Kolmapäev, 8. juuni 2011

Kathmandu - Delhi - Amsterdam

3. mai. Öö möödus poolunes, kuid korraks õnnestus ka päriselt magama jääda. Siis nägin värvilist unenägu. Olin ühe eesti noorema generatsiooni naisluuletajaga mingis välismaa linnas festivalil. Läksime üles laiast trepist ja laulsime. Ühes laulmine tuli hästi välja ja tegi väga rõõmsaks. Kui laul otsa sai, olin ülevas tujus ja embasin teda spontaanselt. Tema aga muutus ootamatult kurvaks ja ütles, et nüüd ma rikkusin oma maskuliinse käitumisega kõik ära. Ta rääkis veel midagi, mina aga muudkui vabandasin ja kordasin, et ma ei mõelnud midagi halba ja lihtsalt tore oli koos laulda ja see tegi mind õnnelikuks. Viimaks paistis ta tuju paranevat, naeratus tuli tagasi ja silmad polnud enam jäised. Kuid siis olime juba rahvasummas ja meid sihtisid kümned fotokaamerad. Ta naeratas ja ütles veel midagi, sirutasin otsekui hüvastijätuks käe ja ärkasin. Kell oli pool neli, majas juba liiguti. Nepaali inimesed on väga usinad. Bimala ütles pärast, et harilikult ärkab ta nelja paiku, täna hommikul aga juba 3.15, sest täna on emade püha ja ta käis varakult Ahvitemplis. Ilmselgelt oli käinud terve pere, sest kõigil olid otsaees tikkad.

Kell pool seitse ajasin ennast jalule, veidi aja pärast ronisin katusele, kus kostitati hommikusöögiga – omlett (õieti küll kaks purustatud muna), riisipannkook, mõned karrikartuli viilud ning puuviljad, apelsin ja õun. Viimased olid tõesti väga head. Suurivaevu suutsin enamuse toidust ära süüa, kuid Bimala ähvardas veel dal bhatiga. Püüdsin talle selgeks teha, et seda ma enam kuidagi süüa ei suuda.

Just praegu ütles Ganesh, et läheb tööle ja Bimala viib mind kella kümne paiku büroosse. Oh, ja sealt varsti juba lennujaama. Eile taheti mulle kangesti tsiklisõitu teha, sest Ganesh liigub ringi mootorrattaga. Ma ei tahtnud enda saatust Kathmandu hullus liikluses proovile panna. Mis sest, et Ganesh on osav juht. Kardan, et tal pole kogemust minusuguse kolaka sõidutamisel. Asi lõppes sellega, et Thakuri noorem vend võttis mulle takso ja tõi siia.

Ganesh läkski, raske raudvärav sulgus kolinal. Siin, kesklinnast eemal on õhk palju puhtam, hommikul kostis taas linnulaul ja käo kukkumine. Vareste kisa ka ja õhtul kräunusid läheduses kassid. Katuselt paistab Ahvitempel hästi kätte, kuid sinna on siiski üksjagu maad. Täna tuleb tõeliselt kuum päev, juba seitsme ajal oli palav.

Olengi lennujaamas ja passikontrollist läbi. Lennule registreerimine õnnestus probleemideta, ilma midagi ütlemata vormistati minu etteantud lennujaamade lühendite ja reiside numbrite järgi ära ka pagas otse Tallinna. Ja veider, et Tallinnast Kathmandusse ei saa kuidagi pagasit otse saata. Nüüd istun siin rahvusvahelises tsoonis, aega on laialt. Meenutan tänast südamlikku hommikupoolikut. Ganeshi ema, kes inglise keelt ei oska, tegi mulle käte abil selgeks, et pean varsti tagasi tulema. Kui varsti? Ühe käe sõrmed ja teise omad – kümne kuu pärast. Lubasin, et kui vähegi saan, tulen. Tõenäoliselt siiski järgmise aasta aprillis. Dal bhati söömisest pääsesin, piirdusin arbuusi, banaanide ja jogurtiga. Viimane oli tohutult maitsev, oleksin pidanud seda iga päev sööma. Siis palus Bimala mul võõrastetoas oodata, kuni ta linnaminekuks rõivastub. Tuli Ganeshi ema, tegi mulle tikka, kallistas ja andis roosi, olles enne lehed hoolikalt okaste ümber keeranud. Tegime koos pilti (Bimala kaameraga). Siis kõndisime suure teeni, kus saime kokku Thakuri vennaga. Võtsime takso. Ilm oli palav, liiklus aaeglane. Päris küpsenuna jõudsime viimaks büroo juurde. Sees oli mõnusalt jahe. Thakur pakkus teed, Ganeshit polnud näha, Bimala oli ka kuhugi läinud. Aga ta tuli varsti ja kinkis mulle villase tiigrimütsi. Mare kingituse – omavalmistatud kaelakee – oli ta juba kodus üle andnud. Pärast Bimalaga hüvasti jätmist kõndisin veel veidi Thamelis, võtsin viimased videokaadrid, ostsin kingiks paar piltidega kalendrit. Aega oli veelgi. Jõin ühe jäätee ja vahetasin mõned sõnad mööda jalutanud kursusevennaga, kes samuti täna koju lendab. Büroo poolt kingiti t-särk ja mõned suured fotod mägedest ja Buddha sünnipaigast. Liigutav. Siis sõidutas Thakuri vend mu lennujaama. Siin ma nüüd istun, pardaleminekuni on kaks tundi. Hea rahulik tunne. Ja südames suur rõõm kõigist toredatest inimestest. Kahjuks ei õnnestunud hommikul näha Jamunat. Poekese uksel oli raudruloo ees. Loodan, et tema ja lapsega on kõik korras.

Ühest-teisest. Sõidu ajal märkasin mitmel pool suuri haisvaid prügihunnikuid. Just eikellegimaal, mõne müürijupi juures või kohas, kus pole maju. Prügi tundus siiski vähem olevat, kui möödunud kordadel. Ja Bhagmati jõe kaldaid oli hakatud puhastama ning isegi mingil kombel korrastama. See on küll tore, sest jõeke oli enne tõeline solgineeva.

Ganesh rõhutas korduvalt, et tema kodus ei kasutata mingeid kemikaale, kõik on looduslik. Voodi, kus magasin, oli küll kõva, kuid ei pannud konte valutama. Bimala hakkab kodumajutust pakkuma, vastav veebileht on tegemisel. See on küll tore, kodumajutuse teenust võiks siin palju olla. Kindlasti on huvitavam elada toredas kodus, mitte hotellis. Hommikul mängisin Bimalale ja Ganeshi emale parmupilli.

Delhi võttis vastu neljakümnese kuumaga. Astud lennukist otsekui ahju. Jet Lite lennukid treppi ei sõida, sain kuumust enne terminali jõudmist parasjagu tunda. Seejärel mõnus eestimaise suvepäeva temperatuur. Ja transiidilett. Ma polegi kirjutanud sellest imelikust transiitlendude loogikast, mida peaks suurte tähtedega punaselt kõikjale maalima. Pange tähele – minna tuleb mitte selle lennukompanii leti juurde, mille lennukiga edasi lendad, vaid üles tuleb leida selle kompanii silt, mille lennukiga saabusid. See tähendab, et praegu läksin mitte KLM-i, vaid Jet Airways’i leti juurde. Nüüd ootan oma pardakaarti (või kaarte) ja kinnitust, et mu pagas on leitud. Alles seejärel võib läbida turvakontrolli (kõigile käsipagasi kottidele enne lipikud külge!) ning suunduda suurde ootesaali.

Üllatus – transiidileti juures kohtasin sedasama Davidit, kes sai osa mu lapselapse Eike sünni tähistamisest Dunches. Siis ta alles alustas matka, mina juba lõpetasin. Nüüd lendab ta Moskva kaudu koju.

Maailm on väike
adud veel üks kord
kui Delhis kohtad
noormeest kellega
sa nädalate eest
jõid khukri rummi
kusagil Nepaali kolkas

jah selle ajaga
on laias ilmas
palju juhtunud
bin-Laden tapetud
ja palju nimekaid
või nimetuid on
hauda läinud veel
kuid sündinuid
on rohkem kordades

maa vana pale
tõmbub kipra
liiga palju jalgu
on juba keerutamas
tolmu üles
ka elu tõmbub kokku
tehes meile ruumi
aga kuhu

Olen nüüd juba üle kolme tunni oodanud. Konutan seina ääres vaibal. Seltskond, kuhu kuulub ka minu tuttav David, tellis endale mingeid kummalisi kanaleid kaudu siia hunniku pitsasid ja istus otse leti juurde põrandale neid nautima. Ei saa aru, mis värk siin täna on ja miks peab nii kaua ootama. Tahaks ka juba juua ja süa, aga pole india raha, et siinsest pisikesest letist midagi võtta. Õnneks liigub aeg ühtviisi, istud siin või ootesaalis. Tervis on ka hea. Loodetavasti jääbki nii.

Kuna pole miskit targemat teha, jätkan kirjutamist. Elu on ju nii detaili- ja nüansirikas, et kõik asjad kohe ei meenugi. Näiteks Delhi lennukis mu kõrval istunud mees. Hindu. Hakkas varsti pärima, kust tulen ja kuhu lähen. Jõudsin talle poolteist tundi kestva lennu vältel üsna pikalt rääkida Eestist, selle loodusest ja loomadest, oma tööst ja paljust muust. Siis hakkasin ise pärima. Mees oli kolmkümmend viis aastat vana, elas Kesk-Indias, vist Madhya Pradeshi pealinnas Bhopalis, kus peab Mahindra autosalongi. Isa on tähtis poliitik, parlamendisaadik. Poeg poliitikast ja poliitikutest siiski eriti kõrgel arvamusel polnud, ütles, et kõik on äraostetavad. Aga tema kodukant pidi kubisema tiigritest.

Lõpuks, kell pool kaheksa, sain oma pardakaardid, ka Tallinna lennu oma, kätte ja pääsesin läbi turvakontrolli ootesaali. Tahtsin osta veidi india ruupiaid, siin on rahavahetuspunkt, kuid selgus, et välismaalastele neid ei müüda. Huvitav, kust nemad siis peavad saama? Õnneks saab siin paljudes kohtades kaardiga maksta. Tulingi kohvikusse, võtsin ühe röstvõileiva, kohvi ja pudeli vett. Janu juba piinas.

Uuidstes räägitakse muudkui Osama bin Ladeni tapmisest. See teade levis Kathmandus juba eile kui kulutuli suust suhu ja mobiilist mobiili. Täna hommikul luges Thakus hoolega terve külje suurust ajaleheartiklit. Siiski olen veendunud, et pole ilus rõõmustada kellegi tapmise üle, olgu too ükskõik kui suur kurjategija. Ütelgem, et bin Laden oli oma saatuse ära teeninud, ent ütelgem seda halleluuja hõiseteta. Sellega seoses või õigemini – täiesti seostamatult – tuli meelde, kuidas Ganesh eile õhtul viskit mekkides ütles, et nende peres ei sallita kommuniste, et neile meeldib demokraatia. Aga vot see Navi, see on küll kommunist, tõsijutt. Minu arvates on asi pigem selles, et Ganesh ja Thakur ei suuda Navile andestada lahkulöömist ja oma firma asutamist. Nad ei pidavat omavahel tänaseni rääkima, teadis Pasang öelda.

Nepaalis muidugi käib karm võitlus olemasolu eest. Tööd on raske leida. Teel lennujaama nägin jälle seda hiiglapikka saba ja rahvahulka tänava ääres ja sain teada, et see on passisaba. Reisipasse saab ainult Kathmandust ja kõik need inimesed, kes maalt lahkuda tahavad, peavad selles sabas seisma. Minnakse peamiselt just tööd otsima, sest kodumaal seda napib. Ka turismimajanduses pole olukord parem. Head aastad paisutasid reisibüroode koosseise, nüüd aga istuvad ka paljud giidid, sirdarid ja kandjad tööta. Olen põhimõtteliselt seda meelt, et tasub kasutada kohalike büroode teenuseid, mitte punnitada omaette. Ütlesin ka Thakuri vennale lennujaama poole sõites, et kuigi tean, kus Nepal Tourism Board asub ning kus saab üsna kerge vaevaga vormistada TIMS kaarte ja matkalube ka ise, kasutan ka edaspidi kohalike reisibüroode abi. Just selle mõttega, et inimestel oleks tööd ja leiba. Nad on siin väga abivalmid, ei röövi ülearu palju raha ning alati on ruumi kauplemiseks. Usun, et büroole makstud raha pole mõttetult maha visatud, vaid aitab natuke Nepaali arendada ja paremaks muuta.

Tänavalastest. Thamelis nägin mitmel pool eri vanuses murjaneid. Õige mitmele meeldis aega surnuks lüüa istudes, lobisedes ja raha mangudes just selle internetipunkti lähedal, kus käisin. Eile nägin üht neist selgelt narkojoobes olevat. Pole ime, hašiš on laialt saadaval, ilmselt ka kangem kraam. Narkootikume pakutakse tänaval juba sama palju kui muid kaupu. Tavaliselt käib see sõnadega: „Smoke, hash, sir“, aga mõnikord küsitakse ka ebamäärasemalt: „Want something?“ Ma ei tea, kui hästi narkoäri õitseb, aga kindlasti on võõramaalaste hulgas palju selliseid, kes väikest savu suureks patuks ei pea.

4. mai, Amsterdam. Lend möödus rahulikult, sain isegi magada. Lennuk jõudis pärale pool tundi plaanitust varem, vist oli hea taganttuul. Pakistani-Afganistani piiril raputas meid üheteistkümne kilomeetri kõrgusel päris tugev turbulents, ei tea, kas bin Ladeni hing möllas seal.

Sellega on mu 2011. aasta Nepaali reisi päevik ka ammendatud. Et kogu reisi vältel sai tehtud nii palju tagasivaateid ja kokkuvõtteid, pole praegu lõpetuseks enam midagi lisada. Lugu otsas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar