Kreekakeelset plenaari ma hommikul kuulama ei kiirustanud. Need, kes eile üritasid tõlkega ettekandeid kuulata, kurtsid, et heli kvaliteet oli kehv. Läksin parnassile ehk Parnassose Kirjandusseltsi alles üheteistkümneks. Erilist muljet ei avaldanud ka Ulrich Marzolphi ettekanne intellektuaalse omandi kuuluvuse teemal, mida ta lahkas kolme Iraaniga seotud näite abil. Esiteks olid kõnealused publikatsioonid võõrad, teiseks ei saanud ma hästi aru, kes olid kogujad, kes publitseerijad jne. Selliste keeruliste ja võõraste teemade puhul oleks PowerPoint hädavajalik, kuid miskipärast seda ei tehta.
Järgmiseks istungiks suundusin samas lähedal asuvasse vanasse parlamendihoonesse, mille saal nägi päris pidulik välja.
Seal kõneldi jutu-uurimise teooriast. Alustuseks arutles Vilmos Voigt teemal, mida uut on ISFNR andnud jutu-uurimise teooriasse ning leidis, et uusi teooriaid pole ühingu 50 aastase ajaloo vältel loodud, küll aga on heaks kiidetud ja edasi arendatud mujal loodud seisukohti. Ettekandes anti ka lühike tagasivaade ühingu pool sajandit kestnud tegevusele. Selgus, et algul oli ISFNR sakslaste juhitav saksakeelne organisatsioon. Ettekandja ei olnud eriti vaimustuses selle puht inglisekeelseks muutumisest.
Sellest sektsioonist jäi meelde veel Outi Lehtipuro kõne, kus rõhuti vanadele väärtustele - hea folklorist peab eelkõige hästi tundma uurtava kultuuri keelt, muidu pole aru saada, kuidas rahvaluule "töötab". Hea pole viimaste aastakümnete jooksul süvenenud kallutatus sotsiaalteaduste poole. Folklooriteooriaid tuleb luua rahvaluulet uurides, oli kõneleja seisukoht.
Pärastlõunal istusin usundilise muistendi sektsioonides, kus peale Ülo Valgu ettekande eriti säravaid esinemisi polnud. Ülo kõneles kahest eesti muistendite puhul avalduvast tendentsist - vanade juttude kristianiseerumisest ja folkloriseerumisest. Muidugi on tegemist eri aegadesse kuuluvate nähtustega, mida kõneleja ka esile tõi. Paremini oli esitatud folkloriseerumisprotsess, seda meediast tuntud Põlma veski näitel. Portugali mees Paulo Correia esitas hulga huvitavaid muistendinäiteid (suurte silmadega laps, kurat kitsena), mida sidus motiiv ootamatult ebatavaliselt raskeks või siis samm-sammult järjest raskemaks muutuvast olendist. Juttude levikuala oli lai, kusjuures suuresilmalise lapse lood populaarsed peamiselt ranniku kalurikülades. Kahjuks ei järgnenud materjali esitamisele analüüsi. Huvitav oleks olnud siduda Ülo ja portugallase ettekanded märkusega, et ebatavaliselt suur kaal on sageli üleloomuliku olendi tunnuseks (sest Ülo rääkis ettekandes ka kummituslugudest) ning tuua mõned kohased näited eesti muistendivaramust, kuid umbne ja palav ruum peletasid selle mõtte kohe peast. Veel jäi meelde Ines Köhler-Zülchi jutt 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse reisikirjades leiduvatest muistendimotiividest (nõidade kogunemispaigad, kuradi jalajäljed, mäevaimud jne). Vähem viidati salapärastele kaevandustele ja peidetud aaretele. Tiina Sepp tegi taas väga hea ettekande Santiago de Compostela palverändurite lugudest, analüüsides seekord peamiselt ühe mehe, kellegi Rodgeri esitatud lugusid, mille peategelaseks oli mõnikord püha Jaakobus ise. Meie arhiivirahvale tuntud argentiinlanna Maria Palleiro tegi katse võrrelda mõnesid argentiina ja eesti muistendimotiive (sealhulgas Kirjandusmuuseumi Lilla Daam), kuid tegi seda üsna saamatult. Mind panevad alati imestama inimesed, kes leiavad paar-kolm tegelikkuses üsnagi universaalset jutuainest ning satuvad sellest suurde vaimustusse.
Mõned meie hulgast otsustasid jaaniõhtu veeta vabas õhus, seepärast ronisime taas Areopagose künkale, kus linna tulesid vaaadates, juttu vestes ja õlut juues mõnusasti aega veetsime.
Parnassose ühingu saal. Samas pidi toimuma ka õhtune kultuuriprogramm.
Järgmiseks istungiks suundusin samas lähedal asuvasse vanasse parlamendihoonesse, mille saal nägi päris pidulik välja.
Seal kõneldi jutu-uurimise teooriast. Alustuseks arutles Vilmos Voigt teemal, mida uut on ISFNR andnud jutu-uurimise teooriasse ning leidis, et uusi teooriaid pole ühingu 50 aastase ajaloo vältel loodud, küll aga on heaks kiidetud ja edasi arendatud mujal loodud seisukohti. Ettekandes anti ka lühike tagasivaade ühingu pool sajandit kestnud tegevusele. Selgus, et algul oli ISFNR sakslaste juhitav saksakeelne organisatsioon. Ettekandja ei olnud eriti vaimustuses selle puht inglisekeelseks muutumisest.
Sellest sektsioonist jäi meelde veel Outi Lehtipuro kõne, kus rõhuti vanadele väärtustele - hea folklorist peab eelkõige hästi tundma uurtava kultuuri keelt, muidu pole aru saada, kuidas rahvaluule "töötab". Hea pole viimaste aastakümnete jooksul süvenenud kallutatus sotsiaalteaduste poole. Folklooriteooriaid tuleb luua rahvaluulet uurides, oli kõneleja seisukoht.
Pärastlõunal istusin usundilise muistendi sektsioonides, kus peale Ülo Valgu ettekande eriti säravaid esinemisi polnud. Ülo kõneles kahest eesti muistendite puhul avalduvast tendentsist - vanade juttude kristianiseerumisest ja folkloriseerumisest. Muidugi on tegemist eri aegadesse kuuluvate nähtustega, mida kõneleja ka esile tõi. Paremini oli esitatud folkloriseerumisprotsess, seda meediast tuntud Põlma veski näitel. Portugali mees Paulo Correia esitas hulga huvitavaid muistendinäiteid (suurte silmadega laps, kurat kitsena), mida sidus motiiv ootamatult ebatavaliselt raskeks või siis samm-sammult järjest raskemaks muutuvast olendist. Juttude levikuala oli lai, kusjuures suuresilmalise lapse lood populaarsed peamiselt ranniku kalurikülades. Kahjuks ei järgnenud materjali esitamisele analüüsi. Huvitav oleks olnud siduda Ülo ja portugallase ettekanded märkusega, et ebatavaliselt suur kaal on sageli üleloomuliku olendi tunnuseks (sest Ülo rääkis ettekandes ka kummituslugudest) ning tuua mõned kohased näited eesti muistendivaramust, kuid umbne ja palav ruum peletasid selle mõtte kohe peast. Veel jäi meelde Ines Köhler-Zülchi jutt 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse reisikirjades leiduvatest muistendimotiividest (nõidade kogunemispaigad, kuradi jalajäljed, mäevaimud jne). Vähem viidati salapärastele kaevandustele ja peidetud aaretele. Tiina Sepp tegi taas väga hea ettekande Santiago de Compostela palverändurite lugudest, analüüsides seekord peamiselt ühe mehe, kellegi Rodgeri esitatud lugusid, mille peategelaseks oli mõnikord püha Jaakobus ise. Meie arhiivirahvale tuntud argentiinlanna Maria Palleiro tegi katse võrrelda mõnesid argentiina ja eesti muistendimotiive (sealhulgas Kirjandusmuuseumi Lilla Daam), kuid tegi seda üsna saamatult. Mind panevad alati imestama inimesed, kes leiavad paar-kolm tegelikkuses üsnagi universaalset jutuainest ning satuvad sellest suurde vaimustusse.
Mõned meie hulgast otsustasid jaaniõhtu veeta vabas õhus, seepärast ronisime taas Areopagose künkale, kus linna tulesid vaaadates, juttu vestes ja õlut juues mõnusasti aega veetsime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar