Eelmine postitus jättis meid Udobnaja lahe äärde Ternei looduskaitsealal. Sealt veel üks pilt.
12. augustil võtsime ette lennuretke Terneist Jedinkani põigetega platoo kohale. Õhtuks tagasi Terneisse.
14. augusti õhtupoolikul lendasime Terneist Plastuni, ööbisime lennujaamas;
15. augusti õhtupoolikul lend Plastunist Vladivostokki;
17. augustil tegime väikese laevaretke Vladivostokist Andrejevosse ja tagasi;
18. augustil asusime Vladivostokist teele laevaga "Antonina Neždanova", sihtsadamaks Južno-Kurilsk Kunaširi saarel.
21. augusti pärastlõunal läksime üheksakesi Južno-Kurilskis maale, peagi matkasime ja hääletasime vulkaan Mendelejevi jalamile laagrisse.
21. august, teisipäev. Kui poole kaheksa ajal dekile läksin, oli laev juba läbinud Iturupi ja Kunaširi vahelise Jekaterina väina ja võtnud kursi edelasse. Kell kaheksa olime vulkaan Tjatja traaversil. Tjatja jättis oma pilvedesse kaduva kaksikkoonilise tipuga (1822 m) imposantse mulje.
Alt olid nõlvad metsased, ülevalt kaljused. Enne viimast 1976. aasta purset asus vulkaani jalamil küla, mis jäi tuha alla. Ilm oli ilus ja selge, vaid saare kohal rippus üksikuid pilvi. Järsud kaljused kaldad muutusid lõuna pool madalamaks ning enne ühtteist avanes meie ees avar laht, mille künklikel kallastel oli näha ühe- ja kahekorruselisi maju. Olime Južno-Kurilski reidil. Lahe lõunakalda panoraami ilmestas vulkaan Mendelejevi kuppel (886 m). Kuna maale veel kedagi ei lastud, käisime viimast korda restoranis. Alles pool üks pukseeriti parda juurde rahvast täis praam, millelt inimesi ükshaaval laevale laskma hakati. Istusime põrandal ja ootasime, millal maale saab. Viimaks paistsid kõik pealetulijad pardal olevat ning piirivalvurid asusid kontrollima maaleminejate pabereid. Saime kontrollist õnnelikult läbi ja trapist alla ning avastasime ennast keset hoogsat löömingut.
Praamil paistis olevat veel hulk inimesi, kes tahtsid laevale saada, lehvitati pileteid, mehed sõimasid, naised karjusid ja lapsed nutsid. Elu omas mahlas! Julgemad püüdsid trappi tormijooksuga vallutada. Välkusid rusikad, karjuti ähvardusi. Viimaks õnnestus ühel sülelapsega naisel trapist üles ronida, kuid laevamehed saatsid ta varsti alla tagasi. Praamil olevad mehed kutsusid ühe ja mitmekaupa laevamehi arveid klaarima. „Tagasiteel tuleme läbi, siis kohtume,“ lubasid viimased. Trapp tõsteti üles, rahvas rahunes, praam hakkas kalda poole liikuma. Olime tormilisest vastuvõtust rabatud ja kujutasime elavalt ette, kuidas me ise nädala-kahe pärast peame laeva vallutama asuma. Tuju ei paranenud ka sadamas, kus kohtasime kahte eesti gruppi, kes pikemat aega ära sõita üritavad, kuid kordagi isegi praami peale pole pääsenud. Saime teada, et saarel on väga raske ringi liikuda, sest puudub ühiskondlik transport, matkajaid teenindav kooperatiiv aga nõuab iga liigutuse eest hingehinda. Kiirustasime sadamast minema njing jäime esialgu peatuma mingi poolelioleva kivimaja juurde. Tuli teha luuret ja kindlustada positsioone. Kalmer ja Valdo läksid otsima matkakooperatiivi meest, Kalle lennupiletite kassat, Leida ja Pille poodi. Viimaste retk oli kõige edukam, sest varsti olid nad leibade ja tomatimahlaga tagasi. Avati kaks lihakonservi, söödi ja joodi. Tuju läks veidi paremaks, kuigi möödakõndivad kohalikud elanikud heitsid meie suunas üpris ebasõbralikke pilke. Kalmer ja Valdo tulid ja ütlesid, et Fomenkot polnud kodus, Kalle tuli ja teatas, et kassa on kinni. Leidsime ühe veidi lahkema moega tädi, kelle majja kogu üleliigse varustuse jätsime, ning võtsime kursi läbi linna lõuna poole.
Južno-Kurilsk koosnes peamiselt kahekorruselistest puitkilpmajadest. Samasuguseid maju olin kohanud Salehardis, Hantõ-Mansiiskis, Dudinkas, mõne kuu pärast tervitasid nad mind Ljantori asulas Surguti lähedal. Mul pole aimugi, kus selliste majade detaile vorbitakse ning kelle haiglane fantaasiapuudus on need loonud ja üle Venemaa laiali külvanud. Otsekui lohehammastest võrsuvad sellistest majadest homo soveticused, kes levivad kõikjale ja püstitavad üha uusi ilmetuid elamuid. Linn oli lage, värvidest domineerisid sinine, mürkroheline ja luitunudhall. Seljakotid kergemaks pakitud, postkaardid tervitustega postkasti lastud, poes käidud, siin-seal nokastanud ja pribaltidesse üsna ebasõbralikult suhtuvate noormeestega vesteldud, mitut eestlast kohatud ja selle üle enam mitte imestatud, lahkusime poole kuue paiku sellest ebasõbralikust paigast. Laskusime peenikese musta liivaga kaetud rannale ja hakkasime astuma Mendelejevi suunas. Tuletõrjekuurist möödumisel peatas meid üks mees, kes küsis, mis grupp see on ja hakkas siis kiiresti seletama. See oligi matkajatega tegelev Fomenko, keda meie poisid enne kätte ei saanud. Ta tegi meile kähku selgeks, et tegime väga halvasti, kui omapäi ning täitevkomitees oma marsruuti teatamata liikuma hakkasime. „Keegi ei oska ju teid otsida ja hoiatada taifuuni või tsunami eest.!“ Nagu oleks mõni selline kohe tulemas. Ent olgu, lubas Fomenko, las kõik jääb tema hooleks. Leppisime kokku, et reedel tuleb ta oma autoga maantee 17. kilomeetrile, et meile saare lõunaossa väike ekskursioon teha. Selle teadmisega astusime edasi. Lahe kaugemas sopis vedeles liival suur laevavrakk, hieroglüüfidega maalitud nimi ninas. Nagu kuivale jäänud vaal, mõtlesin pilti tehes.
Peagi jõudsime kruusateele. Liiklus oli tihe (see tähendab keskmiselt üks auto 10 minuti tagant), kuid peamiselt sõitsid edasi-tagasi sõjaväeautod. Kui neli ja pool kilomeetrit käidud sai, tegime peatuse, sest avanes ilus vaade tervele lahele ja taamal kõrguvale Tjatja koonusele.
Sel ajal, kui mina pilti tegin, peatas Leida ühe sõjaväeauto, mis meid üheksandal kilomeetril asuvate ojade juurde viis. Olime nüüd umbes kahesaja meetri kõrgusel Mendelejevi nõlval. Oja lähedal paistis kena bambusvõsast ümbritsetud lagendik, mille laagripaigaks valisime.
Teisel kaldal seisis kolm telki ja kostis valju eestikeelset juttu. Läksime asja uurima. Seegi eesti grupp oli Kuriilidele sõitnud kooperatiivi „Estomer“ vahendusel. Enne Kunaširi olid nad matkanud Iturupil, kus olid olnud juba üheksas eesti grupp sel suvel. Muist rahvast oli Tartust, muist mujalt. Kõik paistsid reisiga rahul olevat. Panime oma Zima telgi üles ja korjasime lõkke jaoks puid. Peagi saabus meie kamba teine pool, samuti autoga. Leida, Pille, Ülari ja Aaro kadusid metsa, Kalle jäi pakisuppi keetma. Ühes ojadest oli vesi külm ja maitsetu, teises leige ja tugevalt hapukas. Kui sööma hakkasime, oli juba pime. Ülejõelt tuli meile külla 2. kursuse geograafiatudeng Ene Kalle, tõi külakostiks tatart ja nuudleid. Hiljem üllatasid veel Sahhalini Meregeoloogia Instituudi vulkanoloogid, kes ootamatult bambusest välja ilmusid. Vaatasime üheskoos kaarte ja püüdsime meelde jätta teed vulkaani otsa. Võõrastega koos tulnud koer lubas kõigil ennast sügada.
22. augusti hommikul ronisime kuumaveeallikaid ja fumaroole vaatama, seejärel kolisime õhtupoolikul laagri kuus kilomeetrit lõuna poole.
Algas ekspeditsiooni teine kuu. Kui kaheksa ajal ärkasin, oli Kalle juba jalul ja keetis tatraputru. Naabrid olid meist kärmemad ja asutasid ennas juba vulkaanile ronima, jättes telkide juurde ühe mehe valvesse. Meie pakkisime asjad kokku ja peitsime seljakotid bambusvõssa. Algul tuli liikuda otse askorbiinhappe maitsega oja mööda, mis üsna meie laagripaiga lähedal mitu maalilist astangut moodustas.
Vesi langes väikeste jugadena üle punakate kaljude. Ülalpool astanguid sattusime märgistatud rajale, mis bambuses kulgedes oli üsna porine. Peagi hakkas rada oja ühelt kaldalt teisele looklema ning varsti loobusin ma kivilt kivile hüppamisest ja sumasin otse leiges vees. Umbes poole tunni pärast jõudsime paika, kus ojja suubusid kuumaveeallikad. Neist voolav vesi võis olla oma seitsekümmend kraadi kuum ja kivid, mida määda vesi voolas, kollendasid väävlist. Ojja oli lahtistest kividest laotud mitu basseini, samas lähedal oli kaldal betoonist vann. Veidi allikatest edasi seisis kiviklibul telk, kus oli peavarju leidnud vene abielupaar. Mees näitas meie poistele eksootilisi taimi. Edasi muutus ojasäng kitsamaks, kohati tuli ronida mööda savist nõlva. Tihti paljandusid mitmesugused tufid ja moondekivimid. Kollakas savi, punakad ja sinakad kaljud, sekka seedermändide tumerohelist.
Vesi ojas oli nüüd piimjas ja üsna soe. Oru kohal hõljusid aurupilved. Peagi jõudsime uute kuumaveeallikateni, kus vesi lausa kees. Paaris augus mulises ka muda. Kaljud olid kohati kuumad. Edasi minnes muutus ojavesi veidi jahedamaks. Ees hakkas paistma kõrge kollakas rusukalle, mille harjal turritasid mingid postid. Ilmselt oli siin vulkanoloogide poolt mainitud jaapani kaevandus. Sellest mõnisada meetrit edasi avardus org amfiteatriks, mille keskel kõrgus kollakasvalge küngas.
Roninud künkale, nägime eespool sinakaid kaljusid, millest siin-seal auru kerkis. Kui Jüri asja lähemalt uurima läks, kõrvetas ta kalju vastu toetades oma kätt. Filminud mõned vaated, otsustasin fumaroole lähemalt kaeda. Ootamatult sattusin järsule rusukaldele, millest oleksin äärepealt alla libisenud. Sain kaamera upitada Valdo kätte, kes tundis ennast tänu matkasaabastele üsna kindlalt. Et vulkanoloogid olid rääkinud mingist kõrvalkraatrist, otsustasime veel ülespoole ronida. Jätkasime tõusu mööda ojasängi. Varsti kadus oja kivide alla ja peagi lõppes ka säng. Ees paistis vaid läbipääsmatu männitihnik. Märkamatult oli meid ümbritsenud pilv ning juba tibutaski vihma. Märgi libedaid kive mööda laskusime uuesti kaevanduseni. Udu tihenes. Kui ka omapead seigelnud Pille ja Aaro lõpuks nähtavale ilmusid, asusime tagasiteele. Libedaks muutunud savinõlvadest hoolimata läks laskumine kiiresti. Basseinide juurde jõudes nägin, et kiiremad kõndijad juba kuumaveevannis mõnulesid.
Mis muud, kui märjad riided seljast ja vette. Algul tundus see väga kuum olevat, ent varsti levis üle keha mõnus roidumus. Kuna meil termomeetrit ühes polnud, jäi üle mõistatada, kui soe vesi võib olla. Pakkumised olid neljakümnest viiekümne kraadini, kuid pärast arutelu jäädi pidama neljakümne kahe kuni neljakümne viie juures. Kui soe vann ära tüütas, võis ennast vahelduseks jaheda ojaveega karastada. Vihm ei kavatsenudki lõppeda ja keegi ei kiirustanud märgadesse ürpidesse rõivastuma. Viimaks tuli sellest meeldivast paigast siiski lahkuda. Vanas laagripaigas sõime hommikust tatraputru, mis oli vahepeal vihmaveega lahjenenud ja asusime seejärel möödasõitvaid autosid peatama. Kõigepealt saatsime ära Kalle koos telgi ja heade nõuannetega uue laagripaiga valikuks, siis Kalmeri koos telgikilega. Ühe- ja kahekaupa järgnesid teised. Ise sain eelviimasena piimaauto peale. Tee tõusis veelgi. Nagu kokku lepitud, ronisin viieteistkümnenda kilomeetriposti juures maha. Avanes ilus vaade Mendelejevi vulkaanile.
Ma ei osanud arvatagi, et näen mäge uuesti alles nädala pärast. Et leidsin posti küljest läbiligunenud, kuid loetava kirja, ei valmistanud laagripaiga leidmine raskusi. Telk asus nüüd väikesel lagendikul teest veidi madalamal ja kaugemal. Lõke juba põles. Varsti sai sooja suppi ja kohvi. Puude vahele tõmbasime katuseks kile, mille all oli edaspidi meie söögituba. Kalle teadis rääkida, et oli antud tormihoiatus, sest läheneb taifuun. Sõdurid, kellelt info pärines, arvasid, et suurt tuult ei tule, küll aga vihma.
23. augusti ööl algas taifuun.
23. august, neljapäev. Öösel läks vihm ägedamaks. Kell viis ärkasin selle peale, et mulle tilkus vett näkku. Tükk aega laiskusega võidelnud, pugesin telgist välja, pingutasin katust ja kohendasin kilet. Tilkumine lõppes. Kell üheksa toodi vett ja lõkkepuid, seejärel keedeti mannaputru ja kakaod. Söödi ja peeti aru, kas istuda rõskes telgis või minna kuhugi. Pille kadus vaikselt, siis otsustasid Jüri ja Kalle mere äärde minna. Teised jäid telki. Tegin kaamera kohvri lahti. Aparaat oli niiske. Jätsin selle lahtiselt seisma, ja ime küll, pikapeale kuivas kaamera ära. Kuivatasin ka fotokaameraid ja valgusmõõdikut. Sadu tugevnes, tuul samuti. Igaks juhuks kinnitasin telki katva kile paremini. Kell neli otsustasid Valdo, Aaro, Ülari ja Leida samuti mere äärde minna. Varsti pärast seda jõudis tagasi läbimärg Pille. Kolina peale väljusin telgist – tuul oli köögikile katki rebinud, seda keskelt toetanud post ajas kukkudes ümber kakaopurgi. Hea, et telk veel seest enam-vähem kuiv oli! Tugevnev tuul raputas ja rebis seda küll kõvasti, hakkasin kartma kile pärast. Kui see peaks katki kärisema, oleme hetkega läbimärjad. Talimatkadeks mõeldud õhuke telgiriie ise ju vett ei pea. Kalle ja Jüri jõudsid tagasi. Nad olid tükk aega mere ääres soojas vannis lesinud. Enne pimedat tulid ka teised. Aaro oli ujunud meres oleva võrguni ja sealt kala võtnud. Seda hakati hämaras puhastama. Panin kuivad riided selga ja pugesin magamiskotti, kust isegi jutud vapustavalt maitsvast kalaroast mind enam välja ei meelitanud.
24. augusti pärastlõunal käisime Stolbtšatõi neemel.
24. august, reede. Keset ööd ärkasin heleda valguse peale. Väljas möllas äike. Välgud sähvisid vahetpidamata, kuid müristamine kostis kuidagi summutatult. Hakkas veel ägedamini sadama. Ka tuul oli tugev, köögist kostis kausside-tasside kolinat. Ilmselt oli kile jälle katki. Äike tundus lähenevat, valgussähvatused olid nii heledad, et isegi suletud silmadega hakkas valus. Pistsin pea magamiskotti. Oli selline tunne, et ümber telgi möllab kari paharette, kes kilet rebivad ja kruusa katusele pilluvad. Kõik lamasid hiirvaikselt. Kui hommikul muljeid vahetama hakkasime, selgus, et äikese ajal ei maganud mitte keegi. Tüdinesin ootamast, millal tuul kile ära lõhub ja jäin magama. Ärkasin kell kümme, sadas endistviisi. Koos Valdoga roomasin telgist välja laagrit üle vaatama. Telgikile paistis korras olevat. Köögi katuse üks nurk oli lahti, kile laperdas tuule käes. Sidusin selle uuesti kinni. Metsast leidsin pika otsimise peale veel mõned kuivemad puud, aga lõke süttis siiski raskesti. Valdo, Leida ja Kalmer läksid kokkulepitud paika Fomenkot ootama. Läks valgemaks, tuul vaibus ja vihm lakkas. Enne keskpäeva hakkas teevesi viimaks keema. Jõime teed ja sõime õhtust kalasuppi. Leib oli otsas. Kalmer tuli tagasi, Leida ja Valdo üritasid aga Južno-Kurilskisse hääletada, et leiba tuua ja uurida, miks Fomenko ei tulnud. Hakkas uuesti sadama. Pilved tulid loodest üle mäeharja, vajusid otse puulatvade vahelt meile peale. Pugesime telki. Kui paar tundi hiljem uuesti välja vaatasin, ei sadanud enam, kuid pilved olid endiselt madalad. Leida ja Valdo jõudsid tagasi, tõid kuus pätsi leiba. Otsustasime laskuda mere äärde ja käia kuulsal Stolbtšatõi neemel, kus pidid uhked basaltsambad olema. Et aega mitte raisata, sõime konservube ja leiba. Sokutasin kaamera seljakotti ja laenasin Ülarilt keebi. Teel seisis veoauto, mille kastist parajasti rahvas maha ronis. Hakkasime mööda porist rada laskuma. Varsti jõudsid autoga saabunud matkajad meile järele ja tormasid mööda. Grupis oli leedulasi ja eestlasi, kes kasutasid kooperatiivi „Briis“ teenuseid. Poole kaheksa ajal pidi neile järele tuldama, sellepärast nad nõnda tormasidki. Et meie telk eest kuhugi ei kao, jätkasime rahulikumas tempos. Rada kulges algul läbi nulumetsa, siis kadus bambuse vahele, kus oli veelgi porisem, märjem ja libedam. Poole tunni pärast jõudsime nõlva all avanevale lagendikule, kus oli laagris suur vene grupp. Edasi muutus rada porimülgaste reaks, kus tuli sumada poolest säärest saadik sopas. Seejärel kerkis ootamatult teele liivaluide. Luitele tõusnud, nägime ees merd. Kahel pool orusuud turritasid kummalise kujuga kaljud, mis näisid papist teatridekoratsioonidena.
Rand oli liivane, kuid neemele lähenedes asendus liiv kividega. Sadas imepeent uduvihma, mis aparaatide objektiivid kohe märjaks tegi. Möödusime suurest püramiidjast kaljust, mis üht külge pidi vette ulatus. Kalju lähedal oli laagris veel üks grupp matkajaid. Maas vedeles kummiülikond. Veel veidi kividel ronimist ja ilmuski nähtavale umbes kahekümne viie meetri kõrgune basaltsein, mis oli üsna korrapäraselt kuusnurkseteks sammasteks jagunenud. Püstloodsete sammaste kohal lamas rõhtne basaldikiht, mis nägi välja nagu hiigelpuuriit. Kuigi vertikaalne sein näis otse merest tõusvat, teadis Valdo öelda, et sellest saab mööda.
„Edasi on veel huvitavam,“ kinnitas ta. Hakkasime ronima mööda seina jalamit, kohati otse veepiiril, kohati sellest viie-kuue meetri kõrgusele tõustes. Kuigi sein oli peaaegu vertikaalne, ei valmistanud ronimine raskusi, sest sambaotsad moodustasid mõnikord lausa trepi. All olid selge veega maalilised abajad. Roninud ümber mitme abaja ja kaljunuki, jõudsime viimaks neeme tippu.
Siin oli erinevalt murenenud basalti – vees kaljusid pealt peeneks murenenud kivimist, pikki kaldpindu korrapäraselt kuusnurkadeks lagunenud basaldist otsekui parkettpõrandaid, kihiliselt ja kaldsuunas pragunenud kaljusid. Nende vahel selgeveelised kanalid, kus ujus meduuse – vaatepilt oli tõeliselt võimas. Vihma kiuste filmisin mitu kaadrit, vahepeal kaamerat käterätiga kuivatades ja keebi alla varjates. Kuigi oli märg ja üsna külm, ei raatsinud me kohe lahkuda, vaid istusime tükk aega kaljudel ja nautisime vaateid, mille suguseid maailmas harva leida. Et mitte pimedas mööda porist nõlva turnida, pidime viimaks siiski tagasi minema hakkama. Rada oli veel porisemaks muutunud, kõrgemal hakkas ka tihedamalt sadama. Laagrisse jõudsime hämaras. Söök oli juba valmis – Aaro oli jälle võrke revideerimas käinud – alustuseks anti keedetud ketat, teiseks roaks praetud taimenit. Tee joodud, panin kuivad riided selga ja pugesin magamiskotti. Äkki meenus Kalmerile, et tal on kotis pudel Viru Kanget, mida oli hoitud Fomenko meelitamiseks. Kuna viimane meid alt vedas, tegin ettepaneku viin ära juua. Vastuväiteid polnud. Naps joodud, uinusin vihmarabina saatel.
26. augustil rühkisime läbi märja bambusvõsa järjekordseid fumaroole vaatama.
Pühapäev. Kell kümme hommikul oli olukord selline: Valdo luges, Jüri vahtis lakke, ülejäänud tegid, nagu magaksid, väljas ladistas endiselt vihma. Kuigi eelmisel õhtul oli üle pika aja kuulda lennukeid, läks ilm vastu hommikut halvemaks. Kartsin juba, et me ei saa telgist väljagi, kuid enne lõunat sadu lõppes ja kaheteistkümne paiku asusime teele suure fumaroolivälja suunas. Panin keebi selga, sidusin vöökohalt kõvasti kinni ja arvasin, et vähemalt ülakeha peaks kuivaks jääma. Asjata lootus. Kes pole vihmaga bambuses roninud, sellele võib öelda, et tunne on nagu autopesulas harjade vahel. Kahelt poolt peksis näkku märg bambus, jalge all lirtsus pori või voolas vesi. Rada polnud peaaegu näha, pidevalt komistasime langenud puutüvede otsa.
Peagi lisandusid bambusele kuused või nulud, mille oksad üle näo ja turja tõmbasid. Hakkas uuesti sadama. Viimased kilomeetrid tuli tungida läbi tiheda padriku, kus seljakotti lausa järel lohistasin. Pärast kahetunnilist vantsimist jõudsime viimaks lagedale. Tuli veel ronida üle libeda savinõlva ning siis olimegi fumarooliväljal, kus leidus kummalise kujuga kive (ilmselt nn vulkaanilised pommid), paar pahinaga väävlilõhnalist auru välja ajavat auku ja üks keeva veega allikas. Puhus üsna tugev tuul, mis pihustas kõikjale vihma. Pildistamine ja filmimine tundusid algul võimatud. Siiski õnnestus Ülari ja Valdo abiga mõned kaadrid võtta. Vaatepilt oli müstiline: maa alt kerkiv väävliaur sulas kokku pilvedega, varjates aeg-ajalt kogu lagendiku. Kui tuul auru kõrvale kandis, ilmusid nähtavale kollakasvalged künkad veidrakujuliste kividega.
Kostis auru väljumise pahinat, kõrvus undas tuul. Korraks välgatas isegi päike, kuid kadus kohe uttu, nagu ei sobiks ta kokku maailma algusaegade pildiga. Kahjuks polnud ilm vaadete imetlemiseks soodne, tuule käes hakkas meil märgades rõivastes kiiresti külm. Tagasi laagrisse jõudsime tunniga. Järsul porinõlval õnnestus mul astuda elu pikim samm ja kuna ka sellest jäi väheks, maandusin külili võsas. Kaamera ei saanud õnneks viga, ise jäin samuti terveks. Laagris sõime suppi ja mannavahtu, korraks tuli ka siin päike välja, kuid vihm lakkas vaid hetkeks. Kõrgemad pilved liikusid piki saart, s.t. edelast kirdesse, madalad aga saarega risti (kagust loodesse). Meil kaasas olnud kindralstaabi suuremõõtmelise kaardi andmetel on Kunaširil suve jooksul vaid kuus päikesepaistelist päeva. Saarest ida pool voolab Arktikast algav külm Oyashio hoovus (augusti keskmine veetemperatuur 6-10 kraadi), lääne pool aga soe hoovus (augusti keskmine temperatuur üle 20 kraadi).
27. augustil kolisime läbivettinud taifuunilaagrist lennujaama külje all olevasse võõrastemajja.
27. august, esmaspäev. Hommik oli masendav – aparatuur märg, kell vett täis, ööseks välja riputatud sturma haises kopituse järele, vasak silm valutas. Aaro arvates oli silmas okas või pind, mida ta kätte ei saanud, sest polnud pintsette. Valdo ja Leida käisid lennujaamas maad kuulamas ja ütlesid, et teisel pool kuru on ilm parem. Võõrastemajas olevat umbes kolmkümmend matkajat, nende hulgas ka üks eesti grupp ja meie Kalle, kes polnud seni minema saanud. Otsustati likkupandud herned pudruks keeta, süüa ja seejärel lennujaama minna. Valdo sai koos tüdrukutega esimesena minema, neil õnnestus hoobilt auto peatada. Hakkasin koos Jüriga astuma, peagi jõudsid meile järele Ülari ja Aaro. Tahtsime ühe künka otsas puhata ja suitsu teha, kuid just siis tuli sõjaväeauto ja korjas meid peale. Võõrastemaja oli tõesti rahvast täis. Ees olnud eestlased majutasid meid lahkelt oma tubadesse. Üheksa peale saime kahes toas kokku kolm voodit ja kolm välivoodit. Märjad riided riputasime kõikvõimalikesse kohtadesse kuivama. Tuleb tunnistada, et oli hea jälle katuse all olla. Vanad olijad pakkusid head india teed, kõrvale võtsime küpsiseid ja virsikukompotti. Õhtul külastas meid matkakooperatiivi „Estomer“ juhataja Enn Käis, kelle abiga külastas sel suvel Kuriili saari 192 eestlast. Keskmiselt läks reis maksma 800 rubla inimese kohta (minu palk oli tol suvel vist 160 rubla). Härra Käis jutustas lugusid Kesk-Aasia ja Kaug-Ida matkadel ette tulnud huvitavatest vahejuhtumitest. Meie toa vanad olijad ja õnnelikud voodikoha omanikud olid õpetaja Maie Koerust, raadiopunkti tehnik Raivo Kohtla-Järvelt, keegi Jaan, kes ennast pikemalt ei tutvustanud ning meie Kalle. Valdo sai ainsa vaba voodi, ülejäänud heitsid põrandale laotatud madratsitele. Kõigepealt magad põrandal, siis saad voodikoha ja siis kunagi ehk ka lennukikoha, lohutasin ennast enne uinumist. Õhtul oli pilvede vahel isegi tähti näha.
28. augustil käisime Reetmise väina ääres, kusjuures Hokkaido saare Shiretoko poolsaare kõrgeima mäe Rausu vulkaani tipp (1660 m) oli vaid 43 kilomeetri kaugusel, kuid Jaapan ei paistnud;
31. augusti õhtul lendasime transpordilennukiga Južno-Sahhalinskisse, öö lennujaamas;
1. septembril käisime linnas jaapani kuberneri paleed vaatamas, õhtul väljalend Moskvasse.
2. septembri öösel kell kaks (NB! ajavahe -9 tundi) maandusime Moskvas, õnnestus hankida piletid 9.25 väljuvale Tallinna lennukile.
Lõpetuseks ka Google Earthi abil nikerdatud marsruut. Punase joonega on tähistatud mööda maismaad ja vett liikumine, kollasega lennureisid. Ilma suurendamata pole paraku palju näha, nii et klikkige kaart suuremaks.
12. augustil võtsime ette lennuretke Terneist Jedinkani põigetega platoo kohale. Õhtuks tagasi Terneisse.
14. augusti õhtupoolikul lendasime Terneist Plastuni, ööbisime lennujaamas;
15. augusti õhtupoolikul lend Plastunist Vladivostokki;
17. augustil tegime väikese laevaretke Vladivostokist Andrejevosse ja tagasi;
18. augustil asusime Vladivostokist teele laevaga "Antonina Neždanova", sihtsadamaks Južno-Kurilsk Kunaširi saarel.
21. augusti pärastlõunal läksime üheksakesi Južno-Kurilskis maale, peagi matkasime ja hääletasime vulkaan Mendelejevi jalamile laagrisse.
21. august, teisipäev. Kui poole kaheksa ajal dekile läksin, oli laev juba läbinud Iturupi ja Kunaširi vahelise Jekaterina väina ja võtnud kursi edelasse. Kell kaheksa olime vulkaan Tjatja traaversil. Tjatja jättis oma pilvedesse kaduva kaksikkoonilise tipuga (1822 m) imposantse mulje.
Alt olid nõlvad metsased, ülevalt kaljused. Enne viimast 1976. aasta purset asus vulkaani jalamil küla, mis jäi tuha alla. Ilm oli ilus ja selge, vaid saare kohal rippus üksikuid pilvi. Järsud kaljused kaldad muutusid lõuna pool madalamaks ning enne ühtteist avanes meie ees avar laht, mille künklikel kallastel oli näha ühe- ja kahekorruselisi maju. Olime Južno-Kurilski reidil. Lahe lõunakalda panoraami ilmestas vulkaan Mendelejevi kuppel (886 m). Kuna maale veel kedagi ei lastud, käisime viimast korda restoranis. Alles pool üks pukseeriti parda juurde rahvast täis praam, millelt inimesi ükshaaval laevale laskma hakati. Istusime põrandal ja ootasime, millal maale saab. Viimaks paistsid kõik pealetulijad pardal olevat ning piirivalvurid asusid kontrollima maaleminejate pabereid. Saime kontrollist õnnelikult läbi ja trapist alla ning avastasime ennast keset hoogsat löömingut.
Praamil paistis olevat veel hulk inimesi, kes tahtsid laevale saada, lehvitati pileteid, mehed sõimasid, naised karjusid ja lapsed nutsid. Elu omas mahlas! Julgemad püüdsid trappi tormijooksuga vallutada. Välkusid rusikad, karjuti ähvardusi. Viimaks õnnestus ühel sülelapsega naisel trapist üles ronida, kuid laevamehed saatsid ta varsti alla tagasi. Praamil olevad mehed kutsusid ühe ja mitmekaupa laevamehi arveid klaarima. „Tagasiteel tuleme läbi, siis kohtume,“ lubasid viimased. Trapp tõsteti üles, rahvas rahunes, praam hakkas kalda poole liikuma. Olime tormilisest vastuvõtust rabatud ja kujutasime elavalt ette, kuidas me ise nädala-kahe pärast peame laeva vallutama asuma. Tuju ei paranenud ka sadamas, kus kohtasime kahte eesti gruppi, kes pikemat aega ära sõita üritavad, kuid kordagi isegi praami peale pole pääsenud. Saime teada, et saarel on väga raske ringi liikuda, sest puudub ühiskondlik transport, matkajaid teenindav kooperatiiv aga nõuab iga liigutuse eest hingehinda. Kiirustasime sadamast minema njing jäime esialgu peatuma mingi poolelioleva kivimaja juurde. Tuli teha luuret ja kindlustada positsioone. Kalmer ja Valdo läksid otsima matkakooperatiivi meest, Kalle lennupiletite kassat, Leida ja Pille poodi. Viimaste retk oli kõige edukam, sest varsti olid nad leibade ja tomatimahlaga tagasi. Avati kaks lihakonservi, söödi ja joodi. Tuju läks veidi paremaks, kuigi möödakõndivad kohalikud elanikud heitsid meie suunas üpris ebasõbralikke pilke. Kalmer ja Valdo tulid ja ütlesid, et Fomenkot polnud kodus, Kalle tuli ja teatas, et kassa on kinni. Leidsime ühe veidi lahkema moega tädi, kelle majja kogu üleliigse varustuse jätsime, ning võtsime kursi läbi linna lõuna poole.
Južno-Kurilsk koosnes peamiselt kahekorruselistest puitkilpmajadest. Samasuguseid maju olin kohanud Salehardis, Hantõ-Mansiiskis, Dudinkas, mõne kuu pärast tervitasid nad mind Ljantori asulas Surguti lähedal. Mul pole aimugi, kus selliste majade detaile vorbitakse ning kelle haiglane fantaasiapuudus on need loonud ja üle Venemaa laiali külvanud. Otsekui lohehammastest võrsuvad sellistest majadest homo soveticused, kes levivad kõikjale ja püstitavad üha uusi ilmetuid elamuid. Linn oli lage, värvidest domineerisid sinine, mürkroheline ja luitunudhall. Seljakotid kergemaks pakitud, postkaardid tervitustega postkasti lastud, poes käidud, siin-seal nokastanud ja pribaltidesse üsna ebasõbralikult suhtuvate noormeestega vesteldud, mitut eestlast kohatud ja selle üle enam mitte imestatud, lahkusime poole kuue paiku sellest ebasõbralikust paigast. Laskusime peenikese musta liivaga kaetud rannale ja hakkasime astuma Mendelejevi suunas. Tuletõrjekuurist möödumisel peatas meid üks mees, kes küsis, mis grupp see on ja hakkas siis kiiresti seletama. See oligi matkajatega tegelev Fomenko, keda meie poisid enne kätte ei saanud. Ta tegi meile kähku selgeks, et tegime väga halvasti, kui omapäi ning täitevkomitees oma marsruuti teatamata liikuma hakkasime. „Keegi ei oska ju teid otsida ja hoiatada taifuuni või tsunami eest.!“ Nagu oleks mõni selline kohe tulemas. Ent olgu, lubas Fomenko, las kõik jääb tema hooleks. Leppisime kokku, et reedel tuleb ta oma autoga maantee 17. kilomeetrile, et meile saare lõunaossa väike ekskursioon teha. Selle teadmisega astusime edasi. Lahe kaugemas sopis vedeles liival suur laevavrakk, hieroglüüfidega maalitud nimi ninas. Nagu kuivale jäänud vaal, mõtlesin pilti tehes.
Peagi jõudsime kruusateele. Liiklus oli tihe (see tähendab keskmiselt üks auto 10 minuti tagant), kuid peamiselt sõitsid edasi-tagasi sõjaväeautod. Kui neli ja pool kilomeetrit käidud sai, tegime peatuse, sest avanes ilus vaade tervele lahele ja taamal kõrguvale Tjatja koonusele.
Sel ajal, kui mina pilti tegin, peatas Leida ühe sõjaväeauto, mis meid üheksandal kilomeetril asuvate ojade juurde viis. Olime nüüd umbes kahesaja meetri kõrgusel Mendelejevi nõlval. Oja lähedal paistis kena bambusvõsast ümbritsetud lagendik, mille laagripaigaks valisime.
Teisel kaldal seisis kolm telki ja kostis valju eestikeelset juttu. Läksime asja uurima. Seegi eesti grupp oli Kuriilidele sõitnud kooperatiivi „Estomer“ vahendusel. Enne Kunaširi olid nad matkanud Iturupil, kus olid olnud juba üheksas eesti grupp sel suvel. Muist rahvast oli Tartust, muist mujalt. Kõik paistsid reisiga rahul olevat. Panime oma Zima telgi üles ja korjasime lõkke jaoks puid. Peagi saabus meie kamba teine pool, samuti autoga. Leida, Pille, Ülari ja Aaro kadusid metsa, Kalle jäi pakisuppi keetma. Ühes ojadest oli vesi külm ja maitsetu, teises leige ja tugevalt hapukas. Kui sööma hakkasime, oli juba pime. Ülejõelt tuli meile külla 2. kursuse geograafiatudeng Ene Kalle, tõi külakostiks tatart ja nuudleid. Hiljem üllatasid veel Sahhalini Meregeoloogia Instituudi vulkanoloogid, kes ootamatult bambusest välja ilmusid. Vaatasime üheskoos kaarte ja püüdsime meelde jätta teed vulkaani otsa. Võõrastega koos tulnud koer lubas kõigil ennast sügada.
22. augusti hommikul ronisime kuumaveeallikaid ja fumaroole vaatama, seejärel kolisime õhtupoolikul laagri kuus kilomeetrit lõuna poole.
Algas ekspeditsiooni teine kuu. Kui kaheksa ajal ärkasin, oli Kalle juba jalul ja keetis tatraputru. Naabrid olid meist kärmemad ja asutasid ennas juba vulkaanile ronima, jättes telkide juurde ühe mehe valvesse. Meie pakkisime asjad kokku ja peitsime seljakotid bambusvõssa. Algul tuli liikuda otse askorbiinhappe maitsega oja mööda, mis üsna meie laagripaiga lähedal mitu maalilist astangut moodustas.
Vesi langes väikeste jugadena üle punakate kaljude. Ülalpool astanguid sattusime märgistatud rajale, mis bambuses kulgedes oli üsna porine. Peagi hakkas rada oja ühelt kaldalt teisele looklema ning varsti loobusin ma kivilt kivile hüppamisest ja sumasin otse leiges vees. Umbes poole tunni pärast jõudsime paika, kus ojja suubusid kuumaveeallikad. Neist voolav vesi võis olla oma seitsekümmend kraadi kuum ja kivid, mida määda vesi voolas, kollendasid väävlist. Ojja oli lahtistest kividest laotud mitu basseini, samas lähedal oli kaldal betoonist vann. Veidi allikatest edasi seisis kiviklibul telk, kus oli peavarju leidnud vene abielupaar. Mees näitas meie poistele eksootilisi taimi. Edasi muutus ojasäng kitsamaks, kohati tuli ronida mööda savist nõlva. Tihti paljandusid mitmesugused tufid ja moondekivimid. Kollakas savi, punakad ja sinakad kaljud, sekka seedermändide tumerohelist.
Vesi ojas oli nüüd piimjas ja üsna soe. Oru kohal hõljusid aurupilved. Peagi jõudsime uute kuumaveeallikateni, kus vesi lausa kees. Paaris augus mulises ka muda. Kaljud olid kohati kuumad. Edasi minnes muutus ojavesi veidi jahedamaks. Ees hakkas paistma kõrge kollakas rusukalle, mille harjal turritasid mingid postid. Ilmselt oli siin vulkanoloogide poolt mainitud jaapani kaevandus. Sellest mõnisada meetrit edasi avardus org amfiteatriks, mille keskel kõrgus kollakasvalge küngas.
Roninud künkale, nägime eespool sinakaid kaljusid, millest siin-seal auru kerkis. Kui Jüri asja lähemalt uurima läks, kõrvetas ta kalju vastu toetades oma kätt. Filminud mõned vaated, otsustasin fumaroole lähemalt kaeda. Ootamatult sattusin järsule rusukaldele, millest oleksin äärepealt alla libisenud. Sain kaamera upitada Valdo kätte, kes tundis ennast tänu matkasaabastele üsna kindlalt. Et vulkanoloogid olid rääkinud mingist kõrvalkraatrist, otsustasime veel ülespoole ronida. Jätkasime tõusu mööda ojasängi. Varsti kadus oja kivide alla ja peagi lõppes ka säng. Ees paistis vaid läbipääsmatu männitihnik. Märkamatult oli meid ümbritsenud pilv ning juba tibutaski vihma. Märgi libedaid kive mööda laskusime uuesti kaevanduseni. Udu tihenes. Kui ka omapead seigelnud Pille ja Aaro lõpuks nähtavale ilmusid, asusime tagasiteele. Libedaks muutunud savinõlvadest hoolimata läks laskumine kiiresti. Basseinide juurde jõudes nägin, et kiiremad kõndijad juba kuumaveevannis mõnulesid.
Mis muud, kui märjad riided seljast ja vette. Algul tundus see väga kuum olevat, ent varsti levis üle keha mõnus roidumus. Kuna meil termomeetrit ühes polnud, jäi üle mõistatada, kui soe vesi võib olla. Pakkumised olid neljakümnest viiekümne kraadini, kuid pärast arutelu jäädi pidama neljakümne kahe kuni neljakümne viie juures. Kui soe vann ära tüütas, võis ennast vahelduseks jaheda ojaveega karastada. Vihm ei kavatsenudki lõppeda ja keegi ei kiirustanud märgadesse ürpidesse rõivastuma. Viimaks tuli sellest meeldivast paigast siiski lahkuda. Vanas laagripaigas sõime hommikust tatraputru, mis oli vahepeal vihmaveega lahjenenud ja asusime seejärel möödasõitvaid autosid peatama. Kõigepealt saatsime ära Kalle koos telgi ja heade nõuannetega uue laagripaiga valikuks, siis Kalmeri koos telgikilega. Ühe- ja kahekaupa järgnesid teised. Ise sain eelviimasena piimaauto peale. Tee tõusis veelgi. Nagu kokku lepitud, ronisin viieteistkümnenda kilomeetriposti juures maha. Avanes ilus vaade Mendelejevi vulkaanile.
Ma ei osanud arvatagi, et näen mäge uuesti alles nädala pärast. Et leidsin posti küljest läbiligunenud, kuid loetava kirja, ei valmistanud laagripaiga leidmine raskusi. Telk asus nüüd väikesel lagendikul teest veidi madalamal ja kaugemal. Lõke juba põles. Varsti sai sooja suppi ja kohvi. Puude vahele tõmbasime katuseks kile, mille all oli edaspidi meie söögituba. Kalle teadis rääkida, et oli antud tormihoiatus, sest läheneb taifuun. Sõdurid, kellelt info pärines, arvasid, et suurt tuult ei tule, küll aga vihma.
23. augusti ööl algas taifuun.
23. august, neljapäev. Öösel läks vihm ägedamaks. Kell viis ärkasin selle peale, et mulle tilkus vett näkku. Tükk aega laiskusega võidelnud, pugesin telgist välja, pingutasin katust ja kohendasin kilet. Tilkumine lõppes. Kell üheksa toodi vett ja lõkkepuid, seejärel keedeti mannaputru ja kakaod. Söödi ja peeti aru, kas istuda rõskes telgis või minna kuhugi. Pille kadus vaikselt, siis otsustasid Jüri ja Kalle mere äärde minna. Teised jäid telki. Tegin kaamera kohvri lahti. Aparaat oli niiske. Jätsin selle lahtiselt seisma, ja ime küll, pikapeale kuivas kaamera ära. Kuivatasin ka fotokaameraid ja valgusmõõdikut. Sadu tugevnes, tuul samuti. Igaks juhuks kinnitasin telki katva kile paremini. Kell neli otsustasid Valdo, Aaro, Ülari ja Leida samuti mere äärde minna. Varsti pärast seda jõudis tagasi läbimärg Pille. Kolina peale väljusin telgist – tuul oli köögikile katki rebinud, seda keskelt toetanud post ajas kukkudes ümber kakaopurgi. Hea, et telk veel seest enam-vähem kuiv oli! Tugevnev tuul raputas ja rebis seda küll kõvasti, hakkasin kartma kile pärast. Kui see peaks katki kärisema, oleme hetkega läbimärjad. Talimatkadeks mõeldud õhuke telgiriie ise ju vett ei pea. Kalle ja Jüri jõudsid tagasi. Nad olid tükk aega mere ääres soojas vannis lesinud. Enne pimedat tulid ka teised. Aaro oli ujunud meres oleva võrguni ja sealt kala võtnud. Seda hakati hämaras puhastama. Panin kuivad riided selga ja pugesin magamiskotti, kust isegi jutud vapustavalt maitsvast kalaroast mind enam välja ei meelitanud.
24. augusti pärastlõunal käisime Stolbtšatõi neemel.
24. august, reede. Keset ööd ärkasin heleda valguse peale. Väljas möllas äike. Välgud sähvisid vahetpidamata, kuid müristamine kostis kuidagi summutatult. Hakkas veel ägedamini sadama. Ka tuul oli tugev, köögist kostis kausside-tasside kolinat. Ilmselt oli kile jälle katki. Äike tundus lähenevat, valgussähvatused olid nii heledad, et isegi suletud silmadega hakkas valus. Pistsin pea magamiskotti. Oli selline tunne, et ümber telgi möllab kari paharette, kes kilet rebivad ja kruusa katusele pilluvad. Kõik lamasid hiirvaikselt. Kui hommikul muljeid vahetama hakkasime, selgus, et äikese ajal ei maganud mitte keegi. Tüdinesin ootamast, millal tuul kile ära lõhub ja jäin magama. Ärkasin kell kümme, sadas endistviisi. Koos Valdoga roomasin telgist välja laagrit üle vaatama. Telgikile paistis korras olevat. Köögi katuse üks nurk oli lahti, kile laperdas tuule käes. Sidusin selle uuesti kinni. Metsast leidsin pika otsimise peale veel mõned kuivemad puud, aga lõke süttis siiski raskesti. Valdo, Leida ja Kalmer läksid kokkulepitud paika Fomenkot ootama. Läks valgemaks, tuul vaibus ja vihm lakkas. Enne keskpäeva hakkas teevesi viimaks keema. Jõime teed ja sõime õhtust kalasuppi. Leib oli otsas. Kalmer tuli tagasi, Leida ja Valdo üritasid aga Južno-Kurilskisse hääletada, et leiba tuua ja uurida, miks Fomenko ei tulnud. Hakkas uuesti sadama. Pilved tulid loodest üle mäeharja, vajusid otse puulatvade vahelt meile peale. Pugesime telki. Kui paar tundi hiljem uuesti välja vaatasin, ei sadanud enam, kuid pilved olid endiselt madalad. Leida ja Valdo jõudsid tagasi, tõid kuus pätsi leiba. Otsustasime laskuda mere äärde ja käia kuulsal Stolbtšatõi neemel, kus pidid uhked basaltsambad olema. Et aega mitte raisata, sõime konservube ja leiba. Sokutasin kaamera seljakotti ja laenasin Ülarilt keebi. Teel seisis veoauto, mille kastist parajasti rahvas maha ronis. Hakkasime mööda porist rada laskuma. Varsti jõudsid autoga saabunud matkajad meile järele ja tormasid mööda. Grupis oli leedulasi ja eestlasi, kes kasutasid kooperatiivi „Briis“ teenuseid. Poole kaheksa ajal pidi neile järele tuldama, sellepärast nad nõnda tormasidki. Et meie telk eest kuhugi ei kao, jätkasime rahulikumas tempos. Rada kulges algul läbi nulumetsa, siis kadus bambuse vahele, kus oli veelgi porisem, märjem ja libedam. Poole tunni pärast jõudsime nõlva all avanevale lagendikule, kus oli laagris suur vene grupp. Edasi muutus rada porimülgaste reaks, kus tuli sumada poolest säärest saadik sopas. Seejärel kerkis ootamatult teele liivaluide. Luitele tõusnud, nägime ees merd. Kahel pool orusuud turritasid kummalise kujuga kaljud, mis näisid papist teatridekoratsioonidena.
Rand oli liivane, kuid neemele lähenedes asendus liiv kividega. Sadas imepeent uduvihma, mis aparaatide objektiivid kohe märjaks tegi. Möödusime suurest püramiidjast kaljust, mis üht külge pidi vette ulatus. Kalju lähedal oli laagris veel üks grupp matkajaid. Maas vedeles kummiülikond. Veel veidi kividel ronimist ja ilmuski nähtavale umbes kahekümne viie meetri kõrgune basaltsein, mis oli üsna korrapäraselt kuusnurkseteks sammasteks jagunenud. Püstloodsete sammaste kohal lamas rõhtne basaldikiht, mis nägi välja nagu hiigelpuuriit. Kuigi vertikaalne sein näis otse merest tõusvat, teadis Valdo öelda, et sellest saab mööda.
„Edasi on veel huvitavam,“ kinnitas ta. Hakkasime ronima mööda seina jalamit, kohati otse veepiiril, kohati sellest viie-kuue meetri kõrgusele tõustes. Kuigi sein oli peaaegu vertikaalne, ei valmistanud ronimine raskusi, sest sambaotsad moodustasid mõnikord lausa trepi. All olid selge veega maalilised abajad. Roninud ümber mitme abaja ja kaljunuki, jõudsime viimaks neeme tippu.
Siin oli erinevalt murenenud basalti – vees kaljusid pealt peeneks murenenud kivimist, pikki kaldpindu korrapäraselt kuusnurkadeks lagunenud basaldist otsekui parkettpõrandaid, kihiliselt ja kaldsuunas pragunenud kaljusid. Nende vahel selgeveelised kanalid, kus ujus meduuse – vaatepilt oli tõeliselt võimas. Vihma kiuste filmisin mitu kaadrit, vahepeal kaamerat käterätiga kuivatades ja keebi alla varjates. Kuigi oli märg ja üsna külm, ei raatsinud me kohe lahkuda, vaid istusime tükk aega kaljudel ja nautisime vaateid, mille suguseid maailmas harva leida. Et mitte pimedas mööda porist nõlva turnida, pidime viimaks siiski tagasi minema hakkama. Rada oli veel porisemaks muutunud, kõrgemal hakkas ka tihedamalt sadama. Laagrisse jõudsime hämaras. Söök oli juba valmis – Aaro oli jälle võrke revideerimas käinud – alustuseks anti keedetud ketat, teiseks roaks praetud taimenit. Tee joodud, panin kuivad riided selga ja pugesin magamiskotti. Äkki meenus Kalmerile, et tal on kotis pudel Viru Kanget, mida oli hoitud Fomenko meelitamiseks. Kuna viimane meid alt vedas, tegin ettepaneku viin ära juua. Vastuväiteid polnud. Naps joodud, uinusin vihmarabina saatel.
26. augustil rühkisime läbi märja bambusvõsa järjekordseid fumaroole vaatama.
Pühapäev. Kell kümme hommikul oli olukord selline: Valdo luges, Jüri vahtis lakke, ülejäänud tegid, nagu magaksid, väljas ladistas endiselt vihma. Kuigi eelmisel õhtul oli üle pika aja kuulda lennukeid, läks ilm vastu hommikut halvemaks. Kartsin juba, et me ei saa telgist väljagi, kuid enne lõunat sadu lõppes ja kaheteistkümne paiku asusime teele suure fumaroolivälja suunas. Panin keebi selga, sidusin vöökohalt kõvasti kinni ja arvasin, et vähemalt ülakeha peaks kuivaks jääma. Asjata lootus. Kes pole vihmaga bambuses roninud, sellele võib öelda, et tunne on nagu autopesulas harjade vahel. Kahelt poolt peksis näkku märg bambus, jalge all lirtsus pori või voolas vesi. Rada polnud peaaegu näha, pidevalt komistasime langenud puutüvede otsa.
Peagi lisandusid bambusele kuused või nulud, mille oksad üle näo ja turja tõmbasid. Hakkas uuesti sadama. Viimased kilomeetrid tuli tungida läbi tiheda padriku, kus seljakotti lausa järel lohistasin. Pärast kahetunnilist vantsimist jõudsime viimaks lagedale. Tuli veel ronida üle libeda savinõlva ning siis olimegi fumarooliväljal, kus leidus kummalise kujuga kive (ilmselt nn vulkaanilised pommid), paar pahinaga väävlilõhnalist auru välja ajavat auku ja üks keeva veega allikas. Puhus üsna tugev tuul, mis pihustas kõikjale vihma. Pildistamine ja filmimine tundusid algul võimatud. Siiski õnnestus Ülari ja Valdo abiga mõned kaadrid võtta. Vaatepilt oli müstiline: maa alt kerkiv väävliaur sulas kokku pilvedega, varjates aeg-ajalt kogu lagendiku. Kui tuul auru kõrvale kandis, ilmusid nähtavale kollakasvalged künkad veidrakujuliste kividega.
Kostis auru väljumise pahinat, kõrvus undas tuul. Korraks välgatas isegi päike, kuid kadus kohe uttu, nagu ei sobiks ta kokku maailma algusaegade pildiga. Kahjuks polnud ilm vaadete imetlemiseks soodne, tuule käes hakkas meil märgades rõivastes kiiresti külm. Tagasi laagrisse jõudsime tunniga. Järsul porinõlval õnnestus mul astuda elu pikim samm ja kuna ka sellest jäi väheks, maandusin külili võsas. Kaamera ei saanud õnneks viga, ise jäin samuti terveks. Laagris sõime suppi ja mannavahtu, korraks tuli ka siin päike välja, kuid vihm lakkas vaid hetkeks. Kõrgemad pilved liikusid piki saart, s.t. edelast kirdesse, madalad aga saarega risti (kagust loodesse). Meil kaasas olnud kindralstaabi suuremõõtmelise kaardi andmetel on Kunaširil suve jooksul vaid kuus päikesepaistelist päeva. Saarest ida pool voolab Arktikast algav külm Oyashio hoovus (augusti keskmine veetemperatuur 6-10 kraadi), lääne pool aga soe hoovus (augusti keskmine temperatuur üle 20 kraadi).
27. augustil kolisime läbivettinud taifuunilaagrist lennujaama külje all olevasse võõrastemajja.
27. august, esmaspäev. Hommik oli masendav – aparatuur märg, kell vett täis, ööseks välja riputatud sturma haises kopituse järele, vasak silm valutas. Aaro arvates oli silmas okas või pind, mida ta kätte ei saanud, sest polnud pintsette. Valdo ja Leida käisid lennujaamas maad kuulamas ja ütlesid, et teisel pool kuru on ilm parem. Võõrastemajas olevat umbes kolmkümmend matkajat, nende hulgas ka üks eesti grupp ja meie Kalle, kes polnud seni minema saanud. Otsustati likkupandud herned pudruks keeta, süüa ja seejärel lennujaama minna. Valdo sai koos tüdrukutega esimesena minema, neil õnnestus hoobilt auto peatada. Hakkasin koos Jüriga astuma, peagi jõudsid meile järele Ülari ja Aaro. Tahtsime ühe künka otsas puhata ja suitsu teha, kuid just siis tuli sõjaväeauto ja korjas meid peale. Võõrastemaja oli tõesti rahvast täis. Ees olnud eestlased majutasid meid lahkelt oma tubadesse. Üheksa peale saime kahes toas kokku kolm voodit ja kolm välivoodit. Märjad riided riputasime kõikvõimalikesse kohtadesse kuivama. Tuleb tunnistada, et oli hea jälle katuse all olla. Vanad olijad pakkusid head india teed, kõrvale võtsime küpsiseid ja virsikukompotti. Õhtul külastas meid matkakooperatiivi „Estomer“ juhataja Enn Käis, kelle abiga külastas sel suvel Kuriili saari 192 eestlast. Keskmiselt läks reis maksma 800 rubla inimese kohta (minu palk oli tol suvel vist 160 rubla). Härra Käis jutustas lugusid Kesk-Aasia ja Kaug-Ida matkadel ette tulnud huvitavatest vahejuhtumitest. Meie toa vanad olijad ja õnnelikud voodikoha omanikud olid õpetaja Maie Koerust, raadiopunkti tehnik Raivo Kohtla-Järvelt, keegi Jaan, kes ennast pikemalt ei tutvustanud ning meie Kalle. Valdo sai ainsa vaba voodi, ülejäänud heitsid põrandale laotatud madratsitele. Kõigepealt magad põrandal, siis saad voodikoha ja siis kunagi ehk ka lennukikoha, lohutasin ennast enne uinumist. Õhtul oli pilvede vahel isegi tähti näha.
28. augustil käisime Reetmise väina ääres, kusjuures Hokkaido saare Shiretoko poolsaare kõrgeima mäe Rausu vulkaani tipp (1660 m) oli vaid 43 kilomeetri kaugusel, kuid Jaapan ei paistnud;
31. augusti õhtul lendasime transpordilennukiga Južno-Sahhalinskisse, öö lennujaamas;
1. septembril käisime linnas jaapani kuberneri paleed vaatamas, õhtul väljalend Moskvasse.
2. septembri öösel kell kaks (NB! ajavahe -9 tundi) maandusime Moskvas, õnnestus hankida piletid 9.25 väljuvale Tallinna lennukile.
Lõpetuseks ka Google Earthi abil nikerdatud marsruut. Punase joonega on tähistatud mööda maismaad ja vett liikumine, kollasega lennureisid. Ilma suurendamata pole paraku palju näha, nii et klikkige kaart suuremaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar