Uus jõgi

Inimese elu võrreldakse metafoorselt sageli teega. On elutee, mida tuleb käia ja sel teel käänakud ja teetähised. Aga sama hästi võib elu olla jõgi, mis algab väikese nirena, kasvab algul vallatuks ojakeseks, pärast aga väärikaks jõeks ning lõpuks, pärast mitmekesiste maastike läbimist suubub inimkogemuste ühisesse merre. Täna külastasid meid Mann, Oliver ja väike Ott. Sõime pitsat ja kooki, imetlesime Otti ning uurisime Manni ja Oliveri uut autot. Ott tegeles enamalt jaolt magamisega, aga ärkvel olles oli üsna mõnusas tujus. Võib-olla teeb ta oma esimesed sammud mõne aja pärast just siin Kamsul, ema või vanaema toeks juures, nagu mina hakkasin käima 52 aasta eest Pihlaka talu õuel. Mul polnud maavanaema ega -vanaisa, seepärast saigi suviti teiste sugulaste pool oldud. Polnud ka sellist toredat linnakodu akna all ootava vahva mänguväljakuga, nagu Otil on. Oli väike kööktuba, nelja korteri ühine wc koridori teises otsas ja kraanikauss selle kõrval. Oli kitsas hoov maja ja puukuuride vahel. Ja olid suured kastanid. Autost ei maksa üldse rääkida, meie majas polnud küll ühtki autoomanikku ja ka nendel sugulastel, kelle juures tol ajal käisime, olid sõiduvahenditeks peamiselt jalgrattad, lisaks ka mõned sääreväristajad, mis tundusid mulle siis, kui juba neid vaadata oskasin, väga uhkete ja ihaldusväärsete asjadena. Ja ma polnud sugugi kogu aeg paljudest naistest ümbritsetud, nagu ühes kommentaaris arvati. Esimestel eluaastatel kantseldas mind ja venda peamiselt vanaema, sest ema töötas tehases nii hommikuses, õhtuses kui ka öises vahetuses ja tädi tuli koos tütardega külla paaril-kolmel korral aastas. Suvel jah, siis sai mõnikord kuu aega või rohkemgi koos täditütarde ja vanaemaga maal oldud, aga siis polnud sageli ema, kes pidi tööl käima. Puhkused olid tollal ju üsna lühikesed. Aga see jõgi on ammu merre voolanud, nüüd on teised ajad ja võimalused, mida ka meie, endisi olusid mäletavad inimesed, peame täiesti iseenesestmõistetavateks. Meenutama hakates tekib küll väike kontrast lapsepõlveagse elu ja praeguste perspektiivide vahele, aga see ongi hea, ei lase liiga pilvedes hõljuda.

Kunagi vaatab ehk Ott samamoodi tänaseid ja hiljemgi tehtud pilte ning tõmbab võrdlusjooni oma elust kaugesse lapsepõlve. Jõgi voolab.