Kathmandu, 18. aprill. Tagasivaade eelmisele päevale

18. aprilli varahommik. Magada ei saa, sest peas valitsev mõtete tulv ei võimalda ühtki rahulikumat hetke. Kahju on kõigist kuuesajast pildist, kaamerast muidugi ka. Käisin õhtul veel taksojuhtide ja politseiga rääkimas, aga keegi ei teadnud midagi. Kahjuks ei vaadanud ma ei takso numbrit ega isegi juhi nägu, istusin ju tagaistmel. Ja need Suzuki Marutid on nii tillukesed, et sisenedes ja väljudes pead alati hulga vaeva nägema. Polegi aega midagi tähele panna.

Aitab ahastamisest, ise olin hooletu ja minetasin valvsuse. Käisin täna küll turistide politseis, täitsin avalduse jne, aga usun, et nemad küll ei aita. Pigem suudab midagi Pasangi suur suguvõsa. Täna on mulle paar korda püütud helistada tundmatult nepaali numbrilt. Aga enne, kui olen vastata jõudnud, on toru ära pandud.

Aga nüüd kirjutan eilsest päevast, mis nii suurepäraselt algas ja kestis kuni äkilise kurva lõpuni. Pasang tuli kümneks hotelli, võtsime takso ja sõitsime Bodnathi. Suure stuupa juures oli tohutult rahvast, Pasang ütles, et on tamangide püha. Kiirustasime rahvahulgast läbi, nii et jõudsin vaid ühe pildi teha. Ja edasi mööda stuupa taguse rajooni võrdlemisi puhtaid tänavaid. Tuleb öelda, et Kathmandu tundub üldse puhtam kui neli aastat tagasi. Pasangi tilluke korter oli ühe tüüpilise Kathmandu maja teisel korrusel. All, nagu hiljem selgus, pidas poodi ja tillukest söögikohta ta õde. Korteris, mis koosnes vaid ühest toast ja rõdust, kust võis näha suure stuupa ülemist otsa, oli kööginurk eesriidega eraldatud. Toa keskel suur madal laud, seinte ääres matid. Lisaks kummut ja telerikapp - see oligi kogu mööbel. Pasang ütles, et elab selles toas vaid kolm-neli kuud aastas. Naine on tal muidugi kodumaal, Khumbus, nagu paljudel teistelgi sherpadel. Parajasti oli kodus Pasangi poeg Ringi, umbes viieteistkümnene poiss, kes vaatas telerit. Istusime ja jõime Sprite'i. Natukese aja pärast sisenesid onutütar Phuli ja õetütar Pema. Kõigi perekonnanimeks muidugi Sherpa. Pema läks varsti panka tööle, aga Phuli asus eesriide varjus süüa tegema. See võttis omajagu aega, mille me sisustasime tongbaa joomisega. See on sherpade nõrgalt alkoholne jook, mis valmistatakse fermentiseeritud hirsile kuuma vee pealevalamisega. Juuakse väikestest plastpangedest metallist torukesega, üpris sarnaselt matega. Ainult et anum on suurem ja toru ka jämedam. Enne sööki ja pärastki jõudsime ära juua kaks pangetäit seda mõnusa maitsega hapukat jooki. Muidugi tegin ka sellest pilti, nagu ka söömisest. Toiduks oli kanakarri riisi ja terava lisandiga ning porgandi-sibula-tomatisalat, mis tähendas mainitud köögiviljade rattaid ilma mingi lisandita. Poekesest tuli üles ka Kima, Pasangi õde, temast palju vanem. Pasang on pere seitsmest lapsest eelviimane. Söögi juurde rääkis Pasang, et läheb paari nädala pärast saksa grupiga Ülem-Dolpasse. Ta on selles piirkonnas käinud 14 korda. Pasang mainis ka, et pole oma bossidega eriti rahul ja tahab oma firmat teha. Ta nimetas ka, kui palju minu jaoks oli raha ette nähtud, aga sellest ma eriti aru ei saanud. Kõlasid kaks summad - 700 ja 1000 ruupiat päevas. Kui olime juba piisavalt kaua istunud ja kell oli kaks läbi, asutasime minekule. Enne tuli muidugi käia Kima poekeses. Kima kinkis mulle nepaali kalendri ja pani kaela khatagi. Ta ei osanud üldse inglise keelt. Olin päris liigutatud, tegime koos pilti ja siis hakkasime minema. Phuli ja Ringi tulid ka ühes. Mõte oli käia Shecheni kloostris, mis on Bodnathi piirkonna uhkeim. Seal õpib ka teine Pasangi poeg.

Kloostri väravas pidas Pasang oma kümme minutit läbirääkimisi, sest kedagi sisse ei lastud. Väravavaht ütles, et suurlaama on koostris ja et käivad pidustused. Viimaks saime siiski kolmekesi sisse, Ringi jäi kähku sulgunud värava taha. See, mida nägin, oli üsna üllatav. Tähtsamad laamad istusid varjus ja jälgisid, kuidas mungad ja noored võistlesid. Esimesena nägin munkade võidujooksu jahuga kaetud liudadeni ning nägupidi jahus tuhnimist. Selle võistluse mõte jäi arusaamatuks, arvan, et nad pidid jahu seest midagi suuga püüdma. Muidugi toimus kogu asi valju naeru, ergutuste ja hõigete saatel. Järgnesid eri vanusegruppides poiste võistlused mungarüü selgapanemisel. See käis nii, et kõigepealt rõivastusid poisid lahti, viisid oma rüüd väljaku teises servas laamade ees olevatele toolidele, siis alustasid märguande peale võidujooksu toolideni, rõivastusid ja jooksid tagasi. Esimesed kolm said suurlaamalt auhinnaks päris uhkeid mänguautosid. Ka see võistlus käis valju kisa ja naeru saatel. Paisis, et mungad oskavad lõbutseda. Edasi tuli jälle munkade võistlus - kinnisilmi pidi bambuskepiga tabama savianumat. Proovijaid oli palju, lusti-lärmi samuti. Aga ülesanne polnud kergete killast. Muidugi valmistas kõigile tohutut rõõmu, kui pimesikk teelt kõrvale kaldus ja rahvast materdada ähvardas. Lüüa tohtis kõigest kolm korda ning üsna rangelt jälgiti, et löögid oleksid reeglipärased, ülevalt alla, mitte luuaga pühkimise moodi. Vahepeal pandi savinõusse raha, aga seegi ei aidanud ülesande lahendamisele kaasa. Siis korraldati uus võistlus - bambusridva külge riputati nööri abil õunad, ja seljataha seotud kätega mungad pidid püüdma neid haugata. Jälle palju nalja ja kaasaelamist. Muidugi olid suuga õunu püüdvad mungad üksjagu koomilised ka. Tegin hulga pilte (sic!) ja õnneks kasutasin ka videokaamerat. Nii et midagi sellest lustist on mul jäädvustusena alles. Need munkade mängud on huvitavad selles mõttes, et panevad naerma argimaailma tühiste püüdluste üle. Vahetasime veel mõne sõna Phuli mungast venna ja Pasangi tuttava üsna tähtsa laamaga, kes kutsus homseks tagasi. Munkadele pakuti süüa-juua, meie tegime minekut. Aga sellega asi ei lõppenud, teele jäi veel ühe Pasangi sugulase söögituba. Seal võtsime juba rummi ning tuli proovida ka momosid. Toimus üleüldine vennastumine.










Ja siis, kui juba hakkas hämarduma, peatas Pasang mulle takso ja kauples hinna. Autos oli mõnus, sõit võttis aega. Ja sinna mu valvsus kadus. Fotokaamerat ma kotti panna ei saanud, seal oli ees Kima kingitud kalender ja mitu khatagi. Ja nii see taksoistmele vedelema jäigi ja minu suur rõõm muutus hetkega suureks ahastuseks.

Juba mitmendat korda helistab tundmatu nepaali number (mitte Pasang ja mitte reisibüroo), aga enne, kui jõuan vastata, lõppeb kõne. Kui ise helistan, teatab masinlik naishääl midagi arusaamatus keeles. Õhtust sõin taas kord Krua Thais, seekord punast karrit juurviljadega. Maitses hästi. Imeväärne on Kathmandu elektrivarustus. Möödunud korral polnud elektrikatkestuste ajal internetti ega saanud automaatidest raha, kuid nüüd ei pane sageli tähelegi, et tsentraalset elektrivarustust pole, kõik töötab endiselt. Ainult generaatorid mürisevad ja saastavad õhku. Enne õhtusööki sain viimaks oma töise meilikasti ka lahti. Selle veebipõhine lahendus avab ennast küll õige pikalt, aga kui lahti on, siis toimib. Kustutasin tohutul hulgal rämpsposti. Imelik on see, et nagu välismaale lähed, hakkab kohe ropult spämmi tulema. Peaks vist hakkama fiktiivseid meiliaadresse ankeetidele kirjutama. Siin pole ma küll oma folklore aadressi levitanud, ainult korra vist kirjutasin selle viisaankeedile. Kas tõesti müüb Nepaali immigratsiooniamet sel teel laekunud meiliaadressid rämpspostitajatele maha? Igatahes hakkasin juba 7. aprillist saama sadade kaupa peenisepikenduste ja saleduskuuride reklaame.

Pasang on kadunud kui vits vette. Ilmselt tunneb juhtunu pärast väikest kaasvastutust. Poleks olnud vaja rummiga peale käia. Võõras linnas, eriti Kathmandu suguses, võib ka täiesti kaine peaga igasuguseid asju juhtuda. Täna näiteks, kui ma turistide politseis ankeeti täitsin, tuli sinna mees, kes kurtis, et kaotas eelmisel õhtul rahakoti päris suure summaga. Õnneks oli tal pass alles jäänud ning selle abil jõudis temagi ankeedi täitmiseni. Aga ilma passita pole sa keegi. Pelgalt vaim, ilma kodumaa ja kodakondsuseta.

Kathmandu, 17. aprill

17. aprill. Isegi Kathmandus sajab. Täna varahommikul tuli üks sahmakas. Olen nüüd harjunud pööraselt vara, umbes kella viie paiku, ärkama. Praergu on kuus ja kodus alles sügav öö. Hommikusöögiks leidsin kena koha üsna siinsamas nurga peal Gaia-nimelises restoranis, kus saab täitsa head kohvi. Oli ka värskelt pressitud mahla, väga mõnusat röstleiba ja muudki. Poolteise tunni pärast tuleb Pasang. Siis läheme Bodnathisse ja Pasangi poole koju. Matkaplaani järgi oleksin pidanud täna Gosainkundast üle Laurebina La kuru minema.

Öösel vähkred voodis
teadvus imbub
tasapisi pähe
tuleb meelde
mis linn
lööb nurru
akna taga

jah see kõik
on päriselt
juba koidab
juba hüüavad
üksikud autod
varsti lükkavad
kaupmehed kolinal
metallist katted
äride eest
rätsepad istuvad
õmblustöö taha
kokkad seisavad
pliitide äärde
ettekandjad
kannavad ette
flöödimüüjad
hakkavad jälle
tänavail tuiama

aga praegu
on elu veel rahulik
praegu ärkab
see kummaline
tuhandehäälne
tuhandepealine olend
jumalad teavad
mis unest
ärkab selleks
et õhtul
uuesti tantsida
meie mõtetel
tunnetel ihadel
kuni püsivad
ilmatalad

Hilisõhtu. Pärast imetoredat päeva jätsin fotokaamera taksosse. Lisaks ebaõnnestunud matkale olen nüüd ka kõigist piltidest ilma. Pole sõnu kommentaari jaoks.

Eluratas

Sellise thanka tõin seekord Nepaalist kaasa. Eluratas ehk bhavachakra. Bhaktapuri kunstniku Madhu Krishna Chitrakari töö. Leidsin selle ta ateljeest suure paki valmis piltide hulgast. Seal oli mitmeid elurattaid, aga see meeldis mulle kõige rohkem. Nagu ikka on keskel kolm looma - siga (teadmatus), lind (tuvi - kiindumus), madu (vihkamine). Need on kolm peamist meelemürki. Selle ümber ringis ühel pool heledal taustal positiivsed teod, mis viivad taassünnile kõrgemates sfäärides, tumedal taustal allapoole viivad negatiivsed toimingud. Selle ümber suures ringis kuus olemise sfääri. Ülal keskel jumalate maailm. Jumalad on enese elu ja olemisega nii rahul, et ei viitsi ennast täiustada ega Dharmat praktiseerida. Sellest ilmast viib taassünd ainult madalamale. Jumalate ilmast paremal on pooljumalad, kes kadestavad jumalate head elu ja sõdivad nendega. Ka sellest ilmast viib tee ainult alla. Edasi tulevad juba alumised ilmad, kõigepealt näljaste vaimude (preetade) ilm. Need on õnnetud olendid, kes kannatavad hirmsa nälja ja janu käes, aga kuna nei pole keha, ei saa nad süüa ega juua. Ja loomulikult pole neil võimalik Dharmat praktiseerida. Päris all on mitmesugused põrgud, kaasa arvatud kuum põrgu, kus viibijad kannatavad suuri piinu. Ka neil pole aega ega võimalust ennast täiustada. Edasi kellaosuti liikumise suunas tuleb loomade sfäär. Loomad võivad küll mõnikord üsna hästi elada (lemmikloomad näiteks), kuid nad on rumalad ega suuda Õpetust vastu võtta. Metsloomade elu on pidev võitlus ellujäämise nimel. Söö ise või lase ennast süüa. Ja edasi tuleb inimeste ilm. Inimesed on kõigist teistest paremas seisus, kuna nad on õppimisvõimelised, suudavad ennast täiustada, saavad Dharmat praktiseerida ja selle kaudu samsarast väljuda.





Välimises ringis kujutavad sümbolid kahteteist elusolendeid samsaras hoidvat põhjuslikku lüli. Kellaosuti suunas liikudes on need järgmised. 1) Teadmatus (teadvus, mis kujutleb, et eksistents on püsiv). Seda sümboliseerib pime, kes ei näe, kuhu ta läheb. 2) Mitmesugused tegevused ehk karma. Teadmatus sünnitab mitmesuguseid tegevusi. Seda sümboliseerib savipotte vorpiv mees. 3) Teadvus. Mitmesugused tegevused sünnitavad teadvuse. Seda kujutatakse puuvilja käes hoidva ahvi abil. 4) Nimi ja vorm. Mentaalsed ja füüsilised osised. Teadvus sünnitab nime ja vormi. Seda sümboliseerib mees sõudepaadis. Paat on vorm, mees selles aga tunded, vahetegemisvõime, liigitamist võimaldavad faktorid ja teadvus. Madhu Krishna thankal on paadis kujutatud kahte inimest, ilmselt meest ja naist. 5) Kuus meeltesfääri. Nimi ja vorm genereerivad kuus meeltesfääri. Seda kujutatakse tühja maja abil. 6) Kuus meeltesfääri põhjustavad kontakti. Seda kujutatakse vahekorras oleva mehe ja naisena. 7) Tunded. Vahekord sünnitab tunded. Seda sümboliseerib mees noolega silmas. Ta kannatab mingi objektiga vahekorras olemise pärast. Madhu Krishna pildil kujutatakse selle asemel lihtsalt jõe ääres kurvalt istuvat inimest. 8) Iha. Tunded sünnitavad iha. Seda näitab veini rüüpav mees. 9) Ahnus (ahmimine, haaramine). Iha tekitab ahnuse. Seda sümboliseerib puu otsast vilja võttev ahv. Kui ta on üht vilja proovinud, tahab ta veel ja veel. Ka siin on Madhu Krishnal erinevus - ahvi asemel on ülik. 10) Eksistents. Keha järele haaramine sünnitab eksistentsi. Seda kujutab rase naine. Eksistents on täielikult realiseerunud karma. 11) Sünd. Eksistents põhjustab sünni. Seda sümboliseerib sünnitaja. 12) Vananemine ja surm. Sünd toob kaasa vananemise ja surma. Seda kujutab kepi najal kõndiv ja laipa kandev vana mees. Surm lõpetab elu ja ring algab uuesti. Kogu eluratas om surnute jumala Yama kihvade ja küüniste vahel, mis sümboliseerib surma ja kannatamise võimu samsara üle.

Sing Gompa - Dunche - Kathmandu

15. aprill, Sing Gompa. Ilus vaikne hommik. Võtsin mõned kaadrid. Kuidagi ei suuda harjuda sellega, et õhtu ja hommik on siin nii erinevad. Päev on nagu kahenäoline Janus, üks pale on naerunäoline ja soe, teine tusaselt tuuline ja külm.




Dunche (1960 m). Hommikul tõusime veel Sing Gompast Chyolangpatisse (3654 m) lootuses kuulda häid uudiseid. Ent rada Laurebinast edasi oli endiselt kinni. Belglased otsustasid juba hommikul, et laskuvad Dunchesse, nad jätsid suured pakid Sing Gompas hotelli ja jalutasid niisama Chyolangpatisse. Meie ikka mõtlesime, et ehk pääseb edasi, sellepärast kandis Pasang mu suure koti üsna mõttetult üles ja pärast alla tagasi. Ise naeris sealjuures ja ütles, et teeb trenni. Chyolangpati kahe väikese teemaja juures oli päris palju rahvast. Filmisin lumiseid mägesid ja otsustasin, et pole mõtet Laurebinasse külmetama ronida, kui edasi nagunii ei pääse. Pasang, tõsi küll, oli valmis minema.






Jalutasime Sing Gompasse tagasi, sealt aga algas üsna järsk ja kaua kestev allamäge minek, mis mu vaesed jalad tõsiselt proovile pani. Isegi kaardil on selles kohas märkus „järsk rada”. Ja seda see tõesti oli. Kodus ei julgeks sellist mööda vist üldse käia, aga siin harjud ära. Õnneks laskusin saabastega, jalgadel oli ikka veidi kindlam tunne. Pärast üsna lõputuna tundunud laskumist tegime lõunapeatuse järjekordses Deurali-nimelises paigas. Võtsin kerge tomatisupi munaga. Selle, nagu ka belglaste nuudlisupi tegemine, võttis aega tubli tunni. Aga see mind ei kurvastanud, sest istuda oli mõnus. Aga iga hea asi saab kord otsa, ja viimaks tuli meilgi edasi minna. Ikka alla, ikka alla. Ma ei suutnud viimaks enam üldse ilusat metsa nautida. Jalad ei tahtnud viimaks enam sõna kuulata, kuid õnneks jõudsime lõpuks Trisuli jõeni. Veel üks ronimine üle järsu kaljunuki, seejärel algas üsna tasane rada. Vahetasin saapad tossude vastu, sest siin oli juba üsna palav. Enne Dunchet tuli veel väike ronimine, aga siis juba paistsid Himalaya Spring Water’i suured tootmishooned, mille ees lehvisid Lõuna-Korea lipud. Ja siis tuli asula ise. Hotelliks valisid belglased Tibeti, minu tuba sattus kõige kõrgemale korrusele, omamoodi penthouse’i, kuhu tuli ronida rauast keerdtreppi mööda. Aga dušš oli samas, WC samuti, kontaktist sai voolu ja mobiililevi oli olemas. Helistasin üle pika aja jälle koju ning kuulsin kõige tähtsamat uudist – eelmisel päeval oli sündinud uus ilmakodanik, kes sai nimeks Eike. Õhtul tähistasime minu neljandat korda vanaisaks saamist koos Pasangi ja belglaste giidi Narayaniga. Algul džinn Sprite’iga (sest toonikut polnud), seejärel Khukri rumm kokaga. Hammas püsis vagusi.

16. aprill, Kathmandu. Hommikul pool seitse hakkasime Dunchest Land Cruiseriga sõitma, belglased, nende giid ja kandja ning mina koos Pasangiga. Varase aja tõttu oli tee mõnusalt tühi. Dunche lähedal tuli vastu suuri puuseljatäisi kandvaid naisi ja lapsi. Paaris kohas oli uusi kive teele varisenud, ehitus ja remont käisid täie hooga. Palju oli näha pulstis peaga lapsi, tõelisi Nukitsamehi. Välgatus – teed mööda astub tüdrukutirts, suur kirju kana süles. Tüdruk läheb ja muudkui silitab lindu. Trisulis oli korralik ummik, mille lahtiharutamise ajal jõudsime nuudlisuppi süüa. Pealinna sõitsime seekord mitte Pokhara maanteed mööda, vaid väiksemat ja käänulisemat otseteed pidi. Vastu tuli palju busse ja veel rohkem mootorrattaid. Linnarahvas veeres puhkepäeval loodusesse. Mõned seltskonnad pidasid piknikut otse tee kõrval mäeveerel. Kahjuks jätsid nad lahkudes kogu sodi sinna vedelema, seetõttu olid mõned kaunimate vaadetega paigad üsna reostatud. Külade lähedal laotati autoteele riisivihke, tee veeres oli mitu väikeste betoonist basseinidega vikerforelli kasvatust, suured sildid kalapüüki reklaamimas. Kathmandu oli laupäevaselt vaikne, tänavad üsna puhtad, mõned isegi kastetud. Ja siis Thamel. Tulin koos belglastega, kuid nende poolt valitud hotellis Sacred Valley Inn polnud vabu tube. Õnneks oli otse üle tänava Fuji nime kandev hotell, kus sain toa 24.85 dollari eest päevas. Käisin Pasangiga büroos, sain kätte oma linna jäetud asjad ja saavutasin seda, et firma maksis kinni meie tagasisõidu kulud. Tegelikult oli autojuhile maksnud Pasang, ütlesin Thakurile, et nad võlgnevad talle 4000 Rs. Veidi hapu näoga käskis Thakur vastava summa mulle anda, mina omakorda andisn selle Pasangile.

Käisin internetipunktis, võtsin ATM-ist kümme tuhat ruupiat, ostsin 0,7-se Khukri rummi ja kokakoola ning kaks pudelit vett. Võib juba elada. Hotellituba on puhas ja avar, kõik juurdekuuluv korralik. Nüüd tuleb nuputada, kus õhtust süüa. Ehk leian ka selle koha, Kathmandu on ju gurmaanide paradiis, muidugi sel juhul, kui meeldib aasiapärane köök. Ent Thamelis leidub ka euroopalike pagari- ja kohvipoode. On isegi iiri pubisid. Juutidele nagunii ka košer-restoran. Muuseas – Sing Gompa teine teemaja tervitas saabujaid suure heebreakeelse plakatiga. Strideri sõbra Bishnu hotellist Kathmandu View peaks ka kunagi läbi astuma. Jõuab.

Õhtust sõin Yin-Yangis, valisin tai magushapu kana riisiga ja kõrvale firma kokteili (875 Rs). Tegelikult küsisin Marpha õunabrändit, kuid seda neil parajasti polnud. Kõrvallauas istus blond naine, kes kogu aeg muudkui kirjutas. Umbes minu moodi tiheda kirjaga kaustik oli ees, aga luuletusi ei paistnud olevat. Enne sööki tegin väikese tiiru Thamelis. Kui manada ette õige nägu, siis kaubitsejad palju ei tülita. Tunnise jalutuskäigu kohta üritati mulle vaid kümnel korral midagi müüa. Seda pole ju palju. Kathmandu on omamoodi võluv linn, saastast ja hullust liiklusest hoolimata. Kui mitte lasta ennast häirida tsiklitest ja autodest, kaupmeestest, takso- ja rikšajuhtidest, siis võib siin õndsalt ringi latsuda. Kui tead, kuhu tahad minna ja kuidas minna. Sest tänavasilte pole. Aga kui ei tea, võid lasta ennast jalgadel lihtsalt kuhugi kanda. Ära nagunii ei eksi, äärmisel juhul saab alati sõiduvahendi võtta.

Thulo Syabru - Sing Gompa

14. aprill. Hommik Thulo Syabrus. Kõrvalmajas kõmiseb trumm. käib puudža. Uue aasta saabumise puhul näitab ilm jälle sõbralikku nägu, taevas on pilvitu. Tegin kaameraga väikese tiiru, filmisin kaugemaid mägesid ja kitsal mäeharjal paiknevat küla. Ühel pool maja laskuvad terasspõllud kaugel voolava jõekese suunas, teisel pool on järsk metsane nõlv, selle taga veel üks metsane ahelik, üle mille paistavad kaugemad Ganesh Himali lumised tipud. Thulo Syabru on tõesti vahva, nagu lohe sakiline selg, mis parajasti aurab. Külas on 70 üksteisest järjest kõrgemal asuvat maja, millest 19 on hotellid. Aasta alguse puhuks on tänavale mitmes kohas kuhjatud tsuuga-, kadaka ja männioksi, mille aromaatne suits peaks kõiki meid puhastama. Veel mõnikümmend minutit ning asume teele. Tada-tam, tada-tam, tada-tam, ütleb trumm.







Pool kolm, Sing Gompa (3330 m). Thulo Syabrust lahkusime helges meeleolus, trummide kõmina saatel astusime läbi suitsupilvede ja tõusime pikkamööda küla kõrgemas otsas asuva stuupani. Siis algas tõeline ronimine – neli tundi aina ülesmäge ilma ühegi horisontaalse rajalõiguta. Umbes tunni pärast jõudsime mäenulik paikneva stuupa juurde. Jäi mulje, et nüüd on hullem tõus seljataga. Ent tühjagi, pärast väikest puhkepausi jätkasime kohati järsematki tõusu. Jõudsime paari teemajani. Äkki hakkas mul nina verd jooksma. Polnud midagi teha, paberinutsak ninna ja edasi. Ronisime ja ronisime. Vahepeal sai istutud ja hinge tõmmatud, aeg-ajalt tegin mõne pildi huvitavast puust või avanenud vaatest. Ilm oli mõnus, mets lõhnas uimastavalt, linnud laulsid. Ole ainult mees ja pane seda kõike tähele oma raske hingamise kõrvalt. Tsuugad, männid ja õitsevad rododendronid. Palju rohelist pehmet sammalt. Vana stuupa ja värsked palvelipud väikesel lagendikul uhkes tsuugametsas. Vaevumärgatavate kirjadega kivid. Selleks ajaks oli päike pilve taha kadunud, aga tuult polnud metsas tunda. Kanadalane jõudis järele ja läks mööda. Ja siis ma kuulsin, kuidas ta vestles vastu tulnud noore naisega. See jutt ei meeldinud mulle sugugi. Sest naine, rääkis, et oli tulnud Helambust üle Laurebina La kuru, Gosainkunda järvede juurest läbi. Ia lund oli olnud palju, ilm väga halb, tugev tuul ja lumesadu. Järvede ääres oli mitu suurt gruppi toppamas, sest giidid ei julgenud edasi minna. Kitsas ja ohtlik rada Gosainkundast siiapoole oli sügavas lumes. Lohutasin ennast seda kuuldes mõttega, et see kõik oli eile-üleiele, homme ja ülehomme võib olla hoopis parem ilm. Rada jõudis välja suuremale lagendikule, kus jahe tuul hakkas liiga tegema. Panin jaki selga, istusime, sõime veidi küpsiseid, mida Pasang oli ettenägelikult varunud. Mul oli veel jakijuustu. Söök andis jõudu edasi ronida. Natukese aja pärast jõudsime mäeharjale, kus teineteise läheduses seisid kaks teemaja. Ühe söögitoas istusid juba tuttavad belgia paar ning kanadalane, lisaks neile veel prantsuskeelne naisteseltskond. Võtsin ühe munaga tomatisupi ja jälle edasi. Juba tibutas vihma. Järgnev oli mõnus jalutuskäik imelises metsas. Pildistasin päris palju neid vahvaid samblamütsakatega kaetud tüvesid. Ja siis, rohkem ronimata, olimegi kohal. Hotelliks Red Panda.





Kätte on jõudnud päeva kõige igavam aeg. Aeg pärast seda, kui oled suurest väsimusest üle saanud, aga õhtusöök on veel kaugel, unest rääkimata. On üsna pilvine ja jahe, tukk tuleb peale. Giidide konsiilium arutas mägesid vaadates, et lumepiir on väga madalal. Belglaste juht Narayan näitas mulle teisel pool orgu kõrguvaid mägesid ja ütles, et harilikult on need pruunid või rohekaspruunid. Nüüd aga olid valged. See tähendab, et lund on palju. Pole ka ime, kui iga päev sajab. Belglased, kes olid siin samal ajal 20 aastat tagasi, ütlesid, et tookord ei saanud nad terve matka ajal tilkagi vihma. Praegu kõmiseb jälle kusagil kõu, esialgu vist kusagil allpool. Aga pilved pressivad mööda mäekülge üles. Eilne raksijoomine pani mu hambaatüüka valutama, võtsin rohtu, kuid kuum tee äratas valu uuesti üles. Praegune perspektiiv pole erite hea – endal pole kõige parem olla ning mäed hakkavad ka iseloomu näitama.




Üks suurem grupp on löönud telklaagri üles hotelli lähedale terrassile. Uudised kõlavad järjest halvemini. Eile ja täna pole keegi Gosainkunda poole läbi pääsenud, üks seltskond, kes tõusis kuni Laurebinani (3910), tuli just tagasi. Rääkisid, et sealt edasi on paks lumi, kitsas rada pole läbitav, Laurebina kahes teemajas ootab hulk rahvast ilma paranemist. Enne Gosainkundat olevat lume sügavus kuni meeter, teati öelda. Paistab, et pühad järved jäävad seekord nägemata. Kurb küll. Pealegi tähendab see lisakulutusi – tagasisõit Kathmandusse, hotell linnas, söögid jne. Matkal oleks kõik hinna sees olnud. Mingi raha saab ehk firmalt tagasi, aga ikkagi ebameeldiv. Kuid looduse vastu ei saa, vähemalt siin mägedes mitte. Samas pole mõtet liiga palju ette muretseda.

Pilvi ajab
muudkui üles
mööda orgu
mägede ilm
näitab karmi palet
räägitakse –
kahe tunni
käimise järel
raja uputab lumi
kitsas karniis
järsaku kohal
läbitav pole
veel mitmeid päevi

mida siis teha
looduse vastu
meie ei saa
võime vaadata
lumiseid tippe
kunagi nendeni
jõudmata
võime mõelda
sügavsinistest järvedest
kunagi kastmata käsi
nende jääkülma vette
saatus on imelik
kahe teraga relv
püüan osa ta lööke
juhtida enesest eemale
homme vast teeme
paremaid plaane
täna oleme lihtsalt
muretsemata
ja rõõmsad

Aga siin tehakse juba praegu igasuguseid plaane. Et minna alla Dunchesse ja sealt edasi tamangi matkarajale jne. Mina endale selliseid ettevõtmisi lubada ei saa. Klooster ootab. Suuri plaane pole praegu ka mõtet teha, sest hommik on õhtust targem.

Kell on veerand seitse. Jälle pöörab sajule. See tähendab, et üleval tuleb lund juurde. Raudahi on nüüd päris soe, mingi seltskond taob kaarte, giidid söövad.

Lama Hotel - Thulo Syabru

13. aprill, kell kaks. Thulo Syabru (2250 m), hotell Namaste. Päev on olnud numbri vääriline. Hommikust peale on sadanud, vahepeal üsnagi tihedat vihma. Rada läks muidugi poriseks ja libedaks. Algul polnud viga, aga enne Bamboo Lodge’i ladistas juba korralikult, tuli hoolega jalgade ette vaadata, et mitte libiseda ja kukkuda. Üsna järsud ja nüüd ka libedad laskumised võtsid jalad pehmeks. Aga siis tuli ju umbes 1500 meetri pealt hakata jälle üles ronima. Sadas endiselt. Ent täna oli päev, kui ülesmäge minna oli mõnusam. Pärast lõpmatuna tundunud ronimist jõudsime tillukese teepoe juurde, kus kosutasime ennast sidruniteega. Külamees, kes meist veidi enne näuguva seljakotiga mööda oli kõndinud, istus samuti soojas köögis ja rüüpas teed. Kott häälitses tasakesi ukse kõrval pingil. Ruum oli hämar ja madal, päris suure osa sellest võttis enda alla savist ahi või pliit, mille all põles mõnus tuli. Peremees oli umbes kolmekümnendates aastates, ta naine väikese sülelapsega istus ahju lähedal, umbes neljane poiss aga askeldas rõõmsalt ringi ja tegi nägusid. Ta ei püsinud hetkegi paigal, nii et pildile jäid ahju ääres istuvad inimesed, keset tuba aga hõljus pruunikas udukogu. Kanadalane, see elektrijaamade spetsialist, jõudis ka üles ja tellis kohvi. Meie kõndisime edasi. Pärast järjekordset käänakut hakkas mäeharjal paiknev Thulo Syabru paistma, aga külla jõudmiseks tuli teha suur ring ümber oru, laskuda rippsillani, ületada jõgi, seejärel aga ronida ja ronida, kusjuures viimane osa teest kulges juba küla põldude vahel. Aga see viimane lõik tundus ebaõiglaselt raske.

Vihmaga on metsas hoopis teistmoodi lõhnad. Lehtede ja sambla ja niiske maapinna hõnguga segunesid intensiivselt muulasõnniku lõhn ja veel mingid imelikud haisud. Oli tunne, et kandjate higihais püsib mõnel rajakäänakul veel kaua pärast inimeste lahkumist. Ja kandja seljas olnud anumast maha loksunud või lekkinud petrooleumi lõhn. Kõike seda võiks nautida, kui poleks pidevalt vaja keskendada tähelepanu sellele, et mitte libiseda. Nalja pole. Bamboo Lodge’i lähedal oli kellegi koormajakk rajalt alla kukkunud, nõlval vedelesid kandekorv, seljakotid ja veel mingit kraami. Meid paluti appi jakki teele tagasi upitama. Arvasin, et minust pole sellises olukorras suurt tolku, aga Pasang läks. Ja nad saidki jakile jalad alla ja talutasid ta mitme oheliku otsas üles tagasi. Kui vaatasin seda kohta, kuhu ta oli kukkunud, tundus üldse ime, et loom veel elas ja omal jalal kõndida suutis. Jakid on tegelikult väga head ronijad. Ilmselt oli rada tõepoolest väga libe.

Pool matkast sai tänasega läbi. Kägu kukub ja tuletab meelde ühelt poolt kodu, teiselt aga Marphat, kus kägu mu akna taga õunapuuaias samuti kaua kukkus. Ilm kõigub ikka veel kahevahel. Korra paistis päike, siis sadas, seejärel müristas. Jõime Pasangiga raksit. Täna on ju nepaali aasta viimane päev. Raksi oli menüüs täitsa olemas, kruusitäis maksis ainult 60 raha. Tee hinnaga sai kohalikku lahjavõitu puskarit, mida serveeriti soojalt, nagu mõnikord Udmurdimaalgi. Puskari nimetused on ka üle ilma sarnased – raki, raksi, araki, rakia. Rääkisime Dolpast. Pasang on seal oma neliteist korda käinud, mul aga suur unistus kunagi minna. Häda on selles, et Dolpa piirkonna külastamise eest tuleb maksta eritasu, lisaks teevad ettevõtmise kalliks kohalikud lennud ja telkide ning köögikraami kaasavõtmine. Aga Dolpas on seni tegutsevad böni kloostrid, imekaunis loodus ja suurtest matkajate hordidest puutumata külad. Õhtusöögiks tellisin kõrvitsasuppi ja kevadrulle seentega. Annapurna matka ajal sain vaid korra kõrvitsasuppi, mis maitses imehea. Mujal, kus see menüüs seisis, öeldi, et kahjuks praegu kõrvitsat pole. Aga siin on.

Vihmane päev
venib pilvedega
üle mägede
mille jalameil
üürgavad lõhnu
samblased metsad
rajad on libedad
isegi jakkidel käia
aga pärale jõudes
ununeb sadu
istud šerpaga
raudahju juures
raksit juues
ja juttu puhudes
akende taga
hallikad pilvekäsnad
orunõlva on pesemas
lindude vidin kõlab
mitmes tundmatus keeles
vihmaga räägivad rohkem
kuked jakid ja lehmad
aga kõikidest üle
kukub üks pöörane kägu
paljusid aastaid

Kell on viis, ikka ladistab sadada. Suure koti sisu oli veidi niiske, magamiskott ja lina ja kõik need asjad, mis polnud eraldi kilekottidesse pakitud. Fotokott on ka üsna märg, aga selle sisu pole õnneks kannatanud. Ma ei kujutanud ette, et praegusel aastaajal võib siin nii pikalt ja põhjalikult sadada. Hull lugu, kui homme ka sajab. Kõrgemal on ju jahedam ja järgmine peatuspaik Sing Gompa (või Chandan Bari) on juba 3330 meetri kõrgusel. Ent samamoodi kui mõõgaarmid kaunistavad burši nägu, on ka halb ilm pigem matka elustav ja vahelduvamaks muutev. Muidugi mõistlikkuse piires halb ilm. Tuleb meelde Kunašir ja nädala jagu väldanud vihm. Seda tundus küll liiga palju olevat, pealegi sai siis telgis elatud. Samas oli kambaga lõbusam ja soojem. Tervitused teile Leida, Pille, Valdo, Jüri, Kalmer, Kalle, Ülari ja Aaro! Oli tore reis, selliseid tänapäeval enam teha ei saa.




Oleme selles teemajas ainsad külalised. Vaikne mõnus olemine. Pasangiga saab pealegi üsna normaalsel viisil suhelda. Nüüd rääkis ta, et teeb sel kevadel veel ühe matka, suveks aga läheb Kathmandust ära koju Khumbusse, sest linnas on vihmaperioodil liiga palav, vesi aga muutub halvaks. Tema kodukülas on 22 maja. Sügisel kavatseb ta Šveitsi sõita, sõbrale külla. Seepärast uuris Pasang hoolega mägisuusatamise kohta ja oli pettunud, kui ütlesin, et mina seda sporti ei harrasta. Aga seda oskasin talle ikka öelda, et suuskadel pole pidureid, hoogu saab vähendada vaid keha valitsedes ja vastavaaid tehnikaid kasutades. Eesti kohta päris ta ka päris palju, näiteks millised on meie tähtsamad pühad, mida ma vabal ajal teen jne. Šerpade olulisim püha on muidugi losar – tiibeti uusaasta, mida tähistatakse 15 päeva vältel.

Selles teemajas on päris korralik elektrivool, toas isegi suur päevavalguslamp. Huvitaval kombel ei tunta Nepaalis voolumõõtjaid, keegi asjapulk lihtsalt tuleb ja loeb üle kõik toas olevad valgustid ja muud elektrit tarbivad riistad ning ütleb, et selle toa pealt tuleb kuus maksta mingi kindel summa. Kella baromeeter näitab, et õhurõhk ei kipu tõusma. Väljas on pime, kuid tundub jälle sadavat. Ma ei saa aru, mis pagana vihmaperiood see praegu on. Nii võib karta, et kõrgemais paigus on kõikjal paks lumi maas. Ja see ei meeldi mulle põrmugi.

Gyanjin Gompa - Lama Hotel

12. aprill. Taas Laama Hotel ja Jungle View Guesthouse. Öösel ei tulnudki lund, hommik oli kaunis ja tuuletu. Toas oli isegi kuus kraadi sooja ja väljas sai päris õhukese rõivaga käia. Vesi oli siiski külmunud. Sõin oma šerpasupi ära ja veidi pärast seitset asusime teele. Siit-sealt kostis lõokese ja metsvindi laulu meenutavaid lindude hääli. Tuvid lendasid suures parves ja kotkas tiirles oru kohal. Kell kaks olime juba tänase päevatee lõpetanud. Allamäge kõndimine läks nagu lepase reega, astuseime heas tempos. Langtangi külas tegime peatuse, istusime veidi Tiibeti hotelli ees pingil päikese käes. Nooruke perenaine püüdis mind igati oma tillukesse poodi meelitada. Viimaks ütlesin, et kui ta lubab ennast pildistada, siis olen nõus ta kaupa vaatama. Ta istus parajasti lävepakul ja nägi nii hea välja oma uhkete kõrvarõngastega, et patt oleks olnud pildid tegemata jätta. Ja siis ma pildistasingi, kuidas ta seal istus ja pärast veel kõrvarõngaid suurelt. Naine läks päris hoogu, poseeris mulle ka seistes, et saaksin uhke tagapõlle samuti pildi peale. Siis läksingi poekesse ja ostsin tema rõõmuks ühe väikese ripatsi. Langtangi külast edasi laskus rada mõnikord nii järsult, et imestasin, kuidas mõne päeva eest sealt üles jaksasin ronida.

Enne Ghore Thabelat piserdas veidi vihma. Sain just kaamera kotti pandud, kui sadu lõppes. Kõndisin taas muinasjutumetsas. Sammaldunud puutüved ja kivirahnud, jõe kohin, ojade vulin, puulehtede ja kõdu lõhn. Nii mõnus. Taas tuli meelde vaene Aubrey, kes just selles ilusas metsas kadus. Siin pole ühtki ohtlikku kohta. Isegi siis, kui libised järsemal tõusul, lõppeb see halvemal juhul jala väljaväänamisega. Kaduma pole kuhugi minna. Tõsi, mõne päeva eest siit ülespoole matkates märkasin üht rada keeramas vasakule, nõlva mööda ülespoole. Ja seal seisis üks paar, omal käel matkajad, ning ei teadnud, kumba teed minna. Ise oleksin valinud mäkke mineva tee, kuid Pasang viipas käega alla, paremale.

Täna on siin tõeline rahvaste kogunemine. meie öömaja on servast servani täis, belglased pidid minema mujalt tuba otsima. Joon oma esimest õlut sellel matkal. Kõndides oli hirmus õlleisu, aga kui selle kätte sain, siis mõistsin, et kujutlesin õlut ette palju paremana, kui see tegelikult maitseb. Näiline on kõik, mida ette kujutame. Ometi võrdleme selle näilisega asju, hetki, paiku ja inimesi ning teeme võrdluse põhjal järeldusi. Kujutame hetkeks ette, mis juhtuks siis, kui meeter või gramm oleksid vaid näilised suurused. Aga me elame iga päev nii, et mõõdame reaalse maailma asju oma peas olevate etalonidega.

Täna õnnestus teist korda ennast veega üle uhada. Praegune päike ei jõua vett veel väga soojaks kütta. Seda leiget vett kõigile soovijatele ei jätku, pesta saavad vaid kiiremad. Täna olin mina kiirem ning sain suure higi kehalt maha pesta. Ja siis äkki kadus päike ning hakkas taas vihma udutama. Kell pole veel pool viiski, õhtu alles noor. Tuppa minnes kuulsin soomekeelset juttu. Mu naabriteks olid tulnud saamlased, kes alles matka alustavad. Simo ja Kaisa reisivad juba pool aastat ringi. Kui nad kihlusid, siis ütles Kaisa kohe, et tahab reisima minna. Talle see meeldib, ülikooli lõputöö tarvis elas ta pool aastat Keenias, uuris saastamise mõju looduskaitsealadele. Kui nad olid Simoga kuu aega koos elanud, panid nad hakkama kõik säästud, müüsid maha Simo auto, loobusid töökohtadest ja sõitsid rongiga läbi Venemaa Hiinasse, sealt edasi Birmasse ja veel kuhugi ning on nüüd otsaga Nepaalis. Esimene päev kurnas neid päris ära, olid üle kaheksa tunni teel. Simole ei läinud söök ka sisse, ta tegi sama vea, mille minagi esimese päeva lõuna ajal – tellis üsna kuiva toitu, kuigi sellises olukorras oleks parem suppi süüa.

Pasang on jälle kuhugi kadunud, ta kott vedeleb toanurgas. Selles esimese korruse kambris on vaid küünlavalgus, kirjutan selle ja otsmikulambi valgel.

Istun küünlavalgel
kuulan jõe müha
jalad väsinud
pea mõtetest tühi

päev sai mööda
varsti tuleb homme
valgub märkamatult
sellesse kitsasse orgu
praegu teda veel pole
aga kui ärkan
väreleb homne aeg
kõikjal mu ümber

täna on tänane vihm
niiske pimedus
mille südamest
pikse kõmin soovib
mulle head ööd

Päev Kyanjin Gompas

11. aprill, Gyanjin Gompa. Tserko Ri tipp jäi minust võtmata. Ei viitsinud ennast nii palju vaevata. Varahommik oli kirgas ja külm, toas näitas kraad 5,8. Kerge hommikusöök tsampa ja tee näol ning astuma. Hotellist saime kaasa termose kuuma sidruniteega. Õhtupoolikul sadanud lumi hakkas juba sulama, kuid mäenõlvad olid altpoolt vapustavalt musta-valge triibulised. Nagu mägede pikad juuksed, mõtlesin endamisi. Oruski oli kogu madal taimestik kaetud kerge lumevahuga. Muude pisipõõsaste seast hakkasid silma oma aiast tuttavad roomavad kadakad. Pasang tahtis rada lühendada, kuid sattusime järsule ojakaldale. Tuli ikkagi altpoolt ringi minna ning seal oja ületada. Kivid olid kohati jäised ja libedad. Siis algas ronimine üsna tüütut sikk-sakina kulgevat rada mööda. Otse taevasse! Lisaks meile oli näha veel mitut väikest ülespoole rühkivat seltskonda. Mäenõlv oli tihedalt radasid täis, igaüks sai valida meelepärase. Orupõhi jäi maha, ülespoole rühkides avanesid järjest uued maastikudetailid, mis alt vaadates mäenukkide varju jäid. Tohutu avarus. Tundus, nagu räägiksid mäed minuga oma karmis mühisevas keeles. Pärast umbes pooletunnilist ronimist ilmus käänaku tagant nähtavale jakk, teine jälgis meie edenemist ülevalt lumiselt nõlvalt. Loomad seisid hommikuses päikesevalguses, nende hingeõhk auras, karv sätendas. Tõeliselt uhke vaatepilt. Tegin ühest jakist enda meelest väga ilusaid pilte, seejärel ronisime edasi. Järgmise käänaku juures oli nakk kahe mullikaga, kes tegid naljakat möögivat häält. Veel poole tunni pärast jõudsime päris kena mäenuki otsa, kust avanesid suurepärased vaated orule ja seda ümbritsevatele mägedele. Kui piki orgu tagasi vaadata, jäi veidi paremale võimas Langtang Lirung, oru vastaskülge kroonisid Dshabu Ri (5202) ja Urking Kanggari (5863), mille vahel on raske Ganja La kuru (5106 m), praegu küll lume tõttu läbimatu. Oru lõpust paistsid Langshisa Ri (6560 m) Dorje Lakpa (6966 m) ja neist veidi paremal Gangchenpo (6378 m). Tiibeti suunas varjas vaadet Tserko Ri ise, tema nüri koonuse kujuline tipp tundus juba üsna lähedal. Tegelikult oleks jätkamine tähendanud veel ca 800 tõusumeetrit. Otsustasin, et minu aeglases tempos pole suurt mõtet edasi ronida, sest esiteks jääb 4984 meetrit kõvasti alla senisele isiklikule kõrgusrekordile, teiseks on selleks ajaks, kui üles jõuaksime, taevas juba üsna pilves ning kõle tuul jälle puhuma pandud. Nii tegingi oma pildid ära ning me pöördusime tagasiteele. Laskumisel otsisin mõnusa tuulevaikse koha, istusime, jõime kuuma teed ja lasime mägedel endiga kõnelda. Pärast rääkis Pasang oma lastest, keda on kokku neli. Vanim neist, kuueteistkümne aasta vanune poeg õpib ja elab Bodnathis Shecheni kloostris. Vanuselt järgmine, tütar, töötab ühes Thameli kaubanduskeskuses. Siis turgatas pähe, et üleval jäi videokaamera kotist välja võtmata. Võtsin nüüd mõned kaadrid, seejärel jätkasime koduteed.







Mööda orupõhja hotelli poole vantsides kostis kõrvu lühike lõotriller otsekui tervitus kodust. Meil peaksid lõokesed nüüd küll juba põldude kohal laulma. Pool kümme olime juba hotellis, kus imetlesin veesoojendussüsteemi tõhusust. Poole seitsme ajal olid torud veel külmunud, aga nüüd tuli kraanist juba üsna leiget vett. Praegu on raske uskuda, et kogu õhtupooliku sadas lund. Mõnus päikesepaiste, mägede harjade külge klammerduvad ainult üksikud pilved. Kardetavasti ei jää nii, pärastlõunal otsustavad julgust kogunud pilved sinitaeva nagu kotisuu kinni tõmmata ning teevad selle asemel lahti ühe teise koti, kust puistab lund.

Veel on hommik
veel hoiavad pilved
hoolega kinni
mägede harjadest
jakid ronivad
järske radasid pidi
otseteed taevasse
nagu tahaksid
oma suurte
sarvede otsa
haarata mõnda
pilvepadjakest
org laulab oma
kähedat laulu
milles kohtuvad
vete ja tuulte kohin
üksik arglik
lõokeselõõritus
lumekirjute
nõlvade vahel
kõlab kui tervitus
kodumaalt

Sõbrad kodus naljatasid, et lähen peaaegu taevasse. Aga taevas on siin endiselt kaugel. Ta on ehk veidi teistsugune, aga ikka kaugel. Kus ta üldse algab? Kui keegi saaks otse merepinna kõrguselt siia kaeda, oleksin ma tema jaoks vist küll taevas. Aga ei saa. Ronid mööda orgu ülespoole ja maapind tuleb sinuga kaasa. Taevas aga läheb eest ära.

Keskpäev. Kogu eile sadanud lumi on sulanud. Istun ja laisklen, ei viitsi midagi ette võtta. Ja mida siin ikka teha peale ronimise. Näen inimesi Kyanjin Ri’lt laskumas. Selle nõlv kõrgub otse hotelli kohal, päris hea on vaadata, kuidas inimesed mööda mäekülge roomavad. Nagu täid, turgatab pähe. Tšingis-khaan võrdles ennast täiga, kui noormehena põgenes tagaajajate eest ja varjas ennast Burkhan Khalduni mäel. Olemegi täid mägede ihul või juustes, olenevalt sellest, kui kõrgele oleme suutnud roomata.

Belgia paar tuli Kyanjin Ri’lt, ütlesid, et ronimise vaev tasus ära. Nad kavatsevad juba täna orgu mööda tagasi minema hakata, aga plaanis on ka Gosainkunda kaudu Kathmanduni matkata. Vaevalt neid rohkem kohtan, kui neil selline tuli takus on. Lõunaks tellisin taas šerpa suppi koos chapatiga. Ingveritee asemel võtsin aga sidruniteed. See hakkas mulle täna hommikul väga meeldima. Kummaline, kuidas siin hakkavad maitsema asjad, mida kodus üldse süüa-juua ei taha. Sprite ja kokakoola ja pepsi, kõik need tunduvad mägedes väga head. Ja see sidrunitee, mis tähendab ju tee sisse kallatud sortsu sidruniekstrakti, seegi tundub taevalik. Selle peale meenus, et on toas veel tükk jakijuustu. Lõunat sõin õues, kuigi tuul oli juba üsna tugev ja pilvedki mägedest lahti lasknud. Silmitsesin müürile kuivama pandud vägevaid puupakke. Kust nad neid toovad? Siin olen näinud vaid üht puu moodi puud, mis kasvas vana gompa lähedal.

Käisin jakikarjamaadel hulkumas, selles kloostri-taguses orus, mis algab Lirungi liustiku mant. Liustiku endani ma orupõhja mööda minnes välja jõuda ei lootnud. Sest tavaliselt on liustiku alumine ots ikka piiratud moreenvallide ja kiviräguga, mida igas paigas ületada pole võimalik. Ent org oli niigi põnev oma suurte kaljurüngaste ja nende vahel vulisevate ojakestega. Taamal liustik nagu sinav taevatrepp. Ühest orusopist leidsin terve karjaste küla, praegu küll tühja. Hulk kividest lautud seinu, mõnel isegi poolik vitstest punutud katus peal. Vaatasin üles – pilved kipuvad päevatera varsti kinni katma. Kell juba pool kolm, see tähendab, et täna on pärastlõuna pikemalt ilus püsinud. Ehk ei tule ka külma õhtut ja lumesadu. Tuleb meels pidada, et hommikul kraanist vett ei saa. Kuid millesk muretseda, elame päevakaupa. Nii on lihtne ja hea. Lihtne on õige, ütles Madhu Krišna. Milleks muretseda ühe või teise asja pärast, küll kõik läheb omasoodu.

Panin soojemad rõivad selga, kipub jahedaks minema. Kell hakkab neli saama, aga lund veel ei saja. Milline võiks praegu olla ilm kodus? Eile ma juba nägin unes Kamsut ja tillukest kassipoega, kelle tee äärest leidsin. Ilus pehme kiisuke, puges kohe mulle põue. Ja siis ma pidin ta kaasa viima hoolimata sellest, et kodus on niigi neli kassi. Uni on siin katkendlik, sest teise külje pööramiseks tuleb üles ärgata, muidu on magamiskoti peale laotatud tekk varsti põrandal. Ühe külje peal ei kannata kaua magada, kuigi kaks madratsit all. Aga need siinsed vahtkummimadratsid vajuvad külje all üsna õhukeseks ja on valmistatud sellisest materjalist, mis paneb jalad valutama.

Pasang läks kokaga kuhugi, ühmas ainult midagi, millest ma aru ei saanud ja lisas „See you later“. Ilmselt kellelegi külla või isegi napsu võtma. Šerpad ju armastavad erinevalt mitmetest teistest tiibeti sugu rahvastest mõnikord oma tšangi või kangemat kraami pruukida. Mägirahvad söövad ka liha, karmides tingimustes on seda vaja. Aga pidusid peetakse ikka õhtul ja siis suure laulu ning tantsuga, et terve küla kuuleb. Kohalikul peol oleks vahva käia. 2009. aastal sattusin Chames mingile protsessioonile, kus mehed kandsid vibusid ja nooli. Nende kannul jõudsin gompa juurde. Sees käis ringtants ja laual oli hulk tšangipudeleid. Kuigi ma millestki aru ei saanud, tegin mõned tantsuringid kaasa ja sain pärast tšangi mekkida.

Tuule mühin, palvelippude plagin, vee kohin, laste melu ja hobuste hirnumine – need on siinsed hääled. Hakid muidugi ka, isegi väga. Üks noormees tuli just altpoolt ratsa valgel hobusel. Nüüd jälgin aknast, kuidas ta hoolitseb looma eest, kes ikka veel kiiresti hingab ja aurab. Kõigepealt andis ta hobusele potiga mingit sööki, siis paar pange leiget vett. Iga kord, kui noormees lähenes, mühatas loom rõõmsalt. Kell on pool viis, ikka veel ei saja, aga pilveräbalad riivavad majade katuseid.

Lund ei saja, kuid ilm on kõle. Kolisin söögituppa. Prantsuskeelsed belglased, kaks umbes minuvanust meest, arutavad, mitme päevaga saaks Gosainkunda retke ära teha. Nad ütlevad, et on väga kõvad käijad, läksid kolme tunniga oru lõppu Langshisa Kharkani välja. Seal on ainult jakikarjamaad, ööbida tuleb telgis. Aga nemad jõudsid ühe päevaga edasi-tagasi ära käia. Kõvad mehed tõepoolest. Täna on söögituba üsna tühi, ehk tulevad perepojad hiljem ahju äärde sooja. Kusagil peab ööbima ka see suur jaapani grupp, nägin neid täna hommikul piki orgu matkamas.

Loojuv päike paistab läbi pilvede. Allpool on mäeharja kohal nagu hõõguv ahjusuu. Sain selle isegi pildi peale. Aga külm on väljas ikkagi. Kohalikud, tõsi küll, on nii karastatud, et ei viitsi tuppa tulles ust kinni panna. Astub taat tuppa, et kuhugi helistada (külas on vaid kolm telefoni), hakkab oma asju ajama, aga lahtisest uksest lõõtsub tuul sisse. Puid tuuakse tõesti hobuste või muuladega altpoolt orust, kus metsa palju.

Kui ütlen kellelegi, et tunnen Nepaali, siis valetan. Tunnen ainult paari matkaraja äärset Nepaali, ainult üksikuid linnaosi ja tähtsamaid muinsusi. Kuigi olen kõndinud läbi gurungi, tamangi, tharu ja veel mitmete teiste rahvaste külade, pildistanud nende maju, naisi ja lapsi, ei tea ma nende elust kuigi palju. Mida võib teada saada, jälgides paljaste kätega sõnnikut laotavaid naisi või mis järeldusi teha härgadega kündmist pildistades? Mida saab teada, astudes läbi õue, kus parajasti rabatakse riisi või lüditakse maisi? Või nähes viimast kuud rasedaid naisi koos muu külarahvaga sirbiga vilja lõikamas? Või lapsi jooksujalu mööda mägiradasid kooli tõttamas? Või sadu teel kohatud kandjaid silme ette manades, muulaajajaid vaadates? Kõik see viitab ühele tõsiasjale – nähes vaid siinse elu pealispinda, ei tea ma selle sügavamatest hoovustest tuhkagi. Olen rikutud valge mees, kes kondab mööda mägesid ja läbi külade, fotokaamera kaelas, kogudes mälestusi ja pilte samamoodi, kui paljud teised koguvad raha või asju. Niipalju olen siiski oma reisidel taipama hakanud – pealispinna all on tõeline elu, tõeline olemus, mida ei anta mulle suveniirina kaasa. Võib-olla otsingi praegu seda, kuidas olla ja käia teisiti, rohkem avatud olles, rohkem päriselt, rohkem reaalses elus, mitte oma mõtetes ja igatsustes viibides. Mäed aitavad silmi avada, kuid mida teevad mu meeled?

Raudahi on nüüd tulikuum. All köögis laulab keegi, kahtlustan, et see on purjus kokk. Igatahes pidi Pasang täna õhtul toite lauale kandma. Praegu on seda laulmist päris tore kuulata, aga mis saab öösel? Jälle tüüpiline ettemuretsemine. Kuidas küll on nii raske vabaneda mõnedest mõtte- ja käitumismallidest. Laul ise kõlab üsna handi laulu moodi, on sellise lihtsa meloodiaga: tam-tara-tam-tara-tam-tara-ra, tam-tara-tam-tara-tam-tam-taa. Pasang kinnitas, et laulab ülearu raksit pruukinud kokk.

Veel üks asi, millest olen ehk varemgi kirjutanud. Mida kaugemal oled kodust, seda rohkem ta peale mõtled. Tundub, et siit vaadates on kodu rohkem olemas kui kodus olles. Argielus ongi nii, et teed ja toimetad harjumuspäraseid asju ega mõtle üldse nende olemuse peale. Need on otsekui kõrgemalt poolt antud, nende puudumine pole mõeldav. Kuid siin, seitsme maa ja mere taga ei tundugi kodused asjad nii iseenesest mõistetavad. Hakkad nende peale rohkem ja teisiti mõtlema. Ja paljud asjad ei tundugi enam nii etteantud olevat. Mõtled ja rõõmustad, et need olemas on ja muretsed veidi pisiasjade pärast – kas kuldnokad juba vilistavad kaseladvas, kas sulavesi liiga ei tee, kas kassid on terved. Suurtest asjadest rääkimata, need tulevad üha meelde ja panevad imestama ja oma olemasolu üle rõõmu tundma.

Langtangi küla - Kyanjin Gompa

10. aprill, Langtangi küla. Hästi magamine ei õnnestunud. Poolunes muudkui lugesin ja lugesin jakke, aga sõba sain silmale alles vastu hommikut, sest ühel hetkel oli juba valge. Hommiku rõõmustab taas kauni ja selge ilmaga, öösel sadanud lumi kaob nagu vaht. Käisin veidi videokaameraga ringi ja siis ronisin fotokaga selle künka otsa, kus lehvivad suured palvelipud ja paistis kivikuhi. Olid manikivid ja nende kõrval eraldi laotud mälestusmärk 1992. aastal hukkunud korea ekspeditsiooni liikmele. Päike paistis soojalt, kuid tuul oli jahe. Ei oskagi otsustada, mida selga panna.

Kyanjin Gompa (3870 m). Siia ronimine ei valmistanudki erilisi raskusi, oli üsna mõnus jalutuskäik. Aga nii kiire kõrgustesse minek (kolme päevaga 1470 meetri pealt 3870 m kõrgusele) ise paneb rohkem ähkima, kui tarvis oleks. Pärast Langtangi küla oli kilomeetrite viisi manimüüre ja väikeseid stuupasid. Võin kinnitada koos Kaittiga, et pole kusagil mujal nii pikki manimüüre näinud. Möödusid põldudele minevad naised, rasked kõplad kaenlas. Läksid ka künnihärjad ja atru õlal kandvad mehed. Üldse oli liiklus tihe, ühed tulid ülevalt, teised läksid. Orupõhi tõusis laugelt, mõnus oli kõndida. Terve tee jooksul sattusid ette vaid mõned veidi järsemad kohad. Lumised mäed mõlemal pool tulid järjest lähemale. See ongi Langtangi oru võlu, mõne päevaga jõuad välja paika, kus mäed tunduvad lausa käeulatuses olevat. Päike paistis palavalt, kuid aeg-ajalt hõljus õhus mägedest tuulega kantud lumepihu. Org muutus metsikumaks, paljudes kohtades kõrgusid suured rahnud või tumedad kaljud, nende vahel hiirekõrvul astelpajud ja veel mingid põõsad. Pruunikad toonid nõlvade must-valgel taustal. Enne Kyanjin Gompat veel manimüüre ja üks suur om-mani-padme-hume täis maalitud kalju, mille pilte korduvalt näinud olin. Siis sild üle kitsa jõe ja viimane ronimine üle kivise seljandiku.




Peatuspaigaks on Yak Hotel, lõunaks sõin paksu šerpa suppi, milles seekord oli üsna vähe nuudleid. Magustoiduks ploomimoosiga chapati ja tee. Elu on ilus. Veidi istumist ja siis võiks minna ümbrusega tutvuma. Sinist taevast on pea kohale jäänud vaid laiguke. Kui see kaob, läheb kohe külmaks ja kõledaks.



Käisin vana gompa juures ja istusin seal tükk aega päikesepaistes ning palvelippude plaginas. Gompa pole kõige parema tervise juures, hoolimata seina katvatest lippudest on aknad nende taga katki. Või mine tea – äkki sel templil pole klaasaknaid kunagi olnud. Aga gompa juures istuda oli hää, hakid lendasid siia-sinna ja häälitsesid, mõnikord kõlas nende krjää üsna meie hakkide hääle moodi. Gompa kõrvale on ehitatud hotell, nimeks muidugi Monastery. Paistab, et seda laiendatakse veelgi. Kurb hakkas habraste ja kaduvate asjade pärast, mida ei toeta raha vägi. Pisar tuli silma. Kõrgel mägedes muutun ma tihti sentimentaalseks. Ei tea, kas tuleb see hõredast õhust või suurest õnnest, aga üldiselt on nii, et kui suur väsimus mööda saab, olen tõesti väga õnnelik. Mis siis, et sellesse seguneb mõnikord veidi kurbust. Mäletan, kuidas oli raske pisaraid tagasi hoida ja hingamist rahustada kahe aasta eest Thorung La kurule tõustes. Mõtlesin siis kõigi sõprade-tuttavate peale, keda oleksin väga tahtnud endaga koos näha ning kellele tänu ma üldse olin iseendaks saanud ja sain ronida maailma katusel. Ja nüüd oli mul kahju ühest vanast lagunevast gompast. Gompa (dgon pa) ei tähenda tiibeti keeles mitte kloosrit või templit, vaid paika, kus ollakse eraldatuses, mediteeritakse. Tagasiteel ostsin ühest majakesest, mis osutus juustukojaks, tüki jakijuustu 200 Rs eest. Tiibetlased ja tiibeti keelele lähedasi keeli kõnelevad inimesed juhivad alati tähelepanu sellele, et jakk on isane loom, emane aga, kelle piimast juustu valmistatakse, on nakk või dri. Niisiis ostsin nakijuustu, mis maitses väga hea hoolimata sellest, et taat, kes juustu müüs, kaalus seda margapuu külge riputatud panges, mis nägi välja selline, nagu oleks see üleni linnusitaga kaetud. Päike on nüüd päriselt läinud, juba sajab üsna korralikku lund. Aga kell on alles kaks. Sellise ilmaga nagu praegu, pole õues midagi teha. Nagunii koguneb rahvas varsti söögituppa, mis siin on ümmargune, vist uhkuse pärast. Hää meel on sellest, et mingeid kõrgmäestikuhaiguse tundemärke pole mul endiselt. Sellisel kõrgusel liigutamine võtab muidugi rohkem ähkima, enne kui organism harjub, kuid ollen pärast esimese matkapäeva üles-alla kappamist ettevaatlikum ja liigutan ennast üsna aeglaselt. Aknast välja vaadates näen, et kõrgemad mäed on päris kadunud, sajab lumeollust, mis esialgu maapinnal veel sulab. Pasangil on kindel plaan minna homme varahommikul Tserko Ri’d ronima. Selle „mäekese“ kõrgus on 16 meetrit alla viie tuhande. See tähendab 1200 meetrit tõusu ja teist samapalju laskumist pärast. Lapsed kilkavad õues hoolimata ilmast, ninad kõigil tatised nagu mulgi.

Mägede jalad
juba on kaugele
orgude põhja jäänud
vist on see paik
nende süli
kuhu olen vinnanud
oma keha ja vaimu
tugevaid jäiseid tuuli
puhuvad valged põsed
juba mu peale
juba lehvib katuste kohal
nende lumine tere
millele igaüks vastab
oma äratundmise järgi
pilved täna on salliks
mägede teravail õlul
mille taha homme
ihkame piiluda
praegu alles
kogume julgust

Raudahju juures on üsna mõnus, lumesadu sai ka korraks otsa, isegi päike kumab läbi pilve. Mõned, kes on viitsinud raamatuid kaasa vedada, loevad. Mul oli ka vahepeal mõte lugemist ühes võtta, sest teadsin ees ootavaid pikki õhtuid mägihotellides. Kuid ma ei suutnud valida. Palju lihtsam on vastata küsimusele, millise raamatu võtaksid kaasa üksikule saarele, sest see on puhtteoreetiline kaalutlus. Aga siin peaks raamat ütlema mulle midagi olulist selle maailma kohta, kus viibin ning samas haakuma mu mõtetega. Roy Strideri „Himaalaja jutud“ oleksid ehk sobinud või tema „Minu Mongoolia“, kuid neid olen mõlemaid juba lugenud. Lauri Sommeri „Kolm üksiklast“ oleks ehk ka hästi istunud, kuid sai samuti paari kuu eest läbi loetud. Luuleraamatud? Need, mis tunduvad head Eestis, ei pruugi siinse olemisega haakuda. Mulle meeldivad väga Kristiina Ehini asjad, aga äkki oleksid need liialt palju mu mõtetesse pugenud. Seda on kord juba juhtunud. Siis ei jäänud muud üle, kui hakkasin tema luulemaagiat enda omaga tõrjuma. Või Joanna Elmann oma kummaliste tekstidega? Temast sain teada alles tänu Lauri koostatud Andres Allani luulekogule, millest omakorda rääkis Marin Laak. Ma ju vahepeal eriti luulet ei lugenud, ei teadnud paljusid asju. Andres Allan läks mulle korda, tuletas meelde mitmeid omaaegseid punkarite esinemisi ning ühiseid luuleõhtuid. 1987. aasta sügisel oli Tallinna Kirjanke Maja musta laega saal igatahes üsna tihedalt sellist seltskonda täis. See oli siis, kui lugesin suurema seltskonna hulgas oma fosforiidiluuletusi. Mõtlesin, et olen temaga kindlasti kohtunud, kuigi ei mäleta. Aga „Öötrükkide“ järelsõnast sain teada, et Andres Allanil on tütar, asja uurides selgus, et see tütar kirjutab üsna põnevaid luuletusi. Enne Joannaga kohtumist olime tuttavaks saanud internetis, kirjutasin mitu luuletust tema ja ta tekstide peale mõeldes. Ja siis, mu vastse luulekogu esitlusel Tartus ütles Joanna sõbranna Kristiina Viin: „Su luuletused on mõnikord nii Joanna omade moodi.“ Aga mina vastasin, et teen seda meelega, et see on minu komme suhelda ja ennast teiste loominguga suhestada. Praegu, siin mägede vahel, linnulennul 9-10 kilomeetri kaugusel Tiibetist, on üpris kummaline mõelda ja kirjutada selliseid asju. Kuid inimene peab midagi mõtlema ja kaua sa jaksad ainult mägedest mõelda, varem või hiljem rändad vaimus ikka kodustele radadele. Kahju, et Jüri minuga kasa ei tulnud. See reis oleks võib-olla tema jaoks saanud väga olilise tähtsusega sündmuseks. Arvan, et talle oleks siin väga meeldinud. Siin, igaveste lumede palge ees, hakkad teisiti mõtlema ja asju hindama. Lund oli tänavu talvel koduski piisavalt, aga mägede lumi on midagi muud. See on kuidagi kirkalt ühemõtteline, külm, halastamatu, enda poole vaatajaid vähendav ja ühtlustav. Mägede palge ees oleme kõik tillukesed kübemed ühes oma tormide ja tungidega. Tõnu Õnnepalu kirjutas oma Paradiisist ja inimestest, kes sinna tulevad ja enam sellepaiga lummusest lahti ei saa. Minuga on vist samamoodi – ma ei saa enam Himaalajast lahti. Kuigi ma tegelikult kardan kõrgust ja mõnikord on nii raske ülesmäge rühkida, siiski pean siia üha uuesti tagasi tulema. Sest siin tunnen ma midagi sellist, mida kodus kunagi ei tunne. Nagu koonduks maailm Himaalaja kaudu millekski käegakatsutavalt konkreetseks ja tõeliselt olemasolevaks, nagu tiheneks elugi essentsiks, mis ühtaegu joovastab ja kainestab mõistust. Olen siin kohanud mitmeid, kes samuti tulevad üha tagasi. Juba see ümber raudahju istumine ja läänelikus mõttes aja raiskamine on olemine, mis rahustab ja aitab välja kodusest rutiinist. Samas käib siingi tormamine ühest paigast teise, ühelt marsruudilt teisele. Pole midagi parata, paljud tulevad Nepaali väga kaugelt, suuri rahasid makstes, ning tahavad siis ühe reisi jooksul võimalikult palju näha. Ma ise ka, tegelikult. See soov on minuski olemas, kuid püüan siiski nautida hetke, mitte mõelda sellele, kuhu võiks minna homme või ülehomme.



Täna on siin prantsuse- ja hollandikeelne seltskond. Viimast kõneleb Belgia abielupaar. Üht hollandi naist, kes reisis koos ameerika mehega, kohtasin päeval gompa juures. Nemad valmistusid just lahkuma, sest järgmine rada – Tamang Heritage Trek – juba ootas. Ja nad olid Nepaalis esimest korda ja tahtsid igale poole jõuda. Perepoegadel ja nende sõpradel pole midagi teha, istuvad siin ahju ümber ja nokivad oma telefonide kallal. Mängivad ja kuulavad muusikat. Õues on uus lumesadu, nüüd juba tuiskab. Poisid räägivad muusikast, üks tunnistab, et on suur Justin Bieberi fänn, mille peale öeldakse, et Belgias meeldib Bieber vaid kuni 14-aastastele tüdrukutele. Poiss jääb endale kindlaks ja väidab, et Nepaalis pole häid lauljaid, aga korea muusika on hea. Ka siin on lapsed koolivaheajal kodus, nüüd istuvad söögitoas ning see, kes ostab, suhtleb külalistega, harjutab inglise keelt. Üks poistest kinnitab, et temast saab kunagi Nepaali peaminister. Kõige jutukama poisi unistuseks on aga abielluda euroopa tüdrukuga ja lahkuda Nepaalist. Belglased seletavad tõsimeeli, millised väljavaated poisil ses suhtes on ning kuidas käsitlevad asja seadused. Kella kaheksaks lõpeb pikk lumesadu, pilvede vahelt piiluvad tähed. Homme tuleb vara tõusta, 6.30 on hommikusöök ja kell seitse läheme Tserko Ri’d proovima.

Tuisk peitis
mägede näod
kusagil märja
eesriide taga
hirnuvad hobused
maailm koondub
kitsasse ringi
raudahju ümber
aeg ei tähenda
enam midagi
kui on pime
on õhtu
ilma ühegi
tagamõttetta
külm märg
ja lumine õhtu
mille südames
köeb jakisõnnik
praegu tuleks
endasse pöörata pilk
oma väikese
tulekübeme poole
rõõmuga vaadata
lund on koduski
nähtud rohkem kui küll

Lama hotell - Langtangi küla

9. aprill. Öö möödus jaburas poolunes. Tundus, nagu oleks aju tahtnud mingit teemat lõpetada, sest läbisegi vilksatas palju erinevaid infokilde, osa neist seotud Nepaali ja matkamisega. Ma ei suutnud kuidagi seda segadust peast välja tõrjuda, et ajule puhkust anda. Poole kuue ajal hakkasin tasapisi toimetama. Nüüd on juba seitse. Varsti tsampat (röstitud odrajahust putru) sööma ja siis teele. Täna matkan pikkade pükstega, jakk on ka käepärast. Elektriliine, peenikesed maju ühendavad traadid välja arvatud, ei paistnud kusagil.

Lõuna Ghore Thabelas (Ghodatabela) 2980 m. Siia ronimine, umbes 500 meetrit tõusu, polnudki väga raske. Ainult raja viimane järsem ots väsitas veidi. Lehtpuumetsad samblatüveliste puudega saavad varsti mööda. Juba kasvab salguti tsuugasid. Kõndida oli hea särgiväel, aga istudes tuli miskit peale võtta, sest altpoolt puhus üsna jahe tuul. Eks madalamal soojenenud õhk otsis väljapääsu ja liikus piki orgu ülespoole. Õnneks oli üsna selge, siia jõudes nägin ära ka Langtang Lirungi kogu ta 7227 meetrises hiilguses. Ilus paik siin mägede vahel, kus org on veidi laiem. Lõunaks tuleb küüslaugusupp chapatiga. Mõned pilved purjetavad oru kohal. Kui need päikese kinni katavad, hakkab kohe jahe. Jaapanlased kõnnivad ringi, pildistavad kõike ja iseennast. Nad on toredad. Juba tervitame üksteist vastastikku kummardusi tehes. Avastasin, et mu silmanägemine on jälle ootamatult paranenud, saan ilma prillideta kirjutada. Aga hämaras ei näe ma endiselt ilma prillideta tuhkagi. Enne Ghore Thabelat oli väga nõiduslik mets – rohelise koheva samblaga kaetud puutüved, suured rohekad rahnud, rododendronite valged, roosad ja punased värvilaigud, forsüütiate kollane. Ja peenikesed näsiniint meenutavad helelillade õitega vitsad kõikjal madalamal. Kusagil siin läks aasta eest jäljetult kaduma kahekümne nelja aastane colorado tüdruk Aubrey Sacco. Pärast lõunat läbisime Langtangu rahvuspargi kontrollpunkti, kus nii minu kui ka Pasangi nimi raamatusse kirja said pandud.

Orgudega, kui need just mägede piirile ei ulata või pole mõne laia jõe poolt uuristatud, on nii, et algul on nad enamasti V-kujulised, kitsad ja järskude nõlvadega. Sellises oru osas tuleb ette palju ronimist, sest rada otsib sageli ruumi kõrgel jõe kohal, tõuseb üle lõhede, koskede ja maalihete, seejärel laskub sillani ning jätkab vonklemist teisel kaldal. Mida kõrgemale, seda laiemaks org muutub, nõlvad eemalduvad ja 3500 meetri kõrgusel on org harilikult juba U-kujuline. Nüüd leidub jõe kaldal rajale lahedalt ruumi, üsna harva tuleb ette järskude nõlvade ületamist. Tee jätkub ülesmäge, aga tõus on sageli vaevumärgatav. Selline on see orgude olemine, ilmselt on nende kõrgemaid osi kunagi tasasemaks lihvinud liustikud. Mägihakid juba lendavad suurte parvedena oru kohal.

Päike paistab pähe
vesi vuliseb
tukun õndsalt
palvelippude
plagina saatel
kõht on täis
janu ei vaeva
pole külm ega kuum
mägihakid lendavad
madalalt üle
hüüdes oma
kähedaid tervitusi
siis tuleb ilus
tamangi tüdruk
ja küsib
mida ma kirjutan
panen temagi
oma ridade sisse
sest et nõnda on õige

Kell kolm jõudsime Langtangi külla, oru suurimasse asustatud punkti 3430 m kõrgusel. Kuigi tee lõpuosa oli üsna raske, sest jäise tuule ja hõreda lumesaju tõttu polnud tahtmist pikalt hinge tõmmata, tunnen ennast eilsega võrreldes palju paremini. Organism hakkab mägedega harjuma. Siiski liikusin üsna mõõduka sammuga, nii et Pasangil, vaesel mehel, võis minu tempos liikudes üsna külm olla. Ise oskasin lumesajus ka õhukese jaki väel higistada. Peatume Eco Guest House nimelises teemajas üsna orunõlva lähedal. Jäin uskuma perenaist, kes kinnitas, et saab sooja dušši ning läksin pesema. Vesi oli muidugi vaevalt leige, kuid siinses kliimas on seegi suur õnn. Taas hakkas taevas lõunast pilve kiskuma, mis paistab olevatki siinsete mägede mood. Aga söögitoas köeb bursuika, väike imekõhn kassike käib ringi ja teeb haledat häält. Joon Sprite’i, mis siin maksab juba oma 300 ruupiat. Mägedes hakkad varem või hiljem lisaks veele midagi tummisemat tahtma. Vett olen matka algusest peale võtnud vaid kraanist või torust, siin on see puhas ja külm. Pole mingit vajadust raisata raha pudelivee peale ning reostada ilusat loodust tühjade plastpudelitega. Naised on siin uhked oma suurte kõrvarõngaste, nefriidist ja punasest korallist kaelakeede ja triibuliste tagapõlledega. Üks ameeriklase moodi daam helistas äsja Syabrubesisse, et tagasisõiduks džiipi tellida. Hinnaks öeldi talle 180 dollarit, ehk hulga vähem, kui mul tuli maksta siiasõidu eest. Isegi kui arvestada, et tagasi saabki odavamalt (autojuhid tahavad ka võimalikult kiiresti koju jõuda), maksin ikkagi oma 50 dollarit ülearu. Ent palju suurem ebaõiglus tundub olevat see, et tee eest pean maksma ise, kuigi tavaliselt kuulub soe jook matkal hinna sisse. Aga nagu öeldud, hoian kõvasti kokku pudelivee arvelt.




Tükk aega mõistatasin, kes on kolm söögitoas istuvat pilusilma. Vanem mees, poiss ja tüdruk. Mees ostis veidi riisi, ütles, et nad lähevad telgiga kusagile kaugemale. Ilmselt edasi oru asustamata ossa. Kyanjin Gompa, kuhu ma teel olen, on Langtangi oru viimane asustatud punkt. Org jätkub veel paraja päevatee ulatuses, ent heal juhul on seal võimalik kohata vaid jakikarjaseid ja matkajaid. Mees ei saanud aru inglisekeelsest sõnast ginger (ingveri), aga kui üks juurikas talle näha toodi, ütles „Ahhaa, see on korea keeles ju...“ Uni vaevab, aga kell on alles pool viis. Kuhugi minna ei viitsi, sest väljas puhub kõle tuul. Siin istuda ja jälgida, kuidas ahju vaheldumisi puujuurikate ja jakisõnnikuga köetakse, on ka üsna igav.

Mõtlesin päevale tagasi. Umbes seal, kus arvasin okasmetsa algavat, sai mets tegelikult üldse otsa. Jäid vaid põõsad ja mõned üksikud puud. Jakikarjamaad karjaste kivionnidega, mis tegelikult on ainult katuseta kiviseinad. Katuseks pannakse bambuslattidele mingi kate. Jakkegi oli näha ja lehmi. Mitmes teeäärses söögikohas pakuti värsket jakikohupiima.

Kohe, kui kõndimine kergemaks muutus, hakkasid peas mõtted liikuma. Ja peamine mõte oli, et tahaks väga kogu seda ilu sõpradega jagada, mitte ainult piltide vahendusel, vaid tegelikult. Ükski pilt ei anna edasi mägede avarust ja hääli. Oleksin neid täna rohkemgi nautinud, kuid hommikul kartsin eredas päikeses oma paljast pealage ära kõrvetada, pärast aga läks kiiresti külmaks.




Igas söögitoas on väike kodualtar, kus seisavad lihtsate thankade või trükitud piltide ees reas veeohverduse nõud. Siin ripuvad laes kunstlillevanikud. Kusagil on lokaalne elektrijaam, sest märkasin väljas jälle korralikku elektriliini.

Õhtu söögitoas möödus lõbusalt. Selgus, et korealasi on kaks eri seltskonda. Vanem mees, kes riisi ostis, matkab üksi, noori oli aga kolm, kaks naist ja üks noormees. Üht naist, kes alles söögiajaks nähtavale ilmus, vaevas juba kõrgmäestikuhaigus, ta kannatas iivelduse ja peavalu käes. Kõik kolm läksid pärast õhtusööki kohe magama, aga tuli kanada mees, kes praegu vist üldse Bangkokis elab. Temalgi on kavas sama matkamarsruut, mis mul, aga liigub ta täiesti üksi, ilma kandjata. On teist korda Nepaalis, esimesel korral viibis siin paar kuud ja kavatseb nüüdki sama kaua olla. Elukutselt elektrijaamade projekteerimise spetsialist. Kui kõik olid söönud, kogunes ka pererahvas ahju ümber sooja. Lobiseti ja naerdi, eriti siis, kui üksteisest hästi aru ei saadud. Kathmandus õppivatel lastel, poisil ja tüdrukul, oli parajasti vaheaeg, nad said tulla koju ja veidi vanemaid aidata. Sageli jäävad selliste õhtuste koosviibimiste osalised anonüümseteks. Annapurna matka ajal küsisin küll hoolega nimesid ja kirjutasin isegi aadresse üles, kuid ei jõudnud kunagi sellistele ühepäevatuttavatele kirjutamiseni. Aga siis oli palju soojem. Praegu sajab väljas taas hõredat lund. Kodune tunne tuleb peale, aga suur vahe on selles, et meil on tubades küte, siin pole. Praegu käed külmetavad. Täna öösel kavatsen korralikult magada, võtan naabervoodi madratsi ka külje alla, et oleks pehmem.