1950. aasta prantslaste võiduka Annapurna ekspeditsiooni juht Maurice Herzog kirjeldas ka mõnesid minu matkateele jäävaid asustatud punkte (Annapurna. Esimene kaheksatuhandeline. Tallinn „Eesti Raamat” 1980). Järjestan need selliselt, nagu kulgeb minu marsruut.
Manang (Manangbhot)
Linn paikneb kaljutipul, nagu vanaaegsed Tiibeti linnad ikka. Siit ei paista muud kui müürid ja meil on tunne, et läheme linnusesse. Üle oja astetatud laud tunnistab, et oleme nüüd tsiviliseeritud maal. Tõuseme mäkke. Rida tänavaid viivad linna keskele, kus seisab umbes viiekümne meetri pikkune palvemüür. Pärismaalased tõttavad igalt poolt meie ümber kokku: lapsed, kes on siingi niisama armetu väljanägemisega, vanaeit huvitava portatiivse palveveskiga, mida ta vahetpidamata keerutab, noored ja üldiselt kena välimusega noormehed, kes on teist nägu kui Tukucha omad. Siin on kõik budistid. (Lk. 77-78.)
Naine palveveskiga Pokhara lähedal tiibeti põgenike laagris. Aado Lintropi foto 2007.
Muktinath
Lähenedes sellele imelisele linnale, näeme, et hooned seal on räpased ja korrast ära. Küla ääres on mõned kirevad tšörtenid. Kus on siis templid, kloostrid ja sajad laamad? Ida pool näeb Marcel Ichac paari uuemat plekk-katusega hoonet. Ta küsb järele ja saab viimaks aru, et Muktinath polegi midagi rohkemat kui need viis või kuus ehitist ja et praegu asuvad nad Chaharis. Niisiis jääb palverännak järgmiseks hommikuks... Järgmisel päeval lähevad nad juba aoaegu pühapaigale. Jätnud hobused esimese maja ukse juurde, mööduvad nad kivist, millel on midagi inimese jalajälje taolist. „Buddha, sahib!” hüüab Ang-Tharkey, heites kummuli maha. Nad mööduvad esimesest templist, mis on samasugune kui Tukuchas, ja jõuavad pühade allikate juurde. Vesi voolab horisontaalsesse kanalisse ja väljub sealt umbes kuuekümne lehma- ja lohekuju suu kaudu. Keset nelinurka seisab nepaali pagood. Palverändurid täidavad oma astjad ja joovad. --- Lõuna poole jääb teine tempel, mida valvab umbes tosin noort neidu. Neil on seljas kirevad riided. Tõstetakse üles kivi ning Ichac ja Oudot näevad kat kitsast ava, kust kostab allikavulin ja kus alati põleb loodusliku gaasi leek. „Vestaalid” laulavad ja tantsivad. Sahibid teevad oma annetused, Ang-Tharkey jagab heldelt ekspeditsiooni raha. (Lk. 109-110.)
Marpha
Tiibeti kaudu rändab mitmeid soola- ja riisikaravane. Läbime võidukalt väikese Marpha linnakese, mis on täis palvelippe. Pärismaalased piiravad meid rõõmsa summana. Tiibetlasi on siin veel rohkem kui Tukuchas. Jagame kõik ekspeditsiooni kommid poistejõugule, mis meid piirab. Marphale jääb meist hea mälestus. Hiljem saame selle eest hüvitusegi, sest siit mehi tuleb meile kulideks, kui tarvis. Tihti kohtame palvemüüre, millele on kinnitatud kiviplaadid kuulsa lausega: Om mani padme om. (Lk. 68.)
Tukuche (Herzogil Tukucha)
Üldiselt on siin vähem elanikke, kui arvasime. Kari räpaseid lapsi piirab meid, uudistades igat meie liigutust. Nad sulistavad kraavis, kus naised pesevad nõusid ja võtavad teevett. Ätid istuvad majade lävedel, vaadates umbusklikult valgeid mehi, kes on tulnud siia väga kahtlastel eesmärkidel. Läbime mõne minutiga küla – ning jõuame suurele väljakule. Roosade seintega buda-templil lakerdavad tuules lipud. See pole eriti külalislahke paik, kuid siiski ainuke, mis kõlbab meile laagripaigaks. Taimestikuta hall kalju kerkib meie kohal ja annab kõigele nukra ilme. (37.)
Tukucha on väikeste tänavakeste labürint. Linnaelu on siit raske leida. Majad on lausa kantsid. Enamasti on nad karavanseraid, kus rändur leiab öömaja. Enamik viiesajast elanikust on budistid. Viiekümne meetri pikkune palveveskitega müür tunnistab nende usutõsidust. --- Haisvatel ja hämaratel õuedel või madalais hurtsikutes võib näha primitiivseid kangaspuid. Nendel kootakse jaki- või lambavillast hämmastavvalt tugevaid riideid. Mehed ketravad nagu meil kunagi karjatüdrukud. (Lk. 38.)
2004. aastal on lood hoopis teised. Neeme Katt kirjeldab oma matkapäevikus Manangi:
Viimaks jõuama Manangi lähistele. Küla paikneb kõrgel konglomeraadist jõekaldal, mida jõgi alt pidevalt uhab. Kui püsiv see kallas on? --- Mitmel pool kutsuvad reklaamid kinno (tegelikult pigem videosalongidesse), kus näidatakse mägedega seotud filme. Ikka nii, et esmaspäeviti "Seitse aastat Tiibetis", teisipäeviti "Everest" jne. Kui Maurice Herzog 1950. aastal Manangi jõudis, ei suutnud ta oma grupile toiduks ühte kanagi leida - küla oli mahajäänud ja vaene. Praegu on aga tegu kihava turismikeskusega. Peagi leiame Internetipunkti. Side käib küll üle satelliidi ja on suhteliselt aeglane, kuid siiski. Hind on ka suhteliselt soolane - 10 minuti eest tuleb välja käia 300 Rs. Mõned hinnad Manangis: Yak steak 450 Rs, tass teed 20 Rs, pannkoogid 100 Rs, supp 60 Rs, õlu 230 Rs.
Aga see oli siis, kui Nepaalis valitses veel kuningas ja maoistid kogusid Marsyangdi Khola orus (kus ka Manang asub) turistidelt sunniviisilisi "annetusi". Nüüd on vabariik ja endised mässajad ise võimul. Eks me näe, millised on hinnad praegu. Muidugi on natuke kahju, et neist Maurice Herzogi ajal äärmiselt eksootilistest paikadest on saanud tuhandete valgete meeste matkarada. Ent mööda samu mägiteid liiguti ka enne eurooplaste saabumist, karavanid vedasid kaupu, teemajad pakkusid kandjatele ja muulaajajatele kõhutäidet ja peavarju. Kui asja selle nurga alt vaadata, polegi muutused ehk väga suured.
Manang (Manangbhot)
Linn paikneb kaljutipul, nagu vanaaegsed Tiibeti linnad ikka. Siit ei paista muud kui müürid ja meil on tunne, et läheme linnusesse. Üle oja astetatud laud tunnistab, et oleme nüüd tsiviliseeritud maal. Tõuseme mäkke. Rida tänavaid viivad linna keskele, kus seisab umbes viiekümne meetri pikkune palvemüür. Pärismaalased tõttavad igalt poolt meie ümber kokku: lapsed, kes on siingi niisama armetu väljanägemisega, vanaeit huvitava portatiivse palveveskiga, mida ta vahetpidamata keerutab, noored ja üldiselt kena välimusega noormehed, kes on teist nägu kui Tukucha omad. Siin on kõik budistid. (Lk. 77-78.)
Naine palveveskiga Pokhara lähedal tiibeti põgenike laagris. Aado Lintropi foto 2007.
Muktinath
Lähenedes sellele imelisele linnale, näeme, et hooned seal on räpased ja korrast ära. Küla ääres on mõned kirevad tšörtenid. Kus on siis templid, kloostrid ja sajad laamad? Ida pool näeb Marcel Ichac paari uuemat plekk-katusega hoonet. Ta küsb järele ja saab viimaks aru, et Muktinath polegi midagi rohkemat kui need viis või kuus ehitist ja et praegu asuvad nad Chaharis. Niisiis jääb palverännak järgmiseks hommikuks... Järgmisel päeval lähevad nad juba aoaegu pühapaigale. Jätnud hobused esimese maja ukse juurde, mööduvad nad kivist, millel on midagi inimese jalajälje taolist. „Buddha, sahib!” hüüab Ang-Tharkey, heites kummuli maha. Nad mööduvad esimesest templist, mis on samasugune kui Tukuchas, ja jõuavad pühade allikate juurde. Vesi voolab horisontaalsesse kanalisse ja väljub sealt umbes kuuekümne lehma- ja lohekuju suu kaudu. Keset nelinurka seisab nepaali pagood. Palverändurid täidavad oma astjad ja joovad. --- Lõuna poole jääb teine tempel, mida valvab umbes tosin noort neidu. Neil on seljas kirevad riided. Tõstetakse üles kivi ning Ichac ja Oudot näevad kat kitsast ava, kust kostab allikavulin ja kus alati põleb loodusliku gaasi leek. „Vestaalid” laulavad ja tantsivad. Sahibid teevad oma annetused, Ang-Tharkey jagab heldelt ekspeditsiooni raha. (Lk. 109-110.)
Marpha
Tiibeti kaudu rändab mitmeid soola- ja riisikaravane. Läbime võidukalt väikese Marpha linnakese, mis on täis palvelippe. Pärismaalased piiravad meid rõõmsa summana. Tiibetlasi on siin veel rohkem kui Tukuchas. Jagame kõik ekspeditsiooni kommid poistejõugule, mis meid piirab. Marphale jääb meist hea mälestus. Hiljem saame selle eest hüvitusegi, sest siit mehi tuleb meile kulideks, kui tarvis. Tihti kohtame palvemüüre, millele on kinnitatud kiviplaadid kuulsa lausega: Om mani padme om. (Lk. 68.)
Tukuche (Herzogil Tukucha)
Üldiselt on siin vähem elanikke, kui arvasime. Kari räpaseid lapsi piirab meid, uudistades igat meie liigutust. Nad sulistavad kraavis, kus naised pesevad nõusid ja võtavad teevett. Ätid istuvad majade lävedel, vaadates umbusklikult valgeid mehi, kes on tulnud siia väga kahtlastel eesmärkidel. Läbime mõne minutiga küla – ning jõuame suurele väljakule. Roosade seintega buda-templil lakerdavad tuules lipud. See pole eriti külalislahke paik, kuid siiski ainuke, mis kõlbab meile laagripaigaks. Taimestikuta hall kalju kerkib meie kohal ja annab kõigele nukra ilme. (37.)
Tukucha on väikeste tänavakeste labürint. Linnaelu on siit raske leida. Majad on lausa kantsid. Enamasti on nad karavanseraid, kus rändur leiab öömaja. Enamik viiesajast elanikust on budistid. Viiekümne meetri pikkune palveveskitega müür tunnistab nende usutõsidust. --- Haisvatel ja hämaratel õuedel või madalais hurtsikutes võib näha primitiivseid kangaspuid. Nendel kootakse jaki- või lambavillast hämmastavvalt tugevaid riideid. Mehed ketravad nagu meil kunagi karjatüdrukud. (Lk. 38.)
2004. aastal on lood hoopis teised. Neeme Katt kirjeldab oma matkapäevikus Manangi:
Viimaks jõuama Manangi lähistele. Küla paikneb kõrgel konglomeraadist jõekaldal, mida jõgi alt pidevalt uhab. Kui püsiv see kallas on? --- Mitmel pool kutsuvad reklaamid kinno (tegelikult pigem videosalongidesse), kus näidatakse mägedega seotud filme. Ikka nii, et esmaspäeviti "Seitse aastat Tiibetis", teisipäeviti "Everest" jne. Kui Maurice Herzog 1950. aastal Manangi jõudis, ei suutnud ta oma grupile toiduks ühte kanagi leida - küla oli mahajäänud ja vaene. Praegu on aga tegu kihava turismikeskusega. Peagi leiame Internetipunkti. Side käib küll üle satelliidi ja on suhteliselt aeglane, kuid siiski. Hind on ka suhteliselt soolane - 10 minuti eest tuleb välja käia 300 Rs. Mõned hinnad Manangis: Yak steak 450 Rs, tass teed 20 Rs, pannkoogid 100 Rs, supp 60 Rs, õlu 230 Rs.
Aga see oli siis, kui Nepaalis valitses veel kuningas ja maoistid kogusid Marsyangdi Khola orus (kus ka Manang asub) turistidelt sunniviisilisi "annetusi". Nüüd on vabariik ja endised mässajad ise võimul. Eks me näe, millised on hinnad praegu. Muidugi on natuke kahju, et neist Maurice Herzogi ajal äärmiselt eksootilistest paikadest on saanud tuhandete valgete meeste matkarada. Ent mööda samu mägiteid liiguti ka enne eurooplaste saabumist, karavanid vedasid kaupu, teemajad pakkusid kandjatele ja muulaajajatele kõhutäidet ja peavarju. Kui asja selle nurga alt vaadata, polegi muutused ehk väga suured.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar