13. mai, kolmapäev. Hommikul selgus, et Madlene oli oma vöökoti koos raha ja dokumentidega kusagile kaotanud ning Jose ja Madlene kiirustasid nüüd seda otsima tagasi Shikhasse. Nad asusid teele juba enne, kui mulle hommikusööki serveeriti. Meie väike meeskond pani kotid selga harjumuspäraselt kell seitse. Algul ei tulnudki kohe ronima hakata, vaid sai veel mõne kilomeetri allamäge minna. Aga siis ületasime Kali Gandaki ning algas pidev tõus. Jõe org keeras veidi paremale, meie aga ronisime pikkamööda sellest välja. Muidu polnud väga viga, aga higi, kuramus, voolas ojadena. Esimese lühikese peatuse tegin omal algatusel ühe kandjatele mõeldud kivimüüri juures. Selliseid kandamite toetamiseks mõeldud madalaid müüre-istumispaiku leidub Annapurna piirkonnas väga palju ning nende peal on mugav istuda ka kotti seljast võtmata.
Järgmine hingetõmbepaus oli mäeharjal, kus rada oli 3-4 meetri kõrgusest kaljust läbi murtud. Selleks ajaks olime tõusnud umbes 400 m. Teisel pool avardus lauge nõlv maaliliselt paiknevate küladega.
Shikha küla esimeses otsas toimus rõõmus kohtumine Madlene ja Josega. Nad olid kadunud koti külarahva abiga kätte saanud. See oli leitud templi lähedalt, kus nad puhanud ja söönud olid ning anti lahkesti omanikule tagasi. Jõime koos vett ja soovisime üksteisele edukat matka. Siis hakkasid nemad tagasi Tatopani poole laskuma, meie aga jätkasime väsitavat tõusu. Shikha keskpaigas (küla oli pikk nagu mitme püha vahe ja koosnes vähemalt neljast osast) tuli peatuda ACAPi kontrollposti juures. Seal jõin ära pudeli Sprite’i.
Lõunale jäime umbes üheteistkümne ajal neljandas Shikhas hotelli Serendipity juures. Niisugust nime pole siinkandis varem kohanudki. Tellisin menüü järgi kõrvitsasuppi, aga kuna väideti, et kõrvitsat pole, siis asendasin selle tomati-juustusupiga. Praeks sai kartulipüree juustuga ning joogiks ingveritee.
Kell näitas kõrguseks 2100 m, seega tuleb tõusta veel üle 700 m. Ilm hakkab jälle pilve kiskuma. Pilved on ju muidu toredad ja annavad varju, aga vett võiks neist mitte alla tulla. Mägedes on igas köögis kiirkeetja. Ilmselt saab rõhu all vee keema vähemalt 100 kraadiga, muidu keeks see näiteks kahe km kõrgusel ca 95 ja nelja km kõrgusel 85 kraadi juures. Teine võimalus vee keemistemperatuuri tõstmiseks on muidugi soola lisamine. Juba krabistabki sadada. Ja räägitakse, et vihmaga varitsevad rododendronimetsas mustad kaanid.
Olengi üleval. Kell 15.15 jõudsime Ghorepanisse, täpsemalt Ghorepani Deuralisse, mis paikneb otse mäekurul, kõrguseks näitab minu kell 2850 m ja kaardile on märgitud 2874 m. Ronida kaheksa tunniga 1190 m kõrguselt siia üles polegi väga paha. Kui arvestada, et algul läks tee veidi allamäge, võib tõus tulla isegi 1750 meetri kanti. Kahtlemata mu elu rekord. Ausalt öeldes olin lõpuks ka üsna väsinud lõpututest treppidest või Tartu Aeglase Surma kombel tõusvatest kiviteedest ja radadest. Õnneks ei saanud vihmast asja, ainult paaril korral piserdas kergelt. Aga kusagil allpool müristas päris raevukalt. Hotelliks on siniseks võõbatud Snow View, kõige järgi otsustades Shantu heade tuttavate peetav asutus. Väikesed toakesed asuvad teisel korrusel kahel pool kitsast koridori, mille põrandat katab sammude summutamiseks paks vetruv vaip. Minu tuba on otsmine, vaatega piki kuru kulgevale tänavale. All söögitoas troonib aukohal vaadist tehtud bursuika, mis ka pesemisvett soojendab. Käisin duši all ja vesi oli tõesti kuum. Naabruses asuva internetipunkti ukse ees ripub tabalukk, mis pole küll roostes ega tatrapudrune, kuid jätab siiski mulje, et ukse normaalne olek on lukustatud. Väsimus on suur, isegi välja kondama ei viitsi minna, kuigi peaks.
Järgmine hingetõmbepaus oli mäeharjal, kus rada oli 3-4 meetri kõrgusest kaljust läbi murtud. Selleks ajaks olime tõusnud umbes 400 m. Teisel pool avardus lauge nõlv maaliliselt paiknevate küladega.
Shikha küla esimeses otsas toimus rõõmus kohtumine Madlene ja Josega. Nad olid kadunud koti külarahva abiga kätte saanud. See oli leitud templi lähedalt, kus nad puhanud ja söönud olid ning anti lahkesti omanikule tagasi. Jõime koos vett ja soovisime üksteisele edukat matka. Siis hakkasid nemad tagasi Tatopani poole laskuma, meie aga jätkasime väsitavat tõusu. Shikha keskpaigas (küla oli pikk nagu mitme püha vahe ja koosnes vähemalt neljast osast) tuli peatuda ACAPi kontrollposti juures. Seal jõin ära pudeli Sprite’i.
Lõunale jäime umbes üheteistkümne ajal neljandas Shikhas hotelli Serendipity juures. Niisugust nime pole siinkandis varem kohanudki. Tellisin menüü järgi kõrvitsasuppi, aga kuna väideti, et kõrvitsat pole, siis asendasin selle tomati-juustusupiga. Praeks sai kartulipüree juustuga ning joogiks ingveritee.
Kell näitas kõrguseks 2100 m, seega tuleb tõusta veel üle 700 m. Ilm hakkab jälle pilve kiskuma. Pilved on ju muidu toredad ja annavad varju, aga vett võiks neist mitte alla tulla. Mägedes on igas köögis kiirkeetja. Ilmselt saab rõhu all vee keema vähemalt 100 kraadiga, muidu keeks see näiteks kahe km kõrgusel ca 95 ja nelja km kõrgusel 85 kraadi juures. Teine võimalus vee keemistemperatuuri tõstmiseks on muidugi soola lisamine. Juba krabistabki sadada. Ja räägitakse, et vihmaga varitsevad rododendronimetsas mustad kaanid.
Olengi üleval. Kell 15.15 jõudsime Ghorepanisse, täpsemalt Ghorepani Deuralisse, mis paikneb otse mäekurul, kõrguseks näitab minu kell 2850 m ja kaardile on märgitud 2874 m. Ronida kaheksa tunniga 1190 m kõrguselt siia üles polegi väga paha. Kui arvestada, et algul läks tee veidi allamäge, võib tõus tulla isegi 1750 meetri kanti. Kahtlemata mu elu rekord. Ausalt öeldes olin lõpuks ka üsna väsinud lõpututest treppidest või Tartu Aeglase Surma kombel tõusvatest kiviteedest ja radadest. Õnneks ei saanud vihmast asja, ainult paaril korral piserdas kergelt. Aga kusagil allpool müristas päris raevukalt. Hotelliks on siniseks võõbatud Snow View, kõige järgi otsustades Shantu heade tuttavate peetav asutus. Väikesed toakesed asuvad teisel korrusel kahel pool kitsast koridori, mille põrandat katab sammude summutamiseks paks vetruv vaip. Minu tuba on otsmine, vaatega piki kuru kulgevale tänavale. All söögitoas troonib aukohal vaadist tehtud bursuika, mis ka pesemisvett soojendab. Käisin duši all ja vesi oli tõesti kuum. Naabruses asuva internetipunkti ukse ees ripub tabalukk, mis pole küll roostes ega tatrapudrune, kuid jätab siiski mulje, et ukse normaalne olek on lukustatud. Väsimus on suur, isegi välja kondama ei viitsi minna, kuigi peaks.
Vaade aknast kurutänavale.
Võtsin ennast kokku ja käisin siiski veidi maad uurimas. Üle tee hotelli suures internetipunktis olid kõigil arvutitel kotid peas. Tundub, et siin üleval pole elektrit. Kogu valgustusvool näib tulevat akudest. Pärast õhtusööki oli hubane istumine koos pererahvaga bursuika ümber. Pakuti raksit. Kandja poiss lasi telefonist muusikat, teismeline peretütar tantsis ja laulis kaasa. Homme varahommikul (ca 4.15) tuleb hakata Poon Hilli (3210 m) ründama. Veel veidi ronimist. Kogu programm tuleb ju läbi teha viimse detailini. Ja Poon Hilli otsast päikesetõusu vaatamine pole selle kõige tühisem seik. Shantu tõi jälle kaks tekki, hoolitseb mu eest väga hästi. Poen täna rõivastega magama.
14. mai, neljapäev. Kell 6.45 oli Poon Hilli otsas käidud. Higine nahk, vapustavad vaated ja külm. Minema hakkasime tõesti juba pimedas, linnupetetki võtmata. Oli näha ka teisi ülespoole rühkivaid kogusid. Tõus, kuigi meetrite poolest mitte väga suur (336 m), oli siiski üsna väsitav. Mitu korda tundus, et rododendronid taanduvad ning jõuame tippu, kuid ikka tegi rada mõne käänaku ja tõus jätkus. Künkale (veider kasutada sellist sõna üle 3000 meetrise kõrguse puhul) jõudsime siiski aegsasti enne seda, kui päike Machapuchare tagant piiluma hakkas.
14. mai, neljapäev. Kell 6.45 oli Poon Hilli otsas käidud. Higine nahk, vapustavad vaated ja külm. Minema hakkasime tõesti juba pimedas, linnupetetki võtmata. Oli näha ka teisi ülespoole rühkivaid kogusid. Tõus, kuigi meetrite poolest mitte väga suur (336 m), oli siiski üsna väsitav. Mitu korda tundus, et rododendronid taanduvad ning jõuame tippu, kuid ikka tegi rada mõne käänaku ja tõus jätkus. Künkale (veider kasutada sellist sõna üle 3000 meetrise kõrguse puhul) jõudsime siiski aegsasti enne seda, kui päike Machapuchare tagant piiluma hakkas.
Poon Hill. Dhaulagirid veel magavad.
Üleval võis olla paarkümmend inimest, kes kõik üksteise järel kolinal metallist vaatetorni ja tagasi alla ronisid ning valguse kasvades ennast mägede taustal pildi peale sättisid. Väga ilus vaade avanes Dhaulagir ahelikule, Annapurnad olid natuke päevatõusu vines. Nii kummaline- siit vaadates paistis 7219 m kõrgune Annapurna lõunatipp terava hambana, aga paari aasta eest Ghandrukist vaadatuna jättis ta hoopis teise mulje.
Annapurna lõunatipp. Taamal Hiunchuli (6441 m).
Machapuchare tagant laotus lehvikuna üle taeva valguskiirte mäng. Varsti kullendas Dhaulagiri peatipu serv päikesevalguses, sellele järgnesid teised tipud. Aga Annapurnad mähkusid veel enam vinesse, nagu oleks Machapuchare tagant neile loor ette tõmmatud. Tegin Shantust ja kandjast mägede taustal pilti, seejärel hakkasime tagasi alla tulema.
Hotellis sai väheke hinge tõmmata ja hommikust süüa, aga juba enne kaheksat jätkas meie seltskond matka.
Kell on 10.45. Oleme jõudnud kuulsate Ulleri treppideni 1960 m kõrgusele. Hulk maad juba alla tuldud ja ca 500 m tuleb veel laskuda. Raamat ütleb, et Ulleri trepil on 3421 astet. Kuidas nad sellise tulemuse said, pole selge, sest tegemist pole ju sellise korrapäraste astmetega trepiga, millistega oleme harjunud, vaid eri suurusega kividest laotud erineva kuju ja kõrgusega astmetega. Lõunat sõime trepi (või treppide ahela) ülemise otsa juures Super View Guesthouse’is. Vaade oli tõesti nimele vastav - avarduv terrasspõldudega org, hoonete katused, taamal metsased künkad. Ja kõige selle kohal tiirlemas üksik raisakotkas. Pärast sööki kuulasin pesu peseva peretütre laulu ning jälgisin, kuidas restorani tarvis osteti seljas kohale kantud köögivilja.
Hotellis sai väheke hinge tõmmata ja hommikust süüa, aga juba enne kaheksat jätkas meie seltskond matka.
Kell on 10.45. Oleme jõudnud kuulsate Ulleri treppideni 1960 m kõrgusele. Hulk maad juba alla tuldud ja ca 500 m tuleb veel laskuda. Raamat ütleb, et Ulleri trepil on 3421 astet. Kuidas nad sellise tulemuse said, pole selge, sest tegemist pole ju sellise korrapäraste astmetega trepiga, millistega oleme harjunud, vaid eri suurusega kividest laotud erineva kuju ja kõrgusega astmetega. Lõunat sõime trepi (või treppide ahela) ülemise otsa juures Super View Guesthouse’is. Vaade oli tõesti nimele vastav - avarduv terrasspõldudega org, hoonete katused, taamal metsased künkad. Ja kõige selle kohal tiirlemas üksik raisakotkas. Pärast sööki kuulasin pesu peseva peretütre laulu ning jälgisin, kuidas restorani tarvis osteti seljas kohale kantud köögivilja.
Ulleri treppidest alla.
Õhtule saime juba kella ühe paiku. Nüüd on duši all käidud ja külm õlugi joodud. Ulleri trepid polnud laskudes nii hirmsad, kui kartsin, isegi põlvi ei võtnud valutama, aga ma ei kadesta kedagi, kes neid mööda üles peavad ronima. Niisiis olen nüüd Hilles, hotelli nimeks on Dipak, sildi peal on asukohaks märgitud Tikhedunga/Hille. Ilmselt läheb üks küla sujuvalt teiseks üle. Varahommikusest 3210 m on kõrgust järel vaid 1475 m. Tänane päevatöö seega 336 m tõusu ja 1735 m laskumist. Kõlab päris uhkelt. Enesetunne on väga hea. Mobiililevi pole veel tekkinud, internetipunkti samuti ei paista. Siin orupõhjas on juba päris palav, kuid puhub värskendav tuuleõhk. Riputasin läbihigistatud rõivad tuulduma, ehk lähevad paremaks. Fliisi ei viitsi ma siin küll pesema hakata. Õhukesi asju võib homme Pokharas loputada.
hüvastijätt valgete jumalannadega
koiduselt kargel Poon Hillil
seejärel lumede juurest
tsikaadide sirina keskele
Ulleri treppide tuhanded astmed
õpetamas kannatlikkust
see ongi peamine kingitus
tõsiste mägede poolt
lauskmaa asukale
võta tänuga vastu
Võibki hakata otsi kokku tõmbama. Homme lõunaks peaksin juba Pokharas olema. Mis siis öelda? 16 päevaga suudab minusugune mitte kuigi sportlik tüüp Annapurna ringi lahedasti ära käia. Suudaks kiireminigi, kui hädasti vaja oleks. Mõni päev, kui öömajale jõuti juba lõuna paiku, kujunes õhtu osas üsna tüütavaks, eriti ilma heade kaaslasteta matkates. Shantu inglise keel on üsna olematu, kandja oma samuti. Raksit võib nendega koos juua, aga juttu ajada palju ei saa. Alati polnud ka huvitavaid teekaaslasi nagu Madlene ja Jose või Haley ja Anthony. Siingi on öömajal neli inglisekeelset ning kaks jaapani naist ja üks inglist kõnelev isand, aga ükski neist ei meelita suhtlema. Uskumatu on see, et tegin ringi ära ilma ühegi terviserikke või tõsisema altminekuta. Polnud ka väga suuri nõrkusehetki ja äravajumisi. Inimene suudab rohkem kui arvab. Põhiline – kannatlikkus ja aeglane sujuv liikumine. Ka siis, kui on väga raske või tahaks kiiremini pärale jõuda, ka siis ei tohi kauemaks peatuma jääda või rabelema hakata. Jälgisin eile ja täna kolme inglse poissi, kes üldiselt nagu kiiremini liikusid, minust vähem ähkisid ja higistasid, kuid sihtkohta jõudsid siiski alati peale mind. Kõik esimeste matkapäevade teekaaslased (venelased, hollandlased jt) on kuhugi maha jäänud. Mõned neist pididki vist matkama ainult Jomsomisse ning sealt Pokharasse lendama.
Mõnus õhtupoolik, tuul on kõik rõivad ära kuivatanud ja tuulutanud. Toa uksest paistavad siinpoolse oruserva põllulapid, kus praegu veel midagi ei kasva ja mõned vastasnõlva terrasspõldude keskel olevad majapidamised. Tsikaadid siristavad , linnud häälitsevad.
tilisevad koormahobuste kellad
väsinud karavan tuleb mäest
ajaja hüüatab kurguhäälselt
loomad astuvad noruspäi
kuigi ees on ju kodutee
kuigi ju heiastub torbas viljaga
seejärel sume ja kosutav öö
tulvil tuttavaid uniseid hääli
homme ent jälle tuleb minna
ronida pikki kiviseid treppe
selleks et higine valge mees
kurule jõudes saaks pudeli õlut
pitsat spagette ja minestrone suppi
kokakoolaga reisida ümber maailma
selleks jah selleks kulugu nahk
koormamuulade külgedel
verilihale kasvõi
15. mai, reede. Eile õhtul kui Shantuga raksit jõime, sain teada, et ta on 52 aastat vana (sama vana kui mina), tal on kuus last ja kolm lapselast. Trekingul käimist alustas ta 26 aastaselt. Rohkemaks ta inglise keelt ei jätkunud, aga pole hullu, ikkagi oli meeldiv koos istuda. Öö möödust hästi, hommikul äratas vihma rabin vastu katust. Sadu jäi siiski järele. Praegu, veidi enne seitset, on taevas paksult pilves, kuid ilm on soe.
Teel Nayapuli tabas meid siiski äge vihmavaling, peame Matathantis vihmavarjus istuma. Birethantini jääb veel poole tunni tee. Seal saavad sõlmitud eelmise ja praeguse Nepaali reisi otsad.
Pokhara. Jõudsime siia 11.50 Nayapulist võetud taksoga. Shantu oli tubli ja organiseeris selle, kuigi algul ütles, et taksosõit on liiga kallis (vahemaa ju oma 50 km). Hotell Stupa. Toas olid Kaitti asjad juba ees, meest ennast ei kusagil. Proovisin helistada. Muidugi vastas mulle helin Kaitti kotist. Käisin duši all ja läksin interneedust otsima. Kui tagasi jõudsin, istusid Alfred, Kalle ja Kaitti rõdul ja rüüpasid džinni toonikuga.
Sain teada, et neil ei õnnestunud Chulu Westi vallutada. Halb ilm ja kehv korralduslik pool said takistuseks. Nagu ma meeste jutust aru sain, polnud šerpa ja kandjad nõus kõrglaagrit rajama, ilma selleta oli aga tippuronimine (ja uuesti baaslaagrisse jõudmine) mõeldamatu. Lohutuseks roniti 5670 m kõrguse eel- või kõrvaltipu otsa. Naljatades nimetasid nad seda Chulu Est. Ja üle Thorung La sumpasid nad paksus lumes. Nii et mul vedas täiega, sain ilusa ilmaga rahulikult üle.
Õhtupoolikul hakkas sadama.
16. mai, laupäev. Täna kisub ilm palavaks. Uimerdasime hommikupoolikul niisama ringi, midagi erilist teha ei viitsi. Täna on kavas korralik lõuna mõnes järveäärses restoranis. Homme hommikul loodame hakata võimalikult vara Kathmandusse sõitma.
Pokhara endine
hipide paradiis
Phewa järve kaldal
ränduri jaoks on praegugi
tõotatud maa
moodsad hotellid kõrvuti
terevatipsete heinakuhjade
maisipõldude ja kitsesaradega
küla savimajad kukkede kikerikii
diskotümps peened restoranid
nukralt kükitavad paadimehed
valge turisti ootel
maotaltsutaja puhumas
vilepilli tülpinud kobradele
küngaste kohal hõljuvad paraplaanid
sildid tõotamas
kõikide soovide täitmist
Pokhara praegugi
võib siin veel kohata
pensionieelikuist lillelapsi
õhtuti pakuvad noorukid
tänavail kanepit
õlu on külm
steigid särisevad ja suured
sume ja petlik on öö
siin Pokharas järve kaldal
18. mai, esmaspäev. Üleeile õhtul läks suuremaks malaariatõrjeks. Eile hommikul aga sadas ning ilm oli igati sobilik pikaks bussisõiduks. Seekord oli meil nn turistiklassi buss, mis väljast tundus täitsa bussi moodi, aga seest mitte väga. See ei peatunud küll iga posti juures, kuid raputas hirmsasti, sest vedrud ja amordid tundusid sootuks puuduvat. Sõit kestis kaheksa tundi ja teel tehti kaks peatust, esimene umbes veerand tundi ja teine 40 minutit. Selle ajal jõudsime süüa kosutavat tomatisuppi. Teel oli näha liikumas palju punalippudega ehitud busse ja veoautosid, kastis või katusel istumas hulk punaste pearättidega selle. Maoistid koondasid poolehoidjaid pealinna suuremale meeleavaldusele. Nägime ka kahte avariid – esimest kohe Pokharas, teist mägedes enne Kathmandu orgu jõudmist, kus buss ja veoauto olid ninad kokku pannud. Pool kolm olime linnas ja veidi hiljem tuttavas hotell Thamelis. Seekord saime toad 4. korrusele. Kummaline, et see tõsiasi nii palju mägedes ringi roninud meestele meelehärmi põhjustas. Alfred isegi istus mingil ajal tunnikese meie toas, sest ei viitsinud alt võtit tooma minna, vaid ootas, et Kalle tuleks linnast ja tooks võtme üles. Õhtul kõndisime linna peal, ostsime üht-teist. Külastasime Kaitti tuttavat teemüüjannat ja ostsime hulgaliselt teed. Neiu kutsus meid kõiki vendadeks ja soovitas parimaid teesorte. Ostsis 2700 Rs eest masalat ja rohelist teed, osa kingiks väikestes riidest kottides. Kell viis tuli Madhu Krishna Chitrakari tütar, tõi ära tellitud thankad, lisaks kuhjaga häid soove ja kingitusi. Õhtust sõime taas tai Ying-Yangis, olles mõni tund enne seda kustutanud suuremat nälga momode ja õllega nurgataguses garaaži meenutavas Newa Mo:mo restoranis. Ühel pool punastest tellistest, teisel pool laineplekist sein, mille ääres tühjade pudelite riidad. Neli-viis lauda ja pingid, luitunud värvid, menüü otse seinale kinnitatud. Ruumi tagaseinas punane coca-cola külmik, milles hoiti nii jooke kui kilekottidesse pakitud hakklihasegusid ja taignaid. Ei mingit muret mingite normide pärast. Peremees võttis kapist taigna, venitas sellest vorsti, rullis seda käte vahel, rebis paraja suurusega tükkideks. Vahepeal askeldas ringi, jändas gaasiballooniga, viis üle tee asuvasse poodi kaks tassi kohvi, siis tuli ja jätkas momode tegemist. Kuigi ta kordagi käsi ei pesnud, oli tulemus väga hea. Õhtul istusime hotelli teise korruse rõdul ja lõpetasime Eestist kaasa toodud jooke. Seinal oli imepisike geko, kes elektrivalguses näis täiesti klaasjas. Plaaniline elektrikatkestus 16.00-24.00 jäi ära ilmselt suure hulga linna koondatud maoistide tõttu.
Täna hommikul käisin veel korra teepoes. Ostsin lisaks 300 grammi valget teed (kilo maksis 8000 Rs) ja 200 grammi rohelist teed muskaatpähkliga. Viimane oli erisegu, minu tellimise peale kohapeal valmistatud. Kingiks sain pakikese Idami teed, teise rohelist ning kaela kollase khatagi. Seekord kulus 2500 raha. Siis sai veel nipet-näpet ostetud. Hommikul muidugi polnud voolu ja ATMid ei andnud raha. Laenasin Alfredilt 50 dollarit ja vahetasin kursiga 1:77.
Meie giid (šerpa) lubatud ajal nägu ei näidanud ning kandjatel jäi seetõttu bakšis saamata. Lõunat sõime taas garaažis, võtsin pühvlilihaga momod ja sama lihaga thukpa, mõlemad olid väga head ja hind kokku vaid 90 Rs (ca 13 krooni). Buss anti ette veidi peale üht. Liiklus oli hämmastavalt rahulik, kusagil polnud näha kardetud suuri meeleavaldusi. Lennujaamas sujus kõik probleemideta. Seevastu Delhis, kus oli 42 kraadi sooja ja palju transiitreisijaid, kulus nimekirjade koostamiseks ligi tund. Ja õhtul tegi KLMi töötaja märki kandev uhke sikh meile selgeks, et peame ülekaalulise pagasi eest maksma taksiga 30 EUR kilo pealt (seega oma 900 EUR, mis tundus mõttetu, pigem asjad maha jätta). Asi lahenes lõpuks sellega, et näidati näpuga ja kästi, et sina võtad viis kilo pagasist vähemaks, sina kümme ja sina kaks. Kalle ja Kaitti koukisid välja rasked saapad ja panid need jalga, meie Alfrediga tegime katki vaid kottidel olnud plommid, aga midagi välja võtma ei hakanud. Oli näha, et sikh on oma võimu näidanud, kaalu kottide ülekaalumiseks kusagil ei paistnud olevat ja milleks siis ennast vaevata. Ees seisis nagunii veel Amsterdam, siis Stockholm ja alles seejärel kodune Tallinn. Imekombel elas meie pagas kõik ümberistumised üle ning saabus meiega ühel ajal.
hüvastijätt valgete jumalannadega
koiduselt kargel Poon Hillil
seejärel lumede juurest
tsikaadide sirina keskele
Ulleri treppide tuhanded astmed
õpetamas kannatlikkust
see ongi peamine kingitus
tõsiste mägede poolt
lauskmaa asukale
võta tänuga vastu
Võibki hakata otsi kokku tõmbama. Homme lõunaks peaksin juba Pokharas olema. Mis siis öelda? 16 päevaga suudab minusugune mitte kuigi sportlik tüüp Annapurna ringi lahedasti ära käia. Suudaks kiireminigi, kui hädasti vaja oleks. Mõni päev, kui öömajale jõuti juba lõuna paiku, kujunes õhtu osas üsna tüütavaks, eriti ilma heade kaaslasteta matkates. Shantu inglise keel on üsna olematu, kandja oma samuti. Raksit võib nendega koos juua, aga juttu ajada palju ei saa. Alati polnud ka huvitavaid teekaaslasi nagu Madlene ja Jose või Haley ja Anthony. Siingi on öömajal neli inglisekeelset ning kaks jaapani naist ja üks inglist kõnelev isand, aga ükski neist ei meelita suhtlema. Uskumatu on see, et tegin ringi ära ilma ühegi terviserikke või tõsisema altminekuta. Polnud ka väga suuri nõrkusehetki ja äravajumisi. Inimene suudab rohkem kui arvab. Põhiline – kannatlikkus ja aeglane sujuv liikumine. Ka siis, kui on väga raske või tahaks kiiremini pärale jõuda, ka siis ei tohi kauemaks peatuma jääda või rabelema hakata. Jälgisin eile ja täna kolme inglse poissi, kes üldiselt nagu kiiremini liikusid, minust vähem ähkisid ja higistasid, kuid sihtkohta jõudsid siiski alati peale mind. Kõik esimeste matkapäevade teekaaslased (venelased, hollandlased jt) on kuhugi maha jäänud. Mõned neist pididki vist matkama ainult Jomsomisse ning sealt Pokharasse lendama.
Mõnus õhtupoolik, tuul on kõik rõivad ära kuivatanud ja tuulutanud. Toa uksest paistavad siinpoolse oruserva põllulapid, kus praegu veel midagi ei kasva ja mõned vastasnõlva terrasspõldude keskel olevad majapidamised. Tsikaadid siristavad , linnud häälitsevad.
tilisevad koormahobuste kellad
väsinud karavan tuleb mäest
ajaja hüüatab kurguhäälselt
loomad astuvad noruspäi
kuigi ees on ju kodutee
kuigi ju heiastub torbas viljaga
seejärel sume ja kosutav öö
tulvil tuttavaid uniseid hääli
homme ent jälle tuleb minna
ronida pikki kiviseid treppe
selleks et higine valge mees
kurule jõudes saaks pudeli õlut
pitsat spagette ja minestrone suppi
kokakoolaga reisida ümber maailma
selleks jah selleks kulugu nahk
koormamuulade külgedel
verilihale kasvõi
15. mai, reede. Eile õhtul kui Shantuga raksit jõime, sain teada, et ta on 52 aastat vana (sama vana kui mina), tal on kuus last ja kolm lapselast. Trekingul käimist alustas ta 26 aastaselt. Rohkemaks ta inglise keelt ei jätkunud, aga pole hullu, ikkagi oli meeldiv koos istuda. Öö möödust hästi, hommikul äratas vihma rabin vastu katust. Sadu jäi siiski järele. Praegu, veidi enne seitset, on taevas paksult pilves, kuid ilm on soe.
Teel Nayapuli tabas meid siiski äge vihmavaling, peame Matathantis vihmavarjus istuma. Birethantini jääb veel poole tunni tee. Seal saavad sõlmitud eelmise ja praeguse Nepaali reisi otsad.
Pokhara. Jõudsime siia 11.50 Nayapulist võetud taksoga. Shantu oli tubli ja organiseeris selle, kuigi algul ütles, et taksosõit on liiga kallis (vahemaa ju oma 50 km). Hotell Stupa. Toas olid Kaitti asjad juba ees, meest ennast ei kusagil. Proovisin helistada. Muidugi vastas mulle helin Kaitti kotist. Käisin duši all ja läksin interneedust otsima. Kui tagasi jõudsin, istusid Alfred, Kalle ja Kaitti rõdul ja rüüpasid džinni toonikuga.
Sain teada, et neil ei õnnestunud Chulu Westi vallutada. Halb ilm ja kehv korralduslik pool said takistuseks. Nagu ma meeste jutust aru sain, polnud šerpa ja kandjad nõus kõrglaagrit rajama, ilma selleta oli aga tippuronimine (ja uuesti baaslaagrisse jõudmine) mõeldamatu. Lohutuseks roniti 5670 m kõrguse eel- või kõrvaltipu otsa. Naljatades nimetasid nad seda Chulu Est. Ja üle Thorung La sumpasid nad paksus lumes. Nii et mul vedas täiega, sain ilusa ilmaga rahulikult üle.
Õhtupoolikul hakkas sadama.
16. mai, laupäev. Täna kisub ilm palavaks. Uimerdasime hommikupoolikul niisama ringi, midagi erilist teha ei viitsi. Täna on kavas korralik lõuna mõnes järveäärses restoranis. Homme hommikul loodame hakata võimalikult vara Kathmandusse sõitma.
Pokhara endine
hipide paradiis
Phewa järve kaldal
ränduri jaoks on praegugi
tõotatud maa
moodsad hotellid kõrvuti
terevatipsete heinakuhjade
maisipõldude ja kitsesaradega
küla savimajad kukkede kikerikii
diskotümps peened restoranid
nukralt kükitavad paadimehed
valge turisti ootel
maotaltsutaja puhumas
vilepilli tülpinud kobradele
küngaste kohal hõljuvad paraplaanid
sildid tõotamas
kõikide soovide täitmist
Pokhara praegugi
võib siin veel kohata
pensionieelikuist lillelapsi
õhtuti pakuvad noorukid
tänavail kanepit
õlu on külm
steigid särisevad ja suured
sume ja petlik on öö
siin Pokharas järve kaldal
18. mai, esmaspäev. Üleeile õhtul läks suuremaks malaariatõrjeks. Eile hommikul aga sadas ning ilm oli igati sobilik pikaks bussisõiduks. Seekord oli meil nn turistiklassi buss, mis väljast tundus täitsa bussi moodi, aga seest mitte väga. See ei peatunud küll iga posti juures, kuid raputas hirmsasti, sest vedrud ja amordid tundusid sootuks puuduvat. Sõit kestis kaheksa tundi ja teel tehti kaks peatust, esimene umbes veerand tundi ja teine 40 minutit. Selle ajal jõudsime süüa kosutavat tomatisuppi. Teel oli näha liikumas palju punalippudega ehitud busse ja veoautosid, kastis või katusel istumas hulk punaste pearättidega selle. Maoistid koondasid poolehoidjaid pealinna suuremale meeleavaldusele. Nägime ka kahte avariid – esimest kohe Pokharas, teist mägedes enne Kathmandu orgu jõudmist, kus buss ja veoauto olid ninad kokku pannud. Pool kolm olime linnas ja veidi hiljem tuttavas hotell Thamelis. Seekord saime toad 4. korrusele. Kummaline, et see tõsiasi nii palju mägedes ringi roninud meestele meelehärmi põhjustas. Alfred isegi istus mingil ajal tunnikese meie toas, sest ei viitsinud alt võtit tooma minna, vaid ootas, et Kalle tuleks linnast ja tooks võtme üles. Õhtul kõndisime linna peal, ostsime üht-teist. Külastasime Kaitti tuttavat teemüüjannat ja ostsime hulgaliselt teed. Neiu kutsus meid kõiki vendadeks ja soovitas parimaid teesorte. Ostsis 2700 Rs eest masalat ja rohelist teed, osa kingiks väikestes riidest kottides. Kell viis tuli Madhu Krishna Chitrakari tütar, tõi ära tellitud thankad, lisaks kuhjaga häid soove ja kingitusi. Õhtust sõime taas tai Ying-Yangis, olles mõni tund enne seda kustutanud suuremat nälga momode ja õllega nurgataguses garaaži meenutavas Newa Mo:mo restoranis. Ühel pool punastest tellistest, teisel pool laineplekist sein, mille ääres tühjade pudelite riidad. Neli-viis lauda ja pingid, luitunud värvid, menüü otse seinale kinnitatud. Ruumi tagaseinas punane coca-cola külmik, milles hoiti nii jooke kui kilekottidesse pakitud hakklihasegusid ja taignaid. Ei mingit muret mingite normide pärast. Peremees võttis kapist taigna, venitas sellest vorsti, rullis seda käte vahel, rebis paraja suurusega tükkideks. Vahepeal askeldas ringi, jändas gaasiballooniga, viis üle tee asuvasse poodi kaks tassi kohvi, siis tuli ja jätkas momode tegemist. Kuigi ta kordagi käsi ei pesnud, oli tulemus väga hea. Õhtul istusime hotelli teise korruse rõdul ja lõpetasime Eestist kaasa toodud jooke. Seinal oli imepisike geko, kes elektrivalguses näis täiesti klaasjas. Plaaniline elektrikatkestus 16.00-24.00 jäi ära ilmselt suure hulga linna koondatud maoistide tõttu.
Täna hommikul käisin veel korra teepoes. Ostsin lisaks 300 grammi valget teed (kilo maksis 8000 Rs) ja 200 grammi rohelist teed muskaatpähkliga. Viimane oli erisegu, minu tellimise peale kohapeal valmistatud. Kingiks sain pakikese Idami teed, teise rohelist ning kaela kollase khatagi. Seekord kulus 2500 raha. Siis sai veel nipet-näpet ostetud. Hommikul muidugi polnud voolu ja ATMid ei andnud raha. Laenasin Alfredilt 50 dollarit ja vahetasin kursiga 1:77.
Meie giid (šerpa) lubatud ajal nägu ei näidanud ning kandjatel jäi seetõttu bakšis saamata. Lõunat sõime taas garaažis, võtsin pühvlilihaga momod ja sama lihaga thukpa, mõlemad olid väga head ja hind kokku vaid 90 Rs (ca 13 krooni). Buss anti ette veidi peale üht. Liiklus oli hämmastavalt rahulik, kusagil polnud näha kardetud suuri meeleavaldusi. Lennujaamas sujus kõik probleemideta. Seevastu Delhis, kus oli 42 kraadi sooja ja palju transiitreisijaid, kulus nimekirjade koostamiseks ligi tund. Ja õhtul tegi KLMi töötaja märki kandev uhke sikh meile selgeks, et peame ülekaalulise pagasi eest maksma taksiga 30 EUR kilo pealt (seega oma 900 EUR, mis tundus mõttetu, pigem asjad maha jätta). Asi lahenes lõpuks sellega, et näidati näpuga ja kästi, et sina võtad viis kilo pagasist vähemaks, sina kümme ja sina kaks. Kalle ja Kaitti koukisid välja rasked saapad ja panid need jalga, meie Alfrediga tegime katki vaid kottidel olnud plommid, aga midagi välja võtma ei hakanud. Oli näha, et sikh on oma võimu näidanud, kaalu kottide ülekaalumiseks kusagil ei paistnud olevat ja milleks siis ennast vaevata. Ees seisis nagunii veel Amsterdam, siis Stockholm ja alles seejärel kodune Tallinn. Imekombel elas meie pagas kõik ümberistumised üle ning saabus meiega ühel ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar