teisipäev, 8. september 2009

Sa Kauge Idamaa ja Vaikne meri 1

1990. aastal käisin Tartu Ülikooli geograafidega pikal Kaug-Ida ekspeditsioonil. Reis oli pühendatud Alexander Theodor von Middendorffi 175. sünniaastapäevale. Planeeritud Tuguri poolsaare asemel sattusime põhjustel, millest siin pole oluline rääkida, hoopis teistesse paikadesse. Reisiseltskond (neliteist inimest) oli 43 päeva väldanud sõidu ajal (22. 07. - 2. 09.) koos ainult üksikutel hetkedel. Minu marsruut koos olulisemate sündmustega kujunes selliseks, nagu järgnevalt võib lugeda. Ilmestan seda väljavõtetega ekspeditsioonipäevikust, mis äsja uuesti arvutisse sisestatud sai, sest vana versioon viietollise flopi peal on jäädavalt kadunud ja paljundatud leheküljed ähvardavad kustuda. Postituse pealkiri pärineb Jaapani sõja laulust, mille esimene salm on järgmine:

Sa kauge idamaa ja vaikne meri,
Mandžuuria, su pilved, orud, mäed.
Su pinda kastab väsind vendiveri,
mis valand võitluses seal sõjaväed.

Mandžuurias me küll ei käinud, aga seal möllanud sõda mõjutas ka selle piirkonna saatust, kuhu me üheksateist aastat tagasi saatuse tahtel sattusime. Tervitused kõigile tollastele reisikaaslastele, kes juhtuvad järgnevaid ridu lugema.

22. juuli varahommikul sõitsime Tartust bussiga Leningradi, sealt lennukiga Habarovskisse, kuhu saabusime 23. 07. hommikul. Grupp jagunes kohe kaheks.

Lepiti kokku, et Kalmer koos nelja kaaslasega sõidab rongiga Vladivostokki, sealt hiljem lennukiga mööda rannikut põhja poole, ülejäänud üheksa inimest aga lähevad Bikini jõe ääres asuvasse Krasnõi Jari külla udeheede eluga tutvuma. „Uskuge mind, seal on huvitav,” ütles Kalmer. „Seal on niisugused omapärased paadid ja...” Mis Krasnõi Jaris veel pidi huvitavat olema, jäi esialgu selgusetuks. Hiljem, ekspeditsiooni viimastel päevadel tunnistas Kalmer üles, et saatis meid udeheede juurde lihtsalt hea õnne peale, kuna tal polnud võimalik Vladivostokki üle nelja inimese kaasa võtta.

23. juuli õhtul sõitsime üheksakesi rongiga Lutšegorskisse, kuhu jõudsime öösel.
24. juulil bussiga Oloni ja paadiga üle Bikini jõe udehee külla Krasnõi Jari.

24. juuli, teisipäev. Mõlkis Paz-bussi juurde kogunes hulgaliselt rahvast, suurem osa näo järgi otsustades pärismaalased, kuid jutu poolest venekeelse elanikkonna hulka kuuluvad. Kuna neljal grupikaaslasel polnud piletit, peeti bussijuhiga veidi läbirääkimisi, mille tulemusel mahutasime oma pagasi ja ennastki bussi tagaossa, asjad suurde hunnikusse, inimesed selle ümber istuma ja kompse koos hoidma. Kui kõik sõitasoovijad olid kuidagi peale mahtunud, hakkasime liikuma. Veidi aega sõitsime mööda suurt maanteed tagasi Habarovski poole, siis keerasime kruusateele.


Peagi ületasime Bikini jõe. Tee muutus künklikuks, peale metsa polnud enam midagi näha. Enno Ahse, meie arst ja ainus taimetundja, püüdis sõidupealt puid ja taimi määrata. Mets oli valdavalt lehtpuine, sekka mõni üksik seeder mäenõlval. Tee veeres kasvas palju amuuri pähklipuid. Mööda vilksatas liiliate pruunikaspunaseid õisi. Vastu tulid metsaveoautod, koormates jämedad palgid. Kuna mets varjas vaate, muutus bussisõit peagi igavaks. Pärast paaritunnilist loksumist tehti peatus Perevali küla juures. Uhkele nimele vaatamata asub paik vaevalt paarisaja meetri kõrgusel merepinnast. Teades seda, et Krasnõi Jari on umbes 160 kilomeetrit, arvasime peagi pärale jõudvat, kuid pärast peatust tuli veel poolteist tundi või rohkemgi sõita. Kõik peale Karla tukkusid. Tema vestles enda süles istuva udehee poisiga. Viimaks jõudsime Oloni külla. Reisi jooksul olime teada saanud, et selles külas, kus elab vaid kuus peret ja mille jõgi aeg-ajalt üle ujutab, tuleb meil maha minna, sest udehee küla asub jõe teisel kaldal. Bikin oli selge veega ja kiirevooluline. Vastaskaldalt paistsid Krasnõi Jari katused. Kalda ääres seisis pikk tömbi nina ja madala pardaga laudadest paat. Paadimees vaidles parajasti kellegagi mingite kastide ülevedamise asjus. Ilmselt meeldisime meie kastidest rohkem, sest pikema jututa nõustus ta meid üle jõe vedama.


Ilmusid välja külanõukogu templiga piletid – 15 kopikat lugu. Kahe sõiduga sai kogu grupp teisele kaldale. Valdo ja Leida läksid külla kohalikke võimukandjaid otsima, kõik ülejäänud jäid jõe äärde ootama.




26. juuli, neljapäev. Kella kümneks saime jalad alla ja söönuks. Ja hästi oli, sest veidi hiljem tuli kohalik kirjamees Nikolai Dunkai (nanai) koos noormehega, kes tutvustas ennast kultuurimaja kunstilise juhina. Valeri Sigde – nimi reedab udehee päritolu – pidi ka pillimees olema. Tõttöelda ei saanud ma kuigi hästi aru, mis toimuma hakkab. Seisime koolimaja ees platsil, valmis igasugusteks üllatusteks. Kusagilt ilmus välja fotoaparaadiga isand daami saatel, kaugelt näha, et linnarahvad. Siis tuli üks taat, komps kaenlas. Sellest koorusid välja udehee rõivad ning taat asus neid rahumeeli selga panema. Sama rahulikult ja enesestmõistetavalt poseeris ta pärast kõigile pildimasina omanikele.


Jäi mulje, et teda demonstreeritakse eksootikahuvilistele võõrastele sageli. Siis saime teada, et linnadaam on Habarovski koduloomuuseumi peavarahoidja Tatjana Kondratova, temaga koos liikuv härra aga tähtis fotoraaf. Nende tellimisel ja meie auks Dunkai selle show vist korraldaski. Pildid tehtud, suundusime jõe äärde, et looduslikult kaunis kohas pillimängu jäädvustada. Ka taat, kelle nimi oli Susan Tšufi poeg Geonka, pidi pilli mängida oskama! Koht oli Habarovski omadel juba valmis vaadatud, pane aga kaamera üles ja filmi. Ega paigal viga olnudki – Valeri istus koos Susaniga paadikuuri trepile, taustaks palksein ja voolav vesi. Asusin seltskonnale traditsioonilist manitsuskõnet pidama, et minu loata mitte kõndida, häälitseda ega pildistada. Habarovski mees heitis mulle õige kurja pilgu, kuid ei öelnud midagi. Siiski täitis ta mu korraldusi ega plõksinud filmimise ajal oma aparaate. Nõukogude fotokatel, eriti suureformaadilistel, on ju omadus päästiku vajutamisele reageerida kõrvulukustava matsatusega. Kõigepealt mängis Susan Geonka ühe loo parmupillil, mis udehee keeles kunkai nime kannab. Nimest hoolimata oli tegemist tavalise metallist parmupilliga, mis meilgi tuntud. Siis esitasid Susan ja Valeri kahekesi koos loo omapärasel puhkpillil kenku, milleks oli umbes meetripikkune õõnes putk või roog. Mehed puhusid seda teine teisest otsast, ja ime küll, tulemuseks oli kahehäälne veidi torupilli meenutav jorin. Et heli paremini välja tuleks, kastis Valeri pilli vahepeal vette. Lõpuks esitati lugu kahel parmupillil, mis minu arvates oli puhas improvisatsioon. Kuigi kaasa oli võetud ka poognaga mängitav ühekeeleline kasetohukarbist kõlakastiga pill, ei soostunud kumbki mees seda mängima, põhjendades keeldumist oskamatusega. Tõenäoliselt oligi asi selles. Pärast sõitsime paadiga vedi mööda jõge ülespoole, kus Susan ühe harujõe suudme lähedal oma ühemehepaati hoidis. Selliseid väikesi ühepuulootsikuid, mida omorotškadeks kutsutakse (tõenäoliselt om – üks, orotš – inimene), kasutati vanasti ning kasutatakse praegugi küttimisel ja kalapüügil. Vanemad mehed oskavad neid veel valmistada. Suuremad õõnestatud vened bat on asendunud neile kujult sarnaste viiest lauast tehtud paatidega.


Mõlemat tüüpi lootsikuid õõnestati paplist või pärnast. Omorotška on terava nina ja ahtriga umbes kolme meetri pikkune ja poole meetri aiune paat, mille kuju hoiavad kaarte asemel pardaid ühendavad põikpuud. Bat oli aga kuni kuus meetrit pikk tömbi nina ja ahtriga paat, millel oli ninas veetakistuse vähendamiseks omapärane liuakujuline moodustis. Ühemehepaadiga sõideti kahepoolse mõlaga sõudes või ridvaga tõugates, suure paadi puhul kasutati allavoolu sõitmiseks mõla, vastuvoolu liikumiseks aga ritva. Et aeg pikal sõidul igavaks ei läheks, lauldi omapäraseid paadisõidulaule. Hiljem külas neid laule lindistades ja nende sisu kohta pärides sain teada, et igaüks laulis omal viisil sellest, mida parajasti nägi või mõtles. Kunagi ei unustatud ütelda, kas konkreetset laulu esitati mõla abil allavoolu või ridva abil vastuvoolu liikudes. Ilmselt olid meloodiad vastavuses eri liikumisviiside rütmiga. Kui nii, siis peaksid vastuvoolulaulud olema allavoolulauludest märgatavalt selgema rütmistruktuuriga. Seni kui Habarovski fotograaf Susanil ilmekaid poose võtta lasi, filmisin mõned kaadrid jõest. Siis võtsin pildile ka Susani koos lootsikuga. Kuna fotograaf oli taati äsja põhjalikult kamandanud, ei julgenud viimane enam ühtki liigutust käsuta sooritada. Ka ei taibanud ta midagi pildistamise ja filmimise vahest. Teinud mõlaga mõned tõmbed, jäi ta keset võtet ikka seisma ja ootama edasisi korraldusi.



29. juuli, pühapäev. Hommik oli pilvine, kuid enam ei sadanud. Paari tunni pärast tekkis otse pea kohale laiguke sinist taevast, mis hakkas kiiresti suurenema. Pilved näisid kõigis suundades põgenevat ja keskpäevaks oli ilm täiesti selge. Jüri, Karla ja Enno osstasid Oloni sopka otsa ronida ja läksid jõe äärde sinnasõiduks paati kauplema. Ülari jäi koju külanõukogust laenatud majapidamisraamatutest andmeid välja kirjutama, Vello tundis ennast haiglaselt ja pikutas. Läksin koos ülejäänutega küla filmima. Ilm oli palav. Märg maa auras lausa silmnähtavalt. Oli tunne nagu väga niiskes saunas. Kuigi oli puhkepäev, polnud väljas peale mõne lapse kedagi näha. Võtsin mõned kaadrid lasteaiast, külanõukogust ja ehitatavatest majadest.



Kahju, et kõik nii elutu oli. Leida palus mul jäädvustada ka 2. maailmasõjas sõdinutele pühendatud mälestusmärki. See asus tänavanurgal ja koosnes kahest nimedega plekktahvlist. Ühel oli pealdis „Nemad võitlesid kodumaa eest”, teisel „nemad langesid lahingus”. Pärast küla ülevaatamist otsustasime minna Oloni sopka poole. Lasime ennast üle jõe viia. Parajasti maandus mingi lennuk. Igaks juhuks läksime asja uurima ja hästi tegime, sest „metsavahi” oli saatnud meie hoolitsev Kalmer. Ütlesime lenduritele, et kõik rahvas on laiali, muist mehi metsas. Soovitati inimesed tunniga kokku ajada ja ühes asjadega lennuväljal olla. Hankisime uuesti paadi. Internaadis käskisime Ülaril ja Vellol kolu kokku panna. Mehed vaatasid meid uniste nägudega ega taibanud midagi. Selgitasime olukorda. Ülari muretses, et majaraamatud jäävad lõpuni läbi töötamata, ent hakkas asju pakkima. Vello ja Leida samuti. Mina ja Valdo otsustasime igal juhul maha jääda, et Kjadega Metahezasse sõita. Umbes tunni pärast olime lennuväljal tagasi. Kui lendurid nägid, et reisijaid on vaid kolm, kratsisid nad kukalt ja küsisid, mis suunas ülejäänud läksid.


„Istuge kõik peale, lähme otsima,” kamandas üks. Seda polnud vaja mitu korda öelda. Ilma koormata lennuk tõusis kergesti õhku ja võttis suuna Oloni sopkale. Lendasime madalal puulatvade kohal. Sopkani jõudnud, tegime selle ümber tiiru, nii et sopka tipp jäi meist kõrgemale. All paistis tihe lehtpuumets, siin – seal sekka kaljusid. Lendurid kõigutasid lennukit tiivalt tiivale ja andsid järsku gaasi, püüdes igati lennukile tähelepanu tõmmata. Kedagi polnud näha. Lennanud veel paar korda üle sopkatipu, pöördusime tagasi. Peale maandumist otsustasid lendurid, et ootavad poole kuueni ehk nii kaua, kui võimalik, et veel viimase valgega tagasi lennata. Kuid sellekski ajaks ei ilmunud kedagi. Teine piloot arvas, et tegelikult polegi neil erilist kiiret ja võiks Krasnõi Jari ööbima jääda. „Instruktsioon ei luba,” vastas esimene piloot, ent küsis peagi lennuväljatädi käest: „Kus teil siin lennukite seisuplats on?” Siis ilmnes, et ööseks jääda polegi nii lihtne. Lennuk tuleb trossidega maa külge kinnitada, sest kuigi praegu on ilus ilm, ei või iial teada... Plats üle vaadatud, teatasid lendurid, et trosse pole ja lubasid külast traati otsima minna. „Aga kes meid siin lõbustab?” küsisid nad seejärel. Lennuki juurest lahkuma polnud kumbki nõus. Lubasime kordamööda nendega juttu puhumas käia. Leppisime kokku, et käime igaks juhuks veel korra vaatamas, ega mõni kadunud lammas tagasi jõudnud pole, siis aga otsime traati lennuki kinnitamiseks. Paati istunud, nägime eemal teist paati meie sopkalistega vaevaliselt vastuvoolu liikumas. Meid nähes hakkasid nad lehvitama. Sõitsime sinna. Selgus, et neil oli bensiin otsa saanud. Võtsime paadi sleppi ja vedasime kaldani. Mehed olid lennukit sopka kohal lendamas näinud küll, olid isegi lehvitanud, kuid ei arvanud hetkekski, et otsitakse just neid. „Ja kui oleksime ka taibanud, poleks me nagunii metsast varem välja saanud,” ütles Karla, „paadimehega oli aeg kokku lepitud.” Et lendamine päris pimeda peale ei jääks, tuli kiirustada. Tunniga olid meestel asjad koos. Kahe vooriga veeti inimesed ja kompsud üle jõe. Jäime Valdoga kaldale lennuki lahkumist ootama. Seisime seal üle poole tunni, kid ei näinudki, kuidas lennuk õhku tõusis. Isegi mürinat polnud kuulda.




1. augustil sõitsime paadiga üe jõe ja bussiga Lutšegorskisse. 29. juuli õhtust kuni 7. augusti lõunani rändasin kahekesi Valdo Kuusemetsaga, ülejäänud grupp oli kahes jaos - osa Lazo kandis, osa Vladivostokis.

Bussi ootama oli kogunenud hulk rahvast. Poole nelja paiku see saabus ja kõik trügisid kohti võtma hoolimata sellest, et juht puude vilusse marssis sellise näoga, nagu ei kavatseks ta niipea edasi sõita. Paistis, et meie jaoks bussis ruumi pole. Igaks juhuks jäime siiski ootama, nagunii ei osanud me kavalamat plaani välja mõelda. Möödus pool tundi, siis veel hulk minuteid. Juba teati rääkida, et buss ei sõida üldse edasi, sest üks kumm olevat katki. Umbes tunnise puhkepausi järel elavnes ka bussijuht, kes kuuldusi kinnitas. Kui keegi soovitas tal kummi parandama hakata, vastas juht solvunult, et tema sellise tööga käsi ei määri, saagu ülemused ükskord ometi aru, kui vilets sõiduriist talle on antud. Rahvas ronis bussist välja ja hakkas pettunult paatide poole liikuma. Viimaks istus juhtki rooli taha ja teatas, et sõidab nüüd tühja bussiga koju. Aga siis tuli vanemal õlgkaabuga meeskodanikul väärt mõte. Ta kauples kaldal seisva veoauto juhilt tagavararatta ja veeretas selle bussi juurde. Kõhelnud veidi, ronis bussijuht välja ja hakkas pikkamisi ratast vahetama. Allesjäänud reisijad vaatasid seda sõbralikult pealt. Kui ratas all, tegi juht veel ühe suitsu ja käskis siis kõigil bussi kobida. Kuna suurem osa sõitasoovijaid oli ammu külla tagasi läinud, mahtusime nüüd lahedasti peale. Siiski tuli mul kuni Verhni Perevalini püsti seista.

2. augustil öösel sõitsime rongiga Vladivostokki, enne lõunat tiiburlaevaga Nahhodkasse ja sealt õhtul bussiga Lazosse;
4.-5. augustil sai tehtud väike matk Sihhote-Alini sopkadele (Lazar 1320 m).


4. august, laupäev. Öösel ei lasknud kuumus ja koerad jälle rahulikult magada. Tõusime juba kell viis ja sõime õhtul pooleli jäänud tursamaksakonservi. Pool seitse oli väljas nii valge küll, et teed näha ja me hakkasime astuma. Oli udune vaikne hommik. Kultuurimaja lähedal seisid keset teed kaks mullikat. Põhja – lõuna suunas on Lazo oma kolm kilomeetrit pikk. Veidi enne asula lõppu kohmitses üks mees õuevärava ees mootorratta kallal. Küsisime, kuidas mägedesse pääseb. „Aga milliseid teile vaja on?” küsiti vastu. „Kõige kõrgemaid,” vastasime meie. Ega me udus ilma juhatuseta vist õiget teed leidnud olekski, sest kõigepealt tuli keerata paremale, järgmisel ristteel vasakule ja siis minna kuni asula lõpuni. Edasi tuli suur kruusaauk või miski seda meenutavat, mille ületasime valli mööda turnides. Siis jõudsime teeni, mis varsti läbi oja läks. Võtsime jalad paljaks ja komberdasime teravaid kive kirudes teisele kaldale. Siis tuli hulk aega kõndida udus maisi- ja nisupõldude vahel. Aeg-ajalt kumas siin-seal üksik suurem puu. Nähtavus võis olla umbes 30 – 40 meetrit. Meie rõõmuks tundus tee pidevalt tõusvat. Varsti olid rõivad ja juuksed udust märjad, kuid mõnusat jahedust kasutades sammusime peatumata edasi. Hiljem saime teada, et möödusime üsna Lazo lähedal Kallest, Jürist ja Ennost, kes sel ajal võsa vahel õiglast und magasid. Jõudsime jõeni, millest läbi minekuks taas jalad paljaks võtsime. Kivisel kaldal paistis kolm telki, kuid ühtki inimest polnud veel liikumas näha. Küll magavad kaua, mõtlesin, ja möirgasin veidi sõnni kombel. Tagajärgi ootamata astusime edasi. Tee kulges nüüd enam-vähem jõe paremat kallast mööda. Juba viirastus läbi udu mäenõlv. Org muutub kitsamaks, rõõmustasime, varsti oleme mägedes! Ent ikka veel oli meist paremal põld. Tee hargnes mitu korda. Selgesti oli näha meile vastu tulevaid jälgi, millest ühed paistsid kirsasaabaste omad, kahed aga kergemate jalatsite jäetud. Ühtede muster tundus kahtlaselt Tartu kingavabriku tossude tallamustri moodi olevat. Kuna oletasime õigesti, et jäljed on jätnud mägedest tulnud matkajad (need olid ju meie meeste jäljed), valisime alati jälgedega teeharu. Peale kolm tundi väldanud kiiret kõndi tegime peatuse jõe ääres. Otse selle kaldasse oli ehitatud suitsuahi. Varsti hargnes tee jälle, kusjuures vasakpoolne haru keeras metsa. Et ka jõgi oli kuhugi kadunud, valisime esialgu vasakpoolse tee, mis aga lõppes keset heinamaad. Pöördusime tagasi parempoolsele harule ja avastasime varsti tuttavad jäljed. Udu hakkas hõrenema, kuid sellest polnud nüüd lugu, sest peagi suundus ka see tee metsa. Siin muutus ta kohe porisemaks. Jäljed näitasid, et siin oli hiljuti autoga sõidetud. Metsas oli hämar ja niiske, tihe alusmets piiras vaate minimaalseks. Peagi nägime enda ees mudas suure kassilise jälgi. Kas tiiger või panter? Siinkandis peaks mõlemaid leiduma. Jäljed tundusid üsna värsked ja olid mudas hästi nähtavad.


Kui hiljem Ternei koduloomuuseumis tiigrijälje kipskoopiat nägin, kadus igasugune kahtlus – jäljed kuulusid Ussuurimaa suurimale kiskjale. Tiiger oli kõndinud rahulikult mööda teed meiega samas suunas. Äkki ta suvatseb tagasi tulla? Või pole ta kuhugi kaugele läinudki, vaid varitseb siinsamas võsas meiesuguseid teekäijaid? Kuna kumbki meist polnud jahimees, ei osanud me otsustada, kas tiiger on siin jalutanud kaks päeva või kaks tundi tagasi. Hakkas veidi kõhe. Meil olid kaasas vaid taskunoad ja needki seljakotis. Mets oli äkki häälekamaks muutunud, kaugemalt ja kõrgemalt kostis mingi looma möiratusi. „Need on vist karud,” lohutas Valdo mind. Filminud ja pildistanud jälgi igalt poolt, sammusime edasi. Nüüd oli udu vist hajunud, sest aeg-ajalt paistis okste vahelt sinitaevast. Mööda tiigrijälgi astudes jõudsime ojani. Enne oja märkasime, et ühes kohas on kirsasaapa jälg tiigri oma katnud. Seega olid jäljed siiski vähemalt ööpäeva vanused. Ja teisel pool oja need kadusid. Nüüd hakkas päike hõredamates kohtades teelegi paistma. Ilmusid suured 10 – 15 cm siruulatusega violetsed liblikad (vist Maacki pääsusabad). Paar korda üritasime teelt kõrvale pöörata, et mööda künkanõlva veidi kõrgemale tõusta, ent tihe alusmets sundis meid peagi vanale rajale tagasi. Siis kadusid ühel rohusel lagendikul ka autojäljed ja umbes viis tundi pärast teeleasumist jõudsime taas jõe äärde, mis oli nüüd ojaks kahanenud. Ilusal liivakaldal tegime väikese peatuse, kuid süüa ei tahtnud, sest ilm oli juba üsna palav. Meid ümbritses laialeheline mets. Puudest tundsin ära vaid mandžuuria pähklipuud, mingid vahtrad (vist väikeselehelised ja valged vahtrad) ja pajud. Edasi hakkas rada sageli oja ühelt kaldalt teisele minema, kord hoidis järsu nõlva ligi, kord viis üle kõrge rohuga lagendiku, kord kadus kivises kuivas ojasängis sootuks silmist. Ilmselt kaotasimegi mitu korda õige tee, sest juba tuli mõnikord ronida mööda järsku nõlva. Siis leidsime raja taas. Ojasäng hargnes kaheks, rada aga hakkas tõusma mööda kahe oja vahele jäävat mäeharu. Möödusime okstest tehtud lihtsast varjualusest, mille ees oli lõkkease. Siis laskus rada uuesti parempoolsesse ojasängi, kus me ta kividel turnides silmist kaotasime. Oja ise oli kahanenud kitsaks nireks, kuid kohina järgi võis arvata, et kivide all voolab vett rohkemgi, kui silmaga näha. Sattusime järsule suurte kaljurahnudega nõlvale. Et tõus muutus järsemaks, tegime üha sagedamini peatusi. Kaua paigal püsida enam ei saanud, sest kusagilt välja ilmunud kihuased ei andnud hetkekski rahu. Veide edasi hargnes ojasäng veel kord kaheks. Järjest rohkem oli puude hulgas kuuski, sekka mõni seedergi. Kuna arvasime, et edaspidi võime vett mitte leida, täitsime välipudelid. Siis hakkasime ronima mööda järsku rohust nõlva. Läbinud tiheda kuusiku, sattusime hõredamasse metsa, kus domineerisid paari-kolme meetri pikkused kõverad kased. Nüüd puhkasime juba iga saja sammu järel. Kihulasi oli järjest rohkem. Neile tähelepanu pööramata istusin suurele kivile puhkama. Valdo, kes oli veidi reipam, läks edasi maad kuulama. Varsti naases ta toreda uudisega – kuru on õige lähedal. Tõepoolest madaldusid kased juba mõnesaja meetri pärast vööni ulatavaks võsaks, mis peagi lõppes. Kell kuus õhtul, s.o. pärast ligi kaksteist tundi kestnud vantsimist, väljusime lagedale mäekurule. Vasakut kätt jäi metsane mägi üksikute kaljunukkidega, paremal oli lame kivine tipp. Otse ees paistis sügav org, mille taga kerkisid meist veidi kõrgemale mäed. Viskasime kotid seljast ning hakkasime janu kustutamiseks pohli ja sinikaid sööma. Neid kasvas siin palju, kuid marjad polnud veel päris küpsed. Siis ronisime väsimusest hoolimata parempoolse kivise künka otsa. Nagu hiljem kaarte uurides selgus, oli see Lazari sopka (1320 m).


Vasakule jäi Sestra nimeline mägi (1500 m), teisel pool orgu kõrgus aga Gorelaja sopka. Et nähtavus oli parajasti hea, asusin kohe vaateid filmima ja pildistama. Mõne tunniga võib ilm mägedes tundmatuseni muutuda, seepärast oli vaja soodsat hetke kasutada. Kuigi lagedal puhus tugev tuul, ei andnud kihuased ka siin asu. Lühikese ajaga sõid nad pahkluude juures ümber jalgade kihelevad ja veritsevad rõngad. Kuna mul jalgade kaitseks midagi kaasas polnud, tuli putukate eest magamiskotti pugeda. Ja huvitav – kui jäin liikumatult lebama, jätsid ka kihulased mind rahule. Juhtisin sellele ka Valdo tähelepanu. Ta arvas, et nüüd võiks üle hulga aja veidi süüa ja siis magama heita. Avasin purgi rohelisi herneid, mille just mäekuru jaoks hoidnud olime ja kujutasin ette, kui hästi need praegu maitsevad. Ent vaevalt sain lusikatäie suhu panna, kui selle kiiresti välja sülitasin – herned olid hapuks läinud. Suure vaevaga õnnestus alla neelata paar navagakonserviga leivaviilu. Suu kuivas, pulss oli kiire. Kuna meil telki polnud, tegime kilest varjualuse ja pugesime magamiskottidesse. Kihulased meid enam ei tülitanudki.




6. augusti varahommikul istusime Lazoz bussi, et sõita rannikul asuvasse Preobraženijesse.

7. august, teisipäev. Ärkasime kell üheksa. Võidelnud veel mõnda aega laiskusega, tõusime ja pesime pesu. Siis hakkasime sadama poole minema. Veidi enne sadamahoonet tuleb järsust puutrepist alla madalale kaldapealsele ronida. Keset treppi jäi Valdo nagu ussist nõelatud seisma. Alt tulid Leida ja Pille. Meie arust pidid nad ammu Terneis olema! Kohtumine oli muidugi rõõmus ja peagi saime teada, et tüdrukud alles eile Punaste kaljude kandist hääletama hakkasid ja õhtuks Preobraženijesse jõudsid. Öö veetsid nad rannas plekkelevandi juures. Ülejäänud grupp olevat veel kaljude juurde maha jäänud, Karla ja Ülari kavatsevad ka siiapoole liikuda, kõik ülejäänud aga tulevad laevale Morjak-Rõbolovis. Läksime koos sadamasse ja ostsime piletid Terneisse (14 rbl). Saime kajutikohad. Tüdrukud rääkisid, et rahvas olevat kaldal molutamisest tüdinud ja metsistunud, mõni mees ei viitsi enam artikuleeritud kõnes väljendudagi. Kuulsime ka, et Kalle, Jüri ja Enno olid siiski mägedes käinud ja hakkasime aimama, kelle jäljed meile teed juhatasid. Leidsime, et meil on vedanud – saime Krasnõi Jaris rahulikult tööd teha ja Lazo kandis mägedes käia. Ei mingit igavlemist.

8. augusti öösel 2.30 läksime laevale "Ljubov Orlova", sellega sõitsime rannikut mööda põhja poole (pardal oli meie grupp pärast Habarovskit esimest ja viimast korda koos).



8. august, kolmapäev. Ärkasin selle peale, et laev seisis. Kell oli pool kümme. Vaatasin aknast välja. Parajasti lähenes laevale praam meie meestega. Neil olid peas üsna unised näod. Ilmselt olime Morjak-Rõbolovi reidil. Ajasin pea illuminaatorist väja ja lehvitasin. Mind märgati. Kui ka teised kajutikaaslased olid ärganud, läksime restorani sööma. Toit oli hea ja odav. Siis hakkasime muljeid vahetama. Eriti huvitav oli kuulata mägedes käinud mehi. Kalle, Jüri ja Enno olid käinud samuti Lazari sopka otsas. Rannikule ei riskinud nad sealt jalgsi minna, sest Enno oli kaljudel turnides kätt vigastanud. Olime neist laupäeva hommikul õndsas teadmatuses mõne meetri kauguselt möödunud. Uudishimu rahuldatud, läksime dekile. Laev sõitis kaldast paari kilomeetri kaugusel. Ilm oli pilvine, sopkatipud kaetud uduga. Ka veepinna kohal hõljus õhuke uduloor. Õnneks oli soe. Lõuna paiku sisenes laev Olga lahte. Paremat kätt jäi kõrge kaljusaar. Olga lahe avastus eurooplastele prantsuse meresõitja La Perouse 1787. aastal. Laht on kolmest küljest suletud, umbes kolm kilomeetrit pikk ja 25 meetrit sügav. Läänekaldal suubub lahte Avvakumovka jõgi (Wai Fujin). Lahe põhjatius paiknev Olga asula on kõige vanem venelaste tugipunkt Primorjes. Ent see ajalookiht on siiski õige õhuke - 1854. aastal asus seal madruste kasarmu. 1906. aastal oli Olgas puukirik, haigla postkontor ja mitu poodi. Sel ajal elas seal 114 venelast. Lähedalasuvas Novinka külakeses oli veel neli inimest, Avvakumovka jõe äärsetes külades (Permskaja ja Fujin – Vetkino) elas kokku 86 venelast. Wai Fujini ääres elas ka 50 hiinastunud udeheed ehk tazi (hiina k. da zi = pärismaalane) ja palju hiina talupoegi. Lahe idakaldal, ilmselt umbes selles kohas, kus praegu paistis pioneerilaager, oli suur hiina asula Shi-Min. See oli 19. sajandi lõpul tähtsaim Hiina kaubapunkt Ussuurimaal. Laev jäi reidile ankrusse. Kuna enam midagi huvitavat näha polnud, läksime lõunat sööma. Pärast Olga lahte muutus rannik eriti huvitavaks ja kaljuseks. Väga uhke oli nn Nelja Kalju neem enne Vladimiri lahte, kuhu me sisse ei sõitnud seal paiknev sõjalise objekti tõttu. Arsenjevi andmetel on laht, mida piiravad 230 meetri kõrgused sopkad, vaid 12 meetrit sügav, 1906. aastal jooksis seal karile ristleja „Izumrud”. Kusagil siinkandis peaks asuma koobas, mille esimene saal on Arsenjevi järgi 35 – 40 meetrit pikk ja 30 meetrit kõrge, teine saal sellest väiksem, kolmas aga suurem kui kaks esimest kokku. Peale Vladimiri lahte kadus kallas uttu ja hakkas vihma tibutama. Ruttasime laevasõidumõnusid nautima, s.t. baari kohvi ning jääga mahla jooma. Laev peatus Rudnaja Pristani reidil. Pärast õhtusööki kogunes terve grupp in corpore meie kajutisse. Pidasime plaani, mida edasi teha. Osa rahvast oli rannikul molutamisest nii tüdinud, et ei tahtnudki Terneis laevalt maha tulla, vaid otsustas ringiga tagasi Vladivostokki sõita. Ja sealt otseteed koju. Meie partei nõudis maaleminekut Terneis, et vaadata, kas õnnestub edasi Sahhalinile või Kuriilidele pääseda. Või ehk saab korraldada lennuretke Bikini ja Ulunga ülemjooksule, et vaadata, kuidas on seal lood metsaga. Lepiti kokku, et Are, Vello, Enno ja Alvar jäävad pardale, kõik teised lähevad Terneis kaldale. Hetke pidulikkuse rõhutamiseks avati konjak. Meid hoiatati, et jõuame Terneisse öösel. Aga kuna laev veel südaöö paiku Plastuni reidil seisis ega kavatsenudki liikuma hakata, leidis osa seltskonnast, et tuleb ära juua üks viin, sest muidu ei sõida laev enam üldse edasi. Viinale järgnes vedel konserv ja kui kella nelja ajal teatati, et enne seitset me Terneisse ei jõua, varisesid kõik magama.




9. augusti varahommikul läksime kümnekesi maale Terneis, ülejäänud tegid laevaga tiiru ja lendasid pärast koju.
10. augustil lahkus Kalev Sepp, mina sõitsin koos Pille Ojaga Ternei looduskaitseala Blagodati kordonisse (tagasi järgmisel õhtul).


10. august, reede. Blagodati kordon asub Terneist 18 kilomeetri kaugusel. Tõstsime asjad tuppa ja läksime ümbrusega tutvuma. Rada mööda minnes sattusime metsavaheteele. Varsti lõppes peamiselt mongoolia tammest koosnev mets ja me jõudsime Udobnaja lahe kaldale. Kaarjas rannajoon piirnes nii põhjas kui lõunas kaljuse neemega. Rand oli kiviklibune. Laskusime mere äärde. Kagust puhuv tuul tekitas paraja lainetuse. Kaldal vedeles palju merekarpide tükke. Võtsime suuna lõunaneemele, et veel valges veidi kõrgemale ronida ja vaadata, mis on neeme taga. Just enne nõlva tõkestas tee 10 – 15 meetri laiune kanal, mis ühendas Blagodati järve merega. Vastaskaldal olid mingi hoone varemed. Et kanal paistis sügav ja lainetele avatud, ei hakanud me edasipääsemist üritama. Ka aeg oli üsna hiline. Filminud mõned kaadrid ja kastnud käed Jaapani mere vette, hakkasime mööda järvekallast tagasi minema. Kohe rannavalli taga vaibus murdlainete kohin, tuulgi polnud siin nii tugev kui mere ääres. Järve merepoolne kallas oli madal, kaetud kivisel pinnal kasvava õrna rohuga, mida mööda lausa kahju käia. Kalda lähedal lõid kalad lupsu. Proovisin vett – see oli loomulikult sama soolane kui meres. Arsenjev väitis küll, et järve teine, merest kaugem pool on mageda veega. Et siin kaitseala töötajate jutu järgi hommikuti palju metsloomi joomas käib, peab joogikõlbulikku vett kusagil olema. Meie ei näinud küll ühtki looma. Muide, siit mitte kaugel Plastuni lahe kaldal ajasid hunhuusid 1906. aastal Derzu Uzalad taga. Siis oli see inimtühi paik, aga nüüd on Plastunis suur sadam. Samal 1906. aastal tapsid hiina kütid Blagodati järve ääres suure grupi vene sunnitöölisi, kes olid maabunud Olümpiaadi neemel ning liikunud tappes ja röövides mööda rannikut.


11. august, laupäev. Kui kell kuus ärkasin, ladistas ikka veel sadada. Vedelesin voodis ja kirusin ilma. Oli plaan varavalges järve äärde loomi vaatama minna, aga vihm rikkus kõik ära. Siiski jäi sadu paari tunni pärast järele. Tuttavat teed pidi läksime randa ja pöörasime seekord vasakule, põhjaneeme suunas. Vasakut kätt hakkas kallas tõusma, rannariba ahenes. Teed tõkestasid pärast vihma kõikjal voolavad ojad. Viimaks oli rannariba veel mõni meeter lai ja suurte kividega kaetud. Kaldale oli uhutud palju vetikaid, tihti vedeles kivide vahel swifti ebakammkarbi poolmeid. Leidsin mingi pakendi hieroglüüfkirjadega. Jõudsime lahe põhjatippu. Meile avanes kaljune rand. Tormise ilmaga oleksid lained ilmselt üle kivide käinud ja edasipääsu tõkestanud, õnneks oli eilne tuul vaibunud ja kuigi lained kaugemate kivide vastu purunedes veepritsmeid õhku paiskasid, olid suured kaldaalused kivid kuivad. Võtsin õige mitu kaadrit, siis ronis Pille ühe teravatipulise kalju otsa ja teatas, et ülevalt avaneb väga ilus vaade. Ronisin kaljut kaldaseinaga ühendavale teravaharjalisele rübjale. Teisel pool paistis kitsas kaldariba mitme kaljujäänukiga. Pärast allaronimist avastasime kalju merepoolsest küljest väikese koopa, kuhu pääses kahe laine vahelist hetke passides kuiva jalaga. Koobas oli vaid kolm meetrit sügav ja sama kõrge, seal oli üsna niiske.





Lugu läheb edasi Kuriilidega...

3 kommentaari:

  1. Ja mõelda vaid, varsti on sellest käigust juba 20 aastat möödas... olid ilusad ajad! Aitäh Aado! tegid mu päeva ilusamaks.

    VastaKustuta
  2. Oli tore meeldetuletus! See stimuleerib ka uuesti oma vanade reisikaaslaste poole ringi vaatama...

    VastaKustuta
  3. Jah, armas-kaunis noorusaeg! Pisar tuleb silma ilma pingutamata - 3 liitrit korraga...
    Muide - selle reisi tookordne patroon Karakin käis aastavahetusel Eestis ja kutsus külla... soovitades lennata Pekingisse, kuhu ta siis Vladivostokist vastu tuleks. Et on mugavam ja lõbusam. Saab teepeal Port Arturist läbi hüpata ja... :) Ehk siis - 20 aastat ei ole muutnud Vene Kaug-Ida vähem imedemaaks, kui ta siis oli. Ainult nüansse on lisandunud - nagu igapäevane elu külg-külje kõrval hiinlastega...

    VastaKustuta