Nepaali reisi päevik 1

Järgnevalt püüan jupikaupa postitada tänavuse Nepaali reisi (26. aprill – 19. mai) täieliku päeviku. Otse kohapealt tehtud postitused jäävad muutmata kujul kättesaadavaks.

27. aprill, esmaspäev, Kathmandu, hotell Thamel. Õhtu, elektrikatkestus, generaatori mürin. Fuajee seinal olev silt kinnitas, et täna õhtul pole elektrit ajavahemikul 16.00 – 24.00. Kuidas nad siin üldse elavad? Olin väga unine, magasin pärast blogimist. Kaitti, Alfred ja Kalle käisid vist matkavarustust otsimas. Meie tuba on hotelli 2. korrusel suure rõdu kõrval. Rõdu taga õitseb mingi sireli lehti meenutavate lehtedega taim, õied on punased. Thameli külje all olevast suurest kuningapaleest on saanud muuseum. Sõitsime sellest enne mööda – pikk saba külastada soovijaid.

Kathmandu tänavapilt.

ühes linnas elas kuningas
keda rahvas ei armastanud
vaid kahtlustas roimades
viimaks kihutas kuninga
punaste lippude lehvides
hoopis minema
nüüd on linn õhtuti pime
inimesed seisavad pikas sabas
palee värava taga
soovides oma silmaga näha
kuidas kuningas elas
nad maksavad selle lõbu eest
väga kulunud rahadega
mille peal on kuninga pilt

Vahetasin 270 dollarit, sain 21140 ruupiat, suur osa rahasid veel kuninga pildiga. Rahakott on rammus. Reisiõhin on asendunud ükskõiksusega. Muinasjutulinn on siinsamas akna taga, aga ma ei viitsi seda vaatamagi minna. Pikk sõit Amsterdami kaudu väsitas ka omajagu, ikkagi 8 tundi järjest lendamist, lisaks veel lühemad Tallinn – Amsterdam ja Delhi – Kathmandu otsad. Ja öö Delhi lennujaamas. Õhtu on soe, tsikaadid üritavad laulda võidu generaatorite mürinaga, varblased, täpselt samasugused kui Eestis, sagivad hotelli ümber. Kathmandu lennujaam oli seekord üsna tühi ja rahulik, viisasaba lühike, pagasi leidmine imelihtne.

Käisime söömas tai restoranis Ying Yang, mis on üsna kallis, kuid hea. Sõin magushaput kana ja magustoitu. Pime linn on kummaline. Mõned Thameli äritänavad olid üsna valged, mõned kõrvalisemad kohad aga täiesti pimedad. Tulime mööda hotellist Vaishali, kus peatusin eelmise Nepaali reisi ajal. See tänav oli pärast käänakut pime, kõndimiseks läks vaja lampi. Enne magamaminemist istusime rõdul ja tegime malaaria profülaktikat – jõime džinni toonikuga.

28. aprill, teisipäev. Sai käidud Bhaktapuris. Linn tundus tühjem, riisi kuivatavaid naisi polnud tänavatel, õigemini polnud riisi, kuid naised istusid lävede ees ja tegid näputööd. Kohale sõitsime tillukese Suzuki Maruti taksoga, kuhu hädavaevu neljakesi sisse mahtusime. See on tõeline piinariist ja hästi madal ka, nii et kogu toss kõigist sadadest sumbutitest tuleb otse aknast sisse.

Kaitti, Triinu ja Kalle Maruti tagaistmel

Lennuvälja otsa juures oli teeremont või ehitus ja üsna paras ummik. 19 kilomeetri läbimiseks kulus ligi kaks tundi ja 600 raha. Meiega koos tuli Kathmandus viimaseid päevi vabatahtlikuna töötav Triinu, hästi meeldiv, tüdruk, kellele valmistas head meelt võimalus natuke eesti keeles lobiseda. Aga meie lobisesime vist temast rohkemgi. Kaitti juhatas meid kõrvaltänavate kaudu piletiputkast mööda, nii säästsime igaüks 670 ruupiat. Tuttava kunstniku maja koos ateljeega asus otse Taumadhi väljaku ääres Kali templi kõrval.

Madhu Krishna ateljee Taumadhi väljaku ääres.

Rituaalsete vankrite rattad Kali templi seina ääres.

Kahe aasta eest novembris oli see väljak täis puuviljamüüjaid, nüüd aga tühi. Newari päritolu kunstnik Madhu Krishna Chitrakar on elurõõmus tark 56 aasta vanune mees, kellel on kolm tütart (neist üks elab Saksamaal) ja insenerist poeg, kes aitab isal küll äri ajada, aga mitte maalida. Thankad jätsid vapustava mulje. Väga peen töö, osa maalitud puhta kullaga.

Madhu Krishna Chitrakar.

Roheline Tara.

Meid võeti lahkelt vastu, pakuti teed, praetud muna ja mingit kohupiimalaadset magustoitu. Kaitti andis üle eelmisel aastal tehtud fotod ning pulmakingi samal ajal abiellunud tütrele. Selgus, et mullu oldi Bhaktapuris nepaali uusaasta ajal ning saadi osa kõigist sellega kaasnenud pidustustest. Valisin Madhu tööde hulgast välja Ravibuddha thanka, mis koos siidraami õmblemisega läheb mulle maksma ca 7450 ruupiat. Kalle otsustas newari stiilis pildi kasuks, mis tuleb talle kätte hulga kallimalt. Tööd lubati tuua meile Thamelisse 17. mai õhtuks. Madhu näitas meile vana (väidetavalt 160 aastat) thankamaalija käsiraamatut, mis sisaldas mitmesuguste jumaluste ja religioossete tegelaste kanoonilisi pilte, levinumate mudrate selgitusi, tšakrate jooniseid jne.

Triinu vaatab vana raamatut.

Lisaks rääkis ta oma vaadetest elule, kõlasid sellised märksõnad, et elu on nagu mandala, et iga inimene tohiks enda alla võtta vaid ühe ruutmeetri maad. Pikemalt tegeles Madhu Triinuga, kelle olekus ta ilmselt tajus kerget häiritust. Pärast Madhu juurest lahkumist kõndisime veel natuke mööda Bhaktapuri, kusjuures üritasin pikema objektiiviga veidi inimesi pildistada (arvestades seda, et eelmisel korral sai linna ennast kõvasti üles võetud).

Bhaktapur. Vana naine.

Taksojuht oli just lootuse kaotanud meid uuesti näha, sest kokkulepitud kahe tunni asemel kulus meil linnas umbes kolm tundi, kuid enne uute kundede püüdmist sattus ta siiski meiega kokku. Seekord kauples Kaitti hinna 400 raha peale, kuid solvas sellega juhti niivõrd, et too pomises terve tagasitee vihaselt midagi endale nina alla. Mitmel pool olid tee ääres tohutu pikad bensiinijärjekorrad, tanklates askeldasid mundris mehed korda luues. Taksojuht ütles, et selliseid olukordi, kui kütust ei jätku, tuleb ette umbes kord kuus, seejärel laabub varustamine kuni järgmise kriisini. Mingi seltskond lehvitas keset teed sirbi ja vasaraga punalippe.

Enne uute ettevõtmiste kallale asumist sõime momosid hotelli lähedal plekkgaraaži meenutavas ja veidi haisvas tolmuses söögikohas, mida ehtis punane Coca-cola logoga külmik. Kanalihaga momod 70 Rs, õlu Nepal Ice 100. Ja momod olid head. Koha nimeks on Newa Mo:mo Restaurant, hoolimata välimusest julgen seda kõigile soovitada. Õhtul käisime koos Triinuga söömas veidi korralikumas restoranis. Elektrikatkestus (20.00 – 04.00) tabaski meid seal. Ent kõik hotellide, restoranide ja suuremate poodide pidajad on hankinud generaatorid ja seadnud üles avariivalgustuse, nii et elu seisma ei jää. Nii kostiski pärast sööki hotelli poole kõndides mitmest lokaalist valju muusikat, kusjuures tegemist oli elavate esitustega. Repertuaarist jäid kõrva Deep Purple’i „Smoke Over Water“ ja Carlos Santana „Black Magic Woman“. Triinu blogi aadress on triinuinasia.blogspot.com.

Bakthapuri punastest tellistest
tänavail kõndides tõded -
oma teest pole pääsu
isegi mägede taga
ligineb tume mees
tõmbab tupest kõvera gurkha noa
"üks dollar, söör" nagu öeldes
noogutad hajameelselt
ja astud edasi
mõned nimetavad
et see on karma
mina ütlen
lahti ei pääse neist
unes kes ilmuvad ikka
kallid ja tuttavad näod
isegi siis kui kutsub
mind valge jumalanna
svaha

29. aprill, kolmapäev, Besisahar. Saabusime siia mõned minutid pärast kolme, olles Kathmandust välja sõitnud kell 8.45. Tegelikult on sõidu algust raske paika panna, sest oma veerand tundi kulus bussijaama väravani (tõkkepuuni) jõudmiseks. Korjati peale veel reisijaid, kelle makstud raha on vist bussimeeskonna omatulu. Meeskonnas tundus olevat kolm inimest – bussijuht, kelle ülesandeks oli ainult sõita, uksepoiss, kes uksel seistes kriitilistes olukordades juhile koputustega märku andis, karjudes reisjaid sõitma meelitas, paberitega kontrolpostide vahet jooksis, pagasiga tegeles, bussijuhile vett ja süüa tõi. Kolmanda mehe kohustuste hulka kuulusid raha kasseerimine, DVD-de vahetamine, reisijatele istekoha leidmine.

Päev algas mulle veidi ärevamate nootidega - kui hommikul bussijaamas molutades jutt soojematele rõivastele läks (hommik oli jahedapoolne), turgatas mulle äkki meelde, et olin saabumise päeval oma jope pannud korralikult hotellitoa kappi, kust ma seda muidugi kaasa võtta ei taibanud, sest kapi ukse ees vedeles Kaitti suur seljakott. Konsulteerinud giidiga, võtsin takso ja kimasin Thameli poole tagasi, mõttes palvetades, et auto ei satuks mõnda siin nii tavalisse ummikusse. Hommikul olid tänavad olnud üsna tühjad ning bussijaama sõit võttis aega vaid 20 minutit, vahepeal aga oli autosid ja mootorrattaid tublisti lisandunud. Siiski jõudsime suhteliselt kiiresti Thamelisse, kus oma jope õnnelikult kätte sain. Tagasiteel tuli ette paar väiksemat toppamist, mis närvi püsti ähvardasid ajada (sest ma ei teadnud, mis kell buss väljub), kuid enne tõsisemaid murehetki siiski ära lahenesid. Bussijaamas jäin 400 raha võrra vaesemaks, kuid veendusin, et meie seltskond pole veel ära sõitnud. Enamgi – meie roosal TATA-l, mis kandis külgedel uhkeldavaid kirju Video Coach (õnneks mitte Super Volvo, mida nägin pärast ühe teise bussi tagaaknal), vahetati parajasti vasaku esiratta laagreid. Seda tööd tegi muidugi mitte bussijuht, vaid spetsiaalne remondimees, keda ümbritses terve kamp kiibitsejaid. Vahepeal toodi neile 6 klaasi teed, mis samas ära joodi ning töö jätkus.

Bussi remont.

Õrnade liigutustega, otsekui silitades, katsid osavad sõrmed laagri määrdega ja surusid seda kuulide vahele. Viimaks sai ratas alla ja kümme minutit hiljem kutsuti reisijad bussi. Sain koha kohe esimesele istmele juhi selja taha, kus tundus olevat lahedalt jalaruumi. Paraku jäid põlved kuus tundi väldanud sõidu ajal siiski valusaks, sest jalgu polnud võimalik liigutada. Rahvast laaditi peale nii palju kui mahtus. Vahekäiku toodi kaks punutud taburetti ja ees mootori peal (kus oli tegelikult vaid juhi koht ja veel üks iste) leidis vahepeal koha 10 inimest (nende hulgas sülelapsega naine). Ja uksepoiss muudkui karjus käheda häälega: „Besisahar!“ et veel mõned reisijad ligi meelitada.

Bussi esiosa reisijad.

Linnast välja saime sujuvalt, edasi järgnes tõus Kathmandu orgu piiravate mägede vahelise kuruni ja sealt piki jõeorgu Pokhara suunas. Traditsiooniliselt tehti teel mitu peatust, neist teise ajal sõin laari daal-bhati, mis selleks ajaks juba kuumaks muutunud ilmaga eriti ei maitsenud. Suurem osa seltskonnast sõi muidugi sõrmedega. Poisike käis kandikuga laudade vahel, valas lisaks läätseleent, söögikoha matroon pakkus neljast kausist muid komponente – karrit (õigemini karriga maitsestatud kartuleid), marineeritud aedvilju ja sibulat. Ja riisi taheti pidevalt juurde anda. Seekord ütlesin lahketest pakkumistest ära. Dumrest keerasime Marsyangdi Khola orgu. See jõgi saab nüüd mitme päeva jooksul meie väsimatuks kaaslaseks. Tee hakkas looklema mööda vasakpoolset orunõlva, oli üpris kitsas ja käänuline. Peatusi tehti sageli, sest ühed tahtsid maha, teised peale. Seetõttu oli viimase 36 kilomeetri läbimine üsna piinav.

Saabumine Besisahari.

Aga siin me nüüd oleme, mul juba duši all käidud. Voolu paraku pole, mobiililevi ka enam mitte. Samas on Throungh Peak Guest House nime kandev asutus talutavalt puhas ja voodid mitte kõige kõvemad. Kaitti läks elektri ja interneti asjus luurele.

Vaikne soe õhtu. Elekter tuli kella viie paiku, seejärel käisime kohe netis, pärast aga võtsime ühed Gorkha õlled. Kella seitsme paiku sõime hotellis õhtust, seekord nuudlid kanaga ja mee-banaani pannkoogid. Ja polegi muud teha, kui varakult magama kobida. Homme kell seitse läheb matkaks.

Besisahari vaade.