Pärast eilset vihma hakkas kraad täna kiiresti langema. Taevast ilmestasid kõrged sünkjad pilved. Selle asemel, et ettekannet kirjutada, tegin enne pimeduse saabumist tiiru väljas. Oli juba üsna külm, vast viis-kuus kraadi.
Teed mööda kõndides kuulsin äkki kummalist heli. Keegi nagu rögises kraavis. Kas tõesti on mõni joodik kuivenduskraavi kukkunud? Läksin ligemale. Siis kostis hääl veidi kaugemalt võsa tagant. Astusin mõnikümmend sammu selle suunas ja peatusin. Oli kuulda ruigamist, ähkimist ja matsutamist. Seakari, kurask, mitte joodik.
Tuli meelde, et heki ääres maanteel märkasin enne hulka üsna korralikke seajälgi. Hiilisin veel edasi, aga sead olid vait nagu kuldid rukkis. Tegelikult odras. Metsa taga paukus püss. Siis veel ühe korra. Aga sead enam häält ei teinud.
Kõndisin tagasi ja silmitsesin veel korra jälgi heki taga. Hästi sisse vajutatud, pea terve kuuseheki ulatuses. Ja kadusid auku heki ja kaskede vahel. Astusin sealtsamast läbi oma õuele ja tardusin - laiguti oli muru korralikult üles tuhnitud. Ah te sead, röögatasin. Aga sead nad ju olidki. Ja hullanud olid nad siin päise päeva ajal, sest hommikul, kui puude alt õunu korjasin, polnud veel ühtki musta laiku näha. Imestasin ainult, et keegi oli õuntega maiustanud, sest paljud neist olid pooleks hammustatud. Kummaline, et ma kümme minutit tagasi aeda pildistades midagi ei märganud. Aga mu pilk oli siis vist rohkem pilvede poole suunatud. Nüüd vaatasin seatembu üle. Lisaks õuntele oli natuke proovitud ka puu alla varisenud allõtšasid. Siin-seal oli pinda sondeeritud kihva või kärsaga. Eriti paistis olevat meeldinud üsna võilillerohke paik lumemarjapõõsaste taga, see oli põhjalikumalt ette võetud.
Trampisin ülestuhnitud kohad tunni ajaga enam-vähem kinni. Siis oli juba päris pime. Tõin prožektori ja sättisin selle platsi valgustama. Loodetavasti sigadele selline avalikustamine ei meeldi. Siis läksin tuppa. Köögiukse taga tervitas mind lustakas veinipudel. Sügis, sunnik, sügis. Ja praegu väljas sooja vaid kolm kraadi.
Teed mööda kõndides kuulsin äkki kummalist heli. Keegi nagu rögises kraavis. Kas tõesti on mõni joodik kuivenduskraavi kukkunud? Läksin ligemale. Siis kostis hääl veidi kaugemalt võsa tagant. Astusin mõnikümmend sammu selle suunas ja peatusin. Oli kuulda ruigamist, ähkimist ja matsutamist. Seakari, kurask, mitte joodik.
Tuli meelde, et heki ääres maanteel märkasin enne hulka üsna korralikke seajälgi. Hiilisin veel edasi, aga sead olid vait nagu kuldid rukkis. Tegelikult odras. Metsa taga paukus püss. Siis veel ühe korra. Aga sead enam häält ei teinud.
Kõndisin tagasi ja silmitsesin veel korra jälgi heki taga. Hästi sisse vajutatud, pea terve kuuseheki ulatuses. Ja kadusid auku heki ja kaskede vahel. Astusin sealtsamast läbi oma õuele ja tardusin - laiguti oli muru korralikult üles tuhnitud. Ah te sead, röögatasin. Aga sead nad ju olidki. Ja hullanud olid nad siin päise päeva ajal, sest hommikul, kui puude alt õunu korjasin, polnud veel ühtki musta laiku näha. Imestasin ainult, et keegi oli õuntega maiustanud, sest paljud neist olid pooleks hammustatud. Kummaline, et ma kümme minutit tagasi aeda pildistades midagi ei märganud. Aga mu pilk oli siis vist rohkem pilvede poole suunatud. Nüüd vaatasin seatembu üle. Lisaks õuntele oli natuke proovitud ka puu alla varisenud allõtšasid. Siin-seal oli pinda sondeeritud kihva või kärsaga. Eriti paistis olevat meeldinud üsna võilillerohke paik lumemarjapõõsaste taga, see oli põhjalikumalt ette võetud.
Trampisin ülestuhnitud kohad tunni ajaga enam-vähem kinni. Siis oli juba päris pime. Tõin prožektori ja sättisin selle platsi valgustama. Loodetavasti sigadele selline avalikustamine ei meeldi. Siis läksin tuppa. Köögiukse taga tervitas mind lustakas veinipudel. Sügis, sunnik, sügis. Ja praegu väljas sooja vaid kolm kraadi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar