Neljapäev, 19. mai 2011

Kathmandu, 19. aprill

19. aprill. Hommikul istusin oma tuttavas Gaias. Enne vaatasin kirjad üle. Meie hotellis on wifi, aga kuna mul oma arvutit pole, saan kasutada üht kahest külastajate jaoks lauale pandud läpakast. Selles suhtes areneb Nepaal kiiresti. Nelja aasta eest polnud juttugi tasuta internetist koos arvutiga, vaid mõnes söögikohas oli traadita interneti levi. Ka ühendused olid aeglased. Nüüd on vähemalt siin, kus tavaliselt käin nettimas, korralikud arvutid ja väga kiire ühendus, mis ei jää parimale kodusele palju alla. Kõik ümberringi puha peavad videokõnesid skaibi abil. Hind on ka hea - ainult 60 raha tunni eest (ca 70 eurosenti).

Olen hakanud mõtlema, et fotoka kadumise taga on kindel plaan. Olin nii õnnelik seal Shecheni kloostris munkadest uhkeid pilte tehes, kuid samas oli kogu aeg mõttes, kuidas ma pärast neid pilte näitan ja neist näituse teen. Uhkus ja edevus olid mul meeles, kuigi munkade mängud ütlesid selgelt, et kõik sellised asjad on tühised ja väljanaermist väärt. Ja kuna ma sellest piisavalt hästi aru ei saanud, anti mulle mõjus õppetund. Olin liiga uhke oma hea kaamera ja pildistamisoskuse üle. Kuid mis on üks pilt? Vilets peegeldus ajajõe vees, ei muud. Aga mina olin hakanud pilte eluga võrdseiks pidama.

Halb asi on see, et nüüd tunnen lausa haiglast hirmu veel millegi kaotamise ees. Kontrollin igal sammul, kas koti lukud ikka on kinni, ja igal võimalusel vaatan, kas kõik asjad on ikka alles. Imelik tunne on küll, aga ma ei saa selle vastu. Lisaks kummitab kogu aeg Ruja laul "Dokumentideta võõras linnas".

Otsustasin, et hirmust jagusaamiseks lähen pärast kümmet linna peale. Ja võtan videokaamera kotist välja. Ilm oli pilves. Läksin sika-saka kitsaid tänavaid ja väljakukesi pidi. Kõikjal poed - rõivapoed ja toidupoed ja vürtspoed ja vaibapoed ja karnid ja plekisseppade ärid. Viimaste uhked vasknõud meeldivad mulle väga. Traapetsikujuline väljak, ühes küljes tempel. Templi ees istuvad kartuli- ja sibulamüüjad, kaalud ootavalt valmis. Arbuusimees lükkab ratastel oma kaupa, puuviljamüüjad seisavad apelsini-, banaani- ja mangokuhjade taga, samas kõrval on virnade ja vihtade viisi maitserohelist. Taas kitsas kiviplaatidega kaetud tänav, karnid. Mitut masti liha otse tänaval, kõvera noaga poemees liha tükeldamas. Suvalise maja ees kõrge altaritaoline bambusraamis moodustis, tipus kunstlilled. Selle juures askeldavad inimesed, asetavad midagi altari alumisele korrusele. Kõrvalt kostab trummi- ja vasktaldrikute rütmilist mängu. Suurem plats templiga. Inimesed helistavad selle juures rippuvaid kelli, rasvaküünlad põlevad. Kõikjal sagib mootorrattaid ja rollereid. Mõned tänavad on nii kitsad, et autoga läbi ei pääse. Ja lõpuks Durbari väljak oma templite, tuviparvede ja vana kuningapaleega. Keegi ei küsigi piletit, astun uljalt edasi. Sadhud astuvad ligi, pakkudes raha eest oma õnnistusi. Rikshamehed tahavad sõidutada, muidumehed pakkuvad ennast giidiks. Ei jõua veel mõelda, kuhu minna, kui hakkab sadama. Mis muud, kui ronida kõrget treppi mööda üles templi varjava katuse alla. Istuda seal ja kõlgutada jalgu.












Mu kõrval istuv naine uuris hoolega reisijuhti. Küsisin, kas ta on esimest korda Nepaalis. Selgus, et ongi, eile alles saabus Inglismaalt, aga kavatseb paari-kolme päeva pärast Annapurna ringile minna. Rääkisin veidi oma paari aasta taguseid muljeid. Hea on, kui saab rääkida, kasvõi võõrkeeles, siis ei metsistu ära. Kloostris nagunii kehtib vähemalt poole päeva ulatuses nn õilis vaikus. Aga vihma muudkui sadas, ka kõu kõmises korduvalt katuste kohal ja tugevad tuuleiilid lennutasid prügi. Kõik see on kunagi olnud, mõtlesin. Kõik see tuleb kunagi jälle. Vaatasin Kumari Devi maja ja mõtlesin, et ma ei teagi midagi eelmise, käitumise pärast tagandatud elava jumala saatusest. Ja kes on uus? Lumelõvid ja garudad all tundusid nii kodused. Templiastegi oli koduselt soe. Mõned kerjused tulid raha küsima, kuid püüdsin neist mitte välja teha. Kui hakkad siin maal kõigile küsijatele raha jagama, võid varsti ise tänavanurgal või templitrepil kätt väristada. Viimaks sai kõle tuul must jagu, tegin tiiru ümber templi ja kobisin trepist alla. Läbi vihma tagasi hotelli.

Vihm ladiseb
vana templi katusele
istun astmel
kõlgutan jalgu
mida muud
saaksingi teha

aastad mööduvad
sajud uhuvad
vagusid kividesse
kuningad surevad
troonile tõusevad uued
ikka rahutu tuviparv
katmas on platsi
ja katuseid
ikka noruspäi kõnnivad
jumalatele määratud kitsed
mina istun
ikka kõlgutan jalgu

Nüüd on kell juba pool üks ja päike väljas. Õhk sai mõnusalt värskeks. Mõtisklen selle üle, mis sundis mind üksinda Nepaali tulema. Mitte, et see kuidagi halb oleks, vaid lihtsalt sellepärast, et tahaksin ennast paremini mõista. Praegu ei oska ma sellele küsimusele vastata, võib-olla kunagi hiljem jõuan arusaamiseni. Küsisin vastuvõtust, kas võin pärast kloostrit tagasi siis hotelli tulla. Öeldi, et muidugi võin. Nii teengi, jätan enamuse asju suure kotiga hotelli hoiule, siin on igas hotellis suur hoiuruum, kuhu matkama mineb rahvas saab ülearuse pagasi panna. Kloostrisse võtan kaasa vaid hädavajalikud asjad.

Vahepeal käisin garaažis nälga kustutamas. Vestlesin perenaisega elu veidruste üle. Tema mõte oli – kuni elame, peame olema õnnelikud. Ma püüangi. Ja loodan, et õpin veel paremini õnnelik olema. Veerand nelja paiku oli Pasang käinud mind hotellis otsimas. Ehk näen teda veel. Jälle sajab.

Õhtu. Toas on niiske ja lämbe, väljas mürisevad generaatorid. Tegin akna lahti lootes, et läheb veidi jahedamaks. Päris huvitav on mõelda, mis toimub Kathmandu öös. Kus on selle linna kõht, kui Victor Hugo’d meelde tuletada. Mõned vanemad kvartalid oma kitsaste tänavatega annavad küll peaaegu kunagise Pariisi kõhu mõõdu välja. Muidugi ei voola siin sitt otse tänavale. Kuigi prügi loobitakse maha küll. Ja mõni kaupmees põletab õhtul poe ees väikest lõket, et paber- ja plastpakendist lahti saada. Prügimajandus on Kathmandus üldse kummaline. Kaupluste ja majade esised on suhteliselt puhtad, aga kohtadesse, kui on jupike müüri või veidi hoonestamata maad, kipuvad kohe tekkima prügimäed. Paar aastat tagasi oli selliseid isegi Thameli väljakute servis, kus õnnetud lehmad prügi seest midagi söödavat leida püüdsid. Tänavu ma sellist pilti siin ei märganud, küll aga mõnel pool kaugemal. Teatud liiki praht loobiti otse tänavale, et autorattad selle tasapisi laiali kannaksid. Täna nägin teele heidetud kotte mingi ollusega, mis nägi välja nagu tuhk või muda.

Teel turistide politseisse möödusin eile Durbar Margil päris korralikust bussijaamast. Linna laiade tänavate ületamisel tuleb olla väga ettevaatlik, liikuda aeglaselt ja äkilisi sööste ette võtmata. Siis on lootust, et pääsed eluga üle tänava. Muidugi ei taha keeg jalakäijat meelega alla ajada, aga kui too siinse hullumeelse liikluse tingimustes äkilisi haake ja sööste tegema hakkab, võib kõike juhtuda. Kantipathile on ehitatud mitmeid jalakäijaate estakaade, kuid need on üsna ebamugavad kasutada, pealegi ummistab neid tihti rahvahulk. Kusagil Durbar Margil on suur paleemõõtu maja kirjaga Nepal Tourism Board. Selle esimese korruse vasakus tiivas saab vormistada TIMS-kaarte ja eri piirkondade matkalubasid. Ja väljas nurga taga on turistide politsei, väike ruum kahe korrapidajaga, kus käisin kaamera kaotamise kohta avaldust kirjutamas. Politseinikud olid viisakad ja asjalikud ega kulutanud üleliia sõnu. Palees endas viibati mu küsimuse peale vaid käega, viitsmata suud avada.

Thameli lõunapiirilt leidsin toreda stuupa – Kathesimbu. Selle ümbrus oli mõnus, rahulik ja puhas, nagu enamasti budistlike pühapaikaade lähedal. Kaupmehed ei tülitanud, kostis vaid mõni üksik „Namaste, söör.“ Koolipoisid mängisid stuupa taga palli. Sealsamas kõrval oli ka kool ja poistega tundus kaasas olevat noorepoolne mees. Hakkasin mõtlema, et äkki on tegemist võimlemistunniga, sest mees seletas poistele, kus keegi peab seisma ja mida tegema. Stuupa ümbruses hakkas rohkem silma ka tiibeti triibulisi põllesid. Kõige suurem tiibetlaste ja budistide piirkond Kathmandus on Bodnath-Boudha, kus ka Pasang elab.

Kodus on vaikne nädal, siin kostab kella kümne ajal väljast päris kõva tümakat. Oleks huvitav teada saada, kui palju tonne diiselkütust ja bensiini siin kohaliku elektri tootmiseks ööpäevas vastu taevast köetakse. Kathmandu elektrimajandus on äärmuslik õhukese riigi näide – vastutus elementaarsete kommunikatsioonide eest veeretatakse ettevõtjate õlgadele. Kui tahad kaubelda või restorani pidada, osta generaator ja tooda selle tarvis ka elektrit. Või aja asju küünlavalgel, nagu täna hommikul väljaspool Thamelit nägin. Poeaknal suurt akumulaatorit silmates võib keegi arvata, et tegemist on autokaupade äriga. Ent selgub, et on tavaline rõivapood, aku aitab õhtul veidi aega kaupu valgustada. See, mis Kathmandus energiavallas sünnib, on muidugi ime, kuid väga kahjulik ime. Palju mõttekam, puhtam ja odavam oleks rajada üks suur elektrijaam lisaks, mis ei oleks seotud kohustusega enamust energiat välismaale müüa. Kuid riigil pole selle tarvis raha. Nii peabki hotellipidaja õuenurka väikese elektrijaama rajama, muidu jääb ta ilma klientideta. Keegi ei taha ju suurt osa õhtust ja ööst pimedas hotellitoas istuda. Sama lugu on restoranide ja kohvikutega. Mõned väikesed kohad, nagu mu armas garaaž, ajavad läbi gaasilampidega, kuid üldise praktikana pole see linnas mõeldav. Seepärast müdisebki Kathmandu mõnel õhtul nagu põrgukatel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar