Reede, 27. mai 2011

Kopan, 25. aprill

Taas kajab õhk linnulaulust. Tuttavatest häältest kostab vareste kraaksumist ja tuvide kluugutamist. Tuvid on siin üsna meie omade moodi, võib-olla neist pisut saledamad. Ja varblased, needki on pealtnäha samasugused. Hea on kõndida varasel hommikutunnil, kui päike paistab veinikarva kettana läbi vine, mungad laulavad gompas ja lapsed retsiteerivad kusagil allpool tekste oma heledate häältega. Enne hommikust meditatsiooni istusin tükk aega suure gompa ees pingil ja lihtsalt kuulasin. Tekkis tunne, et klooster on laev, mis puudžahelide saatel hõljub linna kohal.

Hommikuse meditatsiooni teises pooles pidime võrdlema, mis toimub meie kehas erinevate emotsioonide ajal. Selleks tuli kõigepealt mõelda mingile negatiivseid tundeid tekitavale asjale, seejärel sama liiki positiivsele objektile. Mina leidsin, et muutused olid väikesed, meeldivate asjade puhul tekkis õrn soojustunne kusagil näo kandis ja levis üle keha, ebameeldivate puhul, hm, ütleme, et tundsin kerget survet rinnus, nägu oli tuim ja käed-jalad jahedad. Võib-olla ei osanud ma tõeliselt vastandlikke paare enda jaoks kujustada, võib-olla pole oskus oma keha jälgida veel piisavalt arenenud. Tuleb õppida mediteerima, see aga nõuab jõupingutusi. Kaasaegne inimene tahaks muidugi ka Dharmat kiiresti omandada, veel parem, kui seda saaks raha eest osta. Või, et käid ühel tõeliselt heal ja kallil kursusel ning pärast on asi selge, see tähendab, et võib praktiseerimise unustada. Ma ei tea, kas ja kui palju hakkan kodus mediteerima. Ennatlikke lubadusi ei tahaks anda. Aga ma annan endale aru, et see tee pole kerge, teadmised ja oskused ei tule kätte ühe kursuse või retriidiga.

Eile vestlusgrupis ütlesin, et ei tea, kas taassünd on olemas. Tavaliselt ju inimene eelmisi elusid ei mäleta, seda kinnitavad ka õppinud budistid. Aga olgu reinkarnatsioon olemas või mitte, Dharmat võib ikka praktiseerida, kuna see mudab inimese ka selles elus paremaks. Juhul, kui järgmine elu tõesti tuleb, on praktiseerija muidugi topelt võidumees. See, kes elab teistega arvestamata ja hoolimatult, põhjustab kannatusi teistele ja endale selles elus ning jääb kaotajaks ka siis, kui peaks uuesti sündima. Seega ütleb minu loogika, et igal juhul on parem Dharmat praktiseerida.

Kloostriaias
lindude laul
üldse ei vaiki
üks kui lõpetab lähedal
alustab teine eemal
kellel on kõrvad
see kuuleb
kuigi ta lauljat
ära tunda ei pruugi

mõtete sädin
mu virguvas peas
samuti hetkeks ei lakka
suudan kui
nende seast ära tunda
viisid mida tõeliselt
kuulata tahan
siis olen veidike õppinud
enese olemust tundma

Õpetusest. Usume, et see, mida näeme, ongi tegelikkus. Loome pildi ka endast ning esitame seda välisilmale. Kuigi see pilt on tehtud liivast, tahame, et see püsiks. Loome asjadest kujutlusi ja usume neisse. Analüüsima hakates ei leia me ennast kusagilt. Me pole samad oma kehaga tervikuna ega ühegi selle osaga eraldi. Me pole aju. Otsime, kus peidab ennast see „ise“. Mõnikord arvame, et oleme keha ja mõistuse kombinatsioon, osade summa. Ent seni, kui miski sõltub oma koostisosadest, ei saa see olla iseseisev entiteet. Ikkagi arvame, et kusagil on mingisugune „mina“, kes omab keha ja teadvust. Kuid järele mõeldes leiame, et „mina“ sõltub küll nii kehast kui teadvusest, aga pole neist kumbki ega ka nende kombinatsioon. Isiksus on seotud sildiga, mis talle antakse – nimega. Sündides on keha ja teadvus, kuid pole isiksust, mille loob nimi. Enda tutvustamiseks piisab nimest, sest kui ütleme enda nime, siis arvame, et see tähendab: „Ma olen see, kes ma olen.“ Tühjus budistlikus kontekstis ei tähenda ’mitte eksisteeriv’ vaid teistsugune, kui meile näib. A-tähe näitel võib nentida, et ükski kolmest joonest eraldi pole see, mis teeb kujundist A-tähe. Maailmas on palju kirjakeeli, kus sel märgil pole tähendust. Tähenduse anname meie nimetamise teel.

Lõunajärgne mõtisklus. Õpingute rütm on sisse harjunud, päev kulgeb kiiresti. Praegu võiks minna kursusekaaslastega lobisema, kuid pole tahtmist. Mõtisklen hoopis selle üle, mis põhjusel olen praegu siin. Üks ahel on nähtav ja käib umbes nii. 2006. aastal sattusin Mongoolias esmakordselt budistlikesse kloostritesse. Nähtu tekitas huvi natuke rohkem teada saada. Kodus lugesingi veidi, otsisin pühapiltide, maskide ja kujude tähendusi. Järgmisel aastal tulin esimest korda Nepaali. Siingi sai mõnes kloostris käidud. Lugesin veel veidi. 2008. aastal järgnes Ladakhis lähem tutvus – külastasime reisi jooksul 17 kloostrit, paaril korral viibisime puudžal. Kohtasin tulkut ja kinkisin talle khatagi, mis mulle kohe tagasi kingiti. Taas tuli kodus tööd teha, et reisil vaadatu ja pildistatu ei jääks vaid kirevaks illustratsiooniks. Järgmisel aastal olin taas Nepaalis matkamas. Lisaks kloostritele ja loendamatutele palveveskitele sai Manangi lähedal külastatud eraklat, kus laama meid ükshaaval õnnistas. Samal aastal hakkasin tegelema Roerichite fenomeniga ning sügisel osalesin konverentsil „Budism ja Põhjala“. Ja nüüd olengi kloostris õppimas. Usun, et sellel on olemas ka nähtamatu põhjuste-tagajärgede ahel, ehk nähtavast olulisemgi. Mongooliasse minnes teadsin ju kindlasti, et pean üles otsima Gandantegchinleni kloostri Ulaanbaataris. Seda ma esimesel võimalusel ka tegin, kusjuures täiesti omapead ning oma jurtakaaslastest jaapanlasi muretsema pannes. Minus on alati olnud mingi budismi poole tõmbuv osa, seepärast vist tundsin ennast esimesel Nepaalis käigul imehästi Ahvitemplis ja Bodnathis, kuid halvasti Pasupatinathis. Varjatud põhjusi ei suuda ma siiski aimata, seepärast tulen nähtava maailma juurde tagasi. Mullu sügisel, kui soov uuesti Nepaali tulla oli juba väljakannatamatuks muutunud (soovid ja ihad teadagi põhjustavad kannatusi), sattusin Avantüristide blogist lugema, kuidas Terje ja Berit Indoneesias meditatsioonikursusel käisid. Mulle kargas kohe pähe, et päris samasugusel kursusel ma osaleda ei tahaks, küll aga läheksin mediteerima mõnda kloostrisse. Otsisin veidi internetist ja leidsingi Kopani. Ning üllatusin, sest kavaandatud matk pidi lõppema vaid mõne kilomeetri kaugusel kloostri väravatest. Pihtas! Polnud tarvis muud teha, kui matka algust veidi hilisemaks nihutada.

Jah, mu kenast soovist sooritada palverännaku moodi matk üle Himaalaja, külastada teel pühasid järvi ning lõpetada kloostri juures, sellest ei tulnud paraku midagi välja. Kindlasti on sellelgi põhjuste rida, mida ma näha ei oska. Pole tähtis. Need põhjused, mis mu siia tõid, viisid mind ka Dunchesse ja andsid valusa õppetunni Kathmandus. On õige, et asjadel ei pea olema meie üle võimu. Praegu, fotokaamera kaotsimineku peale tagasi mõeldes, ei tunne ma enam kurbust. Pigem olen veendunud, et see sündmus tegi mind siinse õpetuse tarvis vastuvõtlikumaks. Kahju ainult, et põhjustasin meelehärmi perele ja sõpradele.

Munkade lõuna on lõppenud. Enne sumises söögimaja alumine korrus kui mesitaru. Pühade tekstide retsiteerimise madal kumin ja sellele lisanduv kõrgem jutusumin. Praegu kostab avatud aknast poiste lõbusaid hääli. Koolis on vahetund. Noored lõbutsevad siin igal momendil, jooksevad, naljatavad, mängivad palli. Olen näinud mungarüüs poisse põõsa varjus kaarte mängimas. See ongi normaalne. Meelde tulevad Shecheni kloostris lastele jagatud uhked mänguautod, paljud neist raadio teel juhitavad. Tänane ilm haudub vihma. Kusagil kaugemal kõmiseb juba.

Õhtuse tunni lõpus rääkis Lobsang Sherap natuke endast. Ta sündis Everesti piirkonnas, läks seal kooli. Suvel kohtas ta laamasid, kes olid kõrgele mägedesse mediteerima tulnud. Laamad meeldisid poisile väga ja ta teatas emale, et tahab mungaks saada. Ema viis ta algul kuhugi mujale kloostrisse, aga varsti tõi Kopanisse. Nüüdseks on Lobsang siin ja mujal kloostrites viibinud 21 aastat, ta on omandanud geše tiitli.

Õhtune viimane praktika oli pühendatud Chenrezigile. Kahjuks ei suutnud ma ühe silmaga raamatust palveteksti jälgides teda hästi visualiseerida, ent suutsin siiski ette kujutada, kuidas tema rahulik piimjas valgus mind täidab. Saatsin osa sellest kodu poole teele.

Enne rääkis Ani Karin laama Konchogist, kes oli suur joogi ja mediteeris aastaid mägikoobastes, enne kui Kopanisse asus. Ta suri 2001. aastal, tuhastamisel leiti ta jäänuste seast palju imepäraseid reliikviaid. Laama Koncogi auks püstitasid õpilased mõni aasta hiljem stuupa, mille ümber ma iga päev kõnnin. Homme õhtul lubati näidata filmi sellest, kuidas leiti laama Konchogi uus inkarnatsioon. Poiss on praegu kuuene, elab siinsamas kloostris ja õpib koos teiste lastega kloostrikoolis. Ent kloostri asutaja laama Yeshe taassünd, hispaania noormees, keda vahepeal tunti laama Oseli nime all, elab praegu kodumaal, õpib filmikunsti ja on lihtsalt Osel Hita.


Oma silmade tagant
otsin ennast
oma kolba
kumeraist kambreist
krobedast kõrist
kõverast selgroost
rinnust ja südamest
otsin ma ennast
aga ei leia
kusagilt rännumeest
eile kes tõelist elu
proovida tahtis

keha on tühi
kui kirikukell
ainult üks ristijalu
põrandal istuv nõu
mida püüavad
kaasa kõlama panna
hetketeadvuse
nõrgad vibratsioonid

kui ma suudaksin
vaimupeeglisse kaeda
tühi oleks vast seegi
ainult teravad tähed
vilkumas mägede kohal
ainult koos õhtuse tuulega
minuni kanduv
meditatsioonimuusa
Ani La ühtlane
sisendav hääl
tühjusest rääkimas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar