Ateena Akadeemia.
Simblimängija Akadeemia nurga taga.
Kella üheksaks kõmpisin Massalia tänavale, kus tahtsin Ameerika-Kreeka Ühingu ruumes kuulata mõned ettekanded. Esimeseks sektsioonks valisin Storitelling and Storytellers 1. Kokku on jutuvestjatest ja -vestmisest 18 sektsiooni ja 2 paneeli, osa neist toimub üheaegselt. Esimeses oli neljast esinejast kohal kolm. Alustas Anita Harris USA-st Louisvillest. Kuna tema ettekanne baseerus tuntud mustanahalise lastekirjaniku Virginia Hamiltoni teosel "The Magical Adventures of Pretty Pearl", oli sellest üsna raske aru saada eelnevalt raamatut lugemata. Mõistsin ainult niipalju, et loo tegelased olid üleloomulikud olendid - jumalalaps Pretty Pearl, tema Ema Jumal ja vennad John de Conquer ning John Henry Roustabout. Pretti Pearl (naissoost) tahtis elada inimeste maal, seepärast jättis ta oma jumalakodu Mount Kenyal, unustades kõik vendade hoiatused (kui sarnane obiugri karutüdruku looga!). Orjalaevaga toodi või tuli ta üle ookeani Ameerikasse, seejärel põgenes ja varjas ennast kuni kodusõjani maa all. Koos mitmete salapäraste tegelastega, teiste hulgas meessoost vaim Dwahro, seikles ta seejärel Ameerikas indiaanlaste hulgas. Ettekanne pidi käsitlema loo üht mütoloogilist aspekti - Nommo't, keda siin mõisteti vist kui jumalikku loomisväge (Wikipedia järgi on Nommod dogo hõimu jumalused või mütoloogilised esivanemad), kuid selleni nagu eriti ei jõutud või ei saanud ma aru, kui asi tõsisemaks pidi minema.
Järgmine ettekanne tuli Jonathan Roperilt, kes Eestis tutvustamist ei vaja. See oli väga huvitav, sest käsitles Juhan Julma ihuarsti dr. Samuel Collinsi 1671. aastal Londonis trükitud raamatus "The Present State of Russia" ilmunud oletatavat vene folkloori. Oletatavat seetõttu, et paljud äratoodud lood on rahvusvahelise levikuga, sarnaseid räägiti ka ungari kuninga Mathias Corvinuse ja valahhia printsi Vlad III (Dracula prototüüp) kohta. Seda rääkis ettekandes ka Jonathan, kuid minagi olen sarnaste lugude peale sattunud. Kui Roman Jakobson pidas Collinsi raamatusse põimitud lugusid esimeseks vene folkloori publikatsiooniks üldse, siis Jonathan märkis õigesti, et sarnaseid lõigukesi ilmus varemgi, näiteks Olaus Magnuse sulest. Ja kui paar juttu välja arvata (need sisaldasid vene sõnu ja nimedega seotud kujundeid), polnudki tegemist vene folklooriga, vaid juttudega, mis levisid tolleagsete rändurite ja diplomaatide kaudu.
Kolmandal ettekandel peatun ka pikemalt, selle esitas Lina Bugiene Vilniusest. Oma välitöö kogemuste põhjal rääkis ta jutuvestjate tüüpidest. Võtnud aluseks Linda Déghi jaotuse (müstikud ja ratsionalistid-naljamehed) laiendas ta mõlema nn liigi tunnuseid, tuues välja, et müstikute hulka kuulujaid iseloomustab madal sotsiaalne staatus ja enesehinnang, neid on raske leida, sest nad ei taha pilkamist kartes rääkida. Nad suhtuvad väga tõsiselt üleloomulikku sfääri. Leedus on nendeks peamiselt vanemad naised. Ratsionalistid-naljamehed on seevastu kõrge sotsiaalse staatusega mehed, kelle suhtumine üleloomulikku on irooniline ning kes on aktiivsed suhtlejad ning oma kogukonnas populaarsed.
Pärast kohvipausi läksin jutuvestmise 4. sektsiooni, kus paraku nii huvitavaid ettekandeid ei kuulnud. Kristiana Willsey Indianapolisest (USA) rääkis jutustaja meeles võistlevatest raamistikest või jutustruktuuridest, mis sageli ilmnevad juhul, kui näiteks muinasjutt on kas osaliselt ununenud või vajab meeldetuletamist. Sel juhul lülituvad jutustajad sageli isikliku loo lainele, millega nagu konkretiseerivad muinasjutu sündmusi või detaile enda tarvis, et sellest lähtuvalt edasi jutustada. Setõttu on halvasti, katkendlikult räägitud jutt või hoopis pooleli jäänud lugu sageli väärtuslikumgi, kui "korralik" esitus, andes võimaluse sisse piiluda jutustaja maailma.
Hans Kuhn Austraaliast kõneles islandi rimuritest, õigemini sellest, kuidas rimurite loojad ja esitajad poeetilise teksti sissejuhatavas osas suhtlevad publikuga, luues enda jaoks sobiva meeleolu. Sain aru, et rimuri sissejuhatus on sageli veidi koomiline, näidates esitajat kas õnnetu armastaja või juba vananeva mehena, kellele ikka veel meeldivad noored tüdrukud. Sellised skeemid aitavad häälestada audientsi esitaja suhtes heasoovlikult.
Annikki Kaivola-Bregenhøj arendas Richard Baumani performance mõistet soome jutustajate põhjal, vastandades esinemise ja esitamise, mis inglisekeelses tekstis päris ilmekalt välja ei tulnud.
Viimane ennelõunane esineja Patricia Fann Bouteneff New Yorgist analüüsis ühe suhteliselt isoleeritult Türgis elanud kreeka kogukonna jutte muu Musta Mere äärsete kreeklaste folkloori taustal. Kahjuks ei saanud ma aru, kus täpselt paiknes see kõne all olnud Santa asundus. Kõlasid märksõnad "mägedes, metsapiiril" ning see, et vist 17. sajandil oli Santas 3000-5000 elanikku. Ning kuna ma ei tea palju selle piirkonna kreeklaste folkloorist, jäid ettekandes ehk välja toodud peened vahed minu jaoks märkamata. Ainult niipalju jäi kõlama, et rohkesti oli motiive reetmisest ja reetlikkusest (nii kuninga, kui naiste).
Programmi kirjutatud kerge lõuna osutus korralikuks lõunasöögiks soojade toitude ja veiniga. Seejärel mindi laiali siestat pidama, et kohtuda kell kuus kongressi ametlikul avamisel.
Raamatunäitusega tutvumas.
Järgmine ettekanne tuli Jonathan Roperilt, kes Eestis tutvustamist ei vaja. See oli väga huvitav, sest käsitles Juhan Julma ihuarsti dr. Samuel Collinsi 1671. aastal Londonis trükitud raamatus "The Present State of Russia" ilmunud oletatavat vene folkloori. Oletatavat seetõttu, et paljud äratoodud lood on rahvusvahelise levikuga, sarnaseid räägiti ka ungari kuninga Mathias Corvinuse ja valahhia printsi Vlad III (Dracula prototüüp) kohta. Seda rääkis ettekandes ka Jonathan, kuid minagi olen sarnaste lugude peale sattunud. Kui Roman Jakobson pidas Collinsi raamatusse põimitud lugusid esimeseks vene folkloori publikatsiooniks üldse, siis Jonathan märkis õigesti, et sarnaseid lõigukesi ilmus varemgi, näiteks Olaus Magnuse sulest. Ja kui paar juttu välja arvata (need sisaldasid vene sõnu ja nimedega seotud kujundeid), polnudki tegemist vene folklooriga, vaid juttudega, mis levisid tolleagsete rändurite ja diplomaatide kaudu.
Kolmandal ettekandel peatun ka pikemalt, selle esitas Lina Bugiene Vilniusest. Oma välitöö kogemuste põhjal rääkis ta jutuvestjate tüüpidest. Võtnud aluseks Linda Déghi jaotuse (müstikud ja ratsionalistid-naljamehed) laiendas ta mõlema nn liigi tunnuseid, tuues välja, et müstikute hulka kuulujaid iseloomustab madal sotsiaalne staatus ja enesehinnang, neid on raske leida, sest nad ei taha pilkamist kartes rääkida. Nad suhtuvad väga tõsiselt üleloomulikku sfääri. Leedus on nendeks peamiselt vanemad naised. Ratsionalistid-naljamehed on seevastu kõrge sotsiaalse staatusega mehed, kelle suhtumine üleloomulikku on irooniline ning kes on aktiivsed suhtlejad ning oma kogukonnas populaarsed.
Pärast kohvipausi läksin jutuvestmise 4. sektsiooni, kus paraku nii huvitavaid ettekandeid ei kuulnud. Kristiana Willsey Indianapolisest (USA) rääkis jutustaja meeles võistlevatest raamistikest või jutustruktuuridest, mis sageli ilmnevad juhul, kui näiteks muinasjutt on kas osaliselt ununenud või vajab meeldetuletamist. Sel juhul lülituvad jutustajad sageli isikliku loo lainele, millega nagu konkretiseerivad muinasjutu sündmusi või detaile enda tarvis, et sellest lähtuvalt edasi jutustada. Setõttu on halvasti, katkendlikult räägitud jutt või hoopis pooleli jäänud lugu sageli väärtuslikumgi, kui "korralik" esitus, andes võimaluse sisse piiluda jutustaja maailma.
Hans Kuhn Austraaliast kõneles islandi rimuritest, õigemini sellest, kuidas rimurite loojad ja esitajad poeetilise teksti sissejuhatavas osas suhtlevad publikuga, luues enda jaoks sobiva meeleolu. Sain aru, et rimuri sissejuhatus on sageli veidi koomiline, näidates esitajat kas õnnetu armastaja või juba vananeva mehena, kellele ikka veel meeldivad noored tüdrukud. Sellised skeemid aitavad häälestada audientsi esitaja suhtes heasoovlikult.
Annikki Kaivola-Bregenhøj arendas Richard Baumani performance mõistet soome jutustajate põhjal, vastandades esinemise ja esitamise, mis inglisekeelses tekstis päris ilmekalt välja ei tulnud.
Viimane ennelõunane esineja Patricia Fann Bouteneff New Yorgist analüüsis ühe suhteliselt isoleeritult Türgis elanud kreeka kogukonna jutte muu Musta Mere äärsete kreeklaste folkloori taustal. Kahjuks ei saanud ma aru, kus täpselt paiknes see kõne all olnud Santa asundus. Kõlasid märksõnad "mägedes, metsapiiril" ning see, et vist 17. sajandil oli Santas 3000-5000 elanikku. Ning kuna ma ei tea palju selle piirkonna kreeklaste folkloorist, jäid ettekandes ehk välja toodud peened vahed minu jaoks märkamata. Ainult niipalju jäi kõlama, et rohkesti oli motiive reetmisest ja reetlikkusest (nii kuninga, kui naiste).
Programmi kirjutatud kerge lõuna osutus korralikuks lõunasöögiks soojade toitude ja veiniga. Seejärel mindi laiali siestat pidama, et kohtuda kell kuus kongressi ametlikul avamisel.
Turg minu hotelli naabruses.
Mu tagasihoidlik hotell.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar