7. mai, neljapäev. Külad Pisangist Khangsarini moodustavad Manangi rajoonis eri piirkonna. Seal elab tiibeti tõugu rahvas, kuid nende keel – nyeshang – pole tiibeti dialekt. Hoolimata sugulusest sõdisid külad omavahel. Näiteks sõlmisid naaberkülade Braga ja Manangi (Manangbothi) elanikud 1956. aastal rahu pärast viis aastat kestnud sõda. Rahvas elas vaeselt. Kasvatati peamiselt tatart ja kartuleid. Kui Maurice Herzog 1950. aastal üritas Manangist ekspeditsiooni jaoks toitu osta, polnud elanikud nõus müüma ühtki kana. Samas andis kuningas 1790 aastal nyeshangidele loa välismaal käia, mida kasutati kogu selle aja vältel, mil Nepaal ajas isolatsioonipoliitikat. Järelikult tegeles siinne rahvas ka kauplemisega.
Eile õhtul läks ootamatult rummijoomiseks. Kaitti ostis kolm 0,2-st Khukri rummi, et need mäkke kaasavõtmiseks pooleliitrisesse plastpudelisse ümber villida. Loomulikult jäi 100 grammi üle. Jõime selle ära ja pärast läks sama teed ka enamus ümbervillitud rummist. Sellest hoolimata oli täna ilus hommik. Öö oli ka nii soe, et tuli magamiskoti lukk lahti teha ja käed välja ajada. Tõusin 5.30 ja hakkasin vaikselt toimetama, kuid sellest hoolimata ajasin Kaitti üles. Otsustasin, et täna ma ei lahku fliisist ja topin fotokotti igaks juhuks ka õhukese jope.
Tegelikult ei läinud sooje rõivaid tarviski. Juba enne Tengit, Tenkit või Tankimanangi (heal lapsel mitu nime) sai fliis puusade ümber seotud. Kõndima hakkamine oli veidi raske nagu ikka, aga mida edasi, seda paremaks läks enesetunne. Tee, mis peale Manangist lahkumist kiviaedade vahel kulges, hakkas varsti tõusma. Peagi võisime vaadata hommikuste suitsude vinesse mähkunud Manangile juba ülevalt. Olin ette kujutanud, et sellised suitsud kerkivad asula kohale vaid külma talveilmaga, kuid nüüd veendusin, et enam-vähem samasugune on pilt ka soojal kevadhommikul. Tegime lühikese peatuse stuupa juures, mis oli umbes sama kõrgel kui eilsel eraklas käigul nähtu (mis muide siia hästi ära paistis). Stuupa taga kasvas üksik võimas puu, siis tulid küntud põllud.
Tengi näis huvitav küla, kahjuks tormasime sealt nii kiiresti läbi, et jõudsin teha vaid mõned pildid kivimajade vahel lauge trepina tõusvast tänavast ja palveveskimüürist. Üsna märkamatult keerasime varsti pärast Tengit Khone Khola orgu mööda paremale. Marsyangdi jõgi sai siin nimepanijate tahtel otsa, sest otse edasi läks juba Khangsar Khola.
Selja taha jäid kõrguma Annapurna II, IV ning III ja Gangapurna. Üsna varsti pärast seda märkasime all orus suurt karja sinilambaid, kes kahjuks olid pildistamise jaoks liiga kaugel. Edasi tuli kuni Gunsangini (3900 m) suhteliselt üksluine hõredalt põõsastega kaetud orunõlv. Gunsangis, kus oli tilluke hüdroelektrijaam, tegime väikese hingetõmbepausi. Vaated tagasi Annapurnade suunas olid hingeülendavad. Paar kohalikku naist oli toetanud oma kandekorvid kivimüürile ning puhkas päikese käes jalga. Tegin neist pilti.
Kõndisime edasi mööda aeglaselt tõusvat avarat orgu. Paremale avanev Karche Khola (nii on selle Chulude alt lähtuva jõekese nimi kaardil) org võimaldas heita pilke kõigi kolme Chulu (West, Middle ja East) järkudele lõunanõlvadele.
Majaseinal olev silt aga ütles „Tere tulemast Ghenjang Khola teepoodi ja restorani“. Võta siis kinni, mis nime jõgi tegelikult kannab. Kusagil sealkandis pildistasin ca 6 m kauguselt väikese korjuse pärast kakleivaid raisakotkaid, keda oli kokku viis. Pärast õnnestus teha ka üks hea foto lendavast raisakotkast.
Yak Kharkasse (4000 m) jõudsime nii vara, et lõuma söömine ei tulnud kõne alla. Seepärast tatsasime mööda orgu pikkamisi edasi. Siin-seal oli näha telke ja kilekattega varjualuseid. Võib-olla peatusid siin karjased? Yak Kharka tähendab ju tõlkes jakikarjamaad. Rabavalt sinise taeva all keerlesid mägihakid.
Varsti avanes uus vaade Chulu Westile, mis näitas mäge juba sõbralikumast küljest.
Nautisime seda mõne minuti, seejärel matkasime Ledtarisse (4200 m), kuhu jõudsime 11.35. Hotelliks sai Churi Lattar. Thorung Phedini on siit kiviga visata. Veel 200 m tõusu.
Lõunasöögiks võtsin nuudlitega tomatisuppi ja aedviljaga pitsa. Kõht sai väga täis. Söögilauale oli kirjutatud ropp eestikeelne salm teost ja kirbust. Ise kirjutasin sellise luuletuse (mitte lauale, vaid kaustikusse):
piki orgu tuhiseb
pärastlõunane tuul
mõtted liuglevad laisalt
kui raisakotkad
hõredas õhus
enam ei pääse välja
nende mägede vahelt
lumised valvurid vaatavad
valusa jäise pilguga
otsekui kaaludes
mu olemasolu õigustust
määrdunud näoga poisid
kannavad hagu
kitsed määgivad
üksik jakk näksib rohtu
maailm on lihtne
neljast tuhandest kõrgemal
Ronisime Alfrediga natuke hotelli lähedastel nõlvadel mööda loomaradu. Puhus päris tugev tuul, aga vaated olid muidugi vägevad.
Õhtul selgus, et homsest alates olen ilma magamiskotita. Nepaali sõbrad ajasid midagi segamini, kotte jätkub vaid tipumeeskonnale. Kui ööbida homme Thorung Phedi kõrglaagris, siis tuleb vist üsna vilu olemine. Siingi on praegu juba küllalt jahe, kuigi panin selga sooja Brynje võrkpesu. Tagavaraks on küll sulejope, mille võib ööseks selga jätta. Käed igatahes külmetavad juba kergelt. Õnneks tuul vaibub. Minuga koos tuleb kõige vanem giid (šerpa) ning üks kandja.
8. mai, reede. Uskumatu, juba kell 10.20 vedasin oma kondid Thorung Phedi kõrglaagri (4800 m) söögitoa uksest sisse. Päev algas Ledtaris muidugi harjumuspärase asjade pakkimise ja hommikusöögiga. Öö oli olnud üsna külm, välised veetorud jäätusid, kadakaid kattis kerge härmatis. Veidi pärast seitset surusin Kaittil, Kallel ja Alfredil kätt ning soovisin edu. Siis hakkasime kolmekesi astuma. Algul rada tõusis veidi, aga siis pööras giid vasakule. Laskusime Jhargeng Khola jõeni, ületasime selle ning tõusine vastasnõlval ca 50 m kõrgusele. See oli just see rada, mille eest matkaraamat hoiatab – parem mitte kasutada maalihete tõttu.
Ent rada, paar klibust ja varisevat kohta välja arvatud, oli üsnagi käidav ning päästis meid ronimisest 4550 m kõrgusele, seejärel aga laskumast mööda kiviklibust nõlva jõeni ning pärast uuesti üles ronimast. Imelihtsalt matkasime praktiliselt samakõrgusjoont mööda Thorung Phedini, kus olime juba kell üheksa.
Vinge tuule tõttu ei saanud väga kauaks peatuma jääda, seepärast alustasime peale veerandtunnist pausi 300 m kõrgust tõusu kõrglaagrisse, mis kaljude vahelt alla ei paistnud. Paaril korral tundus küll, et edasi ei jaksa minna, kuid väike puhkus aitas ikka. Liikusin väga aeglaselt, lühikese sammuga (kand varba ette). Pärast järsema teeosa läbimist (ja nagu varsti selgus, ainult veidi enne pärale jõudmist) tegime ühe kalju juures peatuse.
Järgnes mitte järsk, kuid vaevarikas tõus kõrglaagrini.
Pärast asjade tuppa tassimist ja kerget puhkust ning sööki vaatasin veidi ringi. Lage ja kõle on nii kõrgel mägedes. Sooja tundus olevat mõned napid kraadid. Majade taga valendasid kitsad lumeribad.
Üritasin ronida laagri kohal kõrguva künka otsa, kuid vinge tuul ajas juba enne poolele teele jõudmist tagasi. Ilma sulejopeta külmetaksin siin meeletult.
ikka hõredamasse õhku
teosammul tõustes
ometi jõuad
pärale järgmisse paika
ootavasse sind
taeva ja mägede vahel
hakidki hakkavad väsima
sina kuid astud üha
edasi šambhala teed
sügavamale endasse
mõtetest kõrgemale
selleks peabki su süda
reisima mägede taha
Kell hakkab kolm saama. Väljas sajab hõredat lund. Kõrglaagris on üsna rahvarohke – suurem grupp rootslasi, šveitsi paar, kellega on mõned sõnad vahetatud, hollandi seltskond, saksa paar ja veel üks poiss ning tüdruk, kelles algul kahtlustasin ungarlasi, kuid kes osutusid inglasteks. Kõik kandjad on koondunud ühe laua taha ja vihuvad mõnuga kaarte mängida. Selgus, et teises söögitoas (neid on siin kaks) on laudade all elektrilised küttekehad. Pane pistik seina ja varsti on jalad soojas. Muidugi kogunesid kõik nüüd küttega laudade ümber, teiste hulgas ka mina. Väga pikk päev ja väljas vastik ilm. Vahepeal jälgisin, kuidas pikajuukseline hotellipidaja koos paari kaaslasega hobuseid söötis. Vaestel loomadel on nii kõrgel vist raske elu. Usun siiski, et nad tuuakse siia üles vaid paariks kuuks kevadel ja paariks sügisel, kui liigub matkajaid. Hämmastavalt hea ja stabiilne elektrivarustus on siin, aga veetoru külmub vist öösiti ära. Giidi nimi on Shantu või midagi üsna sarnast. Igatahes leppis ta sellega, kui teda Shantuks kutsusin.
9. mai, laupäev. Eilne magamiskotita öö 4800 meetri kõrgusel polnudki kõige hullem, kahe teki all oli sulejopega piisavalt soe, kuid kõrgus ei lasknud hästi magada. Kuidagi õnnestus kella neljani ära tukkuda, siis tõusin ja läksin sööma. Öö tundus mitte eriti külm, toas vesi ära ei jäätunud, kuid peldikus oli anumatel õhuke jääkaas peal. Peale viite hakkasin vaikselt tatsuma. Oli veel hämar. Tõus polnud eriti järsk, kuid võttis pikapeale võhmale. Kartsin ka veidi, sest öösel oli mul nina jälle verd jooksnud. Nii imelik, kummardad ettepoole ja siis märkad, et põrandale langevad tumedad piisad. Igal juhul üritasin mitte liiga kiiresti liikuda, vaid võimalikult sageli peatusi teha, et mitte hingeldama hakata. Hingasin läbi avatud suu sügavalt ja astumise rütmis – samm ja hingad sisse, teine samm ja hingad välja. Hoolimata minu meelest tõelisest teotempost (nüüd kahanes samm juba poole jalalaba pikkuseks) jõudsin peagi järele ühele hollnadlasele. Eespool paistsid veel kahe kõndija siluetid. Ülejäänud rahvas vist eriti ei kiirustanud. Kui valgemaks läks, hakkasin pilte tegema.
Huvitav oli jälgida, kuidas lumised tipud nende ees olnud tumedate mägede tagant järjest rohkem välja kasvasid. Ümbruskonna tippude hulgas paistis kõige kõrgem muidugi Chulu West, mille nõlval mu reisikaaslased laagris on. Päike hakkas just selle tippu valgustama.
Veidi enne kuru istusin natuke aega suure kivikuhja juures ja püüdsin ennast koguda. Pea oli selge ja enesetunne üsna hea, kuid iga natuke järsem liigutus pani hingeldama.
Thorung La kurule (5416 m) jõudsime kell 7.20. Viimaste sadade meetrite ajal mõtlesin kõigile kallitele inimestele, kelle tugi on aidanud mul nii kaugele jõuda. Mitte ainult sellele kurule tõusta, vaid üldse saada selleks, kes olen. Oli ülev meeleolu, isegi pisarad tulid silma. Aga tundsin kohe, et selline meeleliigutus võib nii kõrgel lõppeda suurema õhuahmimisega, seepärast sundisin ennast rahulikult mõtlema.
Palusin Shantu abi palvelippude ülespanemiseks ja tegin ise sellest sündmusest pilte. Enne kui arugi sain, olid mu käed külmast kanged, aga Alfredilt saadud õhukesed kindad ei suutnud neid enam soojendada. Õnneks oli samas väike teemaja, kus väidetavasti pakuti Nepaali kõige kallimat teed. Jõin seda firma kulul kaks tassitäit ning ühtlasi soojendasin kuuma tassi käes hoides sõrmi. Siis jõudsid kohale kaks eilse seltskonna hollandlast, vanem mees ja naine. Üks mees oli tulnud vahetult pärast mind. Nad olid üsna rõõmsad, pildistasid üksteist kuru sildi ja palvelippude taustal. Käisin ka neil kätt surumas, ja lasin ka ennast pildile võtta ning teha teise pildi koos Shantuga.
Kuid üleval oli siiski üsna külm ning me kiirustasime laskuma. Varsti avanesid maalilised vaated otse käeulatuses olevate Thorung Ri (6201 m) ja Khatung Kangi (6484 m) poole.
Kogu edasise tee olin mingis kummalises teadvuse seisundis. Mitu korda tuli pähe mõte, et kõik see, mida näen, toimub tegelikult unes ja kui ma ärkan, seisab kuru ületamine veel ees. Või tundus mulle, et kurule tõustes juhtus midagi, ma kaotasin teadvuse ja laman nüüd kusagil haigena ning näen und, nagu oleksin sellega edukalt hakkama saanud. Shantu astus kiirel sammul ees ja mina tema järel, püüdes ennast veenda, et kõik on korras ning peaksin rõõmustama.
Pikapeale läks laskumine järsemaks ning hakkas üha rohkem jalgade peale. Kui olin hulga aega kannatanud, ootasin kandja ära ning vahetasin matkasaapad tossude vastu.
Üldse oleks võinud tossudega üle kuru tulla, sest üleval lund peaaegu polnud. Kõigest hoolimata olid jalad lõpuks pehmed kui keedetud makaronid ning ma vedasin ennast vaevaliselt esimese teemaja õue, kus neelasin ahnelt ühe Sprite. Kell oli mõned minutid kümme läbi (seega astutud juba viis tundi) ja kõrgust 4200 m. Edasine matk Muktinathi mööda aeglaselt langevat igavat orgu tundus tõeline piin. Kõige hullem, et Muktinath hakkas paistma juba veidi pärast kurult lahkumist, kuid ei tahtnud üldse läheneda. Teemaja juurest andis ka veel poolteist tundi vantsida. Üht väikest vee poolt uhutud nõvakest ületades kukkusin ootamatult istuli ja tundsin, et ei jaksa enam jalule tõusta. Shantu ja kandja upitasid mu püsti ning pärast hetkelist edasi-tagasi õõtsumist suutsin jälle astuma hakata ning ületada ka pika rippsilla. Muktinathis (3800 m) viis Shantu meid kohe pühapaika.
Teadsin küll, et see on üks suuremaid Nepaali vaatamisväärsusi ning ihaldatud palverännakute paik nii hindude kui budistide jaoks, kuid sellest hoolimata ei suutnud endast tõrjuda mõtet, et 108 härjapea kujulise veesüliti all ning basseinides kümblevat hindude vaatamise asemel lamaksin meelsamini hotellitoa voodis.
Tegin siiski mõned fotod, aga ei viitsinud siseneda templisse vaatama seal põlevat looduslikku gaasileeki, mille olevat aegade hämaruses süüdanud Šiva ise.
Viimseid jõuvarusid kokku võttes sammusin alla pühapaika viivatest treppidest, imestasin paljude ringisõitvate mootorrataste üle ning vedasin ennast Muktinathist naaberkülla Ranipauwasse (3700 m), kus lõpuks oli ihaldatud peatuspaik (hotell Caravan). Oli keskpäev. Käisin leige duši all, sõin midagi, jõin pudeli õlut ja heitsin magama.
Ärkasin paar tundi hiljem külmatunde peale. Tuli meelde, et ennist söögi ajal aknast välja vaadates nägin tuttavat hollandlast aeglasel sammul hotellist möödumas. Huvitav, kuhu kadus kogu ülejäänud kõrglaagris olnud seltskond? Selle küsimusega ajasin jalad alla ja läksin internetipunkti otsima. Leidsin selle Bob Marlow nime kandva hotelli lähedalt teiselt poolt tänavat. Seal oli võõrastemaja teisel korrusel kaks arvutit, aga ühendus kiirem kui Manangis ja hind veidi odavam. Postitasin uue blogi ja tundsin, et elu hakkab tasapisi sisse tulema. Pärast kohtasin tänaval kolme hollandlast ja lobisesin nendega veidi. Nad olid peatuspaigaks valinud naabruses asuva hotelli North Pole.
mida lähemale lumemägedele
seda kaugemal nad on
tegelikult sa ei vaatagi neid
lähed pilk maas
iga samm paarkümmend sentmeetrit pikk
sellisel roomajal ei sobigi
tõsta pilku puhaste tippude poole
Mingil ajal käisid vibudega mehed trummi saatel aluldes läbi küla. Hiljem oli neil võistlus meie hotelli lähedal lohus, kus märklauaks maasse rammitud tahutud palk. Teine samasugune tähistas tulejoont.
Vastik on, et siin plärisevad mootorrattad. Liigub ka autosid. Vibulaskurid marssisid uuesti läbi küla kell viis. Aga paar tundi hiljem toimus siin samasugune protsessioon, nagu nädal tagasi Chames. Rahvarõivais naised, rohelised oksad või taimed käes, neli trummi, mehed vibude ja nooltega – nii marsiti lauldes uhkelt läbi küla.
Eile õhtul läks ootamatult rummijoomiseks. Kaitti ostis kolm 0,2-st Khukri rummi, et need mäkke kaasavõtmiseks pooleliitrisesse plastpudelisse ümber villida. Loomulikult jäi 100 grammi üle. Jõime selle ära ja pärast läks sama teed ka enamus ümbervillitud rummist. Sellest hoolimata oli täna ilus hommik. Öö oli ka nii soe, et tuli magamiskoti lukk lahti teha ja käed välja ajada. Tõusin 5.30 ja hakkasin vaikselt toimetama, kuid sellest hoolimata ajasin Kaitti üles. Otsustasin, et täna ma ei lahku fliisist ja topin fotokotti igaks juhuks ka õhukese jope.
Tegelikult ei läinud sooje rõivaid tarviski. Juba enne Tengit, Tenkit või Tankimanangi (heal lapsel mitu nime) sai fliis puusade ümber seotud. Kõndima hakkamine oli veidi raske nagu ikka, aga mida edasi, seda paremaks läks enesetunne. Tee, mis peale Manangist lahkumist kiviaedade vahel kulges, hakkas varsti tõusma. Peagi võisime vaadata hommikuste suitsude vinesse mähkunud Manangile juba ülevalt. Olin ette kujutanud, et sellised suitsud kerkivad asula kohale vaid külma talveilmaga, kuid nüüd veendusin, et enam-vähem samasugune on pilt ka soojal kevadhommikul. Tegime lühikese peatuse stuupa juures, mis oli umbes sama kõrgel kui eilsel eraklas käigul nähtu (mis muide siia hästi ära paistis). Stuupa taga kasvas üksik võimas puu, siis tulid küntud põllud.
Tengi näis huvitav küla, kahjuks tormasime sealt nii kiiresti läbi, et jõudsin teha vaid mõned pildid kivimajade vahel lauge trepina tõusvast tänavast ja palveveskimüürist. Üsna märkamatult keerasime varsti pärast Tengit Khone Khola orgu mööda paremale. Marsyangdi jõgi sai siin nimepanijate tahtel otsa, sest otse edasi läks juba Khangsar Khola.
Uue oru (Khone Khola) algus.
Selja taha jäid kõrguma Annapurna II, IV ning III ja Gangapurna. Üsna varsti pärast seda märkasime all orus suurt karja sinilambaid, kes kahjuks olid pildistamise jaoks liiga kaugel. Edasi tuli kuni Gunsangini (3900 m) suhteliselt üksluine hõredalt põõsastega kaetud orunõlv. Gunsangis, kus oli tilluke hüdroelektrijaam, tegime väikese hingetõmbepausi. Vaated tagasi Annapurnade suunas olid hingeülendavad. Paar kohalikku naist oli toetanud oma kandekorvid kivimüürile ning puhkas päikese käes jalga. Tegin neist pilti.
Annapurnad, vasakult II, IV ja III.
Kõndisime edasi mööda aeglaselt tõusvat avarat orgu. Paremale avanev Karche Khola (nii on selle Chulude alt lähtuva jõekese nimi kaardil) org võimaldas heita pilke kõigi kolme Chulu (West, Middle ja East) järkudele lõunanõlvadele.
Majaseinal olev silt aga ütles „Tere tulemast Ghenjang Khola teepoodi ja restorani“. Võta siis kinni, mis nime jõgi tegelikult kannab. Kusagil sealkandis pildistasin ca 6 m kauguselt väikese korjuse pärast kakleivaid raisakotkaid, keda oli kokku viis. Pärast õnnestus teha ka üks hea foto lendavast raisakotkast.
Yak Kharkasse (4000 m) jõudsime nii vara, et lõuma söömine ei tulnud kõne alla. Seepärast tatsasime mööda orgu pikkamisi edasi. Siin-seal oli näha telke ja kilekattega varjualuseid. Võib-olla peatusid siin karjased? Yak Kharka tähendab ju tõlkes jakikarjamaad. Rabavalt sinise taeva all keerlesid mägihakid.
Varsti avanes uus vaade Chulu Westile, mis näitas mäge juba sõbralikumast küljest.
Nautisime seda mõne minuti, seejärel matkasime Ledtarisse (4200 m), kuhu jõudsime 11.35. Hotelliks sai Churi Lattar. Thorung Phedini on siit kiviga visata. Veel 200 m tõusu.
Lõunasöögiks võtsin nuudlitega tomatisuppi ja aedviljaga pitsa. Kõht sai väga täis. Söögilauale oli kirjutatud ropp eestikeelne salm teost ja kirbust. Ise kirjutasin sellise luuletuse (mitte lauale, vaid kaustikusse):
piki orgu tuhiseb
pärastlõunane tuul
mõtted liuglevad laisalt
kui raisakotkad
hõredas õhus
enam ei pääse välja
nende mägede vahelt
lumised valvurid vaatavad
valusa jäise pilguga
otsekui kaaludes
mu olemasolu õigustust
määrdunud näoga poisid
kannavad hagu
kitsed määgivad
üksik jakk näksib rohtu
maailm on lihtne
neljast tuhandest kõrgemal
Ronisime Alfrediga natuke hotelli lähedastel nõlvadel mööda loomaradu. Puhus päris tugev tuul, aga vaated olid muidugi vägevad.
Õhtul selgus, et homsest alates olen ilma magamiskotita. Nepaali sõbrad ajasid midagi segamini, kotte jätkub vaid tipumeeskonnale. Kui ööbida homme Thorung Phedi kõrglaagris, siis tuleb vist üsna vilu olemine. Siingi on praegu juba küllalt jahe, kuigi panin selga sooja Brynje võrkpesu. Tagavaraks on küll sulejope, mille võib ööseks selga jätta. Käed igatahes külmetavad juba kergelt. Õnneks tuul vaibub. Minuga koos tuleb kõige vanem giid (šerpa) ning üks kandja.
8. mai, reede. Uskumatu, juba kell 10.20 vedasin oma kondid Thorung Phedi kõrglaagri (4800 m) söögitoa uksest sisse. Päev algas Ledtaris muidugi harjumuspärase asjade pakkimise ja hommikusöögiga. Öö oli olnud üsna külm, välised veetorud jäätusid, kadakaid kattis kerge härmatis. Veidi pärast seitset surusin Kaittil, Kallel ja Alfredil kätt ning soovisin edu. Siis hakkasime kolmekesi astuma. Algul rada tõusis veidi, aga siis pööras giid vasakule. Laskusime Jhargeng Khola jõeni, ületasime selle ning tõusine vastasnõlval ca 50 m kõrgusele. See oli just see rada, mille eest matkaraamat hoiatab – parem mitte kasutada maalihete tõttu.
Ent rada, paar klibust ja varisevat kohta välja arvatud, oli üsnagi käidav ning päästis meid ronimisest 4550 m kõrgusele, seejärel aga laskumast mööda kiviklibust nõlva jõeni ning pärast uuesti üles ronimast. Imelihtsalt matkasime praktiliselt samakõrgusjoont mööda Thorung Phedini, kus olime juba kell üheksa.
Vinge tuule tõttu ei saanud väga kauaks peatuma jääda, seepärast alustasime peale veerandtunnist pausi 300 m kõrgust tõusu kõrglaagrisse, mis kaljude vahelt alla ei paistnud. Paaril korral tundus küll, et edasi ei jaksa minna, kuid väike puhkus aitas ikka. Liikusin väga aeglaselt, lühikese sammuga (kand varba ette). Pärast järsema teeosa läbimist (ja nagu varsti selgus, ainult veidi enne pärale jõudmist) tegime ühe kalju juures peatuse.
Järgnes mitte järsk, kuid vaevarikas tõus kõrglaagrini.
Pärast asjade tuppa tassimist ja kerget puhkust ning sööki vaatasin veidi ringi. Lage ja kõle on nii kõrgel mägedes. Sooja tundus olevat mõned napid kraadid. Majade taga valendasid kitsad lumeribad.
Siit läheb rada edasi kurule.
Üritasin ronida laagri kohal kõrguva künka otsa, kuid vinge tuul ajas juba enne poolele teele jõudmist tagasi. Ilma sulejopeta külmetaksin siin meeletult.
ikka hõredamasse õhku
teosammul tõustes
ometi jõuad
pärale järgmisse paika
ootavasse sind
taeva ja mägede vahel
hakidki hakkavad väsima
sina kuid astud üha
edasi šambhala teed
sügavamale endasse
mõtetest kõrgemale
selleks peabki su süda
reisima mägede taha
Kell hakkab kolm saama. Väljas sajab hõredat lund. Kõrglaagris on üsna rahvarohke – suurem grupp rootslasi, šveitsi paar, kellega on mõned sõnad vahetatud, hollandi seltskond, saksa paar ja veel üks poiss ning tüdruk, kelles algul kahtlustasin ungarlasi, kuid kes osutusid inglasteks. Kõik kandjad on koondunud ühe laua taha ja vihuvad mõnuga kaarte mängida. Selgus, et teises söögitoas (neid on siin kaks) on laudade all elektrilised küttekehad. Pane pistik seina ja varsti on jalad soojas. Muidugi kogunesid kõik nüüd küttega laudade ümber, teiste hulgas ka mina. Väga pikk päev ja väljas vastik ilm. Vahepeal jälgisin, kuidas pikajuukseline hotellipidaja koos paari kaaslasega hobuseid söötis. Vaestel loomadel on nii kõrgel vist raske elu. Usun siiski, et nad tuuakse siia üles vaid paariks kuuks kevadel ja paariks sügisel, kui liigub matkajaid. Hämmastavalt hea ja stabiilne elektrivarustus on siin, aga veetoru külmub vist öösiti ära. Giidi nimi on Shantu või midagi üsna sarnast. Igatahes leppis ta sellega, kui teda Shantuks kutsusin.
9. mai, laupäev. Eilne magamiskotita öö 4800 meetri kõrgusel polnudki kõige hullem, kahe teki all oli sulejopega piisavalt soe, kuid kõrgus ei lasknud hästi magada. Kuidagi õnnestus kella neljani ära tukkuda, siis tõusin ja läksin sööma. Öö tundus mitte eriti külm, toas vesi ära ei jäätunud, kuid peldikus oli anumatel õhuke jääkaas peal. Peale viite hakkasin vaikselt tatsuma. Oli veel hämar. Tõus polnud eriti järsk, kuid võttis pikapeale võhmale. Kartsin ka veidi, sest öösel oli mul nina jälle verd jooksnud. Nii imelik, kummardad ettepoole ja siis märkad, et põrandale langevad tumedad piisad. Igal juhul üritasin mitte liiga kiiresti liikuda, vaid võimalikult sageli peatusi teha, et mitte hingeldama hakata. Hingasin läbi avatud suu sügavalt ja astumise rütmis – samm ja hingad sisse, teine samm ja hingad välja. Hoolimata minu meelest tõelisest teotempost (nüüd kahanes samm juba poole jalalaba pikkuseks) jõudsin peagi järele ühele hollnadlasele. Eespool paistsid veel kahe kõndija siluetid. Ülejäänud rahvas vist eriti ei kiirustanud. Kui valgemaks läks, hakkasin pilte tegema.
Huvitav oli jälgida, kuidas lumised tipud nende ees olnud tumedate mägede tagant järjest rohkem välja kasvasid. Ümbruskonna tippude hulgas paistis kõige kõrgem muidugi Chulu West, mille nõlval mu reisikaaslased laagris on. Päike hakkas just selle tippu valgustama.
Veidi enne kuru istusin natuke aega suure kivikuhja juures ja püüdsin ennast koguda. Pea oli selge ja enesetunne üsna hea, kuid iga natuke järsem liigutus pani hingeldama.
Thorung La kurule (5416 m) jõudsime kell 7.20. Viimaste sadade meetrite ajal mõtlesin kõigile kallitele inimestele, kelle tugi on aidanud mul nii kaugele jõuda. Mitte ainult sellele kurule tõusta, vaid üldse saada selleks, kes olen. Oli ülev meeleolu, isegi pisarad tulid silma. Aga tundsin kohe, et selline meeleliigutus võib nii kõrgel lõppeda suurema õhuahmimisega, seepärast sundisin ennast rahulikult mõtlema.
Palusin Shantu abi palvelippude ülespanemiseks ja tegin ise sellest sündmusest pilte. Enne kui arugi sain, olid mu käed külmast kanged, aga Alfredilt saadud õhukesed kindad ei suutnud neid enam soojendada. Õnneks oli samas väike teemaja, kus väidetavasti pakuti Nepaali kõige kallimat teed. Jõin seda firma kulul kaks tassitäit ning ühtlasi soojendasin kuuma tassi käes hoides sõrmi. Siis jõudsid kohale kaks eilse seltskonna hollandlast, vanem mees ja naine. Üks mees oli tulnud vahetult pärast mind. Nad olid üsna rõõmsad, pildistasid üksteist kuru sildi ja palvelippude taustal. Käisin ka neil kätt surumas, ja lasin ka ennast pildile võtta ning teha teise pildi koos Shantuga.
Kuid üleval oli siiski üsna külm ning me kiirustasime laskuma. Varsti avanesid maalilised vaated otse käeulatuses olevate Thorung Ri (6201 m) ja Khatung Kangi (6484 m) poole.
Kogu edasise tee olin mingis kummalises teadvuse seisundis. Mitu korda tuli pähe mõte, et kõik see, mida näen, toimub tegelikult unes ja kui ma ärkan, seisab kuru ületamine veel ees. Või tundus mulle, et kurule tõustes juhtus midagi, ma kaotasin teadvuse ja laman nüüd kusagil haigena ning näen und, nagu oleksin sellega edukalt hakkama saanud. Shantu astus kiirel sammul ees ja mina tema järel, püüdes ennast veenda, et kõik on korras ning peaksin rõõmustama.
Laskumine Thorung La'lt. Vasakult hakkab paistma Dhaulagiri (8167 m).
Pikapeale läks laskumine järsemaks ning hakkas üha rohkem jalgade peale. Kui olin hulga aega kannatanud, ootasin kandja ära ning vahetasin matkasaapad tossude vastu.
Üldse oleks võinud tossudega üle kuru tulla, sest üleval lund peaaegu polnud. Kõigest hoolimata olid jalad lõpuks pehmed kui keedetud makaronid ning ma vedasin ennast vaevaliselt esimese teemaja õue, kus neelasin ahnelt ühe Sprite. Kell oli mõned minutid kümme läbi (seega astutud juba viis tundi) ja kõrgust 4200 m. Edasine matk Muktinathi mööda aeglaselt langevat igavat orgu tundus tõeline piin. Kõige hullem, et Muktinath hakkas paistma juba veidi pärast kurult lahkumist, kuid ei tahtnud üldse läheneda. Teemaja juurest andis ka veel poolteist tundi vantsida. Üht väikest vee poolt uhutud nõvakest ületades kukkusin ootamatult istuli ja tundsin, et ei jaksa enam jalule tõusta. Shantu ja kandja upitasid mu püsti ning pärast hetkelist edasi-tagasi õõtsumist suutsin jälle astuma hakata ning ületada ka pika rippsilla. Muktinathis (3800 m) viis Shantu meid kohe pühapaika.
Teadsin küll, et see on üks suuremaid Nepaali vaatamisväärsusi ning ihaldatud palverännakute paik nii hindude kui budistide jaoks, kuid sellest hoolimata ei suutnud endast tõrjuda mõtet, et 108 härjapea kujulise veesüliti all ning basseinides kümblevat hindude vaatamise asemel lamaksin meelsamini hotellitoa voodis.
Tegin siiski mõned fotod, aga ei viitsinud siseneda templisse vaatama seal põlevat looduslikku gaasileeki, mille olevat aegade hämaruses süüdanud Šiva ise.
Viimseid jõuvarusid kokku võttes sammusin alla pühapaika viivatest treppidest, imestasin paljude ringisõitvate mootorrataste üle ning vedasin ennast Muktinathist naaberkülla Ranipauwasse (3700 m), kus lõpuks oli ihaldatud peatuspaik (hotell Caravan). Oli keskpäev. Käisin leige duši all, sõin midagi, jõin pudeli õlut ja heitsin magama.
Ärkasin paar tundi hiljem külmatunde peale. Tuli meelde, et ennist söögi ajal aknast välja vaadates nägin tuttavat hollandlast aeglasel sammul hotellist möödumas. Huvitav, kuhu kadus kogu ülejäänud kõrglaagris olnud seltskond? Selle küsimusega ajasin jalad alla ja läksin internetipunkti otsima. Leidsin selle Bob Marlow nime kandva hotelli lähedalt teiselt poolt tänavat. Seal oli võõrastemaja teisel korrusel kaks arvutit, aga ühendus kiirem kui Manangis ja hind veidi odavam. Postitasin uue blogi ja tundsin, et elu hakkab tasapisi sisse tulema. Pärast kohtasin tänaval kolme hollandlast ja lobisesin nendega veidi. Nad olid peatuspaigaks valinud naabruses asuva hotelli North Pole.
mida lähemale lumemägedele
seda kaugemal nad on
tegelikult sa ei vaatagi neid
lähed pilk maas
iga samm paarkümmend sentmeetrit pikk
sellisel roomajal ei sobigi
tõsta pilku puhaste tippude poole
Mingil ajal käisid vibudega mehed trummi saatel aluldes läbi küla. Hiljem oli neil võistlus meie hotelli lähedal lohus, kus märklauaks maasse rammitud tahutud palk. Teine samasugune tähistas tulejoont.
Vastik on, et siin plärisevad mootorrattad. Liigub ka autosid. Vibulaskurid marssisid uuesti läbi küla kell viis. Aga paar tundi hiljem toimus siin samasugune protsessioon, nagu nädal tagasi Chames. Rahvarõivais naised, rohelised oksad või taimed käes, neli trummi, mehed vibude ja nooltega – nii marsiti lauldes uhkelt läbi küla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar