Purskkaev pladiseb tasakesi. Huvitav, miks seostub vaikne veevulin rahu ja heaoluga? Vee mängu on alati huvitav jälgida. Arvan, et maailmas on kaks asja, mida võib tüdimuseta vaadata. Need on vesi ja tuli. Isegi meie tilluke elektripurskkaev tekitab imelisi helisid ja huvitavaid visuaalseid efekte. Vaata ja kuula. Lisaks veele pildistasin täna lilli. Vaatan neid ja mõtlen, et iga õis kasvab isemoodi, ju vist on neil ka iseloomud erinevad nagu inimestelgi. Vesi moodustab üha uusi kujundeid ja virvendusi, mis kunagi täpselt ei kordu. Õied seevastu on üsna püsivad. Ent ometi on neis mõlemas midagi ühist. Vesi peegeldab õisi. Õied on üürikesed, nad pudenevad vette ja kantakse voolu poolt ära. Seega ka õied voolavad. Herakleitosele omistatakse ütlus πάντα ῥεῖ - kõik voolab. Sellist tsitaati pole temalt tegelikult säilinud. Küll aga on Platoni vahendusel meieni jõudnud tema πάντα χωρεῖ καὶ οὐδὲν μένει - kõik muutub ja miski ei püsi. Ja kui hästi kõlab veel ποταμοῖσι τοῖσιν αὐτοῖσιν ἐμϐαίνουσιν, ἕτερα καὶ ἕτερα ὕδατα ἐπιρρεῖ (potamoisi toisin autoisin embainousin, hetera kai hetera hudata epirrei) - samasse jõkke astudes voolab üha uus (teine) ja uus vesi. Suvi on nagu Herakleitose jõgi, iga kord uus. Ja õied on uued. Loodan, et siit ei järeldu Herakleitose kombel see, et me ühtaegu oleme olemas ja ei ole ka - ποταμοῖς τοῖς αὐτοῖς ἐμβαίνομέν τε καὶ οὐκ ἐμβαίνομεν, εἶμέν τε καὶ οὐκ εἶμεν - samasse jõkke nii astudes kui mitteastudes me oleme ja ei ole.
laupäev, 8. august 2009
Vesi ja õied
Purskkaev pladiseb tasakesi. Huvitav, miks seostub vaikne veevulin rahu ja heaoluga? Vee mängu on alati huvitav jälgida. Arvan, et maailmas on kaks asja, mida võib tüdimuseta vaadata. Need on vesi ja tuli. Isegi meie tilluke elektripurskkaev tekitab imelisi helisid ja huvitavaid visuaalseid efekte. Vaata ja kuula. Lisaks veele pildistasin täna lilli. Vaatan neid ja mõtlen, et iga õis kasvab isemoodi, ju vist on neil ka iseloomud erinevad nagu inimestelgi. Vesi moodustab üha uusi kujundeid ja virvendusi, mis kunagi täpselt ei kordu. Õied seevastu on üsna püsivad. Ent ometi on neis mõlemas midagi ühist. Vesi peegeldab õisi. Õied on üürikesed, nad pudenevad vette ja kantakse voolu poolt ära. Seega ka õied voolavad. Herakleitosele omistatakse ütlus πάντα ῥεῖ - kõik voolab. Sellist tsitaati pole temalt tegelikult säilinud. Küll aga on Platoni vahendusel meieni jõudnud tema πάντα χωρεῖ καὶ οὐδὲν μένει - kõik muutub ja miski ei püsi. Ja kui hästi kõlab veel ποταμοῖσι τοῖσιν αὐτοῖσιν ἐμϐαίνουσιν, ἕτερα καὶ ἕτερα ὕδατα ἐπιρρεῖ (potamoisi toisin autoisin embainousin, hetera kai hetera hudata epirrei) - samasse jõkke astudes voolab üha uus (teine) ja uus vesi. Suvi on nagu Herakleitose jõgi, iga kord uus. Ja õied on uued. Loodan, et siit ei järeldu Herakleitose kombel see, et me ühtaegu oleme olemas ja ei ole ka - ποταμοῖς τοῖς αὐτοῖς ἐμβαίνομέν τε καὶ οὐκ ἐμβαίνομεν, εἶμέν τε καὶ οὐκ εἶμεν - samasse jõkke nii astudes kui mitteastudes me oleme ja ei ole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar