Vanadel fotodel on kummalisi omadusi. Nad võivad aastaid ja isegi aastakümneid lebada kusagil sahtlis või karbis või kapinurgas nii, et nad sulle meeldegi ei tule. Aga tarvitseb vaid õigel hetkel mõni neist kätte võtta, ja juba oledki nende lummuses - vaatad, meenutad ja mõtled, kuidas said kogu vahepealse aja ilma nendeta olla. Nad seovad su praeguse elu tuhmuma hakanud mälestustega, pumbates sel kombel uut väge ja kirkamaid värve minevikku. Kui on õige aeg, siis hakkavad nad omal viisil kõnelema ja sa ei saa neid mitte kuulata, ei saa jätta ajapeeglite reas peegelduvatele inimestele ja iseendale pilku heitmata. Piltidetagune maailm konkretiseerub ja muutub taas osaks sinu tagamaast.
Sellel pildil on mu ema ja isa koos väga vastse vankris lamava minuga. Olen umbes poolteist kuud vana ja ei teagi, kui uhke ja ulmeline vanker mul on. Ja kui kenad vanemad.
Siin olen umbes aastane ja paistab, et kassid olid juba tollal mu lemmikud. Kummalisel kombel mäletan ma seda täispuhutavat triibulist kiisut, samuti pildi peal mu kõrval olevat jämeda peaga rebast ja eriti diivani seljatoel uhkeldavat kukke. Viimasele tuli varsti jala sisse auk ja ta läks tühjaks. Aga mul oli teinegi kukk, paksemast kummist ja piiksuga. See hakkas pikapeale pragunema ja murenema, värv tuli laiguti maha ning uhkest linnust sai luitunud ja äranäritud rääbakas.
Sellel pildil üritan isa seljas ratsutada, keelgi on erutusest suust välja aetud. Tean praegu küll, kuidas ema meid tookord ja hiljemgi kodus pildistas - tal oli paar suurte mõõtmetega võimsat elektripirni, need keerati tavaliste asemele lampide sisse ja siis saigi tuba piisavalt valgeks.
See pilt võib olla tehtud mu esimesel sünnipäeval. Tädi koos kahe noorema tütrega käis ikka mu sünnipäevade ajal meil külas. Meie omakorda käisime tädi pool kindlasti jõululaupäeval, sest tädi sünnipäev andis suurepärase legaalse võimaluse jõuluid tähistada. Siin aga istume taas kõik meie vanal diivanil - isa, mina, Anne, Reet, vanaema ja taga tädi. Ema hoiab muidugi pildimasinat ja on teisel pool toa keskel olevat ümmargust lauda.
Sellel pildil on siis see varem jutuks tulnud võrkkiik Pihlaka rehielamu ees, kiiges mu täditütred Reet ja Anne ning mina, parajasti vist mitte kõige päikeselisemas meeleolus. Ja vanaema meid kiigutamas. Suvi 1958.
Sama aeg. Avastan Pihlakal aktiivselt maailma. Selja taga on nn lepik, kus lastel oli keelatud käia, sest seal elasid rästikud. Nendega oli mul ema juttude järgi tol suvel ka vähemalt üks kriitiline kohtumine - jooksin mööda teed ja astusin või kukkusin üle rästiku.
Ikka sama suvi ja sama kant, aga titalikumad riided teevad mind nooremaks. Ma ei mäleta muidugi, kus me tookord käisime, igatahes ei paista see olevat ei bussi peale minek ega linnast tulek, sest kellelgi pole kotti käes. Vasakult Anne, tema taga Anni tütar Elvi, siis mu tädi Hilsa, siis Anni ja tema ees mina, meie kõrval vanaema ja Reet. Ilus suvine pilt.
Nüüd olen juba suur, sest diivanil siputab mu vend, kes on alles nii väike ja rumal, et ei hooli veel autodega mängimisestki. Tegelikult olen sel pildil vist oma kolm ja pool aastat vana. Aeg võib seega olla 1958. aasta lõpp. Ja meile on majja siginenud uus imevigur, mis pole piltide peale jäänud - televiisor.
Siiin olen ma oma jänesenahkse kasuka, sinise oravatega mütsi ja samasuguse salliga kahe tädi vahel. Paremal seisab Pihlaka vanatädi Anni, vasakul meie majas ja meiega samal korrusel elanud tädi Marta. Aeg umbes sama või 1959. aasta varakevad.
Sellel pildil on mu ema ja isa koos väga vastse vankris lamava minuga. Olen umbes poolteist kuud vana ja ei teagi, kui uhke ja ulmeline vanker mul on. Ja kui kenad vanemad.
Siin olen umbes aastane ja paistab, et kassid olid juba tollal mu lemmikud. Kummalisel kombel mäletan ma seda täispuhutavat triibulist kiisut, samuti pildi peal mu kõrval olevat jämeda peaga rebast ja eriti diivani seljatoel uhkeldavat kukke. Viimasele tuli varsti jala sisse auk ja ta läks tühjaks. Aga mul oli teinegi kukk, paksemast kummist ja piiksuga. See hakkas pikapeale pragunema ja murenema, värv tuli laiguti maha ning uhkest linnust sai luitunud ja äranäritud rääbakas.
Sellel pildil üritan isa seljas ratsutada, keelgi on erutusest suust välja aetud. Tean praegu küll, kuidas ema meid tookord ja hiljemgi kodus pildistas - tal oli paar suurte mõõtmetega võimsat elektripirni, need keerati tavaliste asemele lampide sisse ja siis saigi tuba piisavalt valgeks.
See pilt võib olla tehtud mu esimesel sünnipäeval. Tädi koos kahe noorema tütrega käis ikka mu sünnipäevade ajal meil külas. Meie omakorda käisime tädi pool kindlasti jõululaupäeval, sest tädi sünnipäev andis suurepärase legaalse võimaluse jõuluid tähistada. Siin aga istume taas kõik meie vanal diivanil - isa, mina, Anne, Reet, vanaema ja taga tädi. Ema hoiab muidugi pildimasinat ja on teisel pool toa keskel olevat ümmargust lauda.
Sellel pildil on siis see varem jutuks tulnud võrkkiik Pihlaka rehielamu ees, kiiges mu täditütred Reet ja Anne ning mina, parajasti vist mitte kõige päikeselisemas meeleolus. Ja vanaema meid kiigutamas. Suvi 1958.
Sama aeg. Avastan Pihlakal aktiivselt maailma. Selja taga on nn lepik, kus lastel oli keelatud käia, sest seal elasid rästikud. Nendega oli mul ema juttude järgi tol suvel ka vähemalt üks kriitiline kohtumine - jooksin mööda teed ja astusin või kukkusin üle rästiku.
Ikka sama suvi ja sama kant, aga titalikumad riided teevad mind nooremaks. Ma ei mäleta muidugi, kus me tookord käisime, igatahes ei paista see olevat ei bussi peale minek ega linnast tulek, sest kellelgi pole kotti käes. Vasakult Anne, tema taga Anni tütar Elvi, siis mu tädi Hilsa, siis Anni ja tema ees mina, meie kõrval vanaema ja Reet. Ilus suvine pilt.
Nüüd olen juba suur, sest diivanil siputab mu vend, kes on alles nii väike ja rumal, et ei hooli veel autodega mängimisestki. Tegelikult olen sel pildil vist oma kolm ja pool aastat vana. Aeg võib seega olla 1958. aasta lõpp. Ja meile on majja siginenud uus imevigur, mis pole piltide peale jäänud - televiisor.
Siiin olen ma oma jänesenahkse kasuka, sinise oravatega mütsi ja samasuguse salliga kahe tädi vahel. Paremal seisab Pihlaka vanatädi Anni, vasakul meie majas ja meiega samal korrusel elanud tädi Marta. Aeg umbes sama või 1959. aasta varakevad.
Lapsepõlv paljude eri vanuses naisolevuste ja kassiga... kas see mõjutas ettekujutust meeldivast elust. Muide, mu vennal oli täpselt samasugune kummist kukk.
VastaKustuta