Oli ilus päev. Väike Ott sai täna kolmeseks. Kolme kuu vanuseks, muidugi. Et Mann oli parajasti meil, sain sünnipäevalapsest pilti teha. Siin ta on, sündmusele kohaselt väärikas. Teda vaadates hakkasin mõtlema, et kuigi tänapäeval väidetakse, nagu oleks võimalik ennast oma sünnihetkeni tagasi mõelda, on siiski hea, et me esimestest elukuudest midagi ei mäleta. Elamine on ju algul nii raske ja sellega seotud mälestused oleksid ilmselt valdavas osas ebameeldivat laadi.
Kella kaheteistkümneks sain ennast viimaks nii kaugele, et võtsin korvi ja fotoka ning kõndisin kõige lähemasse metsa vaatama, kuidas on seal lood seentega. Üks teeäärne odrapõld on juba täitsa pruun, vasakul paistabki metsatukk, kus tavaliselt seenel käin. See pole teab mis ilus mets, kuid tühjade kätega ei pea kuigi sageli tagasi tulema.
Täna pakuti kõige rohkem tõmmuriisikaid ehk seaseeni, mis vahepeal juba mustas nimekirjas olid, kuid mida olen ikka korjanud, sest nad on marineeritult väga maitsvad. Kase- ja männiriisikaid oli ka natuke, pilvikuid (soo-, veinpunaseid ja teisi), paar peotäit kukeseeni ülestuhnitud alade piiridelt, mis mõnest suurest kukeseenekorjajast märkamata jäänud ning paar puravikku. Korv sai igatahes täis. See metsaaluse sambla ärakiskumine kukeseente leidmise nimel käib mulle natuke närvidele, ise jätan tavaliselt pisemad seenepoisid kasvama, et keegi saaks need hiljem suurtena ära korjata. Sambla olen veidi kõrvale lükanud vaid suuremate seente pealt, aga kunagi pole sellest järele jäänud musta maad.
Metsatuka keskosa on üsna soine, selle piiridel võib näha värvilisi samblaid nagu rabaski. Tavaliselt ei kohta ma seenel käies ühtki inimest, kuigi märkidest on näha, et selles metsas käib peale minu teisigi seenelisi. Täna märkasin eemalt üht meest, kes midagi korjas. Lisaks seentele on seni üsna palju sinikaid (ajasin neid täna kamaluga suhu), mustikaidki võib veel kohati leida ning mitmel pool paistis ka vähesel määral pohli.
Kuigi tänavu pole vihmapuudust olnud, tundusid paljud seened väga kuivad, muist olid ka vanad ja ussitanud.
Tagasiteel klõpsasin veel ühe pildi, seekord natuke heledamast odrast kahel pool teed ja ilusatest pilvedest põllu kohal. Selline ongi tüüpiline eesti maastik.
Päeva kulminatsiooniks kujunes barokkmuusika ansambli Grupeto kontsert Kambja kirikus. Et kontratenorina esines Andreas Kalkun, oli kuulajate seas päris mitu kolleegi Kirjandusmuuseumist. Esitati osi J. S. Bachi kantaatidest ja sonaatidest ning üks tema kirjutatud laul Anna Magdalena Bachi noodiraamatust ja G. F. Händeli sonaat G-duur flöödile ja basso continuole. Kava pealkirjaga "Hingepilk muusikas" oli meeleolukas ja kirikusse igati sobiv, esitus mitte just kõige lihvitum, kuid siiras. Ilmselt just vähesest koosesinemise kogemusest tulenes natuke ujuv kokkukõla, mida omakorda võimendas kiriku akustika. Aga see ei seganud kontserdist suurepärase elamuse saamist. Suveõhtuses Kambjas auto poole kõndides (olime selle jätnud veidi eemale kooli parklasse) ei väsinud ma imetlemast Andreast, kes suudab ühtmoodi hästi laulda nii seto kooris kui esitada keerulisi kontratenori partiisid. Kuidas kaks täiesti erinevat muusikalist maailma kohtuvad ühes inimeses. Loodan, et üks neist ei saa teisele takistuseks. Õiglane on nimetada nüüd ka teiste Grupeto liikmete nimed: Helena Uleksin - barokkflööt, Stella Sõmer - klavessiin ja Jaanus Roosileht - viola da gamba. Aitäh teile ilusa õhtu eest!
Lisaks muule oli täna ka riiklik püha, taasiseseisvumise päev, mis mul ikka veel ununema kipub. Tallinnas avati suure etendusega rekonstrueeritud Vabaduse väljak (mida kõik TV-s kippusid platsiks nimetama) ja Edgar sai jälle öelda, et meie tegime ära. Tasuta parteireklaam, aga pole parata, linnapea peab ju sellise sündmuse puhul sõna saama.
Kella kaheteistkümneks sain ennast viimaks nii kaugele, et võtsin korvi ja fotoka ning kõndisin kõige lähemasse metsa vaatama, kuidas on seal lood seentega. Üks teeäärne odrapõld on juba täitsa pruun, vasakul paistabki metsatukk, kus tavaliselt seenel käin. See pole teab mis ilus mets, kuid tühjade kätega ei pea kuigi sageli tagasi tulema.
Täna pakuti kõige rohkem tõmmuriisikaid ehk seaseeni, mis vahepeal juba mustas nimekirjas olid, kuid mida olen ikka korjanud, sest nad on marineeritult väga maitsvad. Kase- ja männiriisikaid oli ka natuke, pilvikuid (soo-, veinpunaseid ja teisi), paar peotäit kukeseeni ülestuhnitud alade piiridelt, mis mõnest suurest kukeseenekorjajast märkamata jäänud ning paar puravikku. Korv sai igatahes täis. See metsaaluse sambla ärakiskumine kukeseente leidmise nimel käib mulle natuke närvidele, ise jätan tavaliselt pisemad seenepoisid kasvama, et keegi saaks need hiljem suurtena ära korjata. Sambla olen veidi kõrvale lükanud vaid suuremate seente pealt, aga kunagi pole sellest järele jäänud musta maad.
Metsatuka keskosa on üsna soine, selle piiridel võib näha värvilisi samblaid nagu rabaski. Tavaliselt ei kohta ma seenel käies ühtki inimest, kuigi märkidest on näha, et selles metsas käib peale minu teisigi seenelisi. Täna märkasin eemalt üht meest, kes midagi korjas. Lisaks seentele on seni üsna palju sinikaid (ajasin neid täna kamaluga suhu), mustikaidki võib veel kohati leida ning mitmel pool paistis ka vähesel määral pohli.
Kuigi tänavu pole vihmapuudust olnud, tundusid paljud seened väga kuivad, muist olid ka vanad ja ussitanud.
Tagasiteel klõpsasin veel ühe pildi, seekord natuke heledamast odrast kahel pool teed ja ilusatest pilvedest põllu kohal. Selline ongi tüüpiline eesti maastik.
Päeva kulminatsiooniks kujunes barokkmuusika ansambli Grupeto kontsert Kambja kirikus. Et kontratenorina esines Andreas Kalkun, oli kuulajate seas päris mitu kolleegi Kirjandusmuuseumist. Esitati osi J. S. Bachi kantaatidest ja sonaatidest ning üks tema kirjutatud laul Anna Magdalena Bachi noodiraamatust ja G. F. Händeli sonaat G-duur flöödile ja basso continuole. Kava pealkirjaga "Hingepilk muusikas" oli meeleolukas ja kirikusse igati sobiv, esitus mitte just kõige lihvitum, kuid siiras. Ilmselt just vähesest koosesinemise kogemusest tulenes natuke ujuv kokkukõla, mida omakorda võimendas kiriku akustika. Aga see ei seganud kontserdist suurepärase elamuse saamist. Suveõhtuses Kambjas auto poole kõndides (olime selle jätnud veidi eemale kooli parklasse) ei väsinud ma imetlemast Andreast, kes suudab ühtmoodi hästi laulda nii seto kooris kui esitada keerulisi kontratenori partiisid. Kuidas kaks täiesti erinevat muusikalist maailma kohtuvad ühes inimeses. Loodan, et üks neist ei saa teisele takistuseks. Õiglane on nimetada nüüd ka teiste Grupeto liikmete nimed: Helena Uleksin - barokkflööt, Stella Sõmer - klavessiin ja Jaanus Roosileht - viola da gamba. Aitäh teile ilusa õhtu eest!
Lisaks muule oli täna ka riiklik püha, taasiseseisvumise päev, mis mul ikka veel ununema kipub. Tallinnas avati suure etendusega rekonstrueeritud Vabaduse väljak (mida kõik TV-s kippusid platsiks nimetama) ja Edgar sai jälle öelda, et meie tegime ära. Tasuta parteireklaam, aga pole parata, linnapea peab ju sellise sündmuse puhul sõna saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar