Esimesed puhkusepäevad olen sisustanud marjakorjamisega, sest ilmad on olnud ilusad ja marjad üliküpsed. Kahe päevaga jõudsin ära korjata enamuse neegustest. Mustsõstrad korjas Mare ära juba laupäeval. Jäänud on veel punased sõstrad ja üks neegusepõõsas. Marju on tore korjata, mõte uitab enamasti sinna, kuhu tahab. Paraku on neegustel väga teravad ja suured okkad, mis ei lase maistest asjadest siiski väga kaugele kanduda. Käed on juba üsna täpilised.
Täna olid taevas ilusad pilved. Pilved on lisaks veele ja tulele kolmas asi, mida võib tüdimuseta vaadata. Eriti, kui ei pea pead väga kuklasse ajama. Pilved tasase Eesti kohal ilmestavad maastikku, annavad sellele juurde kõrguse mõõtme, asendades puuduvaid mägesid. Imelik on mõelda, et pilved ja mäed on sel kombel otsekui suguluses. Ühed on inimese ajaskaalal üsna püsivad, teised pidevalt muutuvad. Kui kaks korda ei saa astuda ühte jõkke, siis ühte pilve ei saa kaks korda vaadata, sest tegelikult muutub selle kuju sekunditega, ainult me ei märka kõiki pilves toimuvaid muutusi, nagu me ei märka ka jões pidevalt uuenevat vett. Kui meie pilk oleks nagu jalad, millega me pilvedel kõnnime, vaimu jalad, siis oleks pilve ja jõe sarnasus ehk hoomatavam. Vesi on ju mõlemais. Jõgi voolab ja peegeldab pilvi, pilved hõljuvad, laotuvad, keerlevad, kobrutavad ja rulluvad üle vee. Ja sajavad alla, muutuvad sellekssamaks eksistentsiaalseks jõeks, kuhu me üha mõttes tahame astuda, et tunnetada aja kulgu.
Pilved, jõgi ja tee. Kaks viimast on metafooridena aja külge aheldatud, kuid pigem ruumiga seotud asjad nagu pilvedki. Pilved liiguvad, tee kulgeb, jõgi voolab. Aeg teeb meie keeles kõike sedasama. Keele kaudu saavad kõik kolm sugulasteks ajaga. Nagu õiedki, need mööduva nooruse, ilu ja heaolu sümbolid. Võiks öelda, et kõik on üks ja seesama. Mingil kombel ju ongi kusagil meie mõtete piiril. Ja universumi koostise tasandil. Ja digitaalses maailmas. Väheste elementide varieeritud kordamisega luuakse kogu nähtav ja nähtamatu maailm. Ühe tasandi ülikeerulised mustrid on teisel tasandil putukad või linnud või inimesed. Samamoodi võiks öelda, et kõik on täiesti erinev. Sest mustrid, suunad ja liikumised erinevad. Millest koosnevad mõtted? Kuhu nad kuuluvad? Keemia, füüsika või hoopis metafüüsika valda? On nad metafooride maailmas pigem pilved, tee, jõgi või õied? Ja mis maailm see metafooride oma on? Peeglitagune, silmadetagune, keeletagune? Aga miks just tagune? Võib-olla hoopis esine - keele-esine, mõtte-esine? Aitab. Tee kulgeb, aeg voolab, jutt jookseb. Jooksis ja jooksis, viimaks jooksiski ära. Silmapiiri taha, seni uinuvate mõtete ette. Jäi sinna seisma.
Täna olid taevas ilusad pilved. Pilved on lisaks veele ja tulele kolmas asi, mida võib tüdimuseta vaadata. Eriti, kui ei pea pead väga kuklasse ajama. Pilved tasase Eesti kohal ilmestavad maastikku, annavad sellele juurde kõrguse mõõtme, asendades puuduvaid mägesid. Imelik on mõelda, et pilved ja mäed on sel kombel otsekui suguluses. Ühed on inimese ajaskaalal üsna püsivad, teised pidevalt muutuvad. Kui kaks korda ei saa astuda ühte jõkke, siis ühte pilve ei saa kaks korda vaadata, sest tegelikult muutub selle kuju sekunditega, ainult me ei märka kõiki pilves toimuvaid muutusi, nagu me ei märka ka jões pidevalt uuenevat vett. Kui meie pilk oleks nagu jalad, millega me pilvedel kõnnime, vaimu jalad, siis oleks pilve ja jõe sarnasus ehk hoomatavam. Vesi on ju mõlemais. Jõgi voolab ja peegeldab pilvi, pilved hõljuvad, laotuvad, keerlevad, kobrutavad ja rulluvad üle vee. Ja sajavad alla, muutuvad sellekssamaks eksistentsiaalseks jõeks, kuhu me üha mõttes tahame astuda, et tunnetada aja kulgu.
Pilved, jõgi ja tee. Kaks viimast on metafooridena aja külge aheldatud, kuid pigem ruumiga seotud asjad nagu pilvedki. Pilved liiguvad, tee kulgeb, jõgi voolab. Aeg teeb meie keeles kõike sedasama. Keele kaudu saavad kõik kolm sugulasteks ajaga. Nagu õiedki, need mööduva nooruse, ilu ja heaolu sümbolid. Võiks öelda, et kõik on üks ja seesama. Mingil kombel ju ongi kusagil meie mõtete piiril. Ja universumi koostise tasandil. Ja digitaalses maailmas. Väheste elementide varieeritud kordamisega luuakse kogu nähtav ja nähtamatu maailm. Ühe tasandi ülikeerulised mustrid on teisel tasandil putukad või linnud või inimesed. Samamoodi võiks öelda, et kõik on täiesti erinev. Sest mustrid, suunad ja liikumised erinevad. Millest koosnevad mõtted? Kuhu nad kuuluvad? Keemia, füüsika või hoopis metafüüsika valda? On nad metafooride maailmas pigem pilved, tee, jõgi või õied? Ja mis maailm see metafooride oma on? Peeglitagune, silmadetagune, keeletagune? Aga miks just tagune? Võib-olla hoopis esine - keele-esine, mõtte-esine? Aitab. Tee kulgeb, aeg voolab, jutt jookseb. Jooksis ja jooksis, viimaks jooksiski ära. Silmapiiri taha, seni uinuvate mõtete ette. Jäi sinna seisma.
mitte põrmust
veest ja värvidest
pilvedealune
luuakse maailm
sütib sõnutud valgus
vikerkaar
meistrimärgiks
taotakse taeva
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar