Udmurdi palvekoda aastal 2003

Postitan järgnevalt väljavõtte 2003. aasta udmurdi ekspeditsiooni päevikust koos mõne videonäitega. Neile, kes pole tuttavad lõunaudmurdi palvuste taustaga, kuid kes tahaksid sellest rohkem teada, soovitan külastada Loitsija udmurdi lehekülgi. Peetripäeva palvused toimus Alnaši rajoonis Kuzebajevo küla suures palvekojas (bõd'žõm kuala) ja ohvrihiies lud. Videoklipid on võetud mu filmist "Lõunaudmurdi palvused" (2004).

12. juuli 2003, peetripäev. Kuzebajevo. Filmisin kuala juures. Sisse ei lubatud, kuigi 1980. aastal sai Etnograafiamuuseumi fotograaf Priit Härmas kojas vabalt pildistada. Nüüd on uus ja suur palvekoda, ehitatud vist aastal 2000. Keegi ütles ka, et neli-viis aastat tagasi.

Ohvripapid vös’as’ (palvetaja), töro, mis’kis’ (nõudepesija) ja veristaja (parčas’) valitakse endiselt loosiga üheks aastaks. Valimine toimub nädal enne õigeusklike ülestõusmispühi. Eile kohtusin mehega, kes oli kojapapp eelmisel aastal, nimeks Meier. Ütles, et näed, saksa nimi, külas kutsutakse Majoriks. Tal on kaks ülikoolis käivat tütart, esimese kursuse lõpetanud Olja tuli just ekspeditsioonilt Grahhovo rajooni, tudengeid juhatas seal Galja (Gluhhova). See Meier näiteks täna üldse palvusele ei tulnud.

Palvekojas sees käisid tänase palvuse ajal ainult ohvripapid ja nende naised ning vös'as’i pojapoeg. Ka need, kes viisid linde veristamiseks, said sisse minna. Ülejäänud rahvas oli väljas ega pööranud erilist tähelepanu kualas toimuvale, kus palvetati omasoodu. Sees toimuvast ansid märku vaid pappide tegevused: leibade küljest tükkide lõikamine - tähendab, nüüd pühitsetakse kaasatoodud leibu; kõigist pudelitest kumõška (puskari) kallamine – järgmisena palvetatakse puskariga.

Mingil hetkel anti märku, et leiba ja puskarit võib juba võtta. See oli enne ühise pudru jagamist. Rahvas asuski kohe võileibu tegema ja üksteist kostitama.

Iga pere või perede grupp (böl’ak) keetis väljas oma putru. Tuleasemed pole kindlaks määratud, kes varem kohale jõuab, see valib, millist tahab. Katlad, panged ja muud nõud võetakse kodust kaasa.

Kui ühises katlas keedetud puder palvekojas valmis, pühitseti seegi palvega. Siis jagati vös’am džuk (palvetatud puder) rahvale laiali. Mõned sisenesid pudru järele minnes palvekotta, teised ulatasid ainult kausid uksest sisse.

Kogu üritus lõppes kualast paremale süüdatud lõkke ees põlvili palumisega, kusjuures siin põlvitasid koos meestega ka naised. Varklet-Bodja palvustel naised seisavad kogu selle aja, mil mehed põlvili paluvad. Pärast palvetamist jagati käest kätte leivatükke ja anti rituaalse puukausikesega puskarit. Jooja pidi ütlema kindla vormeli, minu kuulmise kohaselt oli see „meie palutud palved et täide läheksid“.

Nadja (Prokopjeva) ütles, et ei taheta filmimist seepärast, et siin käib igasuguseid, kes vaatavad, pildistavad või filmivad, pärast aga avaldavad selle kusagil, nimetades palvust šamanismiks või veel millekski hullemaks. Šamanism on siin vist peaaegu sõimusõna, inimesed ju usuvad jumalat ja palvetavad. Nii nad arvavad ja räägivad.

Mõned väidavad, et õhtul on vös’ n’erge, rituaalne võõruselkäimine. Kella kümne paiku üritan ludile minna, kus teine grupp toimetab öist palvust.

12. juulist loetakse suvine kriitiline periood invožo dõr lõppenuks. Võib alustada heinateoga.

Palvekoja rahaannetuse (l’ugez) hulgas oli ka eesti viiekrooniline münt. Huvitav.

13. juuli, Kuzebajevo. Ludil sai siiski ära käidud. Läksime umbes 22.30, tagasi jõudsin 6.30. Sääski oli palju, aga soe öö. Tukkusin veidi lõkke ääres, kuni näkku karanud säde üles äratas.

Infot. Öeldi, et juttude kohaselt olevat see paik tatarlastelt välja ostetud, seepärast palutaksegi tatarlaste kombel. Tatari kombel palumine on nende meelest lamba veristamine ja põlvili palvetamine.

Ludi (hiie) ohvripapid, kokku neli, valitakse suvel kolmeks aastaks. Praegusel koosseisul oli viimane kord palvust läbi viia. Vanim nende seast, 63 aastane mees ütles: „Vot nii, vana olen, mitte midagi ei tea, täitsa rumal kohe, aga sain loosiga papiks. Nüüd saab kolm aastat täis teenitud.“

Rahvast oli palvusel vähe, peale pappide vast kaheksa-üheksa meeshinge koos minuga, noorim 13 aastane. Öeldi, et ennemalt rääkisid vanad mehed öösel lõkke ääres igasuguseid lugusid. Näitena jutustati konspektiivselt lugu hiiglastest, kes lõkke ääres oma jalad ära kõrvetasid.

Tuleb öelda, et ludil oli üldse väga sõbralik seltskond. Mind võeti kohe omaks, juba kümme minutit pärast kohalejõudmist saagisin koos vös’as’iga tulepuid. Püüdsin igati oma osa täita, öösel rääkisin lugusid, et aeg kiiremini läheks. Siiski sai kusagil kahe ja kolme vahel võhm otsa, edasi vedelesin niisama ja söötsin sääski, nagu teisedki.

Kui rääkisin neile Varklet-Bodja palvustest, ütles vös’as’, et ka Kuzebajevos oli kunagi varsa palvus čun’ö vös’an.

Hommikul mul filmimisega mingeid probleeme ei tekkinud (õhtul oli juba liiga pime isegi digitaalse videokaamera jaoks). Ohvripapp ütles: „Miks ei tohi filmida, tohib ikka, palvetamine pole ju tänapäeval keelatud. Isegi Jeltsin palvetab.“

Enne lahkumist, kui filmisin parajasti viimaseid hommikusi vaateid, tuli minu juurde umbes 35 aasta vanune mees, kes ütles: „Poeg võeti sõjaväkke haigest kõhust hoolimata. Nüüd loodame ainult jumala abile. Tuli lammas tuua.“ Nad kardavad, et poiss saadetakse Tšetšeeniasse. Teine lammas oli kogukonna ühine ohvriloom. Sain aru, mida tähendab päeval kuala juures kuuldud repliik: „Tänavu tulid kohale vaid need, kellel hädasti vaja.“ Tulid need, kellel on probleeme ja kes vajavad abi. Siin teadsid mehed muide täpselt öelda, et palvekoja juures oli kakskümmend seitse inimest.

Pärast viimast palvust kostitati üksteist vähese puskariga, mida nüüd (huvitav, kas ka selle tatarlaste moodi palvetamise pärast) arakaks kutsuti. See oli üsna lahja.

Saabki otsa mu lühike külaskäik Kuzebajevosse, kohta, kus olin kord noor ja uljas. Täna käisin veel ja otsisin üles palvuspaiga bulda vös’, mida ma varem kunagi polnud näinud. Ujusin mõnusalt jaheda veega paisjärves sealsamas lähedal ning istusin tükk aega kõrgel künkal ning vaatasin küla. Tundub, et siia ei satu ma enam kunagi. Või ehk siiski... Tutvusi on ju uuendatud, nii et võiks mõnikord veel tulla, kasvõi bulda ajaks. Millal see on?
_____________________________

Kuzebajevos viibisin pikemalt oma esimese udmurdi ekspeditsiooni ajal 1980. aasta juulis. Olin siis 24 aastane.