Mälu värskendus

Eelmisele postitusele lisaks veel kaks pilti samast sündmusest.

Olavi Ruitlane kirjutab viimases Setomaa lehes (nr. 15-16, 1. august 2009): "Vanaimäl oll skleroos ja Ahto peläs õt ütel pääväl mälehtä-äi tä inäp kõiki neid vannu jutta, laula ja perimüsi. A no' om vällä mõtõld mälupulk, tsuskat tuu vanaimäle sisse ja sis om kõik jälki vannamuudu..." Mul olõ-i eiski tuust mälupulgast abi, vanatädi talu nime meenutamiseks kaesin Maa-ameti kaarti. Ja kohe tuli meelde - Pihlaka, ilus lihtne nimi, kuidas ma võisin unustada. Kaardi järgi oli kerge leida. Naabertalu on Kõrgemäe, kuigi ei asu üldse mäe otsas. Ja Siberi poole minnes tuleb Kruusiaugu, Nabala poole minnes aga Kivimäe. Käisin seal lapsena õige sageli, nii sageli, et näen neid paiku mõnikord praegugi unes. Kruusiaugu talu juures olidki kruusaaugud, mille järskudes nõlvades pesitsesid kaldapääsukesed. Ja Pihlaka karjakopli tagant üle oja algas juba Saarte raba. Aga kaarega Manni rabast alguse saavast ojast sai hiljem Vääna jõgi. Mäletan neid paljusid kordi, kui Nabalast bussi pealt Pihlakale sai kõnnitud või vastupidi, nii suvel kui talvel. Mõnikord sai bussile ka Siberi peatusest ja ükskord talvel viidi meid sinna lausa reega. Ja ükskord talvel Nabalast linna poole sõites läks buss katki. Tulime just Anni-tädi sünnipäevalt, lõbusas tujus rahvas. Olin siis vast seitsme või kaheksane. Ja juba hämardus ja väljas oli külm ja buss seisis tee veeres, aknad jääs. Rahvas võttis tasahilju napsu ja kõigil oli üsna lõbus. Viimaks, juba pimedas, tuli tehnilise abi masin ja vedas meie bussi linna. Elasime tollal ju Kingissepa (nüüd jälle Liivalaia) tänaval, mitte kuigi kaugel bussijaamast. Mul on aadress praegugi meeles - Kingissepa 20-10. 14 ruutmeetri suurune kööktuba, kus me viiekesi elasime. Aknad olid tänava poole. Mäletan üle tänava asuva maja ehitamist (seal oli pärast Vilniuse nime kandev pood). See oli tähelepanuväärne sündmus, sest ehitasid vangid ja otse meie akende alla rajati vahitornidega okastraataed, kus nad töötasid. Meie maja pole enam ammu, see jäi tänava laiendamisele ette. Ainult maja taga kasvanud kastanitest on mõned veel alles seal Liivalaia-Veerenni nurgal. Pihlaka rahvas astus alati linnas olles meie poolt läbi, puhkas jalga ja rääkis maa uudiseid. Pihlaka on minu jaoks üldse oluline paik, sest seal tegin ma vist 1957. aastal oma esimesed sammud. Järgnevad pildid on kõik tehtud just Pihlakal tädi Ljubiteliga.

Esimesed sammud.

Ema ja isa koos minuga Pihlaka rehealuse värava ees.

Üks mu lemmikpilte. Mina vanaema süles.

Mina koos vanaema ja Anni-tädiga. Paistan sellel pildil üsna vedela sellina.

Teine lemmikpilt. Mina koos vanaema ja emaga. Eks ole ta sellel pildil ilus. Ma nagu mäletan seda sinistes toonides pehmest lõngast kampsunit, mis tal pildi peal seljas on.