sambla ja niiske maapinna hõnguga segunesid intensiivselt muulasõnniku lõhn ja veel mingid imelikud haisud. Oli tunne, et kandjate higihais püsib mõnel rajakäänakul veel kaua pärast inimeste lahkumist. Ja kandja seljas olnud anumast maha loksunud või lekkinud petrooleumi lõhn. Kõike seda võiks nautida, kui poleks pidevalt vaja keskendada tähelepanu sellele, et mitte libiseda. Nalja pole. Bamboo Lodge’i lähedal oli kellegi koormajakk rajalt alla kukkunud, nõlval vedelesid kandekorv, seljakotid ja veel mingit kraami. Meid paluti appi jakki teele tagasi upitama. Arvasin, et minust pole sellises olukorras suurt tolku, aga Pasang läks. Ja nad saidki jakile jalad alla ja talutasid ta mitme oheliku otsas üles tagasi. Kui vaatasin seda kohta, kuhu ta oli kukkunud, tundus üldse ime, et loom veel elas ja omal jalal kõndida suutis. Jakid on tegelikult väga head ronijad. Ilmselt oli rada tõepoolest väga libe.
Pool matkast sai tänasega läbi. Kägu kukub ja tuletab meelde ühelt poolt kodu, teiselt aga Marphat, kus kägu mu akna taga õunapuuaias samuti kaua kukkus. Ilm kõigub ikka veel kahevahel. Korra paistis päike, siis sadas, seejärel müristas. Jõime Pasangiga raksit. Täna on ju nepaali aasta viimane päev. Raksi oli menüüs täitsa olemas, kruusitäis maksis ainult 60 raha. Tee hinnaga sai kohalikku lahjavõitu puskarit, mida serveeriti soojalt, nagu mõnikord Udmurdimaalgi. Puskari nimetused on ka üle ilma sarnased – raki, raksi, araki, rakia. Rääkisime Dolpast. Pasang on seal oma neliteist korda käinud, mul aga suur unistus kunagi minna. Häda on selles, et Dolpa piirkonna külastamise eest tuleb maksta eritasu, lisaks teevad ettevõtmise kalliks kohalikud lennud ja telkide ning köögikraami kaasavõtmine. Aga Dolpas on seni tegutsevad böni kloostrid, imekaunis loodus ja suurtest matkajate hordidest puutumata külad. Õhtusöögiks tellisin kõrvitsasuppi ja kevadrulle seentega. Annapurna matka ajal sain vaid korra kõrvitsasuppi, mis maitses imehea. Mujal, kus see menüüs seisis, öeldi, et kahjuks praegu kõrvitsat pole. Aga siin on.
Vihmane päev
venib pilvedega
üle mägede
mille jalameil
üürgavad lõhnu
samblased metsad
rajad on libedad
isegi jakkidel käia
aga pärale jõudes
ununeb sadu
istud šerpaga
raudahju juures
raksit juues
ja juttu puhudes
akende taga
hallikad pilvekäsnad
orunõlva on pesemas
lindude vidin kõlab
mitmes tundmatus keeles
vihmaga räägivad rohkem
kuked jakid ja lehmad
aga kõikidest üle
kukub üks pöörane kägu
paljusid aastaid
Kell on viis, ikka ladistab sadada. Suure koti sisu oli veidi niiske, magamiskott ja lina ja kõik need asjad, mis polnud eraldi kilekottidesse pakitud. Fotokott on ka üsna märg, aga selle sisu pole õnneks kannatanud. Ma ei kujutanud ette, et praegusel aastaajal võib siin nii pikalt ja põhjalikult sadada. Hull lugu, kui homme ka sajab. Kõrgemal on ju jahedam ja järgmine peatuspaik Sing Gompa (või Chandan Bari) on juba 3330 meetri kõrgusel. Ent samamoodi kui mõõgaarmid kaunistavad burši nägu, on ka halb ilm pigem matka elustav ja vahelduvamaks muutev. Muidugi mõistlikkuse piires halb ilm. Tuleb meelde Kunašir ja nädala jagu väldanud vihm. Seda tundus küll liiga palju olevat, pealegi sai siis telgis elatud. Samas oli kambaga lõbusam ja soojem. Tervitused teile Leida, Pille, Valdo, Jüri, Kalmer, Kalle, Ülari ja Aaro! Oli tore reis, selliseid tänapäeval enam teha ei saa.
Oleme selles teemajas ainsad külalised. Vaikne mõnus olemine. Pasangiga saab pealegi üsna normaalsel viisil suhelda. Nüüd rääkis ta, et teeb sel kevadel veel ühe matka, suveks aga läheb Kathmandust ära koju Khumbusse, sest linnas on vihmaperioodil liiga palav, vesi aga muutub halvaks. Tema kodukülas on 22 maja. Sügisel kavatseb ta Šveitsi sõita, sõbrale külla. Seepärast uuris Pasang hoolega mägisuusatamise kohta ja oli pettunud, kui ütlesin, et mina seda sporti ei harrasta. Aga seda oskasin talle ikka öelda, et suuskadel pole pidureid, hoogu saab vähendada vaid keha valitsedes ja vastavaaid tehnikaid kasutades. Eesti kohta päris ta ka päris palju, näiteks millised on meie tähtsamad pühad, mida ma vabal ajal teen jne. Šerpade olulisim püha on muidugi losar – tiibeti uusaasta, mida tähistatakse 15 päeva vältel.
Selles teemajas on päris korralik elektrivool, toas isegi suur päevavalguslamp. Huvitaval kombel ei tunta Nepaalis voolumõõtjaid, keegi asjapulk lihtsalt tuleb ja loeb üle kõik toas olevad valgustid ja muud elektrit tarbivad riistad ning ütleb, et selle toa pealt tuleb kuus maksta mingi kindel summa. Kella baromeeter näitab, et õhurõhk ei kipu tõusma. Väljas on pime, kuid tundub jälle sadavat. Ma ei saa aru, mis pagana vihmaperiood see praegu on. Nii võib karta, et kõrgemais paigus on kõikjal paks lumi maas. Ja see ei meeldi mulle põrmugi.
Oleme selles teemajas ainsad külalised. Vaikne mõnus olemine. Pasangiga saab pealegi üsna normaalsel viisil suhelda. Nüüd rääkis ta, et teeb sel kevadel veel ühe matka, suveks aga läheb Kathmandust ära koju Khumbusse, sest linnas on vihmaperioodil liiga palav, vesi aga muutub halvaks. Tema kodukülas on 22 maja. Sügisel kavatseb ta Šveitsi sõita, sõbrale külla. Seepärast uuris Pasang hoolega mägisuusatamise kohta ja oli pettunud, kui ütlesin, et mina seda sporti ei harrasta. Aga seda oskasin talle ikka öelda, et suuskadel pole pidureid, hoogu saab vähendada vaid keha valitsedes ja vastavaaid tehnikaid kasutades. Eesti kohta päris ta ka päris palju, näiteks millised on meie tähtsamad pühad, mida ma vabal ajal teen jne. Šerpade olulisim püha on muidugi losar – tiibeti uusaasta, mida tähistatakse 15 päeva vältel.
Selles teemajas on päris korralik elektrivool, toas isegi suur päevavalguslamp. Huvitaval kombel ei tunta Nepaalis voolumõõtjaid, keegi asjapulk lihtsalt tuleb ja loeb üle kõik toas olevad valgustid ja muud elektrit tarbivad riistad ning ütleb, et selle toa pealt tuleb kuus maksta mingi kindel summa. Kella baromeeter näitab, et õhurõhk ei kipu tõusma. Väljas on pime, kuid tundub jälle sadavat. Ma ei saa aru, mis pagana vihmaperiood see praegu on. Nii võib karta, et kõrgemais paigus on kõikjal paks lumi maas. Ja see ei meeldi mulle põrmugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar