Hommikul sai käidud ennast kongressile registreerimas. Koht - Ateena Akadeemia Panepistimo metroojaama juures. Huvitav, et akadeemia tarvis ehitatud hoone (valmis 1887) on akadeemiast (rajatud 1926) endast vanem. Veidi enne Akadeemiat õnnestus mul korraldada väike intsident - nägin eespool kõndimas kolleege Maret, Liisat ja Marjut, jooksin neile järele ja rabasin ühel kotist. selle peale tõstis kisa läheduses olnud ajalehe- või joogiputka müüja. Ilmselt on "kotijooks" Ateenas üsna tuntud spordiala. Politseid siiski ei kutsutud ning koos sammusime Akadeemia päästvate sammaste varju. Vanad kreeklased teadsid, kuidas ehitada. Nende eeskujul rajatud hoone sammastiku vahel oli palju jahedam kui mujal. Taas kohtasin lätlasi. Valdis isegi üritas mulle seletada, millises hotellis nad elavad, aga ilma kaardita oli sellest raske aru saada. Pärast kongressi koti (tõeliselt meeldiv, väike ja praktiline) kättesaamist ja selle sisuga tutvumist (muuhulgas leidsin tillukese Ateena kaardi, mida väga mugav tasku pista) ostisn endale metroojaamast 10 raha eest 10 päeva pileti, mis kehtib kõigis ühistranspordi vahendites. Siis sai vaatamas käidud üht tulevast kongressipaika, kus mitmel meist (kaasa arvatud minul) tuleb oma ettekanded maha pidada. Hellenic American Union asub veidi (ca 500 m) Akadeemiast kaugemal. Palava ilmaga pole just meeldiv joosta ühest hoonest teise, aga midagi hullu ka ei tohiks juhtuda. Siis käisime hotellidest läbi ja - juhtus, mis juhtuma pidi. Kolme valvsa kaaslase silma all tõmbas must mees kolleg E. rahakotist kakssada eurot nii ära, et keegi ei märganud. Olid vast osavad käed! Vahetusraha otsida aitamise ettekäändel vaid korraks näpud rahakoti külge pannud mees oli vist tõeline oma ala meister, sest mitte keegi ei märganud raha võtmist. Õpetliku loo üle piisavalt aru pidanud, sõitsime trammiga mere äärde. Tramm sai rahvast täis ja sõit oli üsna pikk. Kusagil Alimose kandis ronisime maha ja suundusime randa, mille silt kuulutas, et tasuta pääseb sisse vaid keskpäevani. Aga kell vist polnudki veel nii palju või ei tahtnud keegi pühapäeva puhul pileteid müüa. Muidugi oli rahvast lausa ropult, maas vedelemise kohta me ei leidnud ega tahtnudki, vaid käisime niisama kähku ujumas. Vesi oli muidugi soe ja mitte eriti must. Ranna lähedal ujus küll igasugust looduslikku prahti, sekka ka mõned piletid, aga kaugemal oli täitsa mõnus ujuda.
Linnas tagasi, käisime söömas Herioni nimelises tavernis, kus olid küll maitsvad toidud, kuid pärast taheti arvele juurde keevitada veel üks õlu, mida keegi meist polnud joonud. Minu valjuhälne protest aitas asja positiivselt lahendada ning vägisõnad jäid kasutamata. Pärast otsisime üsna edutult toidupoodi, jõudes välja Omonia väljakule, kus tavaliselt korraldatakse meeleavaldusi. Keegi ei vehkinud parajasti lippudega ja kõnesid a ei peetud. Väljaku servas istusid inimesed reas kui varblased. Vastu tuli kõhetu meesterahvas, kes vaikse, kuid selge häälega pakkus: "Hashish, coca." Noh, seda kraami me küll otsima ei tulnud.
Kolleegide hotelli katuseterrassil võtsin ühe Mythose ja tegin mõned pildid, seejärel võtsime ette katse vallutada Akropoli.
Alustuseks sõitsime vale metrooliiniga ühe peatuse, seejärel parandasime vea ja võtsime õige rongi. Akropoli jalamil oli just eile avatud uus Akropoli muuseum, mis veidi sarnaneb tulevase Eesti Rahva Muuseumi hoonega Raadil. Ainult siin oli "lennurada" tükkideks võetud ja tükid üksteise peale korrusteks asetatud. Muidu ikka palju klaasi ja suur varikatus peasissekäigu kohal.
Kaamerad ja ülekandejaamad olid veel muuseumi ees, ilmselt loodeti veel mingit saaki. Akropoli värav oli kahjuks juba kinni (kell pool kaheksa), kuigi silt teatas, et koht on avatud 8 - 20. Lohutuseks jõime mahla või õlut (kes mida), seejärel aga ronisime Areopagose künkale, kust avanesid kaunid vaated linnale. Ja Akropol oli ka käeulatuses. Ainult kaljud, mida lihvinud tuhanded jalad, tundusid libedad kui jää. Mingi marmori liik. Tegin hulga pilte. Seejärel tulime tagasi Agoraa kaudu, niivõrd, kui see õhtusel ajal liikumiseks avatud oli.
Homme läheb siis kongressiks, töö algab juba kell üheksa. Peaks valima, mida kuulama minna. Nüüd aga head ööd!
Linnas tagasi, käisime söömas Herioni nimelises tavernis, kus olid küll maitsvad toidud, kuid pärast taheti arvele juurde keevitada veel üks õlu, mida keegi meist polnud joonud. Minu valjuhälne protest aitas asja positiivselt lahendada ning vägisõnad jäid kasutamata. Pärast otsisime üsna edutult toidupoodi, jõudes välja Omonia väljakule, kus tavaliselt korraldatakse meeleavaldusi. Keegi ei vehkinud parajasti lippudega ja kõnesid a ei peetud. Väljaku servas istusid inimesed reas kui varblased. Vastu tuli kõhetu meesterahvas, kes vaikse, kuid selge häälega pakkus: "Hashish, coca." Noh, seda kraami me küll otsima ei tulnud.
Kolleegide hotelli katuseterrassil võtsin ühe Mythose ja tegin mõned pildid, seejärel võtsime ette katse vallutada Akropoli.
Alustuseks sõitsime vale metrooliiniga ühe peatuse, seejärel parandasime vea ja võtsime õige rongi. Akropoli jalamil oli just eile avatud uus Akropoli muuseum, mis veidi sarnaneb tulevase Eesti Rahva Muuseumi hoonega Raadil. Ainult siin oli "lennurada" tükkideks võetud ja tükid üksteise peale korrusteks asetatud. Muidu ikka palju klaasi ja suur varikatus peasissekäigu kohal.
Kaamerad ja ülekandejaamad olid veel muuseumi ees, ilmselt loodeti veel mingit saaki. Akropoli värav oli kahjuks juba kinni (kell pool kaheksa), kuigi silt teatas, et koht on avatud 8 - 20. Lohutuseks jõime mahla või õlut (kes mida), seejärel aga ronisime Areopagose künkale, kust avanesid kaunid vaated linnale. Ja Akropol oli ka käeulatuses. Ainult kaljud, mida lihvinud tuhanded jalad, tundusid libedad kui jää. Mingi marmori liik. Tegin hulga pilte. Seejärel tulime tagasi Agoraa kaudu, niivõrd, kui see õhtusel ajal liikumiseks avatud oli.
Homme läheb siis kongressiks, töö algab juba kell üheksa. Peaks valima, mida kuulama minna. Nüüd aga head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar