12. aprill. Taas Laama Hotel ja Jungle View Guesthouse. Öösel ei tulnudki lund, hommik oli kaunis ja tuuletu. Toas oli isegi kuus kraadi sooja ja väljas sai päris õhukese rõivaga käia. Vesi oli siiski külmunud. Sõin oma šerpasupi ära ja veidi pärast seitset asusime teele. Siit-sealt kostis lõokese ja metsvindi laulu meenutavaid lindude hääli. Tuvid lendasid suures parves ja kotkas tiirles oru kohal. Kell kaks olime juba tänase päevatee lõpetanud. Allamäge kõndimine läks nagu lepase reega, astuseime heas tempos. Langtangi külas tegime peatuse, istusime veidi Tiibeti hotelli ees pingil päikese käes. Nooruke perenaine püüdis mind igati oma tillukesse poodi meelitada. Viimaks ütlesin, et kui ta lubab ennast pildistada, siis olen nõus ta kaupa vaatama. Ta istus parajasti lävepakul ja nägi nii hea välja oma uhkete kõrvarõngastega, et patt oleks olnud pildid tegemata jätta. Ja siis ma pildistasingi, kuidas ta seal istus ja pärast veel kõrvarõngaid suurelt. Naine läks päris hoogu, poseeris mulle ka seistes, et saaksin uhke tagapõlle samuti pildi peale. Siis läksingi poekesse ja ostsin tema rõõmuks ühe väikese ripatsi. Langtangi külast edasi laskus rada mõnikord nii järsult, et imestasin, kuidas mõne päeva eest sealt üles jaksasin ronida.
Enne Ghore Thabelat piserdas veidi vihma. Sain just kaamera kotti pandud, kui sadu lõppes. Kõndisin taas muinasjutumetsas. Sammaldunud puutüved ja kivirahnud, jõe kohin, ojade vulin, puulehtede ja kõdu lõhn. Nii mõnus. Taas tuli meelde vaene Aubrey, kes just selles ilusas metsas kadus. Siin pole ühtki ohtlikku kohta. Isegi siis, kui libised järsemal tõusul, lõppeb see halvemal juhul jala väljaväänamisega. Kaduma pole kuhugi minna. Tõsi, mõne päeva eest siit ülespoole matkates märkasin üht rada keeramas vasakule, nõlva mööda ülespoole. Ja seal seisis üks paar, omal käel matkajad, ning ei teadnud, kumba teed minna. Ise oleksin valinud mäkke mineva tee, kuid Pasang viipas käega alla, paremale.
Täna on siin tõeline rahvaste kogunemine. meie öömaja on servast servani täis, belglased pidid minema mujalt tuba otsima. Joon oma esimest õlut sellel matkal. Kõndides oli hirmus õlleisu, aga kui selle kätte sain, siis mõistsin, et kujutlesin õlut ette palju paremana, kui see tegelikult maitseb. Näiline on kõik, mida ette kujutame. Ometi võrdleme selle näilisega asju, hetki, paiku ja inimesi ning teeme võrdluse põhjal järeldusi. Kujutame hetkeks ette, mis juhtuks siis, kui meeter või gramm oleksid vaid näilised suurused. Aga me elame iga päev nii, et mõõdame reaalse maailma asju oma peas olevate etalonidega.
Täna õnnestus teist korda ennast veega üle uhada. Praegune päike ei jõua vett veel väga soojaks kütta. Seda leiget vett kõigile soovijatele ei jätku, pesta saavad vaid kiiremad. Täna olin mina kiirem ning sain suure higi kehalt maha pesta. Ja siis äkki kadus päike ning hakkas taas vihma udutama. Kell pole veel pool viiski, õhtu alles noor. Tuppa minnes kuulsin soomekeelset juttu. Mu naabriteks olid tulnud saamlased, kes alles matka alustavad. Simo ja Kaisa reisivad juba pool aastat ringi. Kui nad kihlusid, siis ütles Kaisa kohe, et tahab reisima minna. Talle see meeldib, ülikooli lõputöö tarvis elas ta pool aastat Keenias, uuris saastamise mõju looduskaitsealadele. Kui nad olid Simoga kuu aega koos elanud, panid nad hakkama kõik säästud, müüsid maha Simo auto, loobusid töökohtadest ja sõitsid rongiga läbi Venemaa Hiinasse, sealt edasi Birmasse ja veel kuhugi ning on nüüd otsaga Nepaalis. Esimene päev kurnas neid päris ära, olid üle kaheksa tunni teel. Simole ei läinud söök ka sisse, ta tegi sama vea, mille minagi esimese päeva lõuna ajal – tellis üsna kuiva toitu, kuigi sellises olukorras oleks parem suppi süüa.
Pasang on jälle kuhugi kadunud, ta kott vedeleb toanurgas. Selles esimese korruse kambris on vaid küünlavalgus, kirjutan selle ja otsmikulambi valgel.
Enne Ghore Thabelat piserdas veidi vihma. Sain just kaamera kotti pandud, kui sadu lõppes. Kõndisin taas muinasjutumetsas. Sammaldunud puutüved ja kivirahnud, jõe kohin, ojade vulin, puulehtede ja kõdu lõhn. Nii mõnus. Taas tuli meelde vaene Aubrey, kes just selles ilusas metsas kadus. Siin pole ühtki ohtlikku kohta. Isegi siis, kui libised järsemal tõusul, lõppeb see halvemal juhul jala väljaväänamisega. Kaduma pole kuhugi minna. Tõsi, mõne päeva eest siit ülespoole matkates märkasin üht rada keeramas vasakule, nõlva mööda ülespoole. Ja seal seisis üks paar, omal käel matkajad, ning ei teadnud, kumba teed minna. Ise oleksin valinud mäkke mineva tee, kuid Pasang viipas käega alla, paremale.
Täna on siin tõeline rahvaste kogunemine. meie öömaja on servast servani täis, belglased pidid minema mujalt tuba otsima. Joon oma esimest õlut sellel matkal. Kõndides oli hirmus õlleisu, aga kui selle kätte sain, siis mõistsin, et kujutlesin õlut ette palju paremana, kui see tegelikult maitseb. Näiline on kõik, mida ette kujutame. Ometi võrdleme selle näilisega asju, hetki, paiku ja inimesi ning teeme võrdluse põhjal järeldusi. Kujutame hetkeks ette, mis juhtuks siis, kui meeter või gramm oleksid vaid näilised suurused. Aga me elame iga päev nii, et mõõdame reaalse maailma asju oma peas olevate etalonidega.
Täna õnnestus teist korda ennast veega üle uhada. Praegune päike ei jõua vett veel väga soojaks kütta. Seda leiget vett kõigile soovijatele ei jätku, pesta saavad vaid kiiremad. Täna olin mina kiirem ning sain suure higi kehalt maha pesta. Ja siis äkki kadus päike ning hakkas taas vihma udutama. Kell pole veel pool viiski, õhtu alles noor. Tuppa minnes kuulsin soomekeelset juttu. Mu naabriteks olid tulnud saamlased, kes alles matka alustavad. Simo ja Kaisa reisivad juba pool aastat ringi. Kui nad kihlusid, siis ütles Kaisa kohe, et tahab reisima minna. Talle see meeldib, ülikooli lõputöö tarvis elas ta pool aastat Keenias, uuris saastamise mõju looduskaitsealadele. Kui nad olid Simoga kuu aega koos elanud, panid nad hakkama kõik säästud, müüsid maha Simo auto, loobusid töökohtadest ja sõitsid rongiga läbi Venemaa Hiinasse, sealt edasi Birmasse ja veel kuhugi ning on nüüd otsaga Nepaalis. Esimene päev kurnas neid päris ära, olid üle kaheksa tunni teel. Simole ei läinud söök ka sisse, ta tegi sama vea, mille minagi esimese päeva lõuna ajal – tellis üsna kuiva toitu, kuigi sellises olukorras oleks parem suppi süüa.
Pasang on jälle kuhugi kadunud, ta kott vedeleb toanurgas. Selles esimese korruse kambris on vaid küünlavalgus, kirjutan selle ja otsmikulambi valgel.
Istun küünlavalgel
kuulan jõe müha
jalad väsinud
pea mõtetest tühi
päev sai mööda
varsti tuleb homme
valgub märkamatult
sellesse kitsasse orgu
praegu teda veel pole
aga kui ärkan
väreleb homne aeg
kõikjal mu ümber
täna on tänane vihm
niiske pimedus
mille südamest
pikse kõmin soovib
mulle head ööd
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar