Nepaali reisi päevik 2

30. aprill, neljapäev. Besisaharist hakkasime kõndima umbes seitsme paiku. Sel ajal oli hea t-särgi ilm, kerge vine endiselt üleval. Esimesed kilomeetrid läksid hoogsalt, Alfredi GPS-i järgi kiirusega 7 km/h. Piki Marsyangdi Khola orgu puhus mõnus tuuleke. Paaril korral jõudsime kahes grupis kõndivatele ja varem liikuma hakanud kandjatele järele.

Bhulebhules ületasime pika rippsilla (juba teise). Jõe parempoolsel kaldal hakkasime minema mööda jalgrada, mis oli palju meeldivam kui varasem tolmune autotee. Sellist teed, mida mööda autod sõidavad, kohtame nüüd alles teisel pool kuru. Läks palavaks. Kuumuse tõttu vedasin ennast üsna vaevaliselt maisipõldude vahelt Ngadi Bazari külla, mis tundus pühadevahena pikk. Lõunasöögipaik Kamala Lodge jõudis kätte just õigel ajal. Kõrgus kella järgi 940 m, õlu maksis 220 Rs. Sõime kevadrulle ja jõime teed. Rullid osutusid väikesteks, seepärast võtsime lisaks veel sibulasupid. Matkajaid pole seni eriti näha olnud. Kas on hooaeg juba läbi või käib Nepaalis majanduskriisi tõttu vähem rahvast?

kõndimine korrastab teadvust
hingad sisse ja välja
tõstad jala jala ette
mõtled mõtte mõtte järel
lihtsatest asjadest
maisivarred kahisevad
kandam kõigub kandja turjal
jõgi kohiseb mustad liblikad
lendavad puude vahel
kuskil on lumised tipud
mida me veel ei näe
maailm on lõhnav ja helisev tervik
praegu ja siin

Kraad näitas kella ühe paiku 30 pügalat. Kell kolm jõudsime tänase tee lõpp-punkti Bahundandasse (1310 m). Hotell Superb View asub künka otsas, kust võiks avaneda ilus vaade, kui poleks pilvi ja vinet. Viimane osa teest – 400 m tõusu, tuli üsna raskelt kätte. Palavus ja väsimus. Enne hotelli juurde viiva viimase trepi ronimist puhkasin veidi külaväljaku ääres ja tegin mõned pildid.

Meie kokk kaalus mõtlikult mu fotokotti ja küsis, kas peab homme mulle eraldi kandja leidma. Arvasin, et seda pole vaja. Veidi enne pärale jõudmist kaikus mägedes pikk mürin. Giid ütles, et äike läheneb.

Istume viigipuu all laua taga ja joome juba teist kannu ingveriteed. Kalle kraamis välja šokolaadi. Ootame kandjaid, kes on koos meie kottidega (ja ühtlasi vahetusrõivastega) kuhugi kadunud.

Kandjad saabusid 1,5 tunnise hilinemisega. Sain kotist puhta särgi ja käisin duši all. Vesi oli kuum. Matkasärgi pesin puhtaks ja riputasin kuivama. Ridamisi saabus matkajaid, nende hulgas suurem grupp venelasi (neli naist ja kolm meest), kolm daami üsnagi korpulentsed. Õhtul istusime õues, nautisime sööki-jooki – kondita karrikana, magushapu supp, ingveritee. Omalt poolt lisasime Ibis’e brändi. Mitmel pool mägedes süttisid lõkked. Mina nägin kokku 5 tuld korraga. Giid ütles esialgu, et ei tea, miks lõkked põlevad, kuid hiljem arvas, et vist saabuva 1. mai tõttu. Volbrituled Nepaalis? Raske uskuda. Siis vajus üle mägede peale äike. Kui tugevamini sadama hakkas, kolisime söögituppa. Venelased jäid aga õue istuma ning varsti lauldi volbriöö vihmas „17 kevadist hetke“.

1. mai, reede. Lõuna ajal Jagatis (1300 m) hotellis Paradise. Hommik oli ilus ja selge. Eilne vihm lõi õhu puhtaks. Hommikusöögiks võtsin praekartulit munaga, tiibeti leiba ja ingveriteed. Kell 7.15 hakkasime astuma. Kohe tuli laskuda ca 150 m mööda suhteliselt järsku rada.

Eile kallilt kätte tulnud kõrgus tuli jälle loovutada, kuid see on mägedes matkamise paratamatus. Tee ei kulge kunagi ainult tõusvas või langevas joones. Laskumisele järgnes nüüd pikem matk mööda paremat orunõlva. Syanjes, kus oli uhke kosk, tulime üle jõe. Enne seda tegime Ghermus väikese puhkepausi, mille ajal pildistasin koske ja lapsi.

Syanjest edasi läks lai tee, ilmselt ehitatava Manangi autotee juba valmis lõik, mille lõpetas suur kivivaring. Järgnes järsk sikk-sakk tõus mööda saviliivast nõlva, mis kuumuse tõttu võttis päris võhmale. Hinge sai tõmmata tõusu lõpus Marco Polo võõrastemaja juures, siis edasi Jagatisse kõrgel (vast 60-70 m) jõe kohal kulgevat kitsast rada mööda.

Lõunaks sai Kalle GPS-i odomeetri järgi käidud 9 kilomeetrit. Teel kohtasin üksi (koos kandjaga) matkavat hollandi neiut, kellel kavatsus terve Annapurna ring läbida.

Ööbimispaika Chamjes (1430 m) jõudsime 14.35. Tibet Lhasa Hotel. Paljudel ööbimispaikadel on Tiibetile viitavad nimed, ühelt poolt vist seetõttu, et see arvatakse „müüvat“, teiselt poolt aga seetõttu, et hotellipidajad ongi sageli tiibetlased. Veidi varem kohale jõudnud Kaitti ulatas mulle tervituseks kannu Gorkhat, žest, mida on võimatu unustada. Enne Chamjet olid ilusad paigad, org muutus kitsaks ja sügavaks. Möödusime veel ühest kaunist kosest.

Tõusta tuli oma 150 meetrit mööda looklevat kivist rada, mis oli kohati järsk. Vene seltskond matkas õhtusest pidutsemisest ja maipühast hoolimata hoogsalt, jõudes Jagatis meile järele. Siin on nad õnneks teises hotellis. Eile öösel koputasid kõrvaltoas ööbinud vene naised korduvalt vastu õhukest vaheseina, kui Kaitti norskamine liiga valjuks läks. Norskamine mind ei häirinud, vastu seina tagumine aga küll. Hollandi neiut nägin ka vilksamisi Jagatis. Praegu on ilm üsna tuuline ja pilves. Märkasin, et parema sandaali ninas oli voodrisse auk kulunud ning mul varba katki hõõrunud. Sitt lugu, õnneks sai hulk plaastreid ühes võetud.

Jõudmine Chamjesse.

rõõmutuled mägedel
Bahundanda kohal
uue ajastu märk
mitte Maitreja ei tule –
nõiad lendavad luudadel
kohale kaugest läänest
või on need kratid
kes kannavad kaupa
pepsi ja coca ja tuborg
valgel sahibil et oleks
ühtlustav jook ikka saada
nendeski mägedes matkates
globaliseeruval volbriööl

Oleme jälle üle tunni kotte oodanud. Miks üldse nii kiiresti kapata, kui pärast peab kaua higisena molutama? Jalad on nii mustad, et neid voodisse ei tõsta.

2. mai, laupäev. Lõunapeatus Kartes (1850 m). Siia tulime hea hooga. Enne Tal’i (mis tähendab järve) oli paras tõus ca 200 m, seejärel org avardus, liivane põhi reetis, et tegemist ongi kunagise järve asukohaga. Et jões oli vesi madal, pääsesime Tal’i jõe äärt mööda, kõrge kalju all kividel turnides (tegelikult läheb tee, mida mööda ka kõrgema veeseisu ajal edasi pääseb, kõrgel kaljunuki kohal). Kõige kitsamas kohas tuli muidugi vastu muulakaravan, aga pääsesin neist mööda jalgu märjaks tegemata.

Täna kandsin sandaalide asemel matkatosse, käia oli hoopis mugavam. Tal’is (1700 m) olime kell 10, boss küsis, kas sööme lõunat, kuid meie võtsime seda naljana ning jõime vaid suure poti teed. Teepotid muutuvad iga peatusega üha suuremateks. Kui Besisaharis tähendas big pot väikest kannukest, siis nüüd juba suuremat hiina termost. Ja kusagil ees ootavad veel päris pirakad kahe- ja kolmeliitrised anumad.

Marsyangdi Khola org Tal'i juures.

Veidi pärast asulat ületasime jõe ning tee hakkas vasakut nõlva mööda tõusma (kuni 1800 meetrini), seejärel kulges kuni Karteni enam-vähem ühel kõrgusel mitukümmend meetrit jõe kohal, olles vahepeal üsna kitsas ja klibune.

Aga nagu ikka, tuli enne küla veel üks tõus piki liivast ja kiviklibust nõlva. Siit peaks ööbimispaika olema veel tunni jagu käimist, aga mulle tuli lõunapeatus õigeaegselt. Võtsin ühe kohaliku rohelise limonaadi. Täna on esimene päev, kui võib kõndimisest mõnu tunda ja on aega ringi vaadata. Timberlandi tossud on head, ilm ka pole enam nii kuum. Sandaalid, mis varba katki hõõrusid, sõidavad nüüd karistuseks kandja turjal kotis.

Öömajale Dharapanisse (1900 m) jõudsime juba enne kolme. Hotelli (Kangaroo Guest House) õues jahvatasid naised parajasti käsikiviga punaseid ube. Ilm oli veel ilus, aga saime vaevalt õlle joodud, kui hakkas sadama. Käisin duši all (seekord asus duširuum kusagil keldrikorrusel söögitoa all) ja pesin veidi pesu. Kella nelja paiku sadas juba laia vihma ja müristas.

kui vihma rabin
vastu katuseplekki
ja äikesemürin
summutavad
jõe kohina
on ilm
tõepoolest vihmane
mööda teed tuleb
väike poiss
hiigelsuure ruudulise
vihmavarjuga
märjad muulad
astuvad pead norgus
ja sabad sorgus
elu on märg
ja käegakatsutav
nagu daal bhat

3. mai, pühapäev. Õhtu möödus suure vihmaga ja hommikul kell kuus hakkas uuesti sadama. Seekord saime liikuma kell 7.30, kõigil keebid üll. Mul oli selle all veel jope, mille pidin palavuse tõttu varsti seljast võtma. Üldiselt oli niiske, kuid mõnus minemine. Bagarchapist (2160 m) põrutasime hooga läbi ja jõudsime järele seal ööbinud venelastele. Nüüd tuleb õige kaua viibida kahest kilomeetrist kõrgemal, aga enne kolme ja poolt pole mingit kõrguses viibimise tunnet oodata.

Danaque läbimine.

Varsti peale Danaquet (2300) algas pikk tõus Timangi (2500), mis sai võetud ilma pikema peatuseta. Edasi läks ilus tee orunõlva mööda. Juba oli palju okaspuid – nulge, seedermände. Ja mõni üksik veel õitsev rododendron!

Mitmel pool tee veeres vedeles palke, paaris kohas kerkisid kohapeal saetud laudade virnad. Käia oli väga hea. Enne Thanchoki laskusime sillani ja siis jälle üles. Thanchoki (2650 m GPS-i järgi) jõudsime 11.10. Tuli lõunale jääda, giidid ei tahtnud edasi minna, sest ööbimispaika Chamesse pole enam palju maad. Tee on juba laual ja päike hakkab läbi pilve soojendama.

Timangi lähistel.

tumedad pilved
pressivad üle mägede
oru teises servas
paistab päike
särk kuivab seljas
tassis aurab ingveritee
köögis säriseb toit
kandjad naeravad
kellade kõlinal
tuleb muulakaravan
mõtted põiklevad
mägihakkidena
kaljude vahel

Kõht sai hirmus täis. Sõin kana-nuudlisuppi ja hiigelportsu nuudleid tuunikalakonserviga. Meie kokk üllatas lisaks nõgesesupiga, mis maitses suurepäraselt. Kell hakkab üks saama, jope on ära kuivanud. Himalayan Hotel & Lunge on seni parim söögikoht. Isegi hambaorke toodi. Alfredil on enampakkumisel veel šokolaadipudingit, kuid inimvõimetel on piirid ka söömise osas.

Lõuna Thanchokis.

Tee Chamesse kulges edasi läbi kauni okasmetsa. Kohevate okastega seedermännid ja värskete rippuvate kasvudega nulud. Tohutult mõnus jalutuskäik!

Chame paistab.

Chamesse jõudsime 14.30. Enne asulat oli suurele kivile värviga kirjutatud, et lairiba internetiühendus on nüüdseks jõudnud ka Chamesse. Öömaja – Tilicho Guest House – sattus ka väga hea. Tänava ääres seisva tüüpilise arhitektuuriga maja taga nõlval üllatasid meid kahekohalised roosad majakesed. Internetipunkt oli olemas, ka elekter. Alt lähenevad orgu mööda tumedad pilved.

Järjest suurem on budismi mõju, järjest pikemad mani- ja palveveskimüürid külades. Palveveskid Chames.

Esimeses internetipunktis, kuhu Kaittiga sisse vaatasime, oli oma kuus arvutit, kuid töökorras vaid üks, ülejäänud olevat eilse äikesega pihta saanud. Ilmselt sai löögi ka ruuter, sest ainus arvuti ei ühendunud kuidagi võrku. Jätsime ruumis olnud poisid ja tüdrukud edasi oma mobiiltelefonidega lõbutsema ning sammusime järgmisesse, internetikohviku nime kandvasse paika. Seal oli hulk arvuteid, osa neist veebikaameratega. Kõik need olid terved, minut ühendust üle sateliidi maksis 10 raha. Ühendus oli suhteliselt niru, ilmselt üks kanal kõigi kasutajate vahel ära jagatud. Sain blogi kätte ja mõned read kirjutatud, kui ühendus katkes. Õnneks taastus kõik mõne aja pärast. Tegin kokkuvõtte senistest matkapäevadest, pärast vaatasin üle Haldja ja Gmaili kirjakastid. Töises kirjakastis oli juba nii palju meile, et praegustes tingimustes ei tasu seda enam avada. Maksin oma 500 Rs ja olin õnnelik.

Õhtul külas jalutades sattusin pidurõivais tiibetlaste rongkäigule. Trummid, vasktaldrikud (rol mo), laulvad mehed ja naised. Jooksin hotelli fotoka järele. Kalle tuli ka ja võttis kaamera ühes. Rongkäik suundus ühele kõrvaltänavale ja sealt edasi templilaadse hoone juurde.

Märkasin, et poistel ja noortel meestel olid käes nooled ja pillirookepid. Läksin rahvale järele, Kalle samuti. Inimesed sisenesid hoonesse. Ka meid kutsuti lahkesti sisse. Hoone alumisel korrusel oli saal, seinte ääres istumiskohad, keskel kaks lauda jookidega. Rahvas liikus ringis aeglaselt päripäeva, trummimängijad teiste seas. Lauldi.

Tegime kaks või kolm tiiru, siis astusin pildistamiseks kõrvale. Varsti läksime õue, kus noored veidi napsised mehed tulid suhtlema. Meid kutsuti sisse tagasi, öeldi, et täna on nende, s.o. tiibetlaste püha, täpsemalt aga midagi ei seletatud. Siis toodi meile õue tšangi. Kui olime klaasid tühjaks joonud, tuli tädi kannuga ja täitis need uuesti. Tšang oli piimjas hapukas vedelik, kraadilt ilmselt üsna madal, klaasi põhja jäid pärast joomist mõned viljaterad.

Tegin veel mõned pildid, naeratasin kõigile, siis tänasime ja lahkusime, et mitte hommikuks koduõllest valutaavat pead saada. Hotellis proovisime veel kohalikku puskarit raksi, mis oli väga lõunaudmurdi kumõška moodi nii maitselt kui kanguselt (ca 14-18 kraadi).