Reede, 20. mai 2011

Kathmandu - Kopan

20. aprill. Öö möödus üsna rahutult, kaamera kaotus pole meelest läinud. Nägin veidraid unenägusid ja ärgates polnud kindel selles, kus viibin.

Pakkisin asjad, lugesin kirju, käisin Gaias söömas. Nüüd pole muud kui oodata, umbes kaks ja pool tundi. Mu sees toimub kogu aeg mingi dialoog, üks osa minust räägib teise osaga. Üks ütleb: „Kui mägedes poleks olnud halb ilm, oleksid täna matka lõpetanud Kopanis ja fotokaamera oleks alles olnud. Vaata, milline ahel viib selle kaotsiminekuni.“ Teine vastab: “Oleks ei maksa midagi. Muidugi oleksin võinud oodata päeva Laurebinas (üks päev oli ette nähtud puhkuseks Gosainkunda järvede ääres) ja loota ilma paranemist. Aga külmaga valutama kippuv hammas ei lubanud.“ Esimene: „Ära aja midagi hamba süüks, ise oled rumal. Oleksid võinud ammu hambaarstil käia ja lasta selle tüüka välja tõmmata.“ Nii pikeneb põhjuste-tagajärgede ahel, jõudes otsapidi Tartusse ja mullusesse aastasse, kui otsustasin lennupiletid osta. Tühi töö ja vaimu närimine! Olnut ei tee olematuks, seega pole mõtet pidevalt juurelda selle üle, milline sündmus oli see kõige otsustavam, mis lõpuks viis õnnetu taksosõiduni. Loodan kloostris kõigist painajaist vabaneda.

Juba varahommikul
podiseb orus
suure linna katel
millist imerooga
see täna keedab

lapsed lähevad kooli
vormirõivad seljas
lipsud ees
kuidas küll tüdrukud
ära ei määri
heledaid sukki

pulstis karvaga koerad
magavad tänaval
autorattad riivamas
koone ja käppi

rikšamehed tukuvad
oma sõidukite
kulunud istmeil
tänavakaupmehed
laovad suurtest
plekiga kaetud kastidest
letile kirevat kaupa

osta müts
hüüab üks mulle järele
milleks mulle
su kirjute äärtega mütsid
ükski nendest ei suuda
ostjale tagasi anda
möödunud aega

Elu lihvib mind, oh milliseks? Kas ma ise üldse saan sellest aru? Millal saab inimene valmis? Kas alles surma hetkel või millalgi varem? Küsimuste labürint. Kui vaatan endasse, näen seal üksteise sees erinevaid minasid. Otsekui vene matrjoškad – Putini sees on Brežnev, tolle sees Stalin jne. Kõige sügavamal minus on koolieelikust mina, kodune, väga piiratud suhtlusringiga laps. Mängukaaslasteks peamiselt vaid oma vend ja esimesel korrusel elanud Tiia, minust aasta noorem tüdruk. Mäletan seda, kui meie maja taha hakati ehitama viiekorruselist uut elamut ning lõhuti õue piirav plank. Maailm laienes tohutult, ilmus palju uusi mängukaaslasi. Aga see toimus enam-vähem samal ajal kooliminekuga. Ja kool, olgugi tilluke Allika tänava kaheksaklassiline õppeasutus, see oli tõeline vapustus. Nii palju lapsi. Ja kõik nad polnud heatahtlikud, nagu olin kodus harjunud. Esimesed tüssatasaamised, esimesed kaklused. Sotsialiseerumine võttis aega ligi kolm aastat, seni kõndisin ringi kui ehmunud hiireke. Alles kolmandas klassis hakkasin ennast koolis hästi tundma, alles siis tekkisid tõelised sõbrad.

Paraku tuli just siis, kümneselt, kolimine Mustamäele. Algul üks lastest pungil kool, poole aasta pärast teine, veel suurem. Hoopis teistsugune keskkond, kus ma ei kohanenudki. Lapsed olid kokku tulnud eri piirkondadest, erineva tausta ja kogemustega. Avastasin, et olen kohmakas sportmängudes (mida vanas koolis veel ei mängitud), pealegi hakkasin kiiresti, liiga kiiresti kasvama ja tõmbasin endale sellega liigset tähelepanu. Kõige hullem oli aeg kuuendast kaheksanda klassini, siis tuli ennast iga päev sundida kooli minema. Kui ma poleks olnud nii kohusetundlik, kui poleks tahtnud kurvastada vanemaid, oleksin vist kätte võtnud ja põgenenud. Keskkoolis läks elu paremaks, hakkasin juba olukorraga leppima ega lugenudki enam kuid ja päevi kooli lõpemiseni. Pealegi tuli siis mu ellu Nõmme Kultuurimaja filmistuudio otsekui ime. Hoopis teised inimesed, teine suhtumine. Neis tillukestes ruumides kultuurimaja õuel hakkasin pikapeale kestast välja tulema, hakkasin kooruma uueks minaks, kes enam ei kartnud teisi inimesi ega oodanud neilt ainult halba. Äkki tundsin, et vajan seltsi, vajan tähelepanu. Seda kõike sain stuudiost, mille üks nimesid, muidugi mitteametlik, oli paradoksaalselt Diogenese Tünder. Lisaks filmihuvile hakkasid mind tol perioodil huvitama muudki vaimsemad asjad, kirjandus, kunst, klassikaline muusika. Kuna meie juhendaja Olav Neuland tegi parajasti filmi eesti organistidest, käisin näiteks usinalt kõigil orelikontsertidel. Hakkasin kirjutama luuletusi.

Aga siis tulid kroonuaastad. Mäletan, juba mitu nädalat enne tegelikku minekut käisin ringi otsekui elust lahkuja. Paljud asjad ei läinud enam korda, vaatasin neid juba eemalviibija pilguga. Ei, ma ei hakanud jooma ega meeletult pidutsema. Vaid mõned nukrad koosviibimised stuudios või Rein Kruusi pool, kes tollal elas Raekoja platsi juures raamatuantikvariaadi maja katusealuses korteris. Midagi tundus olevat valesti, sest paljud alles algusejärgus ettevõtmised olin mõttes juba tapnud. Kui ma oleksin teadnud, mis ees ootab, oleksin ehk pagenud hullumaja kaitsvate seinte vahele, nagu paljud tollal tegid. Esimesed pool aastat Pihkva õhudessantdiviisis olid kui painajalik uni, millest loodad igal hommikul ärgata, kuid pettud. Totaalne ajupesu, olematu võimalus üksi oma mõtteid mõelda või lugeda. Jooksuga mööda väeosa territooriumit, paraadsammul sööklasse, raske füüsiline treening vaheldumisi nüristavate poliitõppustega. Ja ohvitseride ning üleajateenijate väga halb suhtumine eestlastesse, lätlastesse ja leedulastesse. Talvised polügoonil käimised, ikka joostes, libeda tallaga kirsasaapad jalas, läbi külmumata ojade. Lõputud laskeharjutused ja roomamised, taktikalised õppused, tehnika ja varustuse dessandiks ettevalmistamise tunnid, langevarju pakkimised. Hüpped tornist ja trenažöörilt, tundide kaupa rakmetes kõlkumine jne. Külm, tühi kõht, magamatus – need olid peamised elu kujundavad tegurid. Õnneks pääsesin paaril korral medpunkti ja isegi diviisi sanitaarpataljoni, kus mu mädanevat jalga raviti. Aga tagasi rivvi minek oli veel kohutavam, sest roodukaaslased pidasid simulandiks. Oli suur vedamine, kui komisjon mind lõpuks erivägede jaoks kõlbmatuks tunnistas ja Vologdasse raudteevägedesse saatis. Sealne elu oli sanatoorium Pihkvaga võrreldes. Oli aega lugeda ja kirjutada ja mõtelda. Hakkasin kodust regulaarselt pakkidega raamatuid saama, lugesin läbi ja saatsin tagasi. Ja muutusin veidi ettevaatamatuks. Palusin Ahti Männil endale saata kodanlikul ajal ilmunud Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ ja tsuskasin selle pärast lugemist igaks juhuks lenkomnatas Lenini teoste vahele, kuna köide oli sarnane. Ja tuligi läbiotsimine ja pidin iga raamatu kohta seletama, mis see on. Õnneks oli kõigil uuematel väljaannetel taga venekeelne pealkiri. Nietzschet nad ei leidnud ja jäid rahule.

Kontrastiks sõjaväele tuli Tallinnfilmi aasta kui uus põnev algus. Siit sai tõuke minu neljas mina, kes tahtis, kuid ei suutnud leida endale kohta nõukogudeaegses filmimaailmas. Kõik see, mida kogesin „Linnutee tuulte“ ekspeditsioonidel osaledes, oli nii põnev ja uus, et pärast ei suutnud ma leida motivatsiooni jätkamiseks kroonikaosakonna igavana tundunud argipäevas.

Ja seejärel Tartu aeg, omamoodi pöörane algus, uued sihid. Nüüd tahtsin saada luuletajaks, mitte igavaks sõnaveeretajaks, vaid tõeliselt kirglikuks ja jõuliseks poeediks. Elu keerles ülikooli, selle vana kohviku, raamatukogu ja õllesaali ümber terve aasta. Selle ajaga jõudis palju muutuda. Lahkusin kodust, abiellusin, sündis poeg. Kuid Tartu keeris oli nii võimas, nii kaasahaarav, et perekonnaelu sündmused jäid selle äärealadele. Võib-olla oli see hea, mõtlen tagantjärele, muidu oleks kõik äkki saanud segi paisatud. Tollane mina oli küll suurte ambitsioonidega, kuid üsna vastutusvõimetu ja püsimatu. Suutsin välja mõelda suuri plaane, kuid polnud viitsimist ühegi asjaga natuke kauem tegeleda.

Sellele järgnes Eesti Rahva Muuseumi aeg ja uuesti filmitöö. Elu oli kulgenud liiga tormakas tempos, tuli seda veidi aeglustada. Siiski sattusin muuseumis töötades kohe uude rattasse – välitööd Eestis ja kaugemad ekspeditsioonid, igal aastal mitu, sageli just kaogõppijate sessi ajal. Kas oli see nüüd uus, viies või juba kuues mina, kes püüdis ennast kolmel rindel teostada? Ülikool, Noorte Autorite Koondis ja muuseum. Paraku polnud ka see mina küpsenud püsivuse suunas, pigem olid aastad lisanud ambitsioonikust. Kõik kokku viis teravate olukordadeni ja aastase katlakütjakarjäärini. Nõukogude lõpuaastate sumbunud atmosfääris tundus kõik mõttetu. Mõtlesin kaasa Astrid Reinlaga, kes ühes jutus arutles selle üle, mida saab tulevikus endale lubada oma tillukese kultuuritöötaja pensioniga – tuub hambapastat ja leiba ja tsipake juustu-vorsti ja heal juhul ühe raamatu. Umbes sellised tundusid väljavaated ka mulle. Ülikool jäi sagedaste ekspeditsioonide ja oma laiskuse tõttu pooleli, esimene luulekogu küll ilmus, kuid edasine kirjutamine ei edenenud. Hakkasin järjest rohkem viina jooma, see aitas masendusest ajutiselt üle saada.

Ärkamisajaga kaasnes minu jaoks ERMist lahkumine. Püüdsin kaasa lüüa muinsuskaitseliikumises, käisin Tallinnas koosolekutel, korraldasin ERMi ja Kirjandusmuuseumi ühise muinsuskaitseklubi tööd, kogusin allkirju ja raha, kuid tüdinesin varsti ka sellest. Sain aru, et mul pole annet iga päev suhelda väga erinevate inimestega, kuulata nende muresid, kaebusi, soove ja unistusi. Sees kripeldas ikka oma mina, mis ei lasknud teiste mõtetel vabalt pärale jõuda. Mu tookordne mina kulmineerus pika sõiduga Kaug-Itta ning mitme Siberiskäiguga.

Töö Eesti Keele Instituudis oli perspektiivitu ilma kõrghariduseta. 1993. aastal avanes ootamatult võimalus taastada ennast üliõpilaseks. Tollane mina oli vist juba veidi elukogemusi omandanud ning viitsis juba õppida. Poolteist aastat kulus diplomini ja veel nõni kuu magistrikraadi saamiseni. Siit kasvas välja mu uus mina – rahvaluuleteadlane. Ratas hakkas hooga pöörlema – doktoritöö, pärast seda projektid, aruanded, uued projektid, uued aruanded. Eestikeelsetest artiklitest ja monograafiatest oli äkki vähe, tuli hakata kirjutama inglise keeles, tuli otsida eesti teaduspoliitika süsteemiga sobivaid väljaandeid, kus oma töid avaldada. Aastad möödusid, raha oli ikka vähe, aega ei jätkunud isegi kolleegide tööde lugemiseks, sest pidevalt tuli tõestada oma õigust selles rattas ringelda, tuli publitseerida kohustuslikul arvul õige kategooriaga töid. Ja samas näha, kuidas kõik head kolleegid siplevad sellessamas süsteemis, mässides ennast järjest rohkem väikeste projektidega seotud suurte lubaduste võrku.

Tundsin, kuidas hakkab kaduma mu oma nägu, kuidas hakkan muutuma tõeliseks projektiinimeseks, kelle eksistents väljaspool bürokraatiamaailma on küsitav. Millega selle vastu sõdida? Kuidas vabastada vaim? Hakkasin uuesti luuletama, algul tasahaaval, hiljem üha rohkem. Püüdsin reisida, et rutiinist välja pääseda. Kõik algas, tõsi küll, konverentsisõitudega Šotimaale, Maltale ja Mongooliasse. Kuid maailma mööda ringikolamine hakkas meeldima. Nii tuli esimene Nepaali reis, tuli Ladakh oma vanade kloostritega, tuli matk ümber Annapurna. Pärast kümneaastast vaheaega avaldasin kolmanda luulekogu, aasta pärast neljanda. Setomaal Jane ja Kristjani pulma filmimas käies toimus veel üks nihe, mis päästis valla mu kõige värskema mina, kelle jaoks on oluline Setomaa ja seto meestelaul. Lisaks igapäevasele teadustööle, luuletamisele ja blogi pidamisele on tore laulda Liinats’urade seltsis. Olen endale tasahaaval muretsenud seto rõivad ning jalanõud, viimati ostsin isegi karmoška.

Jah, pillimäng ja selle õppimine vanas eas on saanud mu uue mina kindlaks koostisosaks. Kõik algas Taivelt laenatud torupillist, millega ma mõnenädalase proovimise järel esimesed lood mängitud sain. Seejärel oma pill ning see vägev tunne, kui puhud koti õhku täis ja sõrmiline hakkab näppude all vibreerima ja kogu pill ärkab ellu. Tegin ise lihtsakoelisi lugusid ja harjutasin neid. Aasta pärast julgesin juba rahva ees mängida. Käisin Viljandis parmupillikursusel, kus sain aimu, kuidas seda väliselt lihtsat, kuid väga nõudlikku instrumenti mängida. Ja nüüd siis karmoška. Enne Nepaali tulekut suutsin juba kolme tantsulugu kuidagiviisi esitada. Muidugi võidakse tänapäevases saavutustele ja edule orienteeritud ühiskonnas küsida, mis mõtet on praegu, vanas eas, hakata pillimängu õppima, sest heaks pillimeheks pole nagunii enam võimalik saada. Aga mina arvan, et on küll mõtet, eelkõige iseenda tunnetuse arendamiseks. Sest olen kindel, et pillimäng arendab inimest, muudab tema mõttemaailma. Teen seda päris iseenda jaoks, mitte millegi saavutamiseks või kellelegi näitamiseks. Ja mul on tunne, et seda tehes olen õigel teel, mis ei vii küll kuulsuse või populaarsuse poole, kuid aitab mul muutuda paremaks inimeseks. Selle nimel olen minemas kloostrissegi.

Kopani kloostris. Hea, et hotelli fuajees aega kirjutamise ja mõtisklemisega parajaks tegin, sest pool kaksteist helistas Ganesh ja ütles, et saadab mulle auto järele. Olin kohe päris liigutatud sellest hoolitsusest, mida First Environmental Trekking äkki üles näitas. Vähe sellest, nad olid minu eest ära maksnud ka 110 dollari suuruse kursuste tasu. Sõitsime autoga otse kloostriväravast sisse vastuvõtutoa ukse ette. Täitsin ankeedi, maksin lisaks veel 3400 ruupiat ja olengi nüüd mõnusas omaette toakeses, kus on voodi, laud ja madal kapp. Mungakongiks seda ei nimetakski. Mobiiltelefoni esialgu keegi ära võtma ei kippunud, ainult öeldi, et registreerimisnumbri alusel saab elektroonika ja väärtasjad registratuuri hoiule anda. Minu number on üks, olin vist varaseim kursustele kirjapanija. Asju pole küll vaja hoiule anda, sest akendel on trellid, uksel korralik tabalukk ees ja kappki käib eraldi lukku. Avatud galerii keskel on ühised vetsud, kraanikausid ja duširuum, kõik need näevad välja sama head või isegi paremad, kui hotellis. Siin tundub olevat üsna vaikne, linnud laulavad, tuul sahistab puuokstes, palvelipud plagisevad. Linn on siiski siinsamas künka jaalamil, aeg-ajalt kostab autopasuna hääli, kusagil kirevad kuked, taamal müriseb lennuväli.






Esimesel pilgul tundub Kopani klooster nagu suure linna kohal hõljuv paradiisiaed. Kõikjal õitsevad lilled, muru on hoolikalt niidetud, põõsad pügatud. Kõrgusemõõtja näitab 1500 m. Kahjuks lendavad otse üle kloostri lennukid.

Uitasin veidi ringi. Tundub tõesti kena paik olevat, võib-olla veidi läänelik, liiga klanitud, kuid pole minu asi selle üle nuriseda. Kloostriõues, otse üles gompadesse ja meie majade juurde viiva trepi ees on asfaldil kiri „Tere tulemast koju“. Müürilt võib lugeda suurte laamade tarku ütlemisi. Jalutada on mõnus, tunnen ennast üle hulga aja tõeliselt rahulikuna. Avastasin, et lisaks raamatukogule, raamatupoele ja tillukesele toidupoele on siin ka küberkohvik. See jääb minust küll külastamata. Tulin kloostrisse siiski endasse, mitte maailma vaataama.







Mõni aste
taevale lähemal
jälle ma tohin olla
rauast linnud
kuid õhku lõhkudes
lendavad madalalt üle
öösel loodetavasti
pakuvad kaitset
kloostrihoonete seinad
praegu aga
pean kannatama
nende kimedat kisa

mõtlikult astun
kaarduvaid radu
lillepuhmaste vahel
tarku sõnu jään lugema
teeäärselt müürilt
jalge ees lebavat
linna vaatan
puude sõrmede vahelt
tunnen kuis hinges
naeratab laps
kes aastaid tagasi
suurde maailma eksis

On selline tunne, et olen valmis vastu võtma seda, mida siin antakse. Õppetöö hakkab toimuma ühes gompadest, kus istume põrandale laotatud mattidel. Kursuste juhendaja Ani Karini õige nimi on Karin Valham, ta tuli 1974. aastal Stockholmist siia kursustele ja jäigi, pühitseti aasta pärast nunnaks. Täna oli palju juttu mõistusest ja sellest, miks on hea seda kontrollida. Ani La rääkis väga arusaadavalt, sugestiivselt, tundus, et ta sõnad jõuavad otse mu teadvusesse, muutuvad olemuslikeks kusagil mõistuse piirimail. Raske oli mitte nõustuda kuulduga – kõik meie ümber on pidevas muutumises, asjad ja inimelud pole püsivad, kuigi inimene kaldub elama nii, nagu oleks ta igavene. Mõistus, see on igavene, seda saab igavesti täiustada, ühest elust teise. Asjadel on piirid, kuid mõistusel pole. Kuid selleks, et mõistust kontrollida ja arendada, on vaja meditatsiooni. Juttu oli nii keskenduvast meditatsioonist, mille käigus, nagu nimigi ütleb, keskendutakse ainult ühele asjale ja vabastatakse selle abil mõistus segavatest teguritest, muudetakse see vahedaks, et saaks tungida näivuse pealispinna alla. Ja analüütiline meditatsioon, mille ajal keskendutakse mingile mõistele või olekule või nendevaheliste seoste selgitamisele. Juttu tuli ka õigest poosist – kõige tähtsam (ja minu jaoks kõige raskem) on sirge selg, jalad nii ristis, kui saab, lihased ei tohi olla pingul, õlad tuleb langetada, käed hoida süles, parem vasaku peal ja pöidlad kergelt koos. Siiski lubati asendit muuta, kui hakkab väga ebamugav või valus. Siis me istusimegi niimoodi umbes pool tundi ja jälgisime oma hingamist.





Ani Karin rõhutas seda, et meditatsiooni mõte ei ole pea mõtetest tühjendamine. Mõtlemine on mõistusele omane, see peab kogu aeg toimuma. Isegi keskendumine tühjusele või tühjale objektile toimub mõistuse abil ja kindla eesmärgiga. Meditatsioon peab aitama mõistusel sissepoole vaadata, selleks et jõuda selgusele oma meeleseisundis. Mantra on mõistuse kaitsja. Mantrate laulmine või retsiteerimine ühendab endas nii keskenduva kui analüütilise meditatsiooni. Edaspidi hakkamegi õhtuti mantraid laulma. Ja enne mediteerima või õppima asumist tuleb luua motivatsioon. Väga tähtis on teadvustada, miks me seda teeme, mida tahame saavutada. Otsustasin, et tahan õppida oma mõistust paremini kontrollima, et mitte teistele inimestele ning seega ka endale halba teha. Kannatuse õppimine on ka tähtis. Tänase päeva õpetussõna vastuvõtutoa ukse kõrval tahvlil oli – kannatus on sinu sõber, kärsitus suurim vaenlane.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar