Eilse päeva kõige vahvam pilt ununes ära. Selline ebamaine õis.
Täna võtsin ette pikema matka Alaküla taha metsa seenele. Sinna on meilt oma kuus ja pool kilomeetrit. Kõigepealt veidi maad Uniküla poole, siis soomlase laevast mööda, veidi pärast lagunenud Kuuse talu tuleb Vana-Kuuste - Lootvina tee. Pööran vasakule ning paarisaja meetri pärast ületan Mõra oja ja olen Põlvamaal. Esimene lühike metsavahe, puude vahelt paistab veidi rämpsu. Põld, seejärel vasakul pool Eide talu maakividest lauda varemed. Uus metsavaheline lõik, paremat kätt peidavad ennast puude taga Indi, Kihno ja Sepa talud. Viimase juures on teeotsal silt talu nimega, teine silt aga hoiatab kurja koera eest. Siis keerab Lootvina tee paremale, mina aga marsin otse edasi kitsast põlluteed pidi, mis varsti suubub metsa vahele. Kusagil siin kohtasin talvel põtra. Umbes kilomeetri pärast jõuan Kolli talu lähedal Lootvina - Uniküla teele, mida mööda vantsin veel natuke põhja poole. Möödun Kolli pärnast ja räägin temaga mõne sõna juttu. Nii vanast ja auväärsest puust ei saa ju niisama mööda minna. Täna küsisin, et kas tal on juba sügise tunne.
Varsti pärast pärna keeran teelt ära ja ronin mööda kõrgesse rohtu kasvanud nõlva metsani.
See Kastre metskonna hallatav mets on väga omapärane, hästi liigendatud maastik. Kõrged künkad vahelduvad soiste aladega, seeni korjates saab üsna palju nõlvu mööda üles ja alla ronida. Praegu oli seeni juba hõredalt, kuid siiski korjasin mõne tunniga korvitäie kukeseeni, tava-, kase- ja tõmmuriisikaid ning puravikke. Ilm läks järjest ilusamaks, lust oli kõndida. Seda arvasid teisedki, sest peale minu oli metsas veel rahvast liikumas.
Tagasiteel mängisin Eide talu kandis enda varjuga ja pildistasin üliküpset odrapõldu kaunite pilvede all.
Isegi teed mööda oli täna mõnus astuda. Päike paistis, kerge tuuleõhk jahutas veidi, nina püüdis igasuguseid lõhnu alates raudnõgestest ja lõpetades kodu lähedal mulla ja põhu rammusa aroomiga (parasjagu käis külv).
Täna võtsin ette pikema matka Alaküla taha metsa seenele. Sinna on meilt oma kuus ja pool kilomeetrit. Kõigepealt veidi maad Uniküla poole, siis soomlase laevast mööda, veidi pärast lagunenud Kuuse talu tuleb Vana-Kuuste - Lootvina tee. Pööran vasakule ning paarisaja meetri pärast ületan Mõra oja ja olen Põlvamaal. Esimene lühike metsavahe, puude vahelt paistab veidi rämpsu. Põld, seejärel vasakul pool Eide talu maakividest lauda varemed. Uus metsavaheline lõik, paremat kätt peidavad ennast puude taga Indi, Kihno ja Sepa talud. Viimase juures on teeotsal silt talu nimega, teine silt aga hoiatab kurja koera eest. Siis keerab Lootvina tee paremale, mina aga marsin otse edasi kitsast põlluteed pidi, mis varsti suubub metsa vahele. Kusagil siin kohtasin talvel põtra. Umbes kilomeetri pärast jõuan Kolli talu lähedal Lootvina - Uniküla teele, mida mööda vantsin veel natuke põhja poole. Möödun Kolli pärnast ja räägin temaga mõne sõna juttu. Nii vanast ja auväärsest puust ei saa ju niisama mööda minna. Täna küsisin, et kas tal on juba sügise tunne.
Varsti pärast pärna keeran teelt ära ja ronin mööda kõrgesse rohtu kasvanud nõlva metsani.
See Kastre metskonna hallatav mets on väga omapärane, hästi liigendatud maastik. Kõrged künkad vahelduvad soiste aladega, seeni korjates saab üsna palju nõlvu mööda üles ja alla ronida. Praegu oli seeni juba hõredalt, kuid siiski korjasin mõne tunniga korvitäie kukeseeni, tava-, kase- ja tõmmuriisikaid ning puravikke. Ilm läks järjest ilusamaks, lust oli kõndida. Seda arvasid teisedki, sest peale minu oli metsas veel rahvast liikumas.
Tagasiteel mängisin Eide talu kandis enda varjuga ja pildistasin üliküpset odrapõldu kaunite pilvede all.
Isegi teed mööda oli täna mõnus astuda. Päike paistis, kerge tuuleõhk jahutas veidi, nina püüdis igasuguseid lõhnu alates raudnõgestest ja lõpetades kodu lähedal mulla ja põhu rammusa aroomiga (parasjagu käis külv).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar