Ühest vanast retkest

1979. aasta juulis-augustis sai neljakesi käidud oma käe peal Mansimaal. Enne sõitu võtsime ülikoolist igaks juhuks kõvad paberid kaasa.



Hämmastavalt napid on reisimärkmed punaste kaantega märkmikus (järgnevalt esitatud kursiivis). Fotodest osa pole ka vist varem piltideks saanudki (viletsa kvaliteedi tõttu). Kasutada oli üsna primitiivne tehnika - fotokaamera "Zenit" 50 mm objektiiviga "Industar" ja lisaks vist mingi "Smena". Heli salvestasime kassettmakiga "Parus" vene kassettidele.

17. juuli, 17.00 Väljasõit "Estoniaga" Moskvasse.

18. juuli, 11.20 Moskva. 13.30 väljasõit - Vorkuta rongi Labõtnangi otsevagun. Muhe onu, kes Jaroslavis maha läks, näitas Venemaad ja lobises. Naabriks naine väikese tütrega. Võimatu laps, ema samasugune. Pakkusid süüa, ilus argoo.

Nagu näha, oli meil Moskvas aega vaid paar tundi. Selle ajaga tuli hankida sõidupiletid. Jaroslavi vaksali kassasabas toimus üsna armutu trügimine. Trügisin minagi ja sain neli piletit kolmandale korrusele. Meie perroonile jõudes hakkas rong juba liikuma, hüppasime viimasesse vagunisse. Ema koos oma tütrega olid meeleolukad reisikaaslased. Naine rääkis pidevalt, väike tüdruk seletas ka oma lapsekeeles, kus oli üllatavaid täiskasvanute väljendeid, näiteks 'lipsuga rubla' kümnerublalise raha kohta. Väikeses Seida jaamas haagiti kolm viimast vagunit Vorkuta rongi küljest lahti ja veeti aeglaselt läbi Polaar-Uurali mööda kuulsat surmateed, mille ehitasid vangid 1947. ja 1948. aastal.



20. juuli, 20.45 Labõtnangi. Sajab. Laeva ootamine.

Enne Labõtnangi oli mitu suurt vangilaagrit ja ridamisi vanu laagrite jälgi (postid, palgid, okastraat jne). Tollal paiga kurjast minevikust palju ei räägitud. Jaamast sadamasse sai uhke Ikarus bussiga (neis tingimustes haruldus).

21. juuli. Üle jõe Salehardi. Üleujutus, halb ilm. Öö jõesadamas. Joogivee otsimine. Laevapiletid. 13.20 väljasõit Berjozovo suunas "Meteor" tüüpi tiiburiga. 21.00 Berjozovos, öö lennujaamas.


Obi veeseis oli väga kõrge, üks suur veteväli kogu 20 km pikkuse ülesõidu jooksul. Aeg-ajalt paistsid veest puuladvad, kusagil kerkis keset jõge maja. Nii Labõtnangi kui Salehhard asuvad üsna polaarjoonel (Labõtnangi veidi sealpool, Salehhard sama palju siinpool joont), seepärast juuli lõpus seal eriti pimedaks ei läinud. Olin Salehhardis paari aasta eest juba käinud, seepärast oskasin reisikaaslastele näidata uhket puitsillutist keskpargi ümbruse tänavatel. Magasime sadamas otse kassaluugi ees põrandal, et piletisabas esimesed olla. Hommikul ärkasime mansi tädide jutu peale. Selline meeldiv koduse kõlaga keel. Piletitest hoolimata ei tahtnud me hästi laevale mahtuda, pidin kai peal pabereid lehvitama ja midagi karjuma. Laevasõit "Meteoriga" on üks meeldivamaid Siberi elamusi. Kiire ja mugav. Berjozovo lennujaama polnud raske leida. Öösel oli see inimtühi. Ühel letil vedeles paberileht pealkirjaga "Saranpauli sõita soovijate nimekiri". Panin meie nimed igaks juhuks kirja.

22. juuli. Hommikul juhusliku helikopteriga Saranpauli. Sealt jalgsi Sukõrjasse (Tšekurja). Soo ja muda, kõrge vesi. Pjotr, Andrei, Klava. Klava ema (Praskovja Mihhailovna Sainahhova). Kohutavalt sääserikas öö.





Juhuslik helikopter tähendab, et tegemist polnud regulaarlennuga. Meid võttis peale geoloogide laagrisse suunduv kopter, mis pidi sinna lendama tühjalt, tagasi aga lastiga. Olin Sukõrja külas juba käinud - 1977. aastal "Linnutee tuulte" filmivõtete ajal. Tollal oli vesi jõgedes madal ja Saranpaulist sai koolme kaudu kerge vaevaga Sukõrjasse. Nüüd aga tuli paati oodata. Pärast jõeharu ületamist tahtsime kusagilt "lõigata", aga kaotasime tee sootuks ja müttasime hulk aega võsas ning kõrges rohus. Külas nägime mitmeid tuttavaid, keda meie saabumine üllatas. Et keegi meid ei oodanud, lõime laagri esialgu üles jõeluhale, kus öösel oli kohutavalt sääski. Päeval meelitas meie söögikeetmine kohale hulgaliselt külakoeri.







23. juuli. Lõpetasime hommikusöögi, hakkame teed jooma. --- Kolisime Klava õuele elama.

Klavdia Sainahhoval hakkas meist vist kahju, seepärast kutsus ta meid kõigepealt ema õue, seejärel aga tarre. Sinna jäimegi kogu Sukõrjas olemise ajaks. Klava koos õe Natašaga õppis Leningradis Põhjarahvaste Instituudis. Olin neid varemgi kohanud, viimati aasta eest Eestis. Nataša tuli koju augusti esimestel päevadel. Tare oli tilluke - õhukese vaheseinaga köögiks ja toaks jagatud ehitis. Uuralite külje all asuv Sukõrja on huvitav küla, sest seal elavad lisaks mansidele neenetsid ja komid, kõiki umbes kolmandik.



24. juuli. Õhtul Grigori Nikolajevitši pool. Õpetas meile ühe mansi viisi - "Vanaisa jutustab".

Kirikori-ojka 1977. aastal filmivõtete ajal.

Grigori Nikolajevitš oli muidugi Sainahhov nagu enamus teisigi selle küla mansi elanikke. Teda hüüti lihtsalt Kirikori-ojka'ks ehk Kirikori-taadiks. Tolle aja parim mansi pillimees, kelle juures käisid sankvaltapimängu õppimas õige mitmed mehed. Sankvaltap on obiugri viiekeeleline pill, midagi meie väikekandle sarnast (eriti mängutehnika poolest), aga spetsialistide arvates arenenud siiski mingit muud liini pidi. Karupeolauludes on seda pilli kirjeldatud nii:

Viiekeelelise keelepuu
Linna Isand-taat võttis kätte.
Alumist keelt helistades
kõikjal asuvaid tiivulisi jumalaid
kõiki ta kohale kutsus.
Ülemist keelt helistades
kõikjal asuvaid jalalisi jumalaid
kõiki ta kohale kutsus.
(Kannisto, A. Wogulische Volksdichtung. Bd. I. Texte Mytischen Inhalts. SUST 101. Helsinki 1951, lk. 250 jj.)

26. juuli. Õhtul Marja Albina juures. Laulis kolm laulu ja rääkis ühe jutu. Sündinud 1926.


Marja Albina lugu väikesest mos'-naisest olen pikemalt analüüsinud ühes 1997. aastal ilmunud artiklis. Tuleb öelda, et suvi pole Mansimaal jutuvestmise aeg. Mõnel pool oli suvine jutustamine isegi keelatud. Arvatavasti just seepärast ütlesid paljud meile, et tulge talvel tagasi, siis on kõik need head jutuvestjad kodus, kes praegu põhjapõtradega mägedes. Noil aegadel tundus aga mõte talvisest Siberi-reisist üpris hirmutav.



27. juuli. Käisin koos Klava, Praskovja Mihhailovna, Kostja ja veel ühe poisiga noota vedamas. Kala saime vähe. P. M. kukkus viimase vedamise ajal vette. Tüdrukud käisid õhtul Marja Albina pool. Ta rääkis veel ühe pika muinasjutu.

Kalal ei käinud me lõbu pärast, vaid selleks, et midagi söögilauale hankida. Külapoest polnud ju suurt midagi võtta. Sosva jões ja ilmselt ka Ljapinis (Hulga) elab sosva heeringas, väikese räime suurune kala, keda tollal sesoonselt massiliselt püüti. 1977. aastal nägin Sosva asula lähedal praame, trümmid täis roiskuvat kala, sest jõgede veetase oli madal ja kala ei saanud ära vedada. Aga kalurid püüdsid, sest neil oli plaan. Kalapüük oli reguleeritud nii, et sel ajal, kui oli riiklik püügihooaeg, keelati kohalikel elanikel kala püüda, kui hooaega polnud, polnud ka kala liikvel. Seepärast jäi meiegi saak kesiseks.



28. juuli. Sajab. Klava tõlkis meile ühe jutu. Ta ema rääkis ka ühe jutu ja luges ühe laulu (laulda ei saanud, ütles, et pole häält). Pärast jutustas Praskovja Mihhailovna veel elust möödunud aegadel ja õhtul esitas esimese muinasjutu ekva põgris'e (Eidepoja) seitsmest loost.

Eidepoeg oli mansi populaarseim jutukangelane, kuulus vembumees sündimisest saadik. Oli Maailmavaatava Mehe profaanne esinemiskuju. Järgnevalt esitan ühe Artturi Kannisto poolt üles kirjutatud Eidepoja loo, mille mõne aasta eest mansi keelest tõlkisin, püüdes võimalikult palju edasi anda originaali keelekasutust.

Elas Eidepoeg koos oma tädiga. Ta magas koldetuha sees. Kaua magas või vähe magas, (siis) ütles oma tädile: „Ma lähen kuhugi,” ütles. Tädi ütles: „Su käsi on veel nõrk, su jalg on veel nõrk!” Kas (siis) laulude mees, juttude mees tädi hoiatust kuuleb? Tõusis ja läks. Kohtas neljasüllast, viiesüllast lehisepuust palkmaja. Ronis maja katusele. Kostis metshiidude kandlemäng. Ükskord lausuti: „Meie teedkäinud mees pöördus oma tee lõpust tagasi.” Varsti lausuti: „Ta jõudis oma tee keskpaika.” Varsti ta paistis. Ta tõi kinniseotud põtra. Kandis selle sisse, tappis ära. Nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskune) katel riputati tulele. Pandi (liha) katlasse, keedeti. Ta tegi õngekonksu. (Liha) väljavõtmine jõudis kätte. Seljarasv riputati sinna üles. Sealt ta õngitses seda õngekonksuga välja. Kaua õngitses, vähe õngitses, poole õngitses välja. Siis tassis (liha), läks koju. Koju jõudis. Ta tädi ütles: „Miks sa metshiidudega tegemist tegid? Su käsi on veel nõrk, su jalg on veel nõrk.” Siis nad sõid, jõid. Heitsid magama, tõusid üles.

Ta tõusis ja läks jälle. Jõudis sellesama neljasüllase, viiesüllase lehisepuust palkmaja juurde. Ta ronis maja katusele - kandlemäng kostis. Ükskord lausuti: „Meie teedkäinud mees pöördus oma tee lõpust tagasi. Teedkäinud mees on jõudnud oma tee keskpaika.” Varsti ta paistis. Tal oli rasvane põhjapõdrapull kinni seotud. Siis vedas ta selle sisse, tappis ära. Nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskune) katel riputati tulele. Seljarasv riputati üles. Pandi katlasse, keedeti. Ta õngitses seda välja. Kaua õngitses, vähe õngitses, vähesed põhjatükid jäid järele. Ta läks koju. Eit ütles: „Liiga palju oled hakanud metshiidudega tegemist tegema.” Ta ütles: ”Mis tegemist ma teen? Midagi ma ei tee. Tädi, punu nüüd nöör!” Ta punus nööri, lõpetas (selle ära). Nad heitsid magama, tõusid üles.

Ta tõusis ja jälle läks. Kaua läks, vähe läks, jõudis neljasüllase, viiesüllase lehisepuust palkmaja juurde. Ronis üles. Metsahiiud mängisid kannelt. Lausuti: „Meie teedkäinud mees pöördus oma tee lõpust tagasi. Jõudis oma tee keskpaika.” Varsti ta paistis. Tal oli rasvane emane põhjapõder kinni seotud. Viis selle sisse, tappis ära. Võttis seljarasva, riputas üles. Nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskune) katel riputati tulele. (Liha) pandi katlasse, keedeti. Ta hakkas välja õngitsema, põhja jäi kolm lihatükki. Ta õngitses seljarasva välja. Katel võeti tulelt, hakati (liha) välja tõstma – kolm lihapalakest! Toitu keetnud mehele öeldi: „Kuhu sa liha panid?” – „Kuhu ma selle panin?!” – „Sa sõid ära!” – „Kus ma seda sõin? Ma pole söönud,” ütles too. Nad ütlesid: „See, (kes) tembutas (on) Eide pojuke.” Öeldi: „Ta on nüüd (oma) tembutamist alustanud. Kas me ei peaks teda keetma nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskuses) katlas?” Siis läks ta koju. Ta tädi ütles: „Liiga palju oled hakanud metshiidudega tegemist tegema. Sinuga juhtub midagi halba.” – „Minuga ei juhtu midagi.”

Siis ta võttis nööri ja läks. Jõudis neljasüllase, viiesüllase lehisepuust palkmaja juurde. Ronis katusele. Katusel seisis taevani kasvanud, maani kasvanud lehis. Ta ronis lehise otsa, sidus ennast kinni, hakkas lehist kõigutama. Kaua kõigutas, vähe kõigutas, viimaks paiskas ta selle (lehise) maha. Maja purunes. Noh, ta tuli alla. Ta vaatas majja – kõik nad olid puruks muljutud. Vaatas palgiprakku – (seal) lebas nende kannel (sankvaltap). Ta õngitses selle välja. Siis läks ta koju.

Eite polnud kodus. Ükskord (hiljem) tuli ta tädi sisse – üht poolt pole - jalgade poolt pole. Õepoeg ütles: „Kuidas see juhtus?” Tädi ütles: „Misasi?!” Tädi ütles: „Äkki tuli keegi, mind raiuti pooleks.” – „Noh, kus see (teine pool) on, too mulle siia!” Noh, ta läks. Tagasi jõudis. Ta kandis oma keha jalgade poolt. Ja kiigutas, kiigutas (seda) – muutus äsjasündinud väikeseks tüdrukuks.

Siis ta (Eidepoeg) hakkas oma tädi raiujat taga ajama. Kaua ajas taga, vähe ajas taga, jõudis järele, raius pooleks: „Ennem sa ütlesid, et mind tuleb panna nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskusesse) katlasse. Ei pannud ju mind. Panen su enese. Kuidas sa mind kiusad seitsme kavaluse, kuue kavaluse tegemise ajal? Sa ei kiusa mind.” Siis läks ta koju. Nüüd ta elab külluslikult ja hästi.

Üles kirjutatud Konstantin Atjinilt 21. 10. 1905.
Kommentaaris (lk. 413 – 414) on kirjas, et Eidepoeg = Mirsusnehum, vana naine on Kaltašekva.

Kannisto A., Liimola, M. Wogulische Volksdichtung. I band, Texte mit mytischen Inhalts. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 101. Helsinki 1951, lk. 141 – 146.


30. juuli. Mare käis koos perenaisega heinal. Õhtul kirjutasime lindilt ühe muinasjutu maha.

Pea igas mansi peres peeti lehma, kellele tuli talveks heina teha. Laudaks oli tavaliselt postidel lavats, mille peal katuseks heinakuhi. Seinteks või tuulevarjuks kühveldati talvel lund.



31. juuli. Hommikul käisime kõik mööda jõekallast ülesvoolu, leidsime ohvripuud, millest Mare eile kuulis. Õhtul käisime Kirikori juures. Ta ei tahtnud kuidagi laulda.

Kirikori-ojka väitis, et on kogu oma repertuaari erinevatele kogujatele (s.h. "Linnutee tuulte" võttegrupile) juba ette mänginud, midagi uut tal enam pole.





1.august. Hommikul käisin koos Klava ja Marega Roman-ojka pool. Ta laulis kaks laulu, siis kutsuti matustele. Pärast kutsus Jelena Gavrilovna (Pjotr Andrejevitš Sainahhovi naine) meid oma poja hauale. Õhtul kirjutas Klava lindilt maha ühe Roman-oojka laulu. Seejärel laulis Praskovja Mihhailovna kaks laulu, hiljem veel kolm.

Roman-ojka oli Sukõrja legendaarne taat, hea kombestiku tundja, kes teadis ka palju laule ja jutte. Elas naisega kahekesi, teenis leiba rehade ja muude puust tööriistade valmistamisega. Sel põhjusel olid nad üsna vaesed. 1977. aasta filmiekspeditsiooni ajal jutustas Roman-ojka suurepärase maailmaloomise loo.



2. august. Hommikul käis Pjotr Andrejevitš, laulis kolm laulu. Esimene on midagi väärt, teised kaks uuemad. Pärast lobisesime ja seejärel rääkis ta veel kaks küllalt head juttu. Õhtul jutustas Praskovja Mihhailovna.

Praegu ajab naerma, kui kergekäeliselt sai noorena hinnanguid antud - see laul või jutt on väärt, too ei ole. Ma ei teadnud tollal mansi folkloorist ja mütoloogiast kuigi palju, Kannisto-Liimola "Wogulische Volksdichtungi" foneetiline transkriptsioon tundus arusaamatu salakirjana.



3. august. Käisin heinal. Väsisin koledasti ära, moskiitod sõid igalt poolt. Õhtul tuli Roman-ojka. Ei saanud õiget kontakti. Rääkis ühe jutu ja laulis kaks laulu. Andsin talle kümneka.


Jõeäärne heinamaa oli üsna mättaline, vikat läks sageli otsapidi mättasse. Leivakõrvaseks püüdis Kostja ahvenaid, mida tuli toorelt süüa. Alternatiiviks oli eelmisel õhtul keedetud lehkav kala, mis haises juba enne katlasse panemist üsna võikalt ning ei muutunud paremaks ka pika keetmise peale.





4. august. Kriss ja Kiti sõitsid Saranpauli, et ära lennata. Ei tea, kas said.

Said küll, sest tagasi nad ei tulnud.



5.august. Käisime memmedega soos murakal. Tuli Nataša koos sugulastega. Tuba rahvast täis.


Murakal käimine oli vahva kogemus. Huvitav oli jälgida, kuidas soos rada otsiti ja märgistati, mõnus oli korjata murakaid suurde kasetohust pauna. Ilmselt just selliseid pikki tohtpaunu mainitakse ka lauludes:

Etskae: emakaru püha kuju olen võtnud,
isakaru püha kuju olen võtnud.
Sjopõr-okstega okslise puu leidsin,
sjopõr-juurtega juurelise puu leidsin.
Tohuse kase tohtu koorisin,
Seljakõrguse pika pauna tegin.
Mu inimlapsed
järvetoituga olid mind küllastanud,
obitoiduga olid mind küllastanud.
Seljakõrgusesse pikka pauna
järvetoidu panin,
obitoidu panin.
Peene kaleviga olid nad mind küllastanud,
peene siidiga olid nad mind küllastanud.
Peene kalevi pauna panin,
peene siidi pauna panin.

Kannisto, Liimola Wogulische Volksdictung IV 366-391 < Saveli Vingalev, Sosva, 1905. Püha laul, värsid 135-146.



6. august. Hommikul käisime Saranpaulis pileteid kinni panemas. Homme vist lendame. Pärast olime Roman-ojka ja Kirikori pool.

Roman-ojka oli seekord üsna purjus, võib-olla oli ta mu kümneka eest viina ostnud. Kurtis muudkui oma rasket elu ja seda, kuidas tast lugu ei peeta ning muutus vahepeal päris härdameelseks. Siis aga laulis paar joomalaulu. Ühes neist kõlasid sõnad tšarka ja rumka, teine aga algas nentimisega, et ta on nii vaene mees, et aita pole mitte midagi panna.

7. august. Jälle helikopter. Küll raputas. Öö Berjozovo sadamas.

Hullemat kopterilendu, kui see ots Berjozovosse, pole mul elus olnud. Kartsin, et lennumasin puruneb tükkideks, sest vibratsioon oli nii tugev.

8. august. "Meteoriga" Salehhardi, lennuväljale. Lennukiga Moskvasse (vahemaandumised Uhtas ja Kirovis). Öö Leningradi vaksalis.

9. august. Hommikul linnas, siis rongi peale ja koju.

Tolle reisi helisalvestused said ilusasti Eesti Rahvaluule Arhiivi üle antud ja on seal säilinud tänaseni.