Luuledialoog

Vanu ajalehti on huvitav lapata. 1985. aasta 3. augusti "Edasis" avaldas Ain Kaalep glossi minu värssidele:

Öö ennetav öö lahkumist.
Pilt noorkuust raamis hõbehallis
kesk kauget järve nüüd on vist.
Mis maiseist ja mis taevasist
meil kiirist silmavalgus, kallis?
Neist tumedatest akendest
eks näe me läbi öögi, sest
ka meist ju pilt jäi järvevette.
Oh, õhimatki kattekest
ma palun, ära tõmba ette!

Öö õrna sära tulvil tuba.
On ainult seinad. Pole ust,
veel väljuda kust oleks luba
sel, kellele on antud juba
hetk helendavat ajatust.
Ei enam seinugi. Kes maata
ja taevata ent saaks küll saata
öö teetusesse nägijaid!
Nad näevad pilvi! Kallis, vaata
neid pakse halle kardinaid!

Sest sina minust rohkem näed.
Sa näed, et sära varju heidab.
Et kuu on järv. Et pilv on mäed.
Et maas on peidus taevaväed,
et enda sees maa taevast peidab.
Et ruum on aeg. Et aeg on kiir.
Et teetuski ei ole piir.
Näed läbi kõik. Ka piiripette.
Ja oled ise vait kui hiir,
vaid ümisedes omaette.

Ei, tänasesse kõik ei mahu,
mis liitnud-lahutand meid kaht.
Jääb õnne valutavat rahu
nii palju üle kesköö lahu,
kus ees on homse mõõt ja maht.
Ja homne vaikus. Juba jaole
ma tõttan, et ei mõistaks kaole
sa selle nägemusi vaid!
Kõik jäta alles! Ning siis aole
sa ava aknaid tumedaid!

Ma palun, ära tõmba ette
neid pakse halle kardinaid,
vaid ümisedes omaette
sa ava aknaid tumedaid...

Luuletus, mis Ain Kaalepile inspiratsiooni andis, oli ilmunud mu luulekogus "Asuja" ja on tervikuna järgmine:

Gerontoloogiline mõtisklus II

Ma palun, ära tõmba ette
neid pakse halle kardinaid,
vaid ümisedes omaette
sa ava aknaid tumedaid

ja lase tuppa sammulaja,
mis kostab öiselt tänavalt,
et tunda, selle vastukaja
kuis tuikab kõrvus valusalt.

Siis iga sinu veretukse
on noor, sind tahab viia siit.
Kuid hilja, ükskord avad ukse,
läed, silmad kustund, nägu kriit.

Ent seni lükka aknad valla,
kui loojumas on jälle päev.
Veel korra sinu akna alla
ma tulen. Igaveseks jään.

Inimene, kellele mõeldes see luuletus sündis, lahkus aasta eest. Siis otsisin välja ka Ain Kaalepi glossi ning lugesin mõlemat teksti hoopis uue pilguga. Kuidas elu muudab asjade tähendust! Nüüd avastasin sama glossi Kaalepi paksust luulekogust "Muusad ja maastikud". Ja kuna tundsin ennast natuke võlglasena, kirjutasin vastuse tema luuleridadele. Tõsi küll, see ei saanud nii reeglipärane, kuid selles luuletuses leidsid kajastuse ka eelpool mainitud tähenduslikud nihked, ehk siis - aeg kirjutas teksti sisse omad korrektiivid.

Kes teab, kas tulevikus veel on antud
mul mõista seda, kes on ikka kantud
ka tänagi kui muiste laulu tiivust,
kes suudab rõõmu tunda igast viivust,
mis talle osaks allpool taevast halli,
kes suudab võtta selle anni kalli
ja uskuda, et elu ongi ime.
Me tee viib üles. Millal algasime,
sa küsid ehk, kui hetkeks valgus hajub.
Ent vaata – päike tõuseb, udu vajub,
maailm on jälle noor ning järvepeeglist
end imetleb. Kuid mina pole see vist,
kes julgeks saata sind. Nüüd üksi lähed,
et loomine ei kaoks, et jääksid tähed.
Et hing võiks endistviisi olla hell.
Kui siis. Ju vist neil kaugeil aegadel.

Sa astud, juba lehti langeb puudelt.
Kaob ajastaegu, liha kukub luudelt.
Mis teeb see lauljale, kes kannab hoolt,
et maailm toimuks, et ei lõppeks loolt
me kaugeid järelpõlvi vormiv sisu.
Võib-olla kunagi ehk tuleb isu
sul meenutada, kuidas vestlesime,
kui polnud aastail, kuil ja päevil nime.

Küll valge oli siis, küll oli pime.
Kas mäletad, me tihti uskusime
et küünlapaiste uue päeva läidab,
me ilmsi nähtav uni selle täidab
ja laul, mis võimendatud puude mühast?
Kuis unistused pikast tormipühast
meid köitsid, lumeootus kuidas kestis
ning uuest algusest arglikult vestis?
Kõik täna toimuv sündis aja kevadel
me sees, kuid tunde siis ei mõõtnud kell.