Eilse päeva kõige huvitavam kuulamine oli kohe hommikul - Chao Gajini plenaarettekanne Gesari eepose lauludest Tiibetis ja Mongoolias. Esineja ise oli hiina nimest hoolimata mongol, aga see on tavaline, et Sise-Mongoolia mongolitel on hiina nimed. Uduselt teadsin ennegi, et eksisteerivad lood müütilisest Gesar-khaanist ja ega Gajin nende sisu eriti puudutanudki. Pigem võrdles ta tiibeti ja mongoli Gesari-eepikat ja rääkis laulikutest. Mehel oli UNESCO ametnikuna hea inglise keel ning ta kasutas ka PowerPointi (unustades küll tihti slaide vahetada). Mida ma siis teada sain? Esiteks seda, et Tiibetis on Gesar superlugu, mis neelab alla kõik muud kangelaslood, integreerides need endasse. Seepärast polegi seal teisi kangelaslugusid. Mongolitel seevastu on Gesar üks kolmest suurest loost Jangar'i ja Han Harangui kõrval (lisaks veel hulk väiksemaid vendi). Tiibetis on Gesar tõeline tsükkel, koosnedes suhteliselt iseseisvatest lugulauludest, mille temaatikaks lahing, pulmad, verevendlus, elulugu või nende kombinatsioon. Tekstid sisaldavad nii alliteratsiooni kui lõppriimi. Lugude kogupikkuseks arvatakse kuni miljon värsirida, seepärast on tiibetlased uhked, et neil on maailma pikim eepos. Tekstid levivad mitmel viisil - suuliselt (ja kuuldult), dikteeritult, käsikirjadena, mida laulikud ise on teinud, puutrükis, litograafia ja moodsa trüki vahendusel ja müstilisel teel. Viimane on Tiibetis väga levinud ja seotud ka nijngma koolkonna munkadega. Mongoli Gesaris on lood rohkem omavahel seotud, moodustades ühe ca 86000 värsireaga eepose peatükid. Mongoli Gesar on ilmalikum ja meelelahutuslikum (esituskonteksti poolest) ja keelelt kunstipärasem kui tiibeti oma. Mongoli laulikud õpivad lugusid kas väga headelt laulikutelt-õpetajatelt või siis lugusid siin-seal kuulates. Tiibetis on aga viit liiki Gesari lauljaid, kellest mitmeid iseloomustavad šamaanidele sarnased atribuudid - peakate, kostüüm, pronkspeegel. Esimene tüüp ongi seestumuslikud laulikud, kes õpivad oma laulud üleloomulikelt olenditelt ning keda abistab laulmise ajal nendesse sisenev vaim. Teine tüüp on need, kes õppinud teiste laulikute käest. Kolmandaks tulevad laulikud, keda esineja nimetas excavating singers ning kes on laulud "välja kaevanud" kas iseenda peast meditatsiooni abil või väidavad, et on tõepoolest maa alt leidnud tekste sisaldava käsikirja. Sellesse liiki kuulub palju buda munki. Neljas tüüp on laulikud, kes on võtnud ette kirja pandud tekstid ja hakanud neid esitama ning viies tüüp näeb kõiki lauldavaid sündmusi pronkspeeglis. See oleks lühike konspekt seni kõige huvitavamast plenaarettekandest. Omalt poolt lisan veel, et piltidelt nähtud peakatted ja kostüümid olid väga sarnased tiibeti šamaanide lhapa'de omadega.
Järgnevalt lühimärkusi veel mõne ettekande kohta. Sektsioon "Mythologies, Ecology and Environmental Representation" esinesid järjestikku kaks kreeklannat. Andromachi Oikomonou rääkis toponüümidega seotud lugudest (või tundus mulle, et oleks pidanud neist rääkima, sest ettekande pealkiri sisaldas kohajutu mõistet), kuid peamiselt piirdus mulle võõraste kohanimede nimetamise ja nende oletatava tähenduse äratoomisega. Viimane muidugi viitab sageli mingile jutusüžeele, kuid ühtki sellist pikemat näidet ettekanne ei sisaldanud. Ning muidugi oleksin tahtnud toponüümide puhul näha kaarti ja nimede kirjapilti. Rhodoselt pärit Chara Coseyani ettekanne oli palju segasem, teema poolest pidi ta rääkima uuemates rahvalauludes väljenduvast ema needuse motiivist (miskipärast oli sellele pealkirjas lisatud Ancient Survivals), kuid jutt oli üsna kaootiline, sisaldades eri laulutüüpide näiteid ja katseid ühendada nende motiive klassikaliste kreeka müütidega. Näiteks laul "Kummitav kaev" (Haunted well), mille sisu järgmine - ema, kes tahab uuesti abielluda, soovib oma poegadest vabaneda ja saadab need sõtta. Teel jõuavad janused pojad sügava kaevu juurde ning noorim peab ronima alla vee järele. Muidugi ei jõua ta üles tagasi. Esineja jutt oli kahjuks nii halvasti mõistetav, et ma ei saanud aru, kas siis tegelikult järgnes ema äraneedmine poja poolt, või nägi kõneleja seda needust vaid kaudsel kujul - poegadest vabanemise soovina. Ehk siis ma ei saanud aru, kes keda ära needis. ja muidugi ei jõudnud mulle pärale seosed müütidega. Need lihtsalt ei tööta minu jaoks selles kontekstis. Aga kogu ettekande vältel kumises peas setu laul pojast, kes surmahetkel soovib emale tuld ja tõrva igavest'. Mu vana hea tuttava Nancy McEntire ettekanded (tema esines seekord sektsioonis "Folk Narrative in the Modern Media") jäävad iga aastaga kahjuks järjest kõhnemateks. Seekord võttis ta ette paljulahatud linnamuistendid "Kaduv hääletaja", "Äralõigatud sõrm", "Poissõbra surm" ja "Stiffy Green", kuid ei suutnud nende kohta midagi uut ja asjalikku öelda, tehes jõuetuid ja põhjendamatuid katseid siduda neid mingite arhetüüpsete müütidega (mis aga täpsemalt nimetamata jäid). Ezekiel Alembi kõneles samas sektsioonis viimastel Keenia valimistel valimisvõitluses kasutatud kujunditest, kus figureerisid vägagi tuntud loomad ja putukad - eesel, hobune, madu, sipelgas, rohutirts jne., millega siis vastaskandidaati ja tema parteid paika panna üritati. Huvitavaim kasutatud kujund oli Pentagon kui tugevuse ja kindluse sümbol. Mu oma sektsioonis "Mythologies, Ecology and Environmental Representation 8" oli huvi pakkuv Jeruusalemmas resideeruva Fumihiko Kobayashi ettekanne jaapani konn-naise lugudest, mis oli esitatud üsna huvitavas võtmes ning võiks üelda, et ka feministlikust vaatenurgast. Nimetatud lugude omapära on see, et naine tuleb mehe juurde, teeb ise talle ettepaneku, aga hiljem paljastub tema mitteinimlik olemus ning ta lahkub, jätmata mehele midagi. Ettekandes võrreldi konn-naise lugusid mõnede teiste jaapani sarnaste juttudega (Yuzuru - Videviku Kurg, meredraakon printsess Toyotama) ning ka korea juttudega. India kirdeosas elav miljonilise etnilise grupi (kahjuks ei mäleta selle nime) esindaja Desmond Kharmawphlang lõpetas pika päeva ülevaatega oma kodupiirkonna riisiga seotud rituaalidest.
Õhtul käisime koos mõnede kolleegidega Benaki muuseumis, kuhu oli tasuta sissepääs. Suur ja rikaste kogudega muuseum, eraalgatuslik pealegi. Muuseumi rajas patriits Ant. Benakis oma ja talle annetatud kogude põhjal, see avati 1931 ning sisaldab ca 45000 eksponaati, mis jagunevad kuude suurde kogusse - kreeka kogu, Hajikyriakou-Gika galerii, mänguasjade kogu, kopti kunsti kogu, hiina kunsti kogu ja islaami kunsti kogu. Ei jaksanud kuigi hoolikalt neid vaadata, kusagil peale 20. saali sai tehtud lõige ja muist ekspositsiooni vahele jäetud. Pärast vaimutoidu üleküllust nõudis ka ihu oma osa, seepärast läksime sööma. Ja koju jõudsin alles peale südaööd. Muuseumi jutu juurde lisan kolm pilti Delfi muuseumist, viimane neist detail kuulsast Kaarikujuhi pronksskulptuurist
Järgnevalt lühimärkusi veel mõne ettekande kohta. Sektsioon "Mythologies, Ecology and Environmental Representation" esinesid järjestikku kaks kreeklannat. Andromachi Oikomonou rääkis toponüümidega seotud lugudest (või tundus mulle, et oleks pidanud neist rääkima, sest ettekande pealkiri sisaldas kohajutu mõistet), kuid peamiselt piirdus mulle võõraste kohanimede nimetamise ja nende oletatava tähenduse äratoomisega. Viimane muidugi viitab sageli mingile jutusüžeele, kuid ühtki sellist pikemat näidet ettekanne ei sisaldanud. Ning muidugi oleksin tahtnud toponüümide puhul näha kaarti ja nimede kirjapilti. Rhodoselt pärit Chara Coseyani ettekanne oli palju segasem, teema poolest pidi ta rääkima uuemates rahvalauludes väljenduvast ema needuse motiivist (miskipärast oli sellele pealkirjas lisatud Ancient Survivals), kuid jutt oli üsna kaootiline, sisaldades eri laulutüüpide näiteid ja katseid ühendada nende motiive klassikaliste kreeka müütidega. Näiteks laul "Kummitav kaev" (Haunted well), mille sisu järgmine - ema, kes tahab uuesti abielluda, soovib oma poegadest vabaneda ja saadab need sõtta. Teel jõuavad janused pojad sügava kaevu juurde ning noorim peab ronima alla vee järele. Muidugi ei jõua ta üles tagasi. Esineja jutt oli kahjuks nii halvasti mõistetav, et ma ei saanud aru, kas siis tegelikult järgnes ema äraneedmine poja poolt, või nägi kõneleja seda needust vaid kaudsel kujul - poegadest vabanemise soovina. Ehk siis ma ei saanud aru, kes keda ära needis. ja muidugi ei jõudnud mulle pärale seosed müütidega. Need lihtsalt ei tööta minu jaoks selles kontekstis. Aga kogu ettekande vältel kumises peas setu laul pojast, kes surmahetkel soovib emale tuld ja tõrva igavest'. Mu vana hea tuttava Nancy McEntire ettekanded (tema esines seekord sektsioonis "Folk Narrative in the Modern Media") jäävad iga aastaga kahjuks järjest kõhnemateks. Seekord võttis ta ette paljulahatud linnamuistendid "Kaduv hääletaja", "Äralõigatud sõrm", "Poissõbra surm" ja "Stiffy Green", kuid ei suutnud nende kohta midagi uut ja asjalikku öelda, tehes jõuetuid ja põhjendamatuid katseid siduda neid mingite arhetüüpsete müütidega (mis aga täpsemalt nimetamata jäid). Ezekiel Alembi kõneles samas sektsioonis viimastel Keenia valimistel valimisvõitluses kasutatud kujunditest, kus figureerisid vägagi tuntud loomad ja putukad - eesel, hobune, madu, sipelgas, rohutirts jne., millega siis vastaskandidaati ja tema parteid paika panna üritati. Huvitavaim kasutatud kujund oli Pentagon kui tugevuse ja kindluse sümbol. Mu oma sektsioonis "Mythologies, Ecology and Environmental Representation 8" oli huvi pakkuv Jeruusalemmas resideeruva Fumihiko Kobayashi ettekanne jaapani konn-naise lugudest, mis oli esitatud üsna huvitavas võtmes ning võiks üelda, et ka feministlikust vaatenurgast. Nimetatud lugude omapära on see, et naine tuleb mehe juurde, teeb ise talle ettepaneku, aga hiljem paljastub tema mitteinimlik olemus ning ta lahkub, jätmata mehele midagi. Ettekandes võrreldi konn-naise lugusid mõnede teiste jaapani sarnaste juttudega (Yuzuru - Videviku Kurg, meredraakon printsess Toyotama) ning ka korea juttudega. India kirdeosas elav miljonilise etnilise grupi (kahjuks ei mäleta selle nime) esindaja Desmond Kharmawphlang lõpetas pika päeva ülevaatega oma kodupiirkonna riisiga seotud rituaalidest.
Õhtul käisime koos mõnede kolleegidega Benaki muuseumis, kuhu oli tasuta sissepääs. Suur ja rikaste kogudega muuseum, eraalgatuslik pealegi. Muuseumi rajas patriits Ant. Benakis oma ja talle annetatud kogude põhjal, see avati 1931 ning sisaldab ca 45000 eksponaati, mis jagunevad kuude suurde kogusse - kreeka kogu, Hajikyriakou-Gika galerii, mänguasjade kogu, kopti kunsti kogu, hiina kunsti kogu ja islaami kunsti kogu. Ei jaksanud kuigi hoolikalt neid vaadata, kusagil peale 20. saali sai tehtud lõige ja muist ekspositsiooni vahele jäetud. Pärast vaimutoidu üleküllust nõudis ka ihu oma osa, seepärast läksime sööma. Ja koju jõudsin alles peale südaööd. Muuseumi jutu juurde lisan kolm pilti Delfi muuseumist, viimane neist detail kuulsast Kaarikujuhi pronksskulptuurist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar