Kolm luuletust üle aja ja jõe

sajab ikka
sajab su vaikimisse
mina sosistan salasõnu
läbi piiskade sahina
läbi märja läikiva öö
läbi teadvusetõkete
salasõnu
mida sa veel ei kuule
ei tunne praegu neid
salasõnu
mis seovad meid ühte
mõne hetke pärast
mõne sünni mõne surma pärast
pärast
sa ei mäletagi enam
neid salasõnu
nad elavad oma elu
meis mõlemas
sest tagasi võtta
neid sõnu juba ei saa
(1979)

***

mis annab jõudu lendamiseks siis
kui linnuks saamise valu
on suurem
linnuks oleku rõõmust
pilved vaatavad mind
etteheitvalt läbi kaseokste
ma ei tea millal see taevas taoti
või kelleks muutun
pärast aknalauast lahtilaskmist

***

võib-olla ma ei kardagi
liha muutumist
see olgu nende mure
kes mu rakkudes tuksuvad
paremast kehast unistades
haiget teeb hoopis vaim
mis on nagu aknaklaas -
kui tuleb õhtu
ja pimedus rõhub uue jõuga
kriibivad seda süngete puude oksad
(märts 2008)