Leidsin vanade paberite hulgast ühe luuletuse, mis oli ilmselt türgi sufi müstiku Yunus Emre eeskujul või mõjul kirjutatud ja mis jäi omal ajal avaldamata vist seetõttu, et lõpp mulle ei meeldinud. Täna õhtul tegin selle hoobilt ümber - ja siin ta nüüd on.
Ärge hukka mind mõistke, kuigi ehk võimatut tahtsin.
Kõigi asjade algust ja pidevust otsida tahtsin.
Noorelt olin kui peegel, vaid vaataja kahvatu pale.
Pole ime, et enese nägu siis omada tahtsin.
Suleiman bin Daudina hiljem kui kogesin kõike,
oma tarkuse vastu ma noorust kaubelda tahtsin.
Kui sain rändajaks ajas, kes vahetab keha kui rõivast,
kade olin ka orjade peale, sest surra siis tahtsin.
Olles praegune mina, oh sõbrad, mu lugu on paha,
sest et kaotanud olen, mispärast ma midagi tahtsin.
Väga hää!
VastaKustuta