Kevad ja nägemused

Kevad tuleb. Eile õhtul istus kase otsas kuldnokk ja lasi vilet. Sain ta isegi pildile. Tegelikult oli linde isegi kaks, kuid mõlemad lendasid varsti minema. Põllul huikasid kiivitajad: "Veel üks, veel üks!" Just kevadisel ajal 89 aastat tagasi kohtus Jelena Roerich Londonis oma suure Õpetajaga. Eellooks olgu öeldud, et Meister Moria (või Morya) ilmutas ennest esmakordselt 1851. aastal ühele teisele Jelenale, Jelena Blavatskajale samuti Londonis. Markus Osterriederi andmetel kohtus Blavatskaja Moriaga ka täpselt samas paigas. ( Vt. Osterrieder 2007: 4 - From Synarchy to Shambhala. The Role of Political Occultism and Social Messianism in the Activities of Nicholas Roerich. Presented at the international conference “The Occult in 20th Century Russia: Metaphysical Roots of Soviet Civilization”, organized by the Deutsche Gesellschaft für Osteuropakunde (in cooperation with the Harriman Institute/Columbia University New York), Berlin (European Academy), 11-13 March 2007). Väidetavasti andis Blavatskajale inspiratsiooni või ainest kuninganna Victoria õukonda külastanud Radžputi printsi nägemine, aga sellega on nii segased lood, et neid tänapäeval vaevalt õnnestub selgeks rääkida või kirjutada.

Teosoofide Meister Morya Wikipediast

Ja siis ilmutab seesama Moria ennast Jelena Roerichile, esialgu vist küll Allal-Mingi (ka A-Lal-Mingi) nime all. Esimene kohtumine toimus 1920. aasta 24. märtsil Londoni Hyde Parkis. Jelena Roerichi Amherst College arhiivis säilitatavate päevikute esimene vihik algabki sama päeva sissekandega. Ilmnselt inspireeris päevikut pidama just nimetatud üleloomulik logemus.

Ma olen su hüve!
Ma olen su naeratus!
Ma olen su rõõm!
Ma olen su rahu!
Ma olen su tugevus!
Ma olen su julgus!
Ma olen su Teadmine!
Allal-Ming – Šri Išvara

Vladimir Rosov kirjutab Roerichite Londoni elu kohta: "1920. aasta kevadest on nad täielikult hõlmatud spiritistlike seanssidega. “Istuti ümmarguse laua taga, millelt valge lina oli ära võetud”. Kohtumistel viibisid enamasti kaasmaalased, keda hästi tunti Peterburi päevilt. Omandatakse “automaatse kirja” meetodit. Nikolai Konstantinovitš teeb transis olles seeria pliiatsiga joonistatud portreid, mis kujutavad ida Õpetajaid – Buddhat, Laozid, õde Oriolat ja teisi. Eriti hästi õnnestub Õpetaja Allal-Mingi portree (mida korratakse kolm korda)." (Rosov 2002.)

Allal-Ming. Nikolai Roerichi automaatne pliiatsijoonistus 1920.

Järgmise aasta juulis kirjutab Roerich Ameerikast Vladimir Šibajevile, kellega ta oli Londonis sõbrunenud: “Te juba teate, et Allal-Ming – see on Meister Moria. Ta juhib mind ja mu peret. Tema antud ülesanne mulle – viia vaimsust ameerika kunsti, rajada Õpetajate nimeline kunstide kool ja rajada ühing “Cor Ardens”. Ühing on juba asutatud. “ (25.7.1921, Rosov 2002.)

Järgmine sissekanne Jelena Roerichi päevikus kannab pealkirja Graali Rüütlid. Kuna siin kirjeldatakse Londonis toimunud spiritistlikke seansse ning nende õhkkonda, toon selle tervikuna ära:

Graali Rüütlid. 3. 04. 1920.
Niisiis, nad tundsid ära Graali Karika. Istusid ümmarguse laua taga, võtnud sellelt valge katte. Nende kohal rippus purpurpunane tulekeel. Aga üleval võbeles Püha Tuvi kujutis. Aga seintelt vaatasid palged täis kirjeldamatut ilu. Palves tõsteti äraütlemata ilusad käed ning flakoonidest piserdati pühasid segusid. Igaühe rinnal asetses talisman, mis oli leitud salajuhiste järgi ja eelnenud kujutistele, mis anti päev enne selle leidmist. Sinakast valgusest helkisid näod ja valged rõivad. Ja oli arusaamatu, et purpurne leek heidab niivõrd taevasinist valgust. Ja ülendus aujärg ning mänguriistas huugasid kiriku sisselöömise sügavad helid. Ja istujate nägudel ning kätel uitasid keeristuule puhangud ning neid puudutasid nähtamatute käte pigistused. Loodi imekauneid sõnu ning pulbitses usk. Ja elu sosinad ei ahistanud enam hinge. Ja kandus kõrgusse parimate mõtiskluste pihtimus. –
Nad läksid kõrgemaid teid pidi. –
Ah, ma ei lisa ühtki enese sõna! Need kutsuti esile nähtamatu keele helina poolt –
Teatati koputustega vastu lauda –
Kinnisilmi joonistati imeilusaid pilte. Lehvis jahe tuulekeeris ning küütlesid valged, rohelised violetsed ja sinised nimbused. Olid alles päevad!!! Ja oli raske saladust hoida ja mitte teada anda ja mitte kuulutada. Ning kes tulekski? Võib-olla uudishimulikud? Või homse päeva järele küsijad? Ja millega annate edasi selle harmoonia, mis ütleb: „Kui nad tulevad, siis sa ütled – on õnnistatud! Kui nad ei tule, sa ütled – on õnnistatud! Ja sa ütled ülendatud ja sa ütled koormatud”. Ja sündis puhastest mõtetest ammune eluunistus: minna, olla võetud töö ja tunnetuse rõõmu jaoks. Nad tulevad. Niisama lihtsalt tulevad hommikul. Neile avatakse uks. Nad sisenevad ja puhastuvad. Hävitavad õilsa tulega liigsed maised asjad ning kanduvad uinudes muinasjutumaale, kus on hüvede aarded, tarkuse hoidlad, kus peavad tekkima pühad kujutlused.
Ah, elu unistus! Kas tõesti on selle täitumisaeg käes? Ja sammuvad sirgetes rivides kinnitused. Ja iga sõna ülalt leiab seletuse eelnenud tegudes, unedes ja tajumustes. –
Me ju teadsime, Me ju tundsime. Ja läbi elu õuduste saabus ta ning lehvitas kerge tiivana, mägipuhanguna juba varem. Kui veel ei kõlanud keeled ja ei vaadanud seintelt Palged, siis unedes olid nad juba lähedal, „elu juhused” aga põimusid varemgi järjekindlaks looks.
Ah, ärge purustage seda imekaunist, mida me nägime. –
Ja kust leida kindlust, et elus säilitada mägede tuule värskust?
Mööda kanduvad kalade müriaadid. Avaneb kõikenägevate silmade põhjatus. Keerlevad salapärased vihurid. Teadmiste vihurid. Ja imelised käed tõstavad üles pühasid esemeid ning süütavad kätte küünla. Säillitage meile see valgus. Laske meil näha ja teada oma muinasjuttu: „Ma olen su hüve, Ma olen su naeratus, Ma olen su rõõm, Ma olen su rahu, Ma olen su kindlus, Mina – püüdlused, Mina – su teadmine!”

Nii see algas.